Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. mai 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-19267
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus hagi CM Sisustus OÜ vastu 158 036 euro 85 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4. aprilli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
158 036 eurot 85 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) Aktsiaselts Tallinna Olümpiapurjespordikeskus (registrikood 10257237), lepinguline esindaja Kerli Kase Kostja (vastustaja) CM Sisustus OÜ (registrikood 12095690), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 4. aprilli 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-19267 muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus kanda.
4.Mõista CM Sisustus OÜ kasuks Aktsiaseltsilt Tallinna Olümpiapurjespordikeskus välja menetluskulude hüvitis 975 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-15-19267 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Tallinna Olümpiapurjespordikeskus (hageja) esitas Harju Maakohtule
22.detsembril 2015. a hagi ja 5. augustil 2016. a hagi tervikteksti, milles palus tuvastada, et Camel-Mööbel AS-i (võlgnik) (pankrotis) ettevõte läks üle CM Sisustus OÜ-le (kostja), ning mõista sellest tulenevalt kostjalt hageja kasuks välja võlgniku võlg 158 036 eurot 85 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja võlgnikuga 1. septembril 2004 üürilepingu, mille alusel andis hageja võlgnikule üürile Tallinnas Regati pst 1 korpuses 5P asuvad ruumid. Võlgnik ei tasunud üüri, mistõttu pöördus hageja kohtu poole. Harju Maakohus mõistis 6. jaanuari 2011. a otsusega võlgnikult hageja kasuks välja saamata üüri 79 721 eurot 89 senti ja viivise (otsus jõustus 26. novembril 2012) ning 19. juulil 2013. a menetluskulude hüvitise 10 813 eurot 9 senti. Hageja esitas lahendi täitmiseks 18. detsembril 2012 avalduse, kuid täitemenetluses õnnestus võlgnikult saada üksnes hagi tagamise korras arestitud 12 220 eurot 2 senti. Harju Maakohus kuulutas 31. jaanuari 2014. a määrusega välja võlgniku pankroti ning hageja nõue 158 036 eurot 85 senti (viiviseid on vähendatud põhivõla suuruseni) on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Kostja vastutab võlgnikuga solidaarselt, sest kogu võlgniku majandustegevus on talle seaduse alusel üle läinud. Harju Maakohtu 6. jaanuari 2011. a otsuse jõustumise ajaks oli võlgnik oma majandustegevuse korraldanud selliselt, et võlgnikule ei kuulunud enam vara. Võlgniku raamatupidamisest nähtub, et võlgnik väljastas enda kauba võõrandamisel arveid, millel märge „makse saaja CM Mööbli OÜ“ (2011. aastal 1 919 518 eurot ja 2012. aastal 305 328 eurot 20 senti). Selliselt viis võlgnik enda kasumit ja vara ühingust välja. Ülejäänud majandustegevuse andis võlgnik 2012. aastal üle kostjale. Võlgniku ettevõtte kui terviku moodustasid eelkõige võlgniku tegevusala, nimi, kaubamärk, üürileping, mööblikaubad ja muu vara, mida võlgnik kasutas oma igapäevaseks tegevuseks (eelkõige sõidukid) ning osaliselt kattuvad koostööpartnerid ja töötajad. Ettevõtte osaks ei saa pidada kõiki koostööpartnereid, töötajaid, kliente ja müügiartikleid, kuna need aja jooksul muutuvad. Oluline on struktuuri sarnasus.
2-15-19267 Võlgniku ettevõtte üleminek kostjale on tõendatud sellega, et (a) kostja tegutseb samades ruumides, kus võlgnik ning kostja üürileping on sõlmitud samadel tingimustel nagu võlgniku üürileping, (b) kostja omandas võlgniku põhivara (enampakkumisel kaupluse sisustuse ja kauba), (c) kostja alustas oma tegevust Pärnu mnt kaupluses kohe pärast seda, kui võlgnik seal tegutsemise lõpetas, (d) kostja kasutab sama kaupluse nime (kaubamärgi Camel Mööbel omanik on võlgniku juhatuse liige PP) (e) kostja kasutab sama domeeninime ja oma veebeleheküljel kaubamärki Camel Mööbel, (f) kostja koostööpartneritest on 1/3 samad ning kostja seitse töötajat on samad, (g) kostja tegevusala on sama ning võlgniku ja kostja majandusaasta aruannetes välja toodud tegevusala kirjeldus on sama, (h) kostja on üle võtnud võlgniku liisinglepingu, (i) kostja on omandanud sõidukid, mille omanikuks ja/või vastutavaks kasutajaks oli varem võlgnik ning sõidukite kasutajateks on jäänud suures osas samad isikud. Hinnates tehingute tegelikku majanduslikku sisu ja mõtet tervikuna, saab järeldada, et võlgniku mööblipoe kui ettevõtte tegevus on üle läinud kostjale. Tähtsust ei ole sellel, et uus üürileping sõlmiti ja võlgniku vara omandati enampakkumisel, sest need tehingud on näilikud. Kostja ainuosanik ja juhatuse liige NO töötas võlgniku raamatupidajana. Seega pidi kostja teadma võlgniku kohustusest ja võlgniku plaanist seda mitte täita, kuid kostja vastutab ka siis, kui ta sellest ei teadnud. Lisaks on kostja ainuosanik ja juhatuse liige NO võlgniku juhatuse liikme PP-ga isiklikult lähedases suhtes olev isik. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Hageja on esitanud oma nõude võlgniku pankrotimenetluses. Seega nõuab hageja sama võlga korraga kahelt erinevalt isikult. Kostja taotleb vaheotsuse tegemist, kuna nõue on aegunud. Hageja toetub väitele, et kostja omandas võlgniku vara 17. augusti 2012. a enampakkumisel ja jätkas hiljemalt sel kuupäeval majandustegevust. Seega aegus nõue 18. augustil 2015. Hagis viidatud õigussuhe eeldab lepingu sõlmimist ettevõtte omandamise ja ülemineku või kohustuste ülevõtmise kohta. VÕS § 180 lg 2 ja § 182 lg-te 1 ja 2 kohaselt läheb ettevõtte ülemineku korral üle ettevõte kui tervik, mida praegusel juhul ei ole toimunud. Hageja ei ole põhjendanud, milles seisneb kostjale üle läinud ettevõtte koosseis. Hageja peab tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale oleks üle antud toimiva ettevõtte tuum. Ettevõtte üleminekuks ei saa pidada üksikute osade omandamist. Kuna ettevõtte üleminekut ei ole toimunud, ei saanud ka võlgniku võlad üle minna kostjale. Vastuseks hageja ettevõtte üleminekut tõendavatele asjaoludele, leiab kostja, et (a) sama rendipind ei tõenda ettevõtte üleminekut ja tegemist on iseseisvate üürilepingutega, (b) müüdi kaup mitte ettevõte, st kostja omandas võlgniku endise vara avalikult enampakkumiselt, mis korraldati võlgniku üürivõla katteks, (c) võlgnik jätkas tegevust ajal, kui kostja oli juba alustanud ja seejuures on äriühingute registriaadressid erinevad, üksnes pood asub samal aadressil (d) kostja ei kasuta PP-le kuuluvat kaubamärki ning kostja on palunud kauplusehoone fassaadilt eemaldada kaubamärgi, mida ei ole siiani tehtud, (e) kostja tegutseb iseseisva sümboolika ja identiteediga, (f) koostööpartnerite lepingute ülevõtmine ei ole tõendatud, võlgnik koondas oma töötajad 2012. a mais ning kostja sõlmis enda töötajatega uued lepingud, (g) kostja (mööbli eksport) ja võlgnik (mööbli siseriiklik jaemüük) ei
2-15-19267 tegutsenud samal tegevusalal (toodete nomenklatuur on erinev), (h) liisingulepingu p-st 8 nähtuvalt kinnitasid valdaja ja liisinguvõtja, et lepingu ülevõtmine ei ole tõlgendatav ettevõtte ülevõtmisena, (i) kostja ja võlgnik ei ole sõlminud kokkuleppeid sõidukite üleminekuks. Võlgniku vara omandamine ja üürilepingu sõlmimine ei olnud näilikud tehingud, kuna tegemist oli avaliku enampakkumisega, kus osales 3 pakkujat, ning vara omandati üürivõlga ületades, st mitte miinimumhinnaga, ja hind tasuti ülekandega. Enampakkumisel vara omandamine ei saa kaasa tuua vastutust kolmanda isiku kohustuste eest. Lisaks leiab kostja, et hageja märkus kostja ainuosaniku isikliku seotuse kohta võlgniku juhatuse liikmega on asjakohatu. Tal on õigus alustada ettevõtlusega vabalt valitud tegevusalal. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus jättis 4. aprilli 2017. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4972 eurot ja kohustas hagejat tasuma hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud hagi selles toodud asjaoludel võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 ja § 183 lg 1 alusel õige kostja vastu. Asjaolu, et nõue on esitatud ka võlgniku pankrotimenetluses, ei välista pankrotiseaduse (PankrS) § 96 järgi hageja õigust esitada nõuet kostja vastu hagimenetluses.
3.2.Hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Hageja nõude aegumisele tuleb kohaldada VÕS § 183 lg-t 3, mitte tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-t 1, nagu leiab ekslikult kostja. Ettevõtte väidetav üleminek toimus etapiviisiliselt ajavahemikul 19. juunist 2012 kuni 21. detsembrini 2012. Hageja esitas hagi 22. detsembril 2015 ja selleks ajaks ei olnud möödunud viis aastat ettevõtte üleminekust.
