Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 28. mai 2018. a
Tsiviilasja number
2-15-9940
Tsiviilasi
T.K. hagi Osaühing VITADENT ja D.B. vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 380 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 4. detsembri 2017. a otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Osaühing VITADENT ja D.B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. mai 2018. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I (kostja I): Osaühing VITADENT (registrikood 11292810) Apellant II (kostja II): D.B. (isikukood XXXX) Apellantide esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja (hageja): T.K. (isikukood XXX), esindaja Ain Kabal
RESOLUTSIOON
1.Jätta Osaühing
VITADENT
apellatsioonkaebus rahuldamata.
ja
D.B.
2.Jätta Viru Maakohtu 4. detsembri 2017 otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Osaühing VITADENT ja D.B. kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja
lahendanud maakohus.
5.Tagastada T.K. le 8. novembril 2016 tasutud ekspertiisitasu summas 150 (ükssada viiskümmend) eurot T.K. arveldusarvele nr XXXX Swedbank AS. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.K. (hageja) esitas 30. juunil 2015 Viru Maakohtule hagi Osaühing VITADENT (kostja I) ja D.B. (kostja II) vastu solidaarselt varalise kahju 9860 euro hüvitamiseks ja mittevaralise kahju kohtu poolt määratud õiglase summa väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja novembris 2009 kostja I poole hamba eemaldamiseks. Peale hamba eemaldamist pakkus kostja I hagejale võimalust ravida ka ülejäänud hageja hambad. Samuti pakuti hagejale ülalõualuule proteeside paigaldamise teenust. Hagejale paigaldati kostja I juures töötava kostja II poolt metallkeraamilised hambaproteesid. Hagejal eemaldus suust esihammaste protees juunis 2010. Augustis 2010 eemaldus sama protees teistkordselt. Detsembris 2010 eemaldus suust ka teine protees ning jaanuaris 2012 eemaldus külgmine hambaprotees. Kostja I poolt paigaldatud proteese parandati kahe aasta jooksul neljal korral. Hageja proovis proteese parandada teiste tervishoiuteenuse osutajate juures, kuid hagejale selgitati, et kostja I poolt paigaldatud proteeside konstruktsioon ei taga proteeside püsivust ning kõik kostja I juures paigaldatud proteesid tuleb paigaldada uuesti. Hageja pöördus veebruaris 2014 kostja I poole pretensiooni ja sooviga kostja I kulul taastada külgmist hambaproteesi. Kostja I oma viga ei tunnistanud ja ei nõustunud puudusi omal kulul parandama. Hageja pöördus 2014 märtsis ja aprillis hammaste seisundi ja kostja I poolt valmistatud proteesimistööde hindamiseks Ecodent OÜ poole. Hinnangu kohaselt kostja I ei ravinud või ravis ebapiisavalt hageja põletikulisi hambajuuri ning proteesid paigaldati ravimata hammastele, kroonide servad traumeerivad iget, põhjustades põletikku, lekkivad krooniservad võimaldavad hambakaariesel ja põletikke tekitavatel bakteritel tungida krooni alla, hävitades veel terveid hambaid, paigaldatud sillad on lahti, kroonid liiguvad, hambumus on vale, igemed põletikulised, proteesiserv ei istu astmele ja hageja hambumuse tasapind ei ole paigas. Hinnangus leiti, et tehtud töö tuleb täielikult ümber teha, mh ravida enne proteesimist hambad ja korrigeerida hambumust.
