Bene Est Law Office OÜ hagi Värvitud Oü vastu viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.10.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 062,41 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Bene Est Law Office OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Bene Est Law Office OÜ (registrikood 11532438), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja Värvitud Oü (registrikood 11354681), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg
Kohtuistungi toimumise aeg
14.05.2018
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 06.10.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jäävad Bene Est Law Office OÜ kanda. Välja mõista Bene Est Law Office OÜ-lt ringkonnakohtu menetluskulud 669,07 eurot Värvitud Oü kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Bene Est Law Office OÜ (hageja) esitas 04.04.2017 Harju Maakohtule Värvitud Oü (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista viivise 13 062,41 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi kohaselt sõlmis hageja RT Logistics osaühinguga (edaspidi müüja) nõude loovutamise lepingu, omandas viivisenõude kostja vastu ja teavitas kostjat sellest 27.02.2017. Müüja ja kostja sõlmisid 13.03.2014 kliendilepingu nr 0038, mille alusel kohustus müüja müüma kostjale erinevaid kaupu. Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, esitas müüja 05.07.2016 kostja vastu hagi kohtusse põhivõla 20 813,90 euro saamiseks. Harju Maakohtu kinnitas 26.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10308 kompromissi, mille p 2 järgi kohustus kostja tasuma müüjale põhivõla 20 813,90 eurot ja menetluskulud. Kostja viivitas põhivõla tasumisega enne kompromissi sõlmimist. Kliendilepingu p 5.3 järgi oli müüjal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas arvete tasumisega viivitamise korral. Kostjale alates 04.08.2014 esitatud ja tähtaegselt tasumata arvete puhul oli kostja tasumisega viivituses selliselt, et viivis ületab arvete põhisumma suurust. Hageja nõuab kostjalt viivist 13 062,41 eurot, arvestatuna iga arve maksetähtajale järgnevast päevast kuni tsiviilasjas nr 2-16-10308 hagi esitamiseni. 07.03.2017 esitas hageja kostjale võlanõude, milles palus tasuda viivise 13 062,41 eurot 17.03.2017. Kostja oma kohustusi ei täitnud. Kompromissi sõlmimisega ei loobutud viivisenõudest, see ei olnud vaidluse esemeks. Kui poolte tahe oleks olnud lõpetada ka viivisenõue, oleks kompromissis seda märgitud. Kostja ei saanud lepingu p-st 5.3 järeldada, et kui viivisearveid ei esitata, on viivisenõudest loobutud. Kompromissi sõlmimisega leppisid esialgne võlausaldaja ja kostja kokku, et 13.03.2014 lepingust tulenev kliendisuhe jätkub ja kostja ostab müüjalt jätkuvalt kaupu. Nimetatud asjaoludel oli esialgne võlausaldaja nõus ära unustama viivisenõude. Vaatamata kostja lubadusele kliendisuhe ei jätkunud. Hageja täpsustas eeltoodud seisukohta ja leidis, et läbirääkimistel peeti kliendisuhte jätkumisena silmas esialgse võlausaldaja juhatuse liikme RT uue äriühingu ProColor OÜ ja kostja vahelise kliendisuhte jätkumist. Nii hageja kui esialgne võlausaldaja saatsid enne hagi esitamist kirjaliku teatise viivisenõude kohta. Hageja esitas viivisenõude mõistliku aja jooksul, aegumistähtaega järgides. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus olukord, kus viivise väljamõistmiseks esitatakse põhinõudest eraldi hagi. Kostja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-16-10308 nõudele sisulisi vastuväiteid, järelikult tal need puudusid. Asjaolu, et kostjal ei olnud menetluses esindajat, oli kostja vaba valik. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 25.08.2016 kompromissiepinguga leppis kostja müüjaga kokku võla tasumise tingimustes. Pooled kinnitasid edasiste nõuete puudumist üksteise vastu tulenevalt hagi esemeks olevast võlgnevusest. VÕS § 578 alusel omandasid pooled kompromissilepingu alusel uued õigused. Esialgne võlausaldaja ei teavitanud kostjat enne ega pärast lepingu sõlmimist, et kostja on lisaks lepingus märgitud summale kohustatud tasuma viivist.