3.3.Asjaolusid kogumis hinnates ei saa järeldada, et võlgniku ettevõte läks kostjale üle, mistõttu ei saa hageja nõuda kostjalt võlgniku võlga. Ettevõte on TsÜS § 661 järgi majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb, s.o spetsiifiline terviklik varakogum, mille kaudu saab ettevõtja majandustegevust läbi viia. Ettevõtte üleminek toimub VÕS § 182 järgi. Ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, mis ei pea toimuma ühe tehinguga. Riigikohtu praktika kohaselt on ettevõtte üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteeti säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Kuna hageja tugineb väitele, et ettevõte on kostjale üle läinud, peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama asjaolusid, millel tema väide rajaneb. Ehkki Eestis kehtib põhimõtteliselt lepingu vormivabadus, eeldab ettevõtte ülemineku tuvastamine pooltel selleks vastava tahte olemasolu tuvastamist. Asjas ei ole tõendatud, et võlgnik ja kostja sõlmisid ettevõtte üleminekuks lepingu või pidasid selleks lepingueelseid läbirääkimisi. Samas võib olla ettevõtte üleandja ja omandaja huvides varjata tegelikke kokkuleppeid, mis peab olema tuvastatav. Hageja kohustuseks on tuua välja, millised asjad ja õigused moodustasid ettevõtte kui terviku. Hageja väitel moodustasid ettevõtte kui terviku eelkõige võlgniku tegevusala, nimi, kasutatav kaubamärk, üürileping, mööblikaubad ja muu vara, mida võlgnik kasutas oma igapäevaseks tegevuseks (eelkõige sõidukid). Hinnata tuleb äriühingu tegevusala, tegevuskohta, üürisuhet,
2-15-19267 varade ja struktuuri sarnasust ning asjaolu, et kostjale on läinud üle ka osad võlgniku töötajad ja koostööpartneid. Ettevõtte üleminekut tuvastades tuleb arvestada, et sõltuvalt ettevõtte tüübist võib ettevõte ülemineku kriteeriumidel olla erinev kaal. Kuigi ettevõtte tüüp või liik ei ole iseseisev kriteerium, toimib see koosmõjus teiste kriteeriumidega. Praegusel juhul asutati võlgnik aktsiaseltsina, kostja aga osaühinguna. Võlgnik asutati 1996, kostja 2011 ning alustas tegevust 2012. Sellest tulenevalt on ühingutel erinev kapital, korporatiivne struktuur, erinevad tegevusmahud, majandustulemused ja rentaablus. Ühingute juhtorganite liikmed, omanikud ja registrijärgsed aadressid ei kattu, mis võib viidata sellele, et ettevõte ei läinud üle. Ettevõtte tegevuskoht prevaleerib ühingu registrijärgse aadressi ees. Asjas on tõendatud, et hageja ja võlgnik sõlmisid 21. septembril 2009 üürilepingu, mille alusel andis hageja võlgnikule üürile Tallinnas Pärnu mnt 158 I korrusel asuvad ruumid ja hiljem ka parklakohad, hageja ütles võla tõttu üürilepingu 17. juuli 2012. a avaldusega üles.
16.juulil 2012 sõlmis hageja kostjaga samade ruumide üürimiseks üürilepingu. Hageja teostas ruumides olnud võlgniku vallasasjadele pandiõigust ning ruumides olnud võlgniku kaup ja kaupluse sisustus müüdi 17. augustil 2012 avalikul enampakkumisel kostjale hinnaga 126 000 eurot. Kostja on ostuhinna tasunud. Neil asjaoludel ei saa järeldada, et ettevõte läks kostjale üle, sest üüritud ruumide kohta sõlmiti üürileandjaga eraldi lepingud, mille alusel üürisid ühingud küll ühelt üürileandjalt samu ruume, kuid lepingud sõlmiti erinevatel tingimustel. Ainuüksi sellest, et üüriti samu ruume, ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. Samuti tuleb arvestada, et kostja ostis kauba ja kaupluse sisustuse avalikul enampakkumisel, millel osales veel kaks pakkujat, ning kauba eest on tasutud. Seega ei saa pidada kauba ja kaupluse sisustuse omandamist näilikuks. Hageja on tõendanud, et 25. juunil 2012 liisinguandja, võlgniku ja kostja vahel sõlmitud lepinguga võttis kostja üle kaubiku liisingulepingu, kuid lepingus märgiti, et seda ei saa tõlgendada ettevõtte üleminekuna. Ainuüksi liisingulepingu üleminekust ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. Hageja väitel kinnitab ettevõtte üleminekut ka see, et võlgnik oli seotud viie sõidukiga, millest nelja omanikuks sai hiljem kostja ning sõidukite kasutajad on ka pärast omanikuvahetust olnud samad. Siiski saab hageja tõendite alusel tuvastada üksnes ühe sõiduki omanikus sai võlgnik, kuid ka seda ei ole ta kostjale võõrandanud. Teiste sõidukite omanikuks ei ole võlgnik olnud. Seega peaks kostja sõidukite omanikuks olemist tõendama täiendavate tõenditega. Seega ei ole ettevõtte üleminek tõendatud. Sh on sõiduk mööblipoe puhul vähetähtis ning kui ettevõttest eraldada üürileping ja mööblipoe kaup, siis vaatamata muudele võlgniku ja kostja tegevuse võimalikele sarnasustele kaob ettevõtte tuumik ära.
3.4.Ka hageja muud hageja esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et ettevõte läks kostjale üle. Kuigi esineb üksikuid elemente, mis võivad viidata ettevõtte üleminekule, ei saa kõiki asjaolusid kogumis järeldada, et ettevõte on üle läinud. Asjas on tõendatud, et võlgniku ja kostja tegevuskoht on sama ja mõlemad tegeleva mööbli müügiga, mistõttu oli alustaval ühingul mõistlik kasutada võimalust üürida mööblipoe pidamiseks sobilik ruum. Kuna kostja sõlmis selleks eraldi üürilepingu ja võlgniku üürileping talle üle ei läinud, siis ei anna sama tegevuskoht alust järeldada ettevõtte üleminekut.
