Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

2-17-117114

HAGEJA NÕUE

Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 19.07.2014. a laenuvahendusportaali Omaraha.ee) vahendusel laenulepingu nr S14412268, mille alusel andsid erinevad portaalis tegutsevad investorid kostjale laenu kogusummas 600,00 eurot, intressiga 37% aastas. Täiendavalt sõlmis kostja 21.07.2014. a teise laenulepingu nr S14412830, mille alusel andsid erinevad portaalis tegutsevad investorid kostjale laenu kogusummas 400,00 eurot, intressiga 40% aastas ning 21.08.2014. a ka kolmanda laenulepingu nr S14432471, mille alusel andsid erinevad portaalis tegutsevad investorid kostjale laenu kogusummas 110,00 eurot, intressiga 39% aastas. Kostja on eelnimetatud laenulepingute tingimused portaalis elektrooniliselt kinnitanud, sh esitanud laenutaotlused, kinnitanud üldtingimused ning ka maksegraafikud. Kooskõlas üldtingimuste p-ga 11.5 andsid esialgsed võlausaldajad kostjaga sõlmitud lepingud üle portaali haldavale Omaraha OÜ-le, mis andis lepingud omakorda üle 27.02.2015. a ja 02.03.2015. a hagejale. Käesolevaks ajaks on sissenõutavaks muutunud kõik laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla summas 780,97 eurot; viivis summas 576,55 eurot; arvestatud intressi summas 204,42 eurot vastavalt käesolevale hagiavaldusele. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 1561,94 eurot ning menetluskulud sh riigilõiv 225 eurot ja tasu õigusabi eest 624 eurot. Hageja oma 13.12.2017 hagiavalduse täpsustuses selgitanud, et laenuandjal on tehniliste vigade tõttu lepingus ekslik isikukood ning õige isikukood on 35109232229 J. G.. Hageja oma 08.03.2018 seisukohas leiab, et kuna kostja on oma nime alt ning sama konto kaudu, millele laen väljastati laenu asunud tagastama, saab järeldada, et kostja on isiklikult laenulepingu sõlminud ning ka laenu asunud tagasi maksma.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palub hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole kostja laenu võtnud, tal puudub mobiiltelefon, aadressilt xxx on välja kirjutatud 2000 aastal, laenutaotluses toodud isikukood ei ole õige, laenutaotlust ei saanud esitada kuna oli maksehäireteregistris ning arvuti puudumise tõttu ei saanud laenutaotlust esitada. Laenuandja on laenu väljastades jätnud kontrollimata isiku andmed.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil, mis toimus 10.05.2018 jäi hageja esindaja esitatud väidete ja nõuete juurde. Esindaja selgituste kohaselt on kostja kandnud raha sama arve pealt tagasi, kuhu laen väljastati. Kui kostja väidab, et ei ole laenulepingut sõlminud, siis raha vastu võttes oli see alusetu rikastumine. Kostja selgituste kohaselt ei ole tema laenu saanud, telefoni number ja aadress ei ole tema omad. Laen ei ole väljastatud tema dokumendi alusel. Hageja on rikkunud laenu andmise reegleid ning laen on vormistatud võltsitud dokumentide eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

2(5)

2-17-117114 Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja tugineb sellele, et kostja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust tasuda võlgnevus nõuetekohaselt kindlaksmääratud tähtajal. Kostja väitel ei ole ta hagejaga lepingut sõlminud ja laenu saanud. Kostja ja hageja (nõude loovutaja Omaraha.ee) vahelist võlasuhet reguleerivad raha üleandmise hetkel kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) lepingu sõlmimise üldsätted, arvestades VÕS § 621 järgseid arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisusi. Laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kostja esitas laenutaotluse internetikeskkonnas, seega oli kostja poolt väljendatud tahe. Kui kostjal oleks puudunud tahteavaldus, oli kostjal võimalus jätta avaldus allkirjastamata. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi 2. lõike järgi lasub hagimenetluses tõendite esitamise kohustus pooltel. TsMS § 5 lg 2 järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostja väide, et laenu sõlmimise aeg ei olnud ta lepingus näidatud aadressil sisse kirjutatud. Kohus selgitab, et nimetatud väide ei tõenda, et isik ei sõlminud laenulepingut. Seaduseandja ei ole ette näinud, et lepinguid sõlmides peab märkima registreeritud aadressi, pigem on see aadress, mis on lepingu osapoole kontaktaadressiks ning mis ei pruugi olla identne sissekirjutatud aadressiga. Seega nimetatud väide ei tõenda, et laenulepingut ei saanud sõlmida kostja. Väide, et telefoni number ei ole kostja oma, ei tõenda, et kostja ei saanud helistada teise isiku telefonilt ning asjaolu, et isik on maksehäireteregistris ei tõenda asjaolu, et kostja ise sõlmis laenuleping. Kostja väidab, et isikukood ei ühti laenulepingus märgituga. Hageja selgituste kohaselt on õige isikukood xxx, kuid tehnilise vea tõttu oli märgitud xxx. Kohus selgitab, et Eesti vabariigis elab 1951 aastal sündinud üks J. G., kelle isikukoodiks on xxx. Seega on hageja oma selgitustes märkinud õige isikukoodi. Asjaolu, et laenulepingus oli sünnikuupäev x kuid õige sünnikuupäev on x, võis ka kostja ise ekslikult sisestada, sest ülejäänud isikukoodis olevad numbrid kattuvad ning kui keegi võõras inimene oleks sõlminud laenulepingu siis oleks ta pidanud saama kasutada kostja dokumenti. Kostja väidab, et laenu on antud mitte talle kuid tema dokumendi alusel. Kohus nõustub hageja esindajaga, et isikul on kohustus hoida oma dokumenti moel, mis ei võimalda kolmandatel isikutel saada andmeid, mis võimaldaks laenulepingute sõlmimise. Kui selline asi on juhtunud, oli kostjal igal ajal võimalus pöörduda Politsei-ja Piirivalveameti poole vastavasisulise taotlusega, et tema isikuandmeid on kuritarvitatud, mida kostja teinud ei ole. Kohus leiab, et kostja väide laenu mittesaamise kohta on tõendamata. Kohus järeldab, et laen on laekunud kostja arvele, kostja on asunud seda kasutama ning ka osaliselt teostanud, sest pangakaardi kaotusest/vargusest ei ole kostja teatanud. Pigem on kostja poolt perioodil 19.07.2014 kuni 3(5)

2-17-117114 06.03.2015 laenusummasid tagastatud, selgitusse ka lisatud aeg ajalt laenulepingu numbrid, mis tõendab omakorda, et laenu