2(10)
Kliendilepingu p 5.3 järgi ei ole kostja viivise mittenõudmise korral kohustatud viiviseid omaalgatuslikult tasuma ja võlgnevuse korral kuulusid esmajärjekorras tasumisele viivisearved. Kostja eeldas, et hageja on viivise nõudmisest loobunud. Kompromissilepingu sõlmimise eesmärgiks oli pooltevahelise õiguslikult vaieldava õigussuhte muutmine vaieldamatuks. Kuna eelmises vaidluses oli hageja müüja lepinguline esindaja, pidi hageja teadma, et kui kompromissilepingut sõlmides kostjale viivisenõuet ei esitata, loetakse esialgne võlausaldaja viivisenõudest loobunuks. Alternatiivselt on hageja kaotanud viivisenõude hea usu põhimõtte alusel. Müüja ei ole kordagi alates võlgnevuse tekkimisest esitanud kostjale nõuet viiviste tasumiseks. Hageja käitumine ja väited on vastuolulised. Hageja väitis, et kompromissilepingu sõlmimisel oli kompromissi esemeks vaid põhinõue ja viivisenõuet pooled ei käsitlenud. Samas tunnistas hageja 06.06.2017 ja 10.07.2017 seisukohtades, et kompromissilepingu sõlmimise üheks eelduseks oli kostja vastu olevast viivisenõudest loobumine. Hageja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaks 05.07.2016 esitatud nõuete sissenõutavaks muutumist. Kostja sooviks ei olnud kompromissilepingu sõlmimisega hagi õigeks võtta. Kui kompromiss ei oleks viivisenõudeid hõlmanud, ei oleks kostja selle sõlmimisega nõustunud. Poolte ühiseks tahteks kompromissi sõlmimisel oli viivisenõudest loobumine. Seda on hageja ka 06.06.2017 ja 10.07.2017 menetlusdokumentides kinnitanud. Juhul, kui hageja ja müüja tegelikuks sooviks oli sõlmida kompromiss üksnes põhinõude osas ja esitada hiljem samadest arvetest tulenev viivisenõue, oleks kostjale ebaõigete andmete avaldamise tõttu tegemist pettusega (TsÜS § 94 lg 1). Kostja ei oma juriidilisi eriteadmisi. Viivisenõudest loobumine ei olnud seotud kliendisuhte jätkumisega. Müüja saatis kostjale 02.11.2015 e-kirja, millele oli lisatud teade ettevõtte majandustegevuse lõpetamisest ja kliendilepingu korralisest ülesütlemisest alates 01.01.2016. 02.11.2015 sõlmis kostja kliendilepingu ProColor OÜ-ga, kelle ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks on RT. Kliendileping ProColor OÜ-ga on siiani kehtiv ja selles ei ole sätestatud, kui tihti ja kui suures koguses peab kostja kaupa tellima. Maakohtu lahend
3.Maakohus jättis 06.10.2017 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1214 eurot ja nendelt viivise. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - kostja ja müüja sõlmisid 13.03.2014 kliendilepingu, mille alusel pidi müüja müüma kostjale kaupu ning kostja pidi kauba eest tasuma; - müüja esitas 05.07.2016 kostja vastu hagi 20 813,90 euro saamiseks tulenevalt kauba müügi eest esitatud arvete tasumata jätmisest; - 25.08.2016 sõlmisid kostja ja müüja kompromissilepingu, millega nad leppisid kokku 05.07.2016 hagi esemeks oleva võla ja õigusabikulude tasumises kostja poolt; - maakohtu 26.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10308 kinnitati kompromiss müüja ja kostja vahel ning menetlus tsiviilasjas lõpetati; - kostja täitis kompromissilepingust tuleneva kohustuse müüja ees; - 27.02.2017 teatas müüja kostjale, et ta on kauba arvetest tuleneva viivisenõude loovutanud hagejale.