2-15-19267 Kuigi võlgniku ja kostja põhitegevusalaks oli mööbli müük, tegeles võlgnik valdavalt siseriikliku jaemüügiga, kuid kostja ekspordiga, samuti on kummagi tegevusmahud ja töötajate arv erinev. Majandusaasta aruannetest ei nähtu, et kostja alustas tegevust samal ajal, kui võlgnik lõpetas. Kostja alustas tegutsemist 16. märtsil 2012, kuid võlgniku reaalne tegutsemine lõppes
3.juunil 2012. Seega alustas kostja tegutsemist varem, mis ei ole ettevõtte üleminekule iseloomulik tunnus. Asjas on tuvastatud, et kostja kasutab sõnaühendit Camel Mööbel oma kaupluse nimena, kuid see ei tähenda, et kostja kasutab seda kaubamärki või et tal on kaubamärgi kasutamiseks õigus. Kaubamärgiregistri väljavõtte kohaselt kuulub kaubamärk PP-le. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et tal ei ole kaubamärgi kasutamise õigust. Kaubamärki ei ole kujutatud kostja koduleheküljel ega kasutatud kostja reklaamides. Asjaolu, et hoone fassaadil on kiri Camel Mööbel, on küll üldsust eksitav, kuid ei sellel ei ole ettevõtte ülemineku kontekstis tähtsust. Kuigi hageja on tõendanud, et kostja kasutab võlgniku kodulehte ja kostja ei ole tõendanud, et ta tegutseb veebis iseseisva sümboolika ja identiteediga, ei saa ainuüksi sellest ettevõtte üleminekut järeldada. Hageja ei ole domeeninime üleminekut täpsemalt selgitanud. Hageja on võlgniku ja kostja konto väljavõtete võrdlusega tõendanud, et kostja tegi makseid ca 1/3 ulatuses võlgniku koostööpartneritele, kellelt osteti erinevaid tooteid ja teenuseid. Maksete saajaid ei saa automaatselt võrdsustada koostööpartneritega ning muid tõendeid selle asjaolu kinnitamiseks ei ole hageja esitanud. Isegi kui hageja väide oleks tõendatud, ei saa 1/3 koostööpartnerita kattuvusest järeldada ettevõtte üleminekut, sest sarnasel tegevusalal võivad osad koostööpartnerid kattuda. Hageja on tõendanud, et kostja maksis palka vähemalt seitsmele füüsilisele isikule, kellele maksis varem palka võlgnik või CM Mööbli OÜ võlgniku eest. Kostja on tõendanud, et võlgnik koondas 2012 nimetatud võlgniku töötajad (ütles töölepingu erakorraliselt üles) ja maksis neile hüvitist. Asjaolu, et kostja võttis võlgniku endised töötajad tööle, ei tähenda, et ettevõte läks üle. On mõistetav, et kostja võttis tööle vastavate teadmiste ja kogemustega inimesed, ning kuna kostjat asus juhtima võlgniku endine raamatupidaja NO, on mõistatav tema huvi jätkata koostööd tuttavate inimestega. Seega ei ole toimunud ka töötajate ja koostööpartnerite üleminekut.
3.5.Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja. Kostja põhjendatud ja vajalik esindaja kulu on 4972 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ning kohustada kostja taotlusel hagejat tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et ettevõtte ülemineku tuvastamine eeldab pooltel selleks vastava tahte tuvastamist. Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, millise vormi pooled on tehingule andnud. Ka siis, kui pooled ei sõlminud eraldi lepingud kõigi ettevõtet puudutavate õiguste ja kohustuste üleminekuks, võib asjas tuvastatu põhjal olla selge, et
2-15-19267 vastavad õigused ja kohustused on üle läinud. Poolte tahe ettevõtte üleminekuks ei ole ettevõtte ülemineku tuvastamise puhul määrav (Riigikohtu 17. juuni 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-13, p-d 17.3 ja 17.4) Maakohus hindas vääralt tõendeid. Võlgnik ja kostja korraldasid üürilepingu ja kaupade ülemineku juriidiliselt korrektse skeemi alusel. Vaadelda tuleb kõiki tehinguid kogumis ja lähtuda tehingute majandusliku sisu usutavusest. Kostja ainuosanik ja juhatuse liige oli võlgniku raamatupidaja, mistõttu oli ta väga hästi teadlik võlgniku kohustustest ja seega vajadusest vormistada kõik nii, et ei paistaks üleminekuna. Maakohus jõudis väärale järeldusele enampakkumise käigus laekunud raha osas. Hageja on maksekorraldustega tõendanud, et võlgniku vara enampakkumisel üürivõlga ületav summa jõudis võlgnikuni. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga liisingulepingu tõlgendamisel. VÕS § 183 lg 2 sätestab, et VÕS § 183 lg-s 1 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes, v.a kui võlausaldaja on sellega nõustunud. Pigem näitab nimetatud kokkuleppe liisingulepingusse lisamine kostja teadmist, et võlausaldaja võib esitada ettevõtte ülemineku sätetest tuleneva nõude kostja vastu. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et alustav ettevõte omab niivõrd suures ulatuses samu koostööpartnereid. Töötajate koondamise on kohus ebaõigesti tuvastanud VP e-kirja alusel, mis ei ole hageja hinnangul kohane tõend (kolmanda isiku allkirjastamata e-kiri). Jääb arusaamatuks, miks temalt seda infot küsiti ja kellena ta vastas. Maakohus hindas vääralt sõidukite kohta esitatud tõendeid. Hageja kordab apellatsioonkaebuses hagiavalduse lisaks olevate Maanteeameti väljatrükkidega tõendatud asjaolusid, mille kohaselt oli võlgnikul seos viie sõidukiga, millest nelja omanikuks on hiljem saanud kostja ja mille kasutajad on olnud valdavalt samad isikud. Hageja ei nõustu, et mööblipoe puhul omab sõidukitega seonduv vähe tähendust. Hageja hinnangul näitavad sama tegevuskoht ja tegevusala ning ka majandusaasta aruannetes kajastatud samasugused tegevusala kirjeldused selgelt seda, et tegelikkuses on kostja võtnud üle võlgniku ettevõtte. Müügitulu ja käibe erinevus aastate lõikes on kõikidel äriühingutel täiesti normaalne ega tõenda seda, et võlgniku ja kostja tegevusala ei olnud sama. Kostja 2012. a majandusaasta aruandest nähtuvalt alustas kostja tegevust 2012. a augustis, st samal ajal, kui võlgnik lõpetas. Isegi kui tegi mõned tehingud varem, siis kaupluse tegevus algas augustis. Asjaolu, et kostja kasutab sama mööblikaupluse nime ja sama domeeni, näitab, et majandustegevus on üle võetud. Maakohus eksis, kui leidis, et nendest faktidest ei piisa ülemineku tuvastamiseks. Asjas kogutud tõendeid kogumis ja tehingute tegelikku majanduslikku sisu ja mõtet vaadeldes on ainsaks järelduseks see, et võlgniku kui mööblipoe ettevõtte tegevus on üle läinud kostjale. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
2-15-19267
Vastuse kohaselt ei saa ettevõtte üleminekuks pidada seda, kui üks ettevõte on omandanud teise ettevõtte üksikuid osi. Vastasel korral oleks iga eseme ostmise või töökoha vahetuse korral tegemist ettevõtte üleminekuga. Ettevõte sai üle minna pigem CM Mööbli OÜ-le, kuna müügi laekumised, rahalised sissemaksed, ostuarvete tasumised, töötajate palgad suunati sinna. Üürilepingu lõpetamine ei saa olla näilik olukorras, kus võlgnik jäi võlgu, ning üürileandja pandiõiguse teostamisel üüriniku kauba ja kaupluse sisustuse võõrandamine enampakkumisel kostjale ei saa tuua kaasa ettevõtte üleminekut. Mööblipoe kui ettevõtte tuumikuks on müük, sisseostud, üüripind ja kaup. Müügitulu suunati CM Mööbli OÜ-sse, kes maksis ka sisseostetava kauba eest. Kostja sõlmis uue üürilepingu ja omandas kauba enampakkumisel. Üürivõlast ülejääv summa kanti CM Mööbli OÜ-le mitte võlgnikule, samas tuligi ülejääk tagastada üürnikule. Seega sai ettevõtte minna üle CM Mööbli OÜ-le, mitte kostjale. Üksnes sõidukitel ei ole selle kõrval enam tähtsust. Sõidukite ostmise korral ei saa eeldada ettevõtte üleminekut. Samal tegevusalal tegutsemine ei ole ettevõtte ülevõtmine. Sõnaühendi Camel Mööbel puhul ei ole tegemist kaitstud kaubamärgiga. Kostja ei kasuta võlgniku kasutatud kaubamärki, milleks on kaks palmi ja kaamel. VP on CM Mööbli OÜ juhatuse liige ja tema e-kiri tõendab töötajatega töölepingu lõpetamist, sest võlgniku majandustegevus toimus pikemat aega CM Mööbli OÜ kaudu. E-kiri on kohtupraktikas kohane tõend.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale võlgniku võla 158 036 eurot 85 senti tulenevalt sellest, et võlgniku ettevõte läks võlgnikult kostjale üle.
8.Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47).
2-15-19267 Ettevõtte üleminekule tuginemiseks peab hageja eelkõige esile tooma ja vaidluse korral tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Seejärel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas nende asjade ja õiguste käsutamine kogumis kujutab endast ettevõtte üleminekut. Muu hulgas hindab kohus, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara ehk nn ettevõtte tuum (vt Riigikohtu
4.jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 11). Kuna ettevõtte varjatud ülemineku tehingu pooled soovivad vältida ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldumist, ei pruugi nad asjakohaseid lepinguid ettevõtte ülemineku kohta sõlmida, mistõttu võib selliste lepingute puudumisel lähtuda ka ettevõtte ülemineku tuvastamisel üleminekut kinnitavatest muudest asjaoludest ja tõenditest nende kogumis (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus haldusasjas 3-3-1-55-13, p 26). Juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud, kuid kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu
6.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp, 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek, 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine, 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus, 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus, 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg, 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine, 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus, 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus (vt Riigikohtu 1. juuni 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 11).