Hageja pöördus novembris 2014 Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Komisjoni hinnangu kohaselt ei vasta kostja I ja kostja II tegevus hambaravi teenuse osutamisel tervishoiuteenuse osutamise heale tavale. Kostja II ei ole raviteenuse osutamise käiku dokumenteerinud vastavalt sotsiaalministri 18. septembri 2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ja nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ nõuetele. Samuti puudub hageja hammaste raviplaan, röntgenülesvõtte mudelid ning hageja ravikaardi sissekannetes puudub kirjeldus patsiendi soovide ja seisundi kohta. Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II ei ole osutanud hagejale tervishoiuteenust kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 762 sätestatud kvaliteediga. Kostja I ja kostja II ei ole järginud VÕS §-st 762 tulenevat hoolsuskohustust ning on kohustust tervishoiuteenuse osutamisel süüliselt rikkunud, mistõttu vastutavad kostjad VÕS § 770 lg 1 alusel. Kostjate ravivigade parandamiseks ning meditsiiniliselt ja esteetiliselt korrektse tulemuse saavutamiseks ning ravivigade parandamise teel hammaste terviseseisundi halvenemise ärahoidmiseks kulub hagejal Ecodent OÜ raviplaani kohaselt eelduslikult 9860 eurot, mille hageja palub kostjalt I ja II solidaarselt hageja kasuks varalise kahju hüvitamiseks välja mõista. Hageja on kostjate süül pidanud taluma tugevat valu ning märkimisväärseid ebamugavusi igapäevaelus. Kostja II poolt paigaldatud proteesid ei võimalda süüa tahket toitu, hageja hambad on ülimalt külmatundlikud ning hageja igapäevast heaolu halvendavad igemete veritsus ja väärhambumus. Ebaõnnestunud raviteenuse tagajärjel tekkinud hingelisi üleelamisi süvendas kostjate käitumine ja suhtumine hagejasse, s.o kostjad keeldusid lahenduste pakkumisest ning raviteenuse edasisest osutamisest hagejale.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjad võtsid omaks, et ajavahemikul 2012 kuni 2014 tegi kostja II hageja ülalõua hammaste ravi ja proteesimistöid, mille eest hageja maksis kokku 1150 eurot 45 senti (18 000 krooni). Hageja ei järginud arsti poolt antud hambahooldusjuhised ja ei külastanud piisava tihedusega hambaarsti, mistõttu halvenes hageja hammaste seisund pärast proteeside paigaldamist hageja enda süül. Kostjad on seisukohal, et tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 27. novembri 2014 protokoll ei saa olla hagi põhjenduseks, sest see ei ole vaadeldav eksperdiarvamusena. Hageja esitatud kalkulatsioon hammaste ravi ja proteesimise maksumuse osas on ülepaisutatud. Tsirkoonkroonid, millega asendatakse hageja senised kroonid, on üks kallimaid proteesimises kasutatavatest tehnoloogiatest. Hageja on esitanud ainult ühe tervishoiuteenuse hinnapakkumise, samas võivad erinevate teenusepakkujate poolt pakutavad ravihinnad erineda 2-3 kordselt. Hageja ravikaardile lisatud kirjalike kommentaaride kohaselt pöördus hageja kostja II poole
28.novembril 2009. Hageja hambad olid halvas seisukorras, ülalõualuu hammastel oli näha patoloogilist kulumist, hambad nr-d 26-28 olid kaetud vana metallist sildproteesiga. Kostja II eemaldas hageja hamba nr 24 juure, ravis hambaid nr 22 ja nr 23. Kostja II alustas
9.jaanuaril 2010 hageja hammaste proteesimist. Hageja valis suust mitteäravõetavad proteesid. Hagejale paigaldati ülemisse lõualuusse 4 metallkeraamilist proteesi: 2 paariskrooni hammastele nr 11, nr 12 ja 21-22 ning sildproteesid hammastele numbritega 13-17 ja 23-25. Augustis 2010 tuli hageja hammastel nr 21 ja nr 22 lahti hamba tsementeering. Hageja pöördus kostja I hambaarsti D. P. poole. Detsembris 2010 tuli hagejal lahti hammaste nr 11 ja nr 12 tsemendikiht. Kostja II ravis hageja hambaid, puhastas katust ja plommis