3(10)
Hageja esitas kohtule arved, milliste alusel ta kostjalt viivist nõudis. Arved on pealkirjastatud kui „arve-saatelehed“, kuid neil ei ole kostja allkirja kauba kättesaamise kohta. Seega nähtub tõenditest, et kostja sõlmis müüjaga lepingu, kuid tõenditest ei nähtu, kas arvetel kajastatud kaubad olid tegelikult kostjale üle antud ja kas müüja rahaline nõue muutus kostja vastu sissenõutavaks. Seega ei tõendanud hageja nõude sissenõutavaks muutumist. Isegi, kui hageja oleks tõendanud nõude sissenõutavaks muutumist, ei saaks hageja nõuet kostja vastu rahuldada, kuna varasem võlausaldaja ja kostja on nõude suhtes sõlminud uue kokkuleppe. 26.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10308 kinnitas kohus poolte vahel kompromissi, mille resolutsiooni p-s 1 on märgitud: „Hageja loobub kostjate vastu esitatud haginõudest Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-16-10308 ning pooled kinnitavad, et neil ei ole teineteise vastu enam mingeid nõudeid tulenevalt tsiviilasja esemeks olevast vaidlusest“. Kompromissi p 2 kohaselt tasusid kostja ja VP müüjale põhivõla 20 813,90 eurot, lepingulise esindaja kulud ja poole riigilõivust. Samuti nägi kompromiss ette, milliseks kuupäevaks ja milliste osamaksetega pidid kostjad võla tasuma. Kompromissilepingu, mis oli maakohtu 26.09.2016 määruse tegemisel aluseks, p-s 1 kinnitasid pooled, et neil ei ole teineteise vastu enam mingeid nõudeid tulenevalt tsiviilasja nr 2-16-10308 vaidluse esemest; p-s 3 lepiti kokku viivise määras, mida kostjad pidid kokku lepitud summade tasumisega viivitamisel maksma ja p-s 6 lepiti kokku, et pooled loevad tasumisele kuuluvatest maksetest tasutuks esmalt viivised, siis riigilõivu, lepingulise esindaja kulud ja põhivõla. Seega ei tõendanud hageja, et kompromissilepingus tunnistas kostja oma lepingust tulenevat võlga Müüja ees. Suurem osa kompromissilepingus kajastatud võlga ei olnud tekkinud kirjaliku lepingu alusel. Hageja ei tõendanud poolte ühist tahet sõlmida kompromissileping viisil, kus võlausaldajale jäi endiselt õigus nõuda kostjalt kliendilepingus märgitud viivist varasema aja eest vaatamata sellele, et kompromissilepingus lepiti kokku uutes viivist puudutavates tingimustes. Pooled ei vaidle, et müüja ei nõudnud kostjalt kordagi ei enne tsiviilasjas nr 2-16-10308 hagi esitamist ega pärast seda lepingus märgitud viivise tasumist ja et müüja ei nõudnud kostjalt mitte ainult lepingu alusel esitatud arvete tasumist, vaid enne lepingu sõlmimist esitatud arvete tasumist, millele lepinguline kokkulepe viivise määra suhtes ei saanud kohalduda. Kuna müüja esitas kostja vastu viivisenõude pärast kompromissilepingu sõlmimist ja täitmist, käitus võlausaldaja vastuoluliselt. Müüja ja kostja vahel sõlmitud kompromissilepingut tuleb tõlgendada selliselt, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades poolte käitumist, lepingu olemust ja eesmärki. Kompromissilepingu sõlmimisel muudeti vaieldav õigussuhe, mis puudutas müüja rahalist nõuet, mittevaieldavaks ja lepiti kooskõlas VÕS § 578 lg-ga 2 kokku senistest õigustest loobumises ja uute õiguste omandamises. Nimetatu nähtub kompromissilepingus kasutatud sõnastusest, mille kohaselt neil ei olnud enam teineteise vastu tsiviilasja nr 2-16-10308 vaidluse esemest tulenevaid nõudeid ning ka lepingu p-st 3, milles lepiti kokku uutes ja senisest erinevates tingimustes seoses viivise tasumisega. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei oleks sarnastel asjaoludel saanud lepingut tõlgendada viisil, kus müüjal säilib endiselt õigus nõuda kostjalt algses lepingus toodud viivist, kuigi ta omandas kompromissi alusel uue õiguse viivise nõudmiseks ja hagis ega enne selle esitamist ei nõudnud ta kostjalt viivise tasumist. Nõustuda ei saa hagejaga, et kuna kostja nõustus kompromissilepinguga, ei olnud tal järelikult vastuväiteid võlausaldaja põhinõudele, mis tõendab viivisenõude sissenõutavaks muutumist.
