Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Kaupo Paal
Tsiviilasi
Turritis OÜ hagi AS HRX vastu 45 004 euro 87 sendi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.11.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i HRX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
53 668 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Turritis OÜ (registrikood 12639761), esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Kostja (apellant) AS HRX (registrikood 10117789), esindaja advokaat Sulev Tammemäe
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 15.11.2017 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kostja, AS-i HRX kanda.
4.Rahuldada Turritis OÜ taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
5.Määrata kindlaks AS-i HRX poolt Turritis OÜ-le hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista AS-ilt HRX Turritis OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (esindaja kulu) 1540 eurot (käibemaksuta). Tulenevalt Turritis OÜ taotlusest tuleb AS-il HRX temalt väljamõistetud menetluskulud tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EE501010220105597013. 1(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278
6.AS-il HRX tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Turritis OÜ (hageja) esitas 01.03.2017 Harju Maakohtule AS-i HRX (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 45 004 eurot 87 senti, viivis perioodi 09.02.2017–01.03.2017 eest 450 eurot 5 senti ja alates hagiavalduse esitamisest viivis 0,05 % päevas põhivõlgnevuselt kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel 07.06.2015 sõlmitud veolepingust (leping), mille objektiks oli hageja poolt kostjale veoteenuste osutamine vastavalt kostja esitatud tellimustele ja lepingus sätestatule. Lepingu punkti 4.4. kohaselt pidi hageja esitama kostjale arved teostatud veoteenuse eest iganädalaselt ning lepingu punkti 4.5 kohaselt tasub pidi kostja tasuma arve kümne kalendripäeva jooksul arvates arve kättesaamise päevast. Lepingu p 3.4.2 järgi tuli kostjal pretensioonid toimunud veo või autojuhi osas esitada seitsme kalendripäeva jooksul. Lepingu p-st 6.2 tulenes, et maksekohustuste täitmata jätmisel või täitmisega viivitamisel on viivitav pool kohustatud teise poole nõudmisel tasuma viivist 0,05% õigeaegselt tasumata summalt päevas.
3.13.09.2016 teavitas kostja hagejat, et soovib hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu lõpetada ning tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 8.2 lõppeb leping hiljemalt 13.12.2016. 16.11.2016 esitas hageja kostjale nõudeavalduse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning pankrotihoiatuse, kuna kostja rikkus poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevat tasu maksmise kohustust. Nõudekirja kohaselt palus hageja kostjal tasuda nõudekirja kostjale esitamise seisuga esitatud arvete õigeaegselt tasumata jätmisest tekkinud võlgnevuse 93 313 eurot 66 senti ning tasumisega viivitamise tõttu tekkinud viivisevõlgnevuse 1545 eurot, samuti palus hageja kostjal hüvitada viidatud võlgnevuse sissenõudmiseks hageja poolt kantud õigusabikulud 360 eurot. Kostja ei esitanud lepingu p-s 3.4.2 ettenähtud tähtaja jooksul mistahes pretensioone.
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278
4.02.12.2016 esitas hageja kostja vastu Harju Maakohtule pankrotiavalduse, mille kohus võttis 09.12.2016 määrusega menetlusse (tsiviilasi nr 2-16-18193) Pankrotiavalduse esitamise ajaks oli kostja jätnud tasumata hageja poolt kostjale veoteenuste osutamise eest esitatud arved kokku summas 97 999 eurot 36 senti (tasumata oli arved nr 16175, nr 16183, nr 16184, nr 16185, nr 16193, nr 16197, osaliselt nr 16208, nr 16223, nr 16234, nr 16247, nr 16257, nr 16263, nr 16277, nr 16287, nr 16299 ja nr 16309). 06.01.2017 kohtumäärusega määrati kostja ajutiseks pankrotihalduriks Andres Hermet.