hambaaugud, vaatamata sellele, et kostja II ei olnud neid hambaid varem ravinud. Viidatud hammaste ravimise eest hagejalt tasu ei nõutud. Kostja II fikseeris uuesti hambakroonid. Hageja pöördus kostja II poole taas 6. jaanuaril 2012 seoses hammaste numbritega 23 kuni 25 sildproteesidega. Kostja II oli varasemalt hageja hamba nr 25 juure fikseerinud hambajuuresisene keerme ja valgusega kõveneva plommiga hamba parandanud. Hageja protees fikseeriti uuesti. Hageja keeldus hambaravi eest tasumast. Ravikaardile on lisatud hageja poolt tasumata arve summas 37 eurot. Metallkeraamiliste hambaproteeside garantiiaeg on kuni 1 aasta ja nende tegelik tööiga 1,5 aastat. OÜ Narva Hambakliiniku ja kostja I vahel 9. juunil 2008 sõlmitud lepingu järgi on OÜ Narva Hambakliinik poolt valmistatud hambaproteeside garantiiaeg 6 kuud. Kostja II suurendas metallkeraamiliste proteeside tööiga kuni kahe aastani, millest hagejat teavitati suuliselt. Lepingut täiendavate garantiide kohta poolte vahel ei sõlmitud. Informatsioon garantiiaegade kohta on kättesaadav hambakliiniku infostendil. Hageja pöördus 2. oktoobrist 2010 kuni jaanuarini 2012 kolm korda stomatoloogi poole kolme erineva proteesi fikseerimise küsimuses. Kostjad selgitasid, et kasutatud tsementeerimismaterjali omaduste tõttu võib protees fikseeruda ebakindlalt ja tulla lahti. Hageja pöördus kostja II poole uuesti veebruaris 2014 ja nõudis proteesimise eest tasutud raha tagastamist ja kahju hüvitamist. Hageja hammaste läbivaatusel 6. jaanuaril 2012 oli kostja II poolt paigaldatud proteeside ja tugihammaste seisukord normaalne, v.a hammas nr 25, mille kostja II taastas. Hagejale 2014 tehtud hammaste panoraamröntgeniülesvõttel ei ole kostja II poolt proteesitud hammaste patoloogilisi muutusi näha, v.a. hammaste nr 32-28 vanad proteesid, puudub hammas nr 17. Teise hambaarsti poolt varem paigaldatud proteeside juures on sügavad hambamaterjali taskud, hambamaterjal on 2/3 hambapikkuse ulatuses lahti koorunud, millest tulenevalt on võimalik ka suust tulenev ebameeldiv lõhn ja hambaigemete põletikuline protsess. Hagejale selgitati, et iga aastaga suureneb proteeside kandmisega seoses hammastega seotud nahakoes hammaste patoloogia risk. Selle vältimiseks tuleb üks kord poole aasta jooksul käia arstlikul läbivaatusel ja vajadusel eemaldada hammastelt hambakivi, hambakatt, teostada igemete puhastamine ja professionaalne hambapuhastus. Hageja kontorollis ei käinud. Kui hageja oleks õigel ajal kostjate poole pöördunud, oleks saanud tekkinud olukorda vältida. Kostja II nõustub ekspertkomisjoni hinnanguga ravikaardi nõuetekohase täitmata jätmise osas. Kuigi ravikaardil ei ole kirjeldatud hammaste seisukorda, on seal kajastatud kõik hageja visiidid kostja I juurde. Ravikaardi ülevaatlikumaks täitmiseks puuduvad kostjatel tehnilised võimalused ja aeg. Hagejal oli juba 2009 hambaraviteenuse saamiseks võimalik pöörduda mõne teise teenusepakkuja juurde kallimate proteeside paigaldamiseks, kuid hageja valis kostja I lähtudes teenuse odavusest. Hagejal tulnuks pöörduda hambaproteeside valmistaja poole.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2017 otsusega hageja hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud varalise kahju 9380 eurot ning mittevaralise kahju 1000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on vaidlus selles, kas tervishoiuteenuse lepingu täitmine toimus kohaselt ning kas ja millises ulatuses kostjad lepingu kohase täitmata jätmise eest vastutavad. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja pöördus 2009 novembris kostja I