4(10)
Ainuüksi asjaolust, et kostja oli nõus tasuma müüjale põhinõude, ei saa järeldada, et kostja nõustus tasuma viivist või oleks viivisenõude omaks võtnud. Kompromissilepingust ei nähtu, et kostja oleks tingimusteta nõustunud ja omaks võtnud põhinõude. Kompromissileping ei kajastanud ainult neid summasid, mida müüja nõudis kostjalt lepingu alusel. Kompromissilepingus lepiti kokku, et kostja tasub võla järeleandmise tulemusena ja üheks järeleandmiseks müüja poolt oli edasistest nõuetest loobumine. Kohtu hinnangul ei olnud pärast kompromissilepingu sõlmimist viivisenõude esitamine kooskõlas hea usu põhimõttega, sest kostjale võis müüja käitumisest jääda mulje, et viivise esitamisest on loobutud, kuna hagis müüja temalt viivist ei nõudnud ja kinnitas kompromissilepingus vaidluse esemeks olevatest nõuetest loobumist ning selle alusel omandas müüja uue õiguse nõuda kostjalt viivist siis, kui kostja ei tasu tähtaegselt lepingus toodud summat. Kui hageja arvates kompromissileping ei kujundanud ümber pooltevahelist varasemat õigussuhet VÕS § 578 kohaselt, oleks tulnud hagejal tõendada põhinõude sissenõutavaks muutumist kostja suhtes. Hageja möönis vastuoluliselt, et viivise esitamisest loobuti kompromissilepingus tingimuslikult kliendisuhte jätkumise eesmärgil. Kompromissilepingus puuduvad kokkulepped kliendisuhte jätkumise kohta. Lepingupooltega sarnases olukorras olnud mõistlikud isikud oleksid vastava kokkuleppe kirjalikus kompromissilepingus kajastanud, kui selline kokkulepe oleks sõlmitud. Kuna hageja muutis menetluse käigus oma väiteid korduvalt ja need ei ühti asjas kogutud tõenditega, ei ole hageja väited usutavad. Müüja 02.11.2015 e-kirjast nähtus, et müüja lõpetas ise kliendisuhte kostjaga. 02.11.2015 sõlmis kostja kliendilepingu ProColor OÜ-ga, kes esitas kostjale arve kauba müügi eest 23.12.2016. Menetluskulud jäid hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja palus hagejalt menetluskuludena välja mõista 2182 eurot, sh 2168 eurot lepingulise esindaja ja 14 eurot õigusteenuse kulud ning viivise menetluskuludelt. Kokku osutati kostjale õigusabi 26 h 10 min ulatuses tunnihindadega 80, 104 ja 135 eurot (lisandus käibemaks). Kostja palus õigusabikulud välja mõista ilma käibemaksuta. Kohus nõustus hagejaga, et kostja õigusabikulude maht on üle paisutatud ega ole kooskõlas vaidluse sisu ja keerukuse ning kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Kogumis olid kostja õigusabikulud põhjendatud 15 h ulatuses. Arvestades vaidluse keerukust ja menetlusdokumentide sisu, on põhjendatud tunnihinnaks 80 eurot ilma käibemaksuta. Seega on põhjendatud menetluskulude suuruseks 15 x 80= 1200 eurot. Ühtlasi on põhjendatud kulu 14 eurot seoses äriregistrile tehtud päringutega. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 1214 eurot ja sellelt viivis. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas vääralt tõendeid. Tsiviilasjas nr 2-16-10308 tehtud kompromissi kinnitav määrus ja kompromissileping tõendavad, et poolte ühine tahe oli lõpetada vaidlus just põhivõla osas. Viivisenõuet kompromiss ei käsitle ja see ei olnud vaidluse esemeks. Kompromissist ei tulene, et poolte tahe oli lõpetada kõik vastastikused nõuded ja võlausaldaja ei loobunud varasematest kõrvalnõuetest. Maakohus tegi üllatusliku lahendi, leides, et kompromissilepingu p-s 3 lepiti kokku uutes ja senisest erinevates tingimustes seoses viivisega. Kompromissis sätestatud viivisega seonduvat menetluses ei arutatud. Uue viivise kokkuleppimine kompromissi rikkumise puhuks ei tähenda,
5(10)