5.Pooled sõlmisid kostja ettevõtte majandustegevust pärssiva pankrotiavalduse läbivaatamise menetluse lõpetamiseks 08.02.2017 võlgnevuse osalise tasumise kokkuleppe (kokkulepe). Pooled leppisid kokku, et hageja omab kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingu alusel hageja poolt osutatud teenustest ja hageja poolt väljastatud arvetest (põhinõue 97 999 eurot 36 senti ja viivis 5705 eurot 51 senti). 08.02.2017 tasus kostja eelpool nimetatud kokkuleppe alusel hagejale 30 000 eurot ning 09.02.2017 täiendavalt 28 700 eurot. Hageja luges vastavalt VÕS § 88 lg-le 8 eeltooduga kostja laekumiste alusel esmalt tasutuks sissenõutavaks muutunud võlgnevusest viivise ning seejärel vastavas osas põhinõude, mistõttu on kostjal tasumata põhinõue 45 004 eurot 87 senti ning sellelt tekkinud viivisevõlgnevus. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu. Hagejal puudub nõue, kuivõrd 08.02.2017 kokkuleppe mõtteks ja eesmärgiks oli kompromissi korras leppida kokku võlasummas, mille tasumise korral võlasuhe lõppeb. Enne kokkuleppe sõlmimist oli kostja vaidlustanud hageja arved, väites, et hageja nõude kujunemine on ebaselge. Kokkuleppe p-s 2.2 nimetatud summa on hagejale tasutud. Järelikult lõppes kokkuleppe täitmisega poolte võlasuhe ning hagejal puudub kostja vastu nõue.
7.Hageja väide, et ta arvestas kokkuleppe alusel tasutud summa esmajärjekorras viivise katteks, on vastuolus kokkuleppe sisu ning VÕS §-ga 88. Hageja järjepidevad viited kokkuleppe p-le 2.1 on asjasse puutumatud. Osundatud punktis sätestatu alusel soovib hageja näidata, et kostja on tunnustanud ka hagis nõutavat võlga. Selline seisukoht on vastuolus kokkuleppe p-s 2.2 sätestatud poolte ühise tahtega sätestada tunnustatud ja tasumisele kuuluvaks võlasummaks üksnes 58 700 eurot. Asjakohatud on ka hageja viited lepingu p-le 3.4.2. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus rahuldas 15.11.2017 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 45 004 eurot 87 senti, viivise 450 eurot 5 senti ja viivise 0,05 % päevas põhivõlgnevuselt alates 02.03.2017 kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse summa. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kokku 6700 eurot.
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278
9.Maakohtus ei olnud vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 07.06.2015 veoleping ja 08.02.2017 kokkulepe ning et kostja tunnustab kokkuleppe p-s 2.1 nimetatud nõuet 58 700 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja oli õigesti arvestanud kostja tasutud summa VÕS § 88 lg 8 järgi esmalt viivisevõlgnevuse ja seejärel põhivõlgnevuse katteks, ning selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda kokkuleppe järgi ka ülejäänud võlgnevus, mida hageja kohtule esitatud hagiavalduses nõuab.
10.Kohus leidis, et kostja vastuväited, et hageja ei tohtinud 08.02.2017 ja 09.02.2017 tasutud summasid arvestada esmajärjekorras viivisevõlgnevuse katteks, ei ole kohased. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et nõuete täitmise järjekord oli seaduspärane. Kokkuleppest ei tulene, et pooled oleksid leppinud kokku seaduses sätestatust erineva täitmise järjekorra. Samuti ei ole kostja maksekorraldustes määratlenud, millise kohustuse täitmiseks ta ülekanded tegi. Seega leidis kohus, et tuleb lähtuda VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust, mida hageja on ka õigustatult teinud.
11.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kokkulepe lõpetas pooltevahelise võlasuhte, kuivõrd kokkuleppe p-s 2.1 on pooled määratlenud, et hageja omab kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet väljastatud arvetest, s.o põhinõue 97 999 eurot 36 senti, millele lisandub veolepingust tuleneb viivis 5705 eurot 51 senti, kokku 103 704 eurot 87 senti.
12.Samuti tulenes kokkuleppe p-st 2.6, et võlgnik on teadlik ja saab aru võlausaldaja õigusest pöörduda ülejäänud veolepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise sissenõudmiseks kohtu poole. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et kokkulepe lõpetas pooltevahelise võlasuhte.