poole tervishoiuteenuse saamiseks, hagejal fikseeriti ülalõuas puuduvatele hammastele kroonid ja sildproteesid. Hageja tasus teostatud töö eest 1150 eurot 40 senti (18 000 krooni). Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 ja VÕS § 759 tähenduses. Töö teostas kostja II. Hageja pöördus 27. novembril 2014 raviteenuse kvaliteedi hindamiseks Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Komisjoni hinnangul ei ole kostja II hagejale tervishoiuteenuse osutamisel kostja I juures dokumenteerinud raviteenuse osutamist sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrusega nr 56 sätestatud korras. Ekspertkomisjon leidis, et hageja hammaste ravikäik ei ole jälgitav, mistõttu ei ole arstil võimalik väita, et patsient ei jälginud hügieeninõudeid ja seetõttu tekkisid komplikatsioonid proteesidega. Üheaastane garantii kehtib ainult hambatehniku poolt valmistatud proteesile, mitte hammastele ja neid ümbritsevatele kudedele. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmisega rikuti head tava tervishoiuteenuse osutamisel. Komisjoni otsus tõendab antud juhul terviseteenuse osutaja poolt tavaliselt oodatava hoolsuse puudumist. Maakohus ei kahelnud komisjoni faktilistes järeldustes, milleks on teenuse ebakorrektne dokumenteerimine. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluste puudumist peab tõendama teenuse osutaja. Maakohus leidis, et komisjoni hinnanguga ning EcoDent OÜ arstide L.O. ja M.M. poolt patsiendi hambakaardi kannetega (I kd, tl 21-22, 23) on tõendatud, et kostja II poolt hagejale osutatud raviteenus oli ebakvaliteetne, s.o enne proteesimist ei ravitud hageja hambaid piisavalt, kroonid paigaldati otse igemele, kroonide servad ei olnud tihedalt hammaste vastu, hambakönt oli liiga väikeseks lihvitud. Maakohus ei arvestanud kostjate vastuväidetega seoses kolmanda isiku osaga lepingu täitmisel. Kostja paigaldas hagejale proteesid ja pidi veenduma proteeside sobilikkuses ja kvaliteedis. Proteeside paigaldamine hõlmas hammaste sobivaks lihvimist, mille üle kolmandal isikul puudus igasugune kontroll. Kostja poolt esitatud koostööleping ei tõenda, et kostjal puudus hageja ees vastutus proteeside kvaliteedi osas. Koostööleping puudutab vaid kostja ja kolmanda isiku omavahelisi suhteid. Maakohus oli seisukohal, et kogu proteesimise protsessi ja tulemuse eest vastutas kostja II raviarstina. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et proteesid eemaldusid hageja suust lühikese aja jooksul peale nende paigaldamist. Kostjad ei ole selgitanud, millest oli tingitud proteeside halb istuvus ja mis põhjustas hageja proteesialustel hammastel infektsiooni laiaulatuslikku levikut. Kostjate üldised väited, et hageja hambad olid esmasel pöördumisel halvas seisundis, hagejal on kalduvus hambahaigustele ja puudulik suuhügieen, on paljasõnalised. Maakohus leidis, et kostjad ei rakendanud ravi koordineerimisel vajalikku hoolt. Kostjad ei ole tõendanud, et nad selgitasid hagejale, et hageja võimalikud soovid ohustavad ravi tulemuslikkust (sealhulgas proteeside püsivus ja säilimine). Kostjate võimalused piirdusid patsiendile üksnes ajutise lahenduse, mitte püsivama tulemuse pakkumisega. Kostja I kasutas proteesimisel materjali, mille valmistaja garantii on üks aasta ja kostja II poolt pikendatuna kuni kaks aastat. Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni kokkuvõttega on tõendatud, et kostjad ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt dokumenteerinud. Kostjad on rikkunud poolte vahel 2009 novembris sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingut ja selle tingimusi, mis tulenevad VÕS §-st 762, § 766 lg-st 1 ja §-st 769. Maakohus leidis, et dokumenteerimisvigade tõttu tuli kostjal tõendada, et tervishoiuteenus oli vigadeta ning lepingut ei rikutud (VÕS § 770 lg 3). Kostjad ei ole tõendanud hagejale nõuetekohase tervishoiuteenuse osutamist. Hagejale on tervishoiuteenuse