9.Eelnevat arvestades leidis maakohus õigesti, et praegusel juhul sai võlgniku ettevõte minna kostjale üle tehingulisel alusel. Siiski on ekslik hageja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus lähtunud üksnes sellest et, ettevõtte üleminekul on oluline tuvastada võlgniku ja kostja tahe või ühtne leping ettevõtte üleandmise kohta. Maakohus küll märkis, et ettevõtte ülemineku tahteavalduste tegemist ei ole asjas tõendatud, kuid ei asunud seisukohale, et sellise kokkuleppe tõendamatuse korral ei saaks kohus ettevõtte üleminekut üldse tuvastada, ning asuski hageja väidetud ja tõendatud asjaolude alusel kontrollima, kas hoolimata sellest, et võlgniku ja kostja vahelist ettevõtte ülemineku kokkulepet ei õnnestu hagejal tõendada, võiks hagis esitatud asjaolud anda alust järeldada, et ettevõte läks siiski kostjale üle.
10.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki hagis esitatud asjaolusid kogumis hinnates põhjendatult seisukohale, et nende alusel ei saa järeldada, et võlgnik andis kokkuleppel kostjaga oma mööbli müügiga tegeleva ettevõtte üle kostjale.
10.1.Maakohus leidis põhjendatult, et kaupluse ruumide üürileping ning ruumides olnud kaup ja kaupluse sisustus ei saanud kostjale VÕS § 180 tähenduses üle minna. Kuigi kostja kasutab kaupluse pidamiseks samu ruume, mida kasutas enne teda võlgnik, ei saa praegusel juhul järeldada, et võlgnik andis ettevõtte ruumide kasutusõiguse kostjale üle. Olukorras, kus hageja ise ütles võlgnikuga tekkinud võla tõttu üürilepingu erakorraliselt üles ning sõlmis seejärel uue üürilepingu kostjaga, ei viita miski sellele, et võlgnik oleks andnud oma üürilepingust tulenevad õigused (ja kohustused) kostjale üle, mis on aga ettevõtte ülemineku eelduseks. Üürilepingust tulenevate õiguste üleandmisele võiks viidata see, kui
2-15-19267 kolmanda isikuga sõlmitud üürileping lõpetatakse üürniku initsiatiivil lepingupoolte kokkuleppel, et sõlmida samadel tingimustel üürileping kolmanda isikuga. Sellisel juhul võiks olla uue üürilepingu sõlmimine kantud soovist jätta mulje, et võlgnik ei anna üürilepingut üle, kuid praegusel juhul see nii ei olnud. Samuti ei ole võlgnik andnud oma kaupa ja kaupluse sisustust kostjale üle. Kuigi kostja asus tegutsema üüritud ruumides, kus ruumide üleandmise ajal oli veel võlgniku kaup ja kaupluse sisustus, teostas hageja võlgniku vallasasjadele üürileandja pandiõigust VÕS § 305 tähenduses ning otsustas need vallasasjad avalikul enampakkumisel võõrandada. See, et avalikul enampakkumisel tegi parima pakkumise kostja ja omandas need, ei anna kuidagi alust järeldada, et võlgnik andis omandiõiguse nimetatud vallasasjadele kostjale üle. Kuigi kostja on nimetatud vallasasjade omanikuks saanud, ei ole ta saanud asjade omanikuks seeläbi, et võlgnik oleks talle need üle andnud või soovinud need talle üle anda. Tegemist oli võlgniku vallasasjade sundmüügiga hageja pandiõiguse realiseerimiseks ja sel viisil õiglase turuhinna eest omandiõiguse üleminek ei saa olla kantud võlgniku huvist võlausaldajaid kahjustada, mistõttu ei saa see viidata ka ettevõtte üleminekule. Ainuüksi vallasasjade, mitte tegutseva ettevõtte enampakkumisel müük ei saa tähendada ettevõtte üleminekut ega tuua endaga kaasa seda, et nende müümise korral lähevad omandajale üle ka eelmise omaniku võlad. Asjaolu, et vallasasjade müügist saadud rahast kustutati võlgniku võlg hageja ees ning ülejäänud raha tagastati võlgnikule kui vallasasjade omanikule, on igati kooskõlas pandiõiguse realiseerimise põhimõtetega ja asjaõigusseaduse § 295 lg-ga 2, mille kohaselt tulebki võlgnikule ülejääk tagastada. Seetõttu ei saa hageja nimetatud asjaolul olla asja lahendamisel tähtsust ning maakohtule ei saa ette heita selle tõendi väära hindamist ega hindamata jätmist.