13.Maakohtu hinnangul puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja on edastanud kostjale peale vedude teostamist iganädalaselt arved vastavalt poolte vahel sõlmitud veolepingu p-le 4.4, millised tuli kostjal tasuda 10 kalendripäeva jooksul alates arve kättesaamise päevast p-i 4.5 järgi. Tõendeid selle kohta, et kostja oleks peale arve(te) saamist neid 7 kalendripäeva jooksul vaidlustanud, kohtule esitatud ei ole. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et 28.11.2016 kirjaga on viimane vaidlustanud hageja väljastatud arved, kuivõrd osundatud kiri on üldsõnaline ja selles puuduvad viited konkreetsetele arvetele.
14.Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja põhivõlgnevuse nõue summas 45 004 eurot 87 senti on põhjendatud. Kohus leidis, et põhjendatud on ka hageja nõue kostja vastu viivise 450 eurot 5 senti väljamõistmiseks (veolepingu p 6.2), kuivõrd kostja on olnud viivituses omapoolse kohustuse täitmisega. Samuti on põhjendatud hageja viivise nõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel. Apellatsioonkaebus
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278
15.Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
16.Kostja hinnangul on kohus jätnud enamusele kostja väidetele hinnangu andmata, on alusetult tagastanud kostja poolt oma väidete tõendamiseks esitatud tõendid, on loobunud osade tõendite hindamisest ning teinud otsuse, mis paljuski põhineb vaid asja formaalsel, mitte sisulisel käsitlusel. Kohus on olulisel määral rikkunud tõendite hindamise reegleid ning jätnud otsuse olulistes küsimustes motiveerimata.
17.Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma järeldust, et 08.02.2017 võlgnevuse tasumise kokkuleppest ei tulenenud, et pooled oleks leppinud kokku teistsuguses täitmise järjekorras võrreldes VÕS § 88 lg-ga 8. Kostja selgitas 28.04.2017 dokumendis seda, miks tuli kostja poolt tasutud summad arvestada üksnes põhivõlgnevuse katteks. Kohus ei ole neid väiteid analüüsinud (TsMS § 442 lg 8) ning on üksnes üldsõnaliselt ja pealiskaudselt märkinud, et 08.02.2017 kokkuleppega ei muudetud täitmise järjekorda. Kostja peab vajalikuks rõhutada, et kokkuleppe sõlmimisele eelnenud situatsioonis oli poolte vahel vaidlus, kui suur on hageja põhjendatud nõue kostja vastu. Selle vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et hageja osutatud teenuse maht oli ebaselge. Iseenesest on õige kohtu märkus, et kui kostja asus 58 700 euro tasumiseks ülekandeid tegema, siis ei märkinud kostja maksekorraldustel konkreetselt, millise rahalise kohustuse täitmise katteks ta ülekandeid tegi. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja jaoks tulenes kompromisslepingust vaid üks rahaline kohustus. Kostja lähtus nii kokkulepet sõlmides kui seda hiljem täites teadmisest, et 58 700 eurot on tunnistatud põhivõlg. Kui nõustuda kohtu lähenemisega, et hageja võis esmalt katta vaieldava viivisvõla ja seejärel kompromissi korras tunnustatud põhivõla, tulnuks samaaegselt asuda seisukohale, et kokkuleppe p-d 2.2 ja 2.6 jäid sisutuks ja eesmärgituks.
18.Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et pärast kostja poolt hagejale 58 700 euro tasumist kestis võlasuhe edasi. 08.02.2017 kokkulepe nägi ette konkreetse summa tasumise ning kokkulepe lõppes täitmisega. Seega kui hagis viidati läbisegi erinevatele alustele, siis kostja arvates oli 08.02.2017 kokkuleppe alusel nõude esitamine välistatud, kuivõrd kokkulepe lõppes VÕS § 186 p 1 järgi. Lõppenud õigussuhte alusel uut nõuet esitada ega seda põhjendada ei saanud. Kohus ei ole võtnud seisukohta selles, kas kokkuleppe p 2.6 on käsitletav õigussuhet tekitava kokkuleppena või üksnes deklaratsioonina, mis vastastikkuseid tsiviilõigusi ega -kohustusi ei tekita. Ilmselt on kohtu eksimus saanud alguse ka sellest, et kohus ei ole andnud selget õiguslikku hinnangut 08.02.2017 kokkuleppele kui tervikule, s.o mis leping see selline on, millist õigussuhet see tekitas, mis eesmärgil sõlmiti ning millised õigused ja kohustused see leping kummalegi poole lõi.