et varasema lepingu alusel ei saakski viivist nõuda. Viivist topelt ei nõuta. Kompromissis viivise kokku leppimine oli vajalik, kuna osad algses hagis esitatud arvetest ei olnud hõlmatud kliendilepingus kehtestatud viivisemääraga. Varasematel (st enne kliendilepingu sõlmimist esitatud) arvetel antud hagi esemeks olev viivisenõue ei põhine. Kostjale ei saanud jääda mulje, et viivist ei nõuta. Puudub kohustus nõuda viivist samaaegselt või vahetult peale põhivõla tasumist. Müüja (ega hageja) ei ole esitanud kostjale saldoteatist ega muud dokumenti, millest nähtuks, et viivist ei nõuta. Hageja ja eelmise võlausaldaja käitumine ei ole vastuoluline põhjusel, et müüja esitas kostja vastu viivisenõude pärast kompromissilepingu sõlmimist ja täitmist. Hageja ei pidanud põhinõude sissenõutavaks muutumist täiendavalt tõendama, kuna hageja tõi kohtu ette asjaolud, millest nähtub, et sisuliselt võttis kostja eelmises kohtuvaidluses põhinõude omaks. On eluliselt usutav, et kostja nõustus kompromissina tasuma haginõude täies ulatuses just seetõttu, et nõue oli põhjendatud. Seega tõendavad viivisenõuet kostja vastu lisaks arvetele ja viivisearvestusele ka hagi ja kompromissi kinnitav määrus tsiviilasjas nr 2-16-10308. Maakohus käitus vastuoluliselt ja ebaõigesti, jättes hageja 25.09.2017 tunnistaja ülekuulamise taotluse ebaõigesti rahuldamata. Hageja ei muutnud hagi alust, vaid üksnes täiendas esitatud faktilisi väiteid menetluse kestel (TsMS § 376 lg 4 p 1). Hageja positsioon on jätkuvalt see, et viivist kompromiss ei hõlmanud. Menetluskulude suurust kindlaks määrates rikkus maakohus oluliselt TsMS § 175 lg-t 1. Vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga (lahendid nr 3-3-1-26-13, p 14; 3-31-53-11, p 13; 3-3-1-20-11, p 18; 3-3-1-17-11, p 18; 3-3-1-36-10, p 34; 3-2-1-143-11, p 14). Toimikus asuvate materjalide hulga kokkulugemise tulemus ei peaks olema kohtuasja keerukuse hindamise kriteerium. Maakohus ei hinnanud sisuliselt ega põhjendanud kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud tööde ja vastava ajakulu põhjendatust ning vajalikkust. Hagiga tutvumise ja analüüsi ning sellele vastamise kulud on põhjendatud 2 h 30 min osas. Kostja ajakulu vastuse koostamiseks hageja 10.07.2017 dokumendile on põhjendatud maksimaalselt 3 h ulatuses. Kokku olid kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud 5 h 30 min ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis ebaõigesti hagi rahuldamata seoses kostja vastuväitega, et hageja ei tõendanud vaidlusaluste arvete sissenõutavaks muutumist. Kostja ei ole nimetatud vastuväidet oma menetlusdokumentides esitanud. Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (TsMS § 231 lg 4). Kostja ei ole maakohtu menetluses nõude sissenõutavuse osas väiteid esitanud. Seetõttu ei oma tähendust ka maakohtu hagejale tehtud ettepanek, et hageja vastavad asjaolud ning arvestuse esitaks. Kuivõrd
6(10)
maakohus ei jätnud aga hagi üksnes nimetatud põhjusel rahuldamata, vastab ringkonnakohus ka teistele apellatsioonkaebuse väidetele.
8.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei muutnud hagi, kui asus väitma, et esialgne võlausaldaja loobus viivisekokkuleppest kompromissi sõlmimisel tingimusel, et kostja ootab kaupa temalt või juhatuse liikmega seotud teiselt äriühingult. Tegemist oli hagi faktiliste väidete täiendamisega (TsMS § 376 lg 4 p 1), kuivõrd hagi alus (kliendilepingust tulenev viivisekokkulepe) ja ese (rahaline nõue), jäid samaks. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada, arvestades hageja vastavasisulisi väiteid.
9.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus ei arutanud pooltega kompromissilepingu p-s 3 kokkulepitud viivisekokkulepet ja tegi nimetatule tuginedes üllatusliku otsuse. Nimelt leidis maakohust, et kompromissikokkuleppe p-s 3 lepiti kokku uues ja senisest erinevas viivisest. Nimetatud menetluslik minetus ei too siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuivõrd apellatsioonimenetluses on pooled oma vastavad seisukohad väljendada saanud.
10.Hageja poolt taotletud tunnistaja on ringkonnakohus ära kuulanud ning maakohtu tegevusele menetluse juhtimisel oma 04.04.2018 määruses seisukoha andnud.