rikkumise tõttu tekitatud otsene varaline kahju, mis seisneb selles, et kõik kostjate poolt teostatud tööd tuleb ümber teha, s.o eemaldada vanad kroonid, välja vahetada ülalõualuu proteesid, teostada juureravi ja klaasfiibertihvtidega hamba ülesehitus ja paigaldada uued kroonid ja sildproteesid. Maakohtu hinnangul esineb käesolevalt põhjuslik seos tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või ravivigade ja hagejal tekkinud kahju vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Kui kostja oleks järginud õigeid ravivõtteid, ei oleks hageja pidanud kuue aasta jooksul tundma ebameeldivusi ja valu, mida põhjustas ebakvaliteetne tervishoiuteenus. Proteeside eemaldumise põhjuseks oli hammaste ravimata jätmine koos ebakvaliteetse proteesimisega, seega on hagejal kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Kahjulik tagajärg on olukord, kus hageja hammastel ei ole tavapärast funktsionaalsust, kostja paigaldatud proteesid ei püsi hammastel, hambad on ebapiisavalt ravitud ning hageja hammastele ei ole võimalik paigaldada ka uusi samatüübilisi proteese. Hageja soovib keskmise hinnaklassiga kroone ja hambasildu, mida hageja lootis kostjate raviteenusest saada. Hageja hinnangul maksab soovitud tulemuse saavutamine umbes 9380 eurot. Kostjad hindavad töö ümbertegemise maksumuseks 2500 eurot, kuid kostjad ei nõustunud hagejale sellise hinnaga töid teostama. OÜ ECOdent ja AS Citymed hinnakirja järgi kulub tuvastatud ravivigade ümbertegemisele umbes 9860 eurot. Hageja ei soovi odavamaid ja haigekassa poolt osaliselt hüvitatavaid suust eemaldatavaid proteese. Maakohus järeldas, et EcoDent OÜ raviplaan on realistlik, hageja nimetatud hind ei ületa valitsevaid turuhindu ning kostjate vastuväited töö maksumuse ülepaisutatuse suhtes on tõendamata. Maakohus rahuldas hageja nõude varalise kahju hüvitamiseks 9380 eurot. Maakohus pidas usutavaks, et ravivead ja paigaldatud proteeside suust eemaldumine on hagejale põhjustanud kannatusi nii esteetilises kui füüsilises mõttes: hambad ja igemed on põletikulised ning ülitundlikud, proteesidega pole võimalik mäluda tahket toitu ning eemaldunud sillad on põhjustanud hambutuse ülalõualuul. Hüvitise määramisel arvestas maakohus sellega, et kostjad ei ole 6 aasta jooksul teinud midagi hageja olukorra parandamiseks või tekitatud kahju heastamiseks. Ravivigade ümbertegemine on pikaajaline ja järjepidev protsess, mis nõuab täiendavaid sõidukulusid Narvast Tallinnasse ja tagasi. Maakohus määras mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1000 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata. Alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1 ja 2 ning TsMS § 230 lg-t 1. Samuti on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ning otsuse sisu ei vasta TsMS § 442 lg-le 8. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas põhjendanud, miks kohus ei nõustunud kostjate faktiliste väidetega ega analüüsinud kõiki kohtule esitatud tõendeid. Maakohus kohaldas valesti VÕS §-i 619, VÕS § 621 lg-t 1, VÕS § 758 lg-t 1 ja jättis kohaldamata VÕS §-i 635, VÕS § 139 lõike 1, VÕS § 128 lõike 3, VÕS § 131 lg-d 1 ja 5. Õige ei ole maakohtu järeldus, et tervishoiuosatamise leping on oma olemusest käsundusleping. Antud tervishoiuteenuse osatamise leping on oma olemuselt töövõtuleping VÕS § 635 tähenduses. Hageja tellimusel valmistati ja paigaldati hagejale kostja I juures kostja II poolt metallkeraamilised hambaproteesid ning hageja maksis selle eest tasu.