10.2.Kolleegiumi hinnangul võivad iseenesest kuuluda ettevõtte tuumiku hulka ka sõidukid, sh mööblikaupluse puhul nt kaubik, kui ettevõte osutab ka kauba transpordi teenust või vajab transporti kauba kauplusesse toimetamiseks. Muid sõidukeid, mida ettevõttega seotud isikud kasutavad, ei saa aga üldjuhul pidada ettevõtte tuumikuks, kui neid ei ole vaja ettevõtte majandustegevuse elluviimiseks ning on üksnes ettevõtte töötajatele soodustuseks. Kolleegiumi hinnangul on õige hageja väide, et ka juhul, kui võlgnik ja kostja sätestasid liisingulepingu ülevõtmise lepingus, et see ei tähenda ettevõtte üleminekut, võib kohus kõiki asjaolusid ja sellist lepingut koosmõjus hinnates jõuda siiski järeldusele, et ettevõte on üle antud. Kuna maakohus tuvastas, et võlgnik, kostja ja liisinguandja sõlmid lepingu, mille alusel võttis kostja liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused üle, siis on selge, et võlgnik andis need õigused ja kohustused kostjale üle ning see võib viidata ettevõtte üleminekule koosmõjus muude üleminekut tõendavate asjaoludega. Ülejäänud nelja sõiduki puhul on maakohus ekslikult järeldanud, et hageja ei ole tõendanud sõidukite kasutamist puudutavate õiguste ja kohustuste üleminekut. Kuna hageja esitas tõendid selle kohta (I kd, tl 153–160), et Maanteeameti andmetel on algselt olnud kahe sõiduki (registreerimismärk 150BBB ja 706BFT) vastutavaks kasutajaks võlgnik ja omanikuks liisinguandja (AS Sampo Pank ja Swedbank Liising Aktsiaselts) ning 2012. aastal sai omanikuks või vastutavaks kasutajaks kostja, siis viitab see sellele, et võlgnik andis kostjale üle ka nende sõidukite liisingulepingust või muust kasutamist võimaldavast õigussuhtest tulenevad õigused ja kohustused. Ülejäänud kahe sõiduki (registreerimismärk 559AYG ja 791ATX) puhul aga sellist järeldust teha ei saa, sest need on omandanud 2011. ja
2-15-19267 2012. aastal muud isikud. Neist viimase on hiljem kolmandalt isikult omandanud küll kostja, mis võib kaudselt küll viidata sellele, et võlgnik soovis anda oma õigused üle kostjale, kuid üheselt seda siiski järeldada ei saa. Eeltoodut arvestades eksis maakohus tõendite hindamisel ja asus sellest tulenevalt väärale seisukohale, et sõidukeid puudutavaid õigusi ei ole võlgnik kostjale üle andnud. Kolleegium tuvastas, et viiest sõidukist on kolme omandi või kasutusõigus (liisinguleping) läinud 2012. aastal üle kostjale. Siiski ei muuda see maakohtu otsust lõppjäreldustes vääraks. Iseenesest viitab sõidukite omandi või kasutusõiguse üleandmine ettevõtte võimalikule üleminekule, kuid kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi võlgniku sõidukid moodustada mööbli müügiga tegeleva ettevõtte tuumikut, seda ka mitte juhul, kui sõidukite kasutajateks jäävad registri andmetel osaliselt samad isikud.
10.3.Erinevalt maakohtust leiab kolleegium ka seda, et ettevõtte ülemineku kontekstis moodustavad ettevõtte tuumiku mh ka töötajate ja koostööpartneritega sõlmitud lepingud, sest need tagavad ülemineku korral ettevõtte jätkuva toimimise. Kuna hageja tõendas Keskkriminaalpolitsei vaatlusprotokollidegaga (I kd, tl 167–201), et kostjale ja võlgnikule tegid 1/3 ulatuses makseid samad isikud, siis viitab see iseenesest sellele, et võlgniku koostööpartneritega sõlmitud lepingud võivad olla kostjale üle läinud. Siiski asus maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et isegi kui see nii oleks, siis sellises mahus koostööpartnerite kattuvus ei tähendaks ettevõtte üleminekut, sest samal tegevusalal tegutsevatel ettevõtetel ongi teatud ulatuses kattuvad koostööpartnerid. Ka kolleegiumi hinnangul ei saa 1/3 koostööpartnerite kattuvusest järeldada veel ettevõtte üleminekut, sest sellest ei saa järeldada, et üle on läinud valdav osa koostööpartneritest, st kogu ettevõtte tuumikusse kuuluv ja ettevõtte edasi toimimiseks vajalik koostööpartnerite baas. Hageja tõendas samade tõenditega ka seda, et võlgnik ja kostja on teinud väljamakseid osaliselt samadele füüsilistele isikutele, millest hageja järeldas, et kostja juures töötab seitse võlgniku endist töötajat. Kostja osas nähtub vaatlusprotokollist, et 2012. aastal tegi kostja 11-le füüsilisele isikule väljamakseid, kellest võlgnik ei ole 2011. ega 2012. aastal ühelegi väljamakseid teinud. Küll aga on CM Mööbli OÜ teinud neist kuuele nii 2011. kui ka 2012. aastal väljamakseid. Kostja esitas tõendina enda esindaja 2017. a e-kirjavahetuse CM Mööbli OÜ juhatuse liikmega, milles viimane kinnitas, et töölepingud lõpetati neist viiega 2012. aastal koondamise tõttu ja kõigile maksti välja hüvitis, v.a üks, kes tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana. Kolleegiumi hinnangul ei saa neist tõenditest järeldada, et kostja juures töötavad isikud töötasid vahetult enne seda võlgniku juures. Pigem