11.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses sisuliselt selle üle, kuidas tõlgendada poolte tahet kompromissilepingu sõlmimisel. Puudub vaidlus, et viivisekokkulepe lepiti kokku esialgse võlausaldaja ja kostja vahelises kliendilepingus, tegemist on kutse- ja majandustegevuses sõlmitud lepinguga, mille puhul peab lepingupartner arvestama, et oma kohustuste tähtaegselt täitmata jätmisel võidakse esitada tema vastu viivise nõue ja hageja on kasutanud oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist aegumistähtaja piires (VÕS § 101 lg 1 p 6). Maakohus viitas õigesti VÕS § 578 lg-tele 1 ja 2. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel omandatakse uued õigused ja kohustused. Kas kompromissilepingu sõlmimisega lõpevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Pooled võivad ka kokku leppida, et esialgne võlasuhe jääb kas kogu ulatuses või osaliselt kehtima.
12.Hageja väidab, et kompromiss ei hõlmanud viivisenõuet ja põhjendab seda kokkuvõtlikult järgnevaga: - viivisenõue ei olnud kompromissi sõlmimisel vaidluse esemeks; - kompromissis ei märgitud, et esialgne võlausaldaja loobub viivisest; - kompromissi sõlmimisega leppisid esialgne võlausaldaja ja kostja kokku, et kliendilepingust tulenev kliendisuhe jätkub ja kostja ostab endiselt kaupa esialgselt võlausaldajalt.
13.Kostja väidab, et kompromiss hõlmas viivisenõudest loobumist ja põhjendab seda järgnevalt: - müüja ei ole kordagi alates võlgnevuse tekkimisest esitanud kostjale nõuet viivise tasumiseks ja ei teavitanud kostjat enne ega pärast lepingu sõlmimist, et kostja on lisaks lepingus märgitud summale kohustatud tasuma viivist; - kliendilepingu p 5.3 järgi kuulusid võlgnevuse korral esmajärjekorras tasumisele viivisearved ja kostja ei olnud kohustatud neid omaalgatuslikult tasuma; - poolte ühiseks tahteks kompromissilepingu sõlmimisel oli viivisenõudest loobumine; - kompromissilepingus sätestati viivis juhuks, kui hageja peaks hilinema osamaksetena tasutava põhivõla maksmisel;
7(10)
- kui esialgne võlausaldaja soovis sõlmida kompromissi üksnes põhinõude osas, on kostjale avaldatud ebaõigeid andmeid ja tegemist on pettusega.
14.Lepingu tõlgendamist reguleerib VÕS § 29, mille esimese lõike kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama sätte teise lõike kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
15.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et tsiviilasjas nr 2-16-10308 nõudis esialgne võlausaldaja kostjalt kliendilepingust tuleneva põhivõla tasumist 20 813,90 euro ulatuses ja viivisenõuet ei esitanud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt ei vastanud kostja eelmises asjas esitatud hagile, seega ei saanud ta tsiviilasjas nr 2-16-10308 omaksvõttu (TsMS § 231 lg 2 I lause mõttes) väljendada. Pooled ei vaidle, et kinnitatud kompromissimääruse resolutsiooni p I alapunkti 1 kohaselt loobus hageja kostja vastu esitatud haginõudest Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-16-10308 ning pooled kinnitasid, et neil ei ole teineteise vastu enam mingeid nõudeid tulenevalt käesoleva tsiviilasja esemeks olevast vaidlusest. Selle kompromissi sätte grammatilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et pooled pidasid silmas konkreetses tsiviilasjas vaidluse esemeks olevat põhinõuet.
16.Hageja tõi esile, et müüja seadis viivistest loobumise tingimuseks asjaolu, et kliendisuhe jätkub müüja juhatuse liikme uue äriühinguga. Nimetatu siiski tõendamist ei leidnud.