19.Maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas nõue tuleb lahendada 08.02.2017 kokkuleppe alusel või 07.06.2015 sõlmitud veolepingu alusel. Kohtu esmane ülesanne 5(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278 on poolte õigussuhe kvalifitseerida ning tuvastada, millisel alusel ja mida kostjalt nõutakse, kuid käesolevas asjas on kohus sellest sujuvalt mööda läinud.
20.Kohus asus seisukohale, et veolepingu p 3.4.2 järgi tuli kostjal arveid vaidlustada 7-päevase tähtaja jooksul. Kostja hinnangul reguleeriti arvetega seonduvat lepingu p-s 4 ning sealt ei tulenenud, et arvetele oleks kehtestatud vaidlustamise kord või tähtaeg. Kuivõrd pooled olid arvete vaidlustamise tähtaja osas erinevatel seisukohtadel, oli ilmselgelt tegemist lepingu tõlgendamise küsimusega. Kohus on lihtsalt piirdunud konstanteeringuga, et 7-päevane tähtaeg laienes ka arvetele.
21.Arusaamatu ja üllatuslik on maakohtu seisukoht, et kostja 28.11.2016 kiri on liiga üldsõnaline, et sellega saanuks vaidlustada hageja arveid ning et arvete vaidlustamise põhjus – juhatuse liikme tegevuse hindamine sisekontrolli käigus – ei ole üldse asjakohane põhjus arvete vaidlustamiseks. Arvete vaidlustamise osas on kohtu seisukoht vastuoluline, kuna ühelt poolt väitis kohus, et kostja oli vaidlustamisõiguse minetanud, teiselt poolt asus kohus aga seisukohale, et kostja vaidlustas küll, kuid tulenevalt piisava konkreetsuse puudumisest ei saanud seda siiski vaidlustamiseks lugeda.
22.Igasuguse tähelepanu ja käsitluseta on jäänud kostja väide, et arvetel märgitud summasid oli kunstlikult suurendatud. Kostja hinnangul võttis kohus tõendite tagastamisega kostjalt oma väidete tõendamise võimaluse. Vastavalt veolepingu punktile 2.2 seisnes veoteenus vaid kauba vedamises ning kauba peale või maha laadimises. Seega osutati teenust vaid siis, kui hageja pakk oli kostja auto peal ning seda veeti ning muud sõidud veoteenusena ei kvalifitseerunud. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks veoteenuse sisu vastavalt sõlmitud lepingule avanud. Hageja GPS-i väljavõtete kohaselt on aga veoteenusena käsitletud ka autojuhi sõidud kohvi järele, sõidud koju ja kodust välja jne. Kohus on jätnud kostja väidete osas seisukoha võtmata, ehkki kogu vaidlus seisneski hageja esitatud nõude põhjendatuses. On õige, et veoteenuse osutamises vaidlus puudus, kuid vaidlus oli osutatud teenuse mahus. Vastustaja seisukoht
23.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
25.Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud 07.06.2015 veoleping, mille alusel osutas hageja kostjale veoteenust ja väljastas arved, ning 08.02.2017 kokkulepe
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278 veolepingust tuleneva võlgnevuse osaliseks tasumiseks, mille p-s 2.2 tunnustab kostja p-s 2.1 nimetatud 103 704 euro 87 sendi suurusest võlanõudest 58 700 eurot. Nimetatud asjaolude üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
26.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes endiselt selle üle, kas hageja esitas nõude kostja vastu veolepingu või kokkuleppe alusel ning kas kostja tasutud summa (58 700 eurot) võis lugeda esmalt viivise ja seejärel põhivõla katteks. Pooltel on erinev arusaam ka sõlmitud kokkuleppe olemusest. Eelkõige on erimeelsus selles, kas viidatud kokkulepe kujutab endast kokkulepet võlasumma vähendamise kohta, mis lõpetas võlasuhte, või oli tegemist üksnes võlgnevuse osalise tasumise kokkuleppega, milline sõlmiti teises tsiviilasjas menetluse lõpetamise eesmärgil ega sisaldanud endas ülejäänud võlgnevuse sissenõudmise välistamise klauslit. Lisaks vaidlevad pooled ka võlanõude suuruse üle, st kas hageja on arvetes näidatud mahus kostjale teenust osutanud.