kinnitavad kummagi poole tõendid seda, et töötajate töölepingud võttis juba varem üle CM Mööbli OÜ. Sellest tulenevalt ei ole tähtsust, kas ja millistel tingimustel viimane töölepingud lõpetas, sest tema vastu ei ole praeguses asjas hagi esitatud. Sellest tulenevalt ei saaks kostja tõendina esitatud e-kirja maakohtust erinevalt hinnates asuda seisukohale, et kostja võttis töötajatega sõlmitud töölepingud võlgnikult üle. Iseenesest on võimalik, et töölepingud läksid esmalt üle CM Mööbli OÜ-le ja seejärel kostjale või see, et võlgniku eest tasus töötasu CM Mööbli OÜ, kuid asjas ei ole selliseid tõendeid esitatud, mille alusel nimetatud asjaolusid tuvastada. Kuna hageja on siiski teinud eluliselt usutavaks ja tõendanud asjaolud, millest võib seda kaudselt järeldada, siis iseenesest tulnuks kostjal kohtumenetluses tõendada asjaolud, mis kinnitavad, et ta ei võtnud töötajatega sõlmitud töölepinguid üle ning selle tõendamatuse korral saaks lugeda hageja väited tõendatuks. Siiski ei anna see praegusel juhul alust maakohtu otsust tühistada ega teha teistsugust otsust, sest isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et kostja võttis üle
2-15-19267 viis võlgniku töötajat, ei saaks sellest järeldada ettevõtte tuumiku üleminekut, kuna kostja on teinud väljamakseid kokku 11-le isikule ning praegusel juhul ei ole alust arvata, et need viis töötajat olid nn võtmetöötajad, kelle tõttu toimis ettevõte pärast üleandmist edasi.
10.4.Kuna maakohus tuvastas, et kostja kasutab võlgnikule kuulunud domeeninime, siis on hageja iseenesest tõendanud, see on kostjale üle läinud, mis võib viidata ettevõtte üleminekule. Võlgniku kasutuses olnud kaubamärgi kasutamist ei ole aga hageja tõendanud, nagu leidis põhjendatult ka maakohus. Muid hagis ja apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolusid ei pidanud maakohus määravaks ettevõtte ülemineku tuvastamisel, mistõttu on maakohus küll hageja väiteid analüüsinud, kuid hagi rahuldamata jätmise aluseks pidas maakohus eelkõige ülalnimetatud põhjendusi.
11.Eelnevat arvestades on maakohus küll eksinud osade tõendite hindamisel ja teinud mõned ekslikud järeldused, kuid kolleegiumi hinnangul ei anna need alust asuda lõppjäreldusena maakohtust erinevale seisukohale. Arvestades seda, et võlgnik ei ole andnud kostjale üle mööblikaupluse ruumide üürilepingut, kaupluse sisustust ja kaupa, on andud üle viiest kolme sõiduki omandi või kasutusõiguse (liisingulepingu), millest siiski kõik ei pruugi teenida ettevõtte majandustegevust, samuti seda, et võlgniku ja kostja koostööpartnerid kattuvad üksnes väheses osas ning maksimaalselt võiks olla kostjale üle läinud viis töötajat, kuigi kostjal oli 2012. aastal neid eelduslikult 11, ei saa kolleegiumi hinnangul neist asjaoludest koosmõjus järeldada, et võlgniku ettevõtte (mööblikaupluse) tuumik, s.o terviklik toimiv majandusüksus läks kostjale üle. Isegi juhul, kui võlgnik andis mõne sõiduki omandi või kasutusõiguse, mõned koostööpartnerid ja töötajad ning domeeninime kostjale üle, ei moodustaks need ettevõtte tuumikut. Nimetatud asjaoludest saab järeldada, et võlgnik on mõned oma õigused ja kohustused oma tegevust lõpetades kostjale üle andnud, kuid need ei ole piisavad selleks, et tuvastada tervikliku toimiva ettevõtte üleminekut, s.o kostja üldõigusjärglust ning ühes sellega ka võlgniku kohustuse üleminekut. Kuigi hageja heidab maakohtule apellatsioonkaebuses ette ka muudele asjaoludele (ühingu tüüp, tegevuskoha sarnasus, tegevusala sarnasus, käive, ülemineku aeg) hinnangu andmist, leiab kolleegium, et olukorras, kus ettevõtte tuumiku üleminekut ei ole toiminud, ei ole neil asjaoludel tähtsust, sest ainuüksi neist ei saaks järeldada ettevõtte üleminekut.
12.Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust lõppjäreldustes tühistada, mistõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
14.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
15.Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1365 eurot (ilma käibemaksuta). Arve
2-15-19267 kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 10 tundi 30 minutit, sh maakohtu otsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks 1 tund 30 minutit, apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja selle õiguslikuks analüüsiks 2 tundi ning vastuse koostamiseks 7 tundi. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg osaliselt ülepaisutatud. Kolleegium hinnangul võis kogenud kulud vastuse koostamiseks maksimaalselt pool tööpäeva, s.o 4 tundi, sest valdavalt kordab vastus viiel leheküljel maakohtule esitatud seisukohti. Muus osas on ajakulu ja toimingud põhjendatud. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 975 eurot (7,5 tundi × 130 eurot/tund = 975 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.