17.Müüja juhatuse liikme RT tunnistajana antud ütluste kohaselt tekkis eelmises asjas hagetud võlg paari aasta jooksul, viivist selle paari aasta jooksul ei nõutud, arvetel ka seda ei kajastatud, viivistest ei olnud tal kunagi kostjaga juttu. Juba enne kohtumenetlust räägiti võla tasumisest, kostja midagi maksis, aga summa ei muutunud, sest uued arved tulid peale. Kompromissilepingu sõlmimisel oli asja mõte, et kliendisuhe ProColori ja kostja vahel jätkuks nagu seni, konkreetsetest summadest juttu ei olnud. Viivistest juttu ei olnud, tunnistaja soov oli vana raha, s.o põhivõlg kätte saada. Uue firma (ProColor) arveid maksti korrektselt. Juttu ei olnud sellest, et kui põhisumma makstakse ja kliendisuhe jätkub, siis viivist ei nõuta. Viivisenõuet ei esitanud esialgne võlausaldaja põhjusel, et riigilõiv on suur ning makstakse võlg ära. Viivise nõude otsustas esialgne võlausaldaja loovutada, kuna kostja ei tellinud enam kaupa. Kliendisuhte jätkumise tingimust kompromissilepingusse kirja ei pandud, kuid tunnistaja pidas seda aumeeste kokkuleppeks, mida pole vaja lepingusse kirja panna.
18.Kostja seadusliku esindaja VP vande all antud seletuse kohaselt oli kostja võlgu müüjale, võlgnevus tekkis pika aja jooksul, müüja seaduslik esindaja helistas aeg-ajalt ja küsis, millal võlgnevuse tasub. Ühel päeval tuli kohtust kiri, et võlgnevust nõutakse kohtu kaudu, pooled kohtusid ja leppisid kokku, et kostja maksab võlgnevuse nelja maksega. Kostja pidas oma kohustusest kinni. Lisaks raha tasumisele muid kokkuleppeid ei olnud. See, et kokkuleppes oli viivis kirjas, tekitas kostjas tunde, et kui ta tasub graafiku alusel võlgnevuse ära, siis viivist ei nõuta. Müüja seaduslik esindaja ei andnud mõista, et tal on veel mingeid nõudeid peale kompromissi sõlmimist, kohtumisel ei räägitud midagi viivistest, st et kostja hakkab nõudma viivist. Tunnistaja arvas, et viivisenõue esitati, kuna müüja seaduslik esindaja eeldas, et poolte koostöö jätkub. Kui kostja oli raha ära maksnud, kohtuti veelkord ja räägiti koostööst, kuid tunnistaja ütles, et ei jätka koostööd. Ka siis ei räägitud viivistest.
19.RT ütlustest saab järeldada, et viivise teema ei olnud kompromissiläbirääkimistel oluline, kuna ta soovis eelkõige põhivõla tasumist, ei soovinud täiendavaid kulutusi riigilõivu näol ja ei
8(10)
soovinud kliendi kaotamist. Ta lootis, et poolte kliendisuhted jätkuvad tema teise firmaga, kelle arveid oli korrektselt tasutud, seda siiski selgesõnaliselt VP-le väljendamata või vastavas tingimuses kompromissis kokku leppimata. Nimetatut kinnitavad ka VP ütlused, kes sai aru, et RT ootab kliendisuhte jätkumist, kuid ka seda, et kompromissi sõlmimisel kostjalt lisaks vana võla tasumisele midagi enam ei nõuta. Nimetatule viitas see, et kompromissis sisaldus omakorda viivise kokkulepe, mille kohaselt tulnuks maksta viivist nelja osamakse tasumisega viivitamisel.
20.Kostja tugines ka asjaolule, et tema seaduslikul esindajal ei ole juriidilisi eriteadmisi, kuid varasemate viiviste nõude hilisema esitamise võimaluse korral ei oleks ta sellisele kompromissile alla kirjutanud.
21.Maakohus on asjakohaselt järeldanud, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet sõlmida kompromissileping viisil, et võlausaldajale jääb endiselt õigus nõuda kostjalt kliendilepingu alusel viivist varasema aja eest, vaatamata sellele, et kompromissilepingus lepiti kokku uutes viivist puudutavates tingimustes (VÕS § 29 lg 1). Maakohus kohaldas seetõttu põhjendatult VÕS § 29 lg-s 4 sätestatut ehk tõlgendas lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Nimetatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest (vt RKTKo 3-2-1-98-09, p 11).