Maakohus hindas valesti Tervisehoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangut. Ekspertkomisjoni üldkoosoleku protokollist ei tulene, et kostja II ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamisel dokumenteeritud raviteenuse osutamist sotsiaalministri
18.septembri 2008 määrusega nr 56 sätestatud korras. Koosoleku protokolli nr 39 p-s 16.2 on märgitud, et kostja I poolt ei ole esitatud raviplaani, röntgenülesvõtte mudeleid ja ravikaardi sissekannetes puudub kirjeldus patsiendi soovide ja seisundi kohta raviasutusse pöördumisel. Sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrus nr 56 ei sätesta, et hambaravikaardi andmete koosseisus peab sisalduma ekspertkomisjoni poolt p-s 16.2 märgitu. Kostjad esitasid ekspertkomisjoni järelduse ümberlükkamiseks hageja hambaravikaardi koopia, milles kajastub ravi osutamise käik ning sotsiaalministri määrusega sätestatud andmed ja see vastab viidatud määruse nõuetele. Ekspertkomisjoni hinnang on üldjuhul dokumentaalne tõend, mis ei oma suuremat jõudu teiste kirjalike tõendite ees. Maakohus ei andnud hinnangut kostjate poolt esitatud hageja hambaravikaardi koopiale. Kostjad ei ole rikkunud poolte vahel 2009 novembris sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud põhjusliku seose olemasolu kostjate poolt lepingu rikkumise ja saabunud tagajärje vahel, s.o hagejale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju vahel. Maakohtu poolne tõendamiskoormuse jaotus, mille kohaselt ei pea hageja tõendama vastutuse aluseks olevaid asjaolusid VÕS § 758 lg 1 alusel, on vale ja alusetu Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 139 lõike 1. Hageja pöördus pretensioonidega kostjate poole 2014 veebruaris ehk 5 aastat pärast lepingu sõlmimist ning kaks aastat peale hageja viimast pöördumist. Osaliselt tekkis võimalik kahju kahjustatud isikust tulenevatest asjaoludest. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud hageja varalise ja mittevaralise kahju suurust ning maakohtu poolt tuvastatu on vastuolus esitatud tõenditega. Hageja esitas EcoDent OÜ kalkulatsiooni, millest tuleneb, et osutatud teenuste ümber tegemiseks kulub hagejal 9380 eurot. Kostjad hindasid töö ümbertegemise maksumuseks 2500 eurot. Kostjad leiavad, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg 2 põhimõtet. Maakohus ei ole varalise kahju kindlaksmääramisel arvestanud, et kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad kulud peavad olema mõistlikud ja kooskõlas VÕS § 128 lg-ga 3 ning ei kohaldanud VÕS § 128 lg-t 3. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel jättis maakohus kohaldamata VÕS § 134 lg-d 1 ja 5 ning jättis tähelepanuta menetluse käigus tuvastatud asjaolud kostjate käitumises ja suhtumises hagejasse pärast võimalikku rikkumist. Kostjad reageerisid koheselt peale teenuse osutamist hageja pöördumistele ning osutasid hagejale raviteenuseid. Mittevaralise kahju suurus ja ulatus ei ole maakohtu otsuses piisavalt põhjendatud. Hageja ei tõendanud, et kostjad said aru või pidid aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada hagejale mittevaralise kahju. Hageja ei ole tõendanud ning põhjendanud mittevaralise kahju suurust. Maakohus ei juhtinud kostjate tähelepanu TsMS § 230 lg-le 1. 5 Hageja kostjate apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja nõustub maakohtuga, et tervishoiuteenuse osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping. Maakohus leidis õigesti, et ekspertkomisjoni hinnang tõendab tervishoiuteenuse osutaja poolt oodatava hoolsuse puudumist. Käesoleval juhul on tervishoiuteenuse osutamine nõuetekohaselt dokumenteerimata. Puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks kuna menetluses ei ole tõendatud, et osaliselt tekkis kahju kahjustatud isikust tulenevatest asjaoludest või ohu tagajärjel, mille eest vastutab kahjustatud isik.
Maakohus on selgitanud, miks võttis maakohus varalise kahju kindlaksmääramisel aluseks hageja poolt esitatud kalkulatsiooni. Maakohus on põhjendanud kohtuotsuses mittevaralise kahju hüvitamise asjaolusid ja kahjusumma suuruse määramist. Kostjad ei ole 6 aastaga teinud mitte midagi hageja olukorra parandamiseks või tekitatud kahju heastamiseks. Kostjad ei ole menetlusdokumentides selgitanud, milliseid asjaolusid nad kostjate poolt esitatud tõenditega (nt hageja ravikaart) soovivad tõendada ega esitanud taotlust tõendite vastuvõtmiseks. Kostjate poolt väidetavalt esitatud ravikaarti istungitel ei uuritud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud kostjate kanda.