27.Kolleegium märgib esmalt hageja ja kostja vahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta, et hageja võlanõude aluseks saab tuvastatud asjaolusid arvestades olla hageja ja kostja vahel sõlmitud veoleping, mille alusel väljastas hageja kostjale arved ja mille tasumata jätmisest tekkis kostjal hageja ees võlgnevus. Nii hageja kui maakohus on võla osalise tasumise kokkuleppele viidanud põhjusel, et see selgitab hageja nõude suurust. Lepingule lisaks kokkuleppele viitamine ei tähenda, et maakohus jättis hageja nõude kvalifitseerimata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus praeguses asjas õigesti kohaldanud lepingulisi võlasuhteid reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108, mille lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul eksinud materiaalõiguse, sh VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113 lg 1 ja § 774 lg 1 (maakohtu otsuse põhjendustes ekslikult VÕS § 744 lg 1) kohaldamisel ning apellatsioonkaebuse väited ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale.
28.Kolleegiumi hinnangul ei ole 08.02.2017 sõlmitud kokkulepe käsitletav kompromissina VÕS § 578 tähenduses või muu kokkuleppena, millega hageja oleks loobunud veolepingust tulenevatest sissenõutavaks muutnud nõuetest. Sellisele seisukohale ei ole asunud ka maakohus. Viidatud kokkuleppe eesmärgiks oli ringkonnakohtu hinnangul üksnes menetluse lõpetamine tsiviilasjas nr 2-16-18193
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278 ning hageja oli kokkuleppe p-s 2.2 järgse summa (58 700 eurot) tasumisel nõus esitatud pankrotiavalduse tagasi võtma. Seda võib otseselt järeldada ka kokkulepe pdes 2.3 ja 3.1 märgitust.
29.Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul õigesti seisukohale, et kostja pidi kokkuleppe p-st 2.6 aru saama, et kokkuleppe p-s 2.2 nimetatud summa tasumisel on p-s 2.1 nimetatud kohustus, mis koosneb põhivõlast ja viivisest, täidetud üksnes osaliselt ning ülejäänud võlgnevuse sissenõudmiseks on hagejal õigus pöörduda kohtusse. Vastavaid järeldusi on maakohus TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohtu arvates kinnitab nimetatud seisukohta ka kokkuleppe sõlmimise eesmärk (p-d 2.3 ja 3.1). Seetõttu on ekslik kostja seisukoht, et kokkuleppe p-st 2.3 tulenes talle üksnes põhivõla 58 700 euro tasumise kohustus. Kokkuleppe p-dest 2.4 ja 3.1 nähtub selgelt, et tegemist oli võlgnevuse osalise tasumise kokkuleppega mitte võlasuhte lõpetamisega ega kompromissilepinguga VÕS § 578 mõttes. Kui pooled oleks soovinud kokku leppida, et ülejäänud võlasumma osas hageja loobub oma nõudest (VÕS § 578 lg 2), oleks kokkulepe eelduslikult pidanud sisaldama klauslit, et pärast p-s 2.2 nimetatud summa nõuetekohast tasumist puuduvad pooltel teineteise vastu veolepingust tulenevad mistahes nõuded, või muud sarnase sisuga kokkulepet.