22.Lepingu sisu väljaselgitamisel peetakse poolte autonoomsest tegelikust tahtest olulisemaks poolte lepingulisi ootusi ja usaldust. Seetõttu ei nõuta pooltelt lepingu sõlmimisel antud lubadustest tingimusteta kinnipidamist, vaid käitumist, mis vastaks mõistlikkuse põhimõttele (Vt Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, Juura 2016, lk 160). Hageja on rõhutanud, et esialgse võlausaldaja jaoks oli oluline põhivõla tasumine ja edasiste kliendisuhete jätkumine. Kostja pidas oluliseks, et kompromissi sõlmimisel kostjalt lisaks vana võla tasumisele midagi enam ei nõuta. Kostja sai mõistlikult loota, et kui ta maksegraafikut täidab ja poolte vahel on kokkulepitud viivis selle täitmisega viivitamise puhuks, vabaneb ta varasema viivisenõude maksmise kohutusest. Mõistliku isiku seisukohalt kuritarvitanuks hageja kostja usaldust sellise kokkuleppe korral varasema viivisenõude esitamisel, kui kompromissilepingus lepiti kokku uus viivise tasumise kohustus kompromissilepingu rikkumise puhuks ja pooled ei väljendanud tahet, et algne viivise tasumise kohustus jääb kogu ulatuses või osaliselt kehtima.
23.Maakohtu otsusest tuleb välja jätta põhjendused, mis seonduvad hea usu põhimõtte rikkumisega müüja poolt. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole esialgne võlausaldaja kasutanud oma õigust viivist nõuda heauskselt. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna selliseks järelduseks alust asjaolu, et esialgne võlausaldaja ei olnud enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud ega selle esitamisest teavitanud (RKTKo 3-2-1-70-09, p 12 ja 13). Puudub ka poolte kokkulepe viivisenõudest loobuda.
24.Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme kostja menetluskulude kindlaksmääramisel ja on õigesti hinnanud nii esindaja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurust kui ka tunnitasu määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega nimetatud osas ning neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).
25.Kuna lõppjärelduses on maakohtu otsus õige, jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega poolte apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes.
9(10)
26.Kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, milles taotleb kostjalt lepingulise esindaja kulude katteks 1065,34 euro (ilma käibemaksuta) väljamõistmist. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on apellatsioonkaebusega tutvumine 20 min tunnihinnaga 104 eurot, vastuse koostamine 8 h 30 min tunnihinnaga 80 eurot ja 35 min tunnihinnaga 104 eurot, ringkonnakohtu määrusega tutvumine ja kliendile selgitamine 30 min tunnihinnaga 116 eurot ja ettevalmistus kohtuistungiks 2 h tunnihinnaga 116 eurot. Lisaks esitas kostja protokollilise taotluse mõista hagejalt välja kohtuistungi kulu tunnihinnaga 116 eurot vastavalt kohtuistungi pikkusele. Kohtuistungi pikkus on protokolli andmetel 1 h 54 min.
28.Apellant esitas menetluskulude taotlusele vastuväited ja leidis, et apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastamise ajakulu on põhjendatud 2 h ulatuses, ringkonnakohtu määrusega tutvumine ja kliendile selgitamine 315 min ulatuses ja istungiks ettevalmistumine 1 h ulatuses.
28.Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellandi vastuväidetega vastustaja menetluskulude suurusele. Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu, saab pidada sellega esialgset tutvumist mõistlikuks 20 minuti ulatuses tunnihinnaga 104 eurot. Vastuse koostamise vajalikuks ja põhjendatuks ajakuluks arvestades asja keerukust ja varasemate väidete kordamist hindab ringkonnakohus kolme tundi tunnihinnaga 80 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lähtuda tasumäärast 80 eurot, kuna tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega, eeldatavasti on madalam tunnitasu määr olnud tingitud madalamast esindaja kvalifikatsioonist ja vastuse koostamine ei ole nõudnud kõrget kvalifikatsiooni. Ringkonnakohtu määrusega tutvumise ja kliendile selgitamise ajakulu 30 minutit on põhjendatud, kuna määruse sisu tuli kooskõlastada kliendiga ja selgitada talle vande all ütluste andmise tähendust käesolevas asjas. Kohtuistungiks valmistumise põhjendatud ajakuluks peab ringkonnakohus 1 h ja kohtuistungil osalemise aeg on objektiivselt olnud 1 h 54 min.
29.Seega on hageja põhjendatud menetluskulud 34,67 + 240 + 58 + 116 + 220,40 = 669,07 eurot ja nimetatud summa kuulub väljamõistmisele hagejalt. Viivise väljamõistmist apellatsioonimenetluse kuludelt ei ole kostja taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.