7.Hageja nõuab kostjatelt tervishoiuteenuse osutamise lepingule mittevastava hambaravi ja proteeside paigaldamise käigus tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja I on tervishoiuteenuse osutaja, kostja II töötab kostja I juures hambaarstina. Tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab VÕS § 758 lg 2 järgi tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Hagiavalduse kohaselt ei osutanud kostja I ja kostja II hagejale tervishoiuteenust kooskõlas VÕS § 762 järgse kvaliteediga. Hageja väitel ei ole kostja I ja kostja II järginud VÕS § 762 järgset hoolsuskohustust ning on oma kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel süüliselt rikkunud. Hageja väitel vastutavad kostjad VÕS § 770 lg 1 alusel. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määrusega nr 13 kehtestatud tervishoiuteenuste loetelu § 1 p 1 järgi käsitatakse tervishoiuteenusena mh rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. Nimetatud loetelu alampeatükk K00-K14 käsitleb suuõõne-, süljenäärme- ja lõualuuhaigusi. Hageja pöördus hagiavalduse kohaselt kostja poole hamba eemaldamiseks, kostja ravis lisaks hageja hambaid ning paigaldas proteesid. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et poolte vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping. VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on osutatud tervishoiuteenus praegusel juhul mitte käsundilaadne võlasuhe vaid tegemist on töövõtuga. Hammaste proteesimisel võib iseenesest olla üksikuid töövõtulepingule iseloomulikke tunnuseid. Nii on hambaproteeside valmistamine oma olemuselt töövõtuleping ning proteeside tehnilise valmistamise suhtes
võivad kohalduda töövõtulepingust tulenevad õiguskaitsevahendid. Pooled leppisid kokku selles, et kostja I paigaldab hagejale proteesid. Proteeside paigaldamisel ei ole töövõtulepingule iseloomulikku täielikult kontrollitavat protsessi. Kuigi kostja poolt makstav tasu hõlmas ka proteese, tulenevad hageja poolsed kohustuse rikkumisega seotud etteheited kostjale praegusel juhul nendest kohustustest, mis on seotud nõuetekohase teenuse osutamisega. Kui tervishoiuteenust ei osutatud nõuetekohaselt, tulenevad kõik lepingujärgsed tagajärjed käsundilepingulaadsest suhtest, sõltumata sellest, et mittenõuetekohase täitmise võis põhjustada puudustega protees.
8.Hambaproteeside paigaldamisel oli kostja TTKS § 2 lg 1 järgi kohustatud hoidma ära hageja tervise seisundi halvenemise või haiguse ägenemise ning taastama hageja tervise. Seejuures pidi kostja osutatud tervishoiuteenus vastama VÕS § 762 järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning vajadusel pidi tervishoiuteenuse osutaja saatma patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti (vt ka Riigikohtu 8. aprilli 2011. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-171-10, p 14). Hageja väitel ei ole kostja II paigaldanud hagejale hambaproteese nõuetekohaselt, metallkeraamilised hambaproteesid eemaldusid suust, kostja I poolt paigaldatud proteese parandati kahe aasta jooksul neljal korral. Maakohus ei ole eksinud tõendamiskoormise vastu: hagejal tuli tõendada kostjate kohustuse rikkumine. Hageja on esitanud kostjate kohustuse rikkumise tõendamiseks Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokolli nr 39. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et nimetatud protokollist ei tulene, et kostjad ei ole dokumenteerinud hagejale raviteenuse osutamist sotsiaalministri
18.septembri 2008. a määrusega ettenähtud korras. Protokollist p-dest 16.3; 16. 4 ja 16. 5 tuleneb üheselt, et kostja II ei ole jälginud head tava tervishoiuteenuse osutamisel. Ekspertkomisjon juhib kostja I tähelepanu sellele (p 16. 5), et tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimine peab vastama sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrusega nr 56 kehtestatud nõuetele. VÕS § 769 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustus laieneb ka dokumenteerimisele (vt Riigikohtu
6.detsembri 2017 otsus tsiviilasjas 2-15-5804, p. 16). Dokumenteerimiskohustuse rikkumise tõendatuse hindamisel tugines maakohus põhjendatult ekspertkomisjoni protokollile, mille p 16.1 järgi on patsiendi ravikaardil kogu tegevuse kohta 5 sissekannet, millest kaks ei ole skanneerituna loetavad. Protokolli järgi on sissekanded äärmiselt napid ja ei kirjelda patsiendi seisundit. Seega on ekspertkomisjon hageja ravikaardile hinnangu andnud. Hageja väitel proovis ta proteese parandada teiste tervishoiuteenuse osutajate juures, kuid hagejale selgitati, et kostja I poolt paigaldatud proteeside konstruktsioon ei taga proteeside püsivust ning kõik kostja I juures paigaldatud proteesid tuleb paigaldada uuesti. Hageja on esitanud kostjate kohustuse rikkumise kohta tõendina ka OÜ EcoDent ja AS Citymed raviplaani ja hinnakirja. Raviplaani kohaselt tuleb välja vahetada kõik hageja proteesid, teha juureravi. Nii esitatud raviplaan kui ekspertkomisjoni otsus on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes.