30.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka kostja väited VÕS § 88 väära kohaldamise kohta. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et otsuses jäi käsitlemata tema 28.04.2017 esitatud vastuväide viivist puudutavas osas. Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et asjas tuli kohaldada VÕS § 88 lg-t 4. Kolleegiumi hinnangul ei kohaldu praeguses asjas kostja viidatud VÕS § 88 lg 4 p 1, kuna lisaks rahalisele põhikohustusele tuli kostjal tasuda ka viivist. Olukorras, kus pooltel puudub kohustuste täitmise järjekorra kohta kokkulepe ja võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma ka intressi, kohaldub VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 16; 15.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, 13). Seejuures ei ole võlgnikul võimalik määrata, et tema poolt tasutud summadest ei tohi maha arvata eelkõige viivist ja seejärel alles põhivõlga (VÕS § 88 lg 9). Ringkonnakohus märgib, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt nt Riigikohtu 04.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et põhivõla ja viivisevõla olemasolul raha maksmisel loetakse, et täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud viivise katteks. Kokkuleppe p-s 2.1 on välja toodud, et hageja nõue koosneb põhivõlast ja viivisest, ning p-s 2.2 tunnistas kostja p-s 2.1 nimetatud nõuet summas 58 700 eurot, täpsustamata seejuures, millest tunnistatud nõue koosneb. Seetõttu leidis maakohus õigesti VÕS § 88 lg-le 8 tuginedes, et hageja toimis seaduslikult, kui arvestas kostja tasutud summadest osa esmalt viivise katteks ja seejärel vähendas põhiosa võlgnevust. Kolleegiumi hinnangul ei järeldu kokkuleppe p-st 2.2 ega muudest punktidest, et kostja võib tasuda 58 700 eurot üksnes põhivõla katteks või et võlausaldaja (hageja) 8(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278 on nõus kohustuse täitmisega VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevas järjekorras. Kolleegiumi hinnangul ei muuda maakohtu käsitlus kokkuleppe punkte 2.2 ja 2.6 sisutuks, nagu väidab kostja. Kokkuleppe p-de 2.2 ja 2.3 alusel tasus kostja põhivõla üksnes osaliselt ja järelikult on võimalik tasumata põhivõlalt jätkuvalt arvestata viivist. Seega on hagejal kokkuleppe p 2.6 alusel õigus pöörduda nii põhivõla kui ka alates 09.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivise väljanõudmiseks kohtu poole, vaatamata sellele, et kokkuleppe p 2.2 nimetatud summa tasumisel sai senine viivisevõlgnevus tasutud.
31.Nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt eelkõige hagejal, st seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kolleegiumi arvates ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on hinnangud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2.
32.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on põhjendamatult tagastanud kostja poolt esitatud tõendid, mille all kostja peab ilmselt silmas 01.06.2017 esitatud arveid. Samas ei ole kostja apellatsioonkaebuses (ega hilisemalt) taotlenud ringkonnakohtult tõendite vastuvõtmist. Seetõttu puudub ringkonnakohtul TsMS § 652 lg-test 3 ja 5 tulenev alus uute tõendite vastuvõtmise või kogumise kaalumiseks apellatsioonimenetluses.
33.Kostja hinnangul ei ole hageja nõue põhjendatud, kuna esitatud arved on ebaselged vedude mahu ja autojuhi tegevuse tõttu. Samuti leiab kostja, et hageja esitatud arveid võis kostja vaidlustada tähtajatult, kuna arvete vaidlustamine on jäetud lepingu p-s 4 reguleerimata. Hageja hinnangul kohaldub arvete vaidlustamisele veolepingu p 3.4.2. Ringkonnakohus on ühte meelt hagejaga ning kostja seisukohaga ei nõustu. Veolepingu p-s 4 on reguleeritud veoteenuse hinnaga seonduv ning arvete esitamise intervall ja arvete tasumise tähtaeg. Veolepingu p 3.4.2 kohaselt pidi kostja esitama pretensioonid toimunud vedude või autojuhi osas hiljemalt seitsme kalendripäeva jooksul. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kolleegiumi hinnangul ei ole mõistlik tõlgendus, et lepinguga piiratakse toimunud vedude ja autojuhi tegevuse osas pretensioonide esitamist seitsme päevaga, aga juhul, kui vedude maht on kajastatud tellijale esitatud arvetes, siis saab tellija toimunud vedusid vaidlustada p-s 3.4.2 kokkulepitud tähtaega arvestamata. Arvestades, et lepingu p-s 4.4 järgi pidi arvete esitamine toimuma iganädalaselt, tundub mõistlik eeldada, et pooled leppisid kokku selles, et arveid saab vaidlustada samuti iganädalaselt kuni järgmise arve väljastamiseni. Seega ei ole
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278 ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kostja väide, et lepinguga on jäänud arvete vaidlustamise küsimus reguleerimata.