9.VÕS § 770 lg 1 järgi vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab VÕS § 770 lg 3 järgi tõendama patsient, välja
arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Praegusel juhul on maakohus põhjendatult tuvastanud, et kostjad ei ole täitnud dokumenteerimiskohustust, kostjad ei ole menetluses tõendanud hoolsuskohustuse täitmist ja süü puudumist. Maakohus on otsuse põhjendavas osas põhjalikult hinnanud kostja kohustuse rikkumist.
10.Haiguse ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siis, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Hageja on esitanud temale tekkinud kahju tõendamiseks OÜ EcoDent ja AS Citymed hinnakirja. Kostjate väited selle kohta, et hageja poolt ravivigade kõrvaldamisega seotud tööde maksumus on 2500 eurot, on paljasõnalised. Kostjad ei olnud ise nõus nimetatud summa eest töid tegema (II kd, tl 27 pöördel). VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju peab olema kahju tekitaja jaoks ettenähtav ning selle ärahoidmine rikutud kohustuse eesmärgiks VÕS § 127 lg 3 ja 2 järgi. Ringkonnakohus leiab, et proteeside paigaldamisel hoolsuskohustuse rikkumine võib kaasa tuua patsiendi tervise kahjustamise ning olukorra, kus on vaja kogu ülalõug uuesti proteesida koos eelneva igeme- ja juureraviga. Nimetatu on hõlmatud kostjate poolt rikutud kohustuse kaitse eesmärgiga ning on kostjatele kui hambaravi teenuse osutajatele ettenähtav. Hageja kahju on ka põhjuslikus seoses kostjate kohustuse rikkumisega.
11.Maakohus on jätnud põhjendatult kohaldamata VÕS § 130 lõike 1, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitist vähendada, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pöördus hageja alles 5 aasta möödumisel pärast lepingu sõlmimist kostjate poole. Ekspertkomisjoni protokolli p 16.1 (komisjoni hinnangu esimese punkti) järgi on kostja II proovinud korduvalt lahti tulnud proteese parandada. Hagejale paigaldati 2010. a veebruaris ülalõua hammaste kroonid ja sildproteesid. Hageja pöördus kostja poole 2010. a juunis, kui tuli lahti kahest kroonist koosnev esihammaste protees, sama aasta augustis tuli lahti teise poole kahest kroonist koosnev protees, mis ka fikseeriti uuesti. 2012. a jaanuaris tuli lahti sildprotees D23-25, vaja oli taastada ka 25 hamba könt. Hageja keeldus kostjale I tehtud töö eest tasumast ja enam kostja poolt ei pöördunud (I kd, tl 23). Paljasõnaline on kostjate vastuses hagile viidatu, et hageja jättis järgimata kostja 2012 antud soovituse külastada perioodiliselt hambaarsti. Hagejal pöördus kostjate poole mõne kuu möödudes pärast proteeside paigaldamist.
12.Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-85-08, p-d 11–13). Kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-85-08, p 13). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on põhjendatult arvestanud, et ravivead ja paigaldatud proteeside eemaldumine suust on hagejale aastaid põhjustanud kannatusi. Kohtul tuleb arvestada sõltumata poolte taotlustest rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda
osa kahju tekkimises jt asjaolusid. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjad ei ole teinud midagi selleks, et hageja olukorda leevendada. Hammaste ravimine ja ravivigade parandamine on pikaajaline protsess. Maakohus on põhjendatult määranud mittevaralise kahju suuruseks 1000 eurot.
13.Kuna kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt lahendab maakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale käesoleva otsuse jõustumist eraldi määrusega. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.