34.Vastupidiselt kostjale ei pea kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi vastuoluliseks osas, milles maakohus ei pidanud kostja poolt arvete vaidlustamist õigeaegseks ja ühtlasi asus hindama pretensioonide sisu. Maakohus oleks saanud piirduda ka üksnes kostja 28.11.2016 kirjas sisalduvate pretensioonide esitamise tähtaja kontrollimisega, kuid asjaolu, et maakohus andis lisaks vaidlustamise õigeaegsusele ka sisulise hinnangu pretensioonidele, ei muuda iseenesest kohtu põhjendusi ja järeldusi vastuoluliseks. Kuigi kolleegium leiab, et maakohus ei pidanud praegusel juhul kontrollima kostja väiteid arvetes toodud vedude mahu kohta olukorras, kus kostja oli arvete vaidlustamise tähtaja minetanud, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Õige on maakohtu seisukoht, et äriühingu juhatuse liikmete omavahelised erimeelsused ei ole aluseks hageja teostatud teenuse ja selle eest esitatud arvete mittetasumiseks. Seda enam, et 28.11.2016 kirjast nähtuvalt on kostja vaidlusalused arved eelnevalt aktsepteerinud. Kostja sisulised etteheited arvete osas ei oma seega praegusel juhul tähendust nõude põhjendatuse seisukohalt. Vastasel juhul ei oleks lepingus vaidlustamise tähtaja andmisel mingit mõtet, kui vaatamata poolte vahel kokkulepitule, on kostjal igal ajal õigus arveid täies ulatuses vaidlustada. Menetluskulude jaotus
35.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
36.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
37.Hageja esitas 07.05.2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 2520 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 18 tunni ulatuses tunnitasuga 140 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt seisnes õigusabi 18.12.2017 apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsis (2 t), 20.12.2017 kliendiga nõupidamises (1 t), 28.12.2017 apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (5 t 40 min), 08.01.2018 kliendiga nõupidamises ja vastuse täiendamises (3 t 20 min), 02.05.2018 seisukoha koostamises (4 t), 04.05.2018 kliendiga nõupidamises (30 min) ja 07.05.2018 seisukoha täiendamises (1 t 30 min). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub hageja menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Kostja oma seisukohta hageja menetluskulude osas ei esitanud.
38.Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebusega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine ja täiendamine ning kliendiga nõupidamine) on põhjendatud ja vajalik kokku mitte
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-3278 rohkem kui 9 tunni ulatuses. Esindaja oli tsiviilasja materjalidega ning vaidlusaluse esemega juba eelnevalt tuttav ning vastuses apellatsioonkaebusele hageja olulises osas kordab maakohtus esitatud väiteid. Ajakulu, mis on kaasnenud seisukoha esitamisega 07.05.2018, sh seisukoha koostamine, kliendiga nõupidamine ja seisukoha täiendamine, on samuti põhjendatud osaliselt. Viidatud seisukohas kordab hageja kokkuvõtlikult apellatsioonkaebuse vastuses toodud seisukohti, mistõttu kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu nimetatud toiminguteks kokku mitte rohkem kui 2 tundi. Lepingulise esindaja tunnitasu määr 140 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud.
39.Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud (11*140) 1540 eurot (käibemaksuta). Tulenevalt hageja poolt menetluskulude nimekirjas esitatud taotlusest ning võttes aluseks TsMS § 445 lg 1, märgib kohus otsuse resolutsioonis, et väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EE501010220105597013.
40.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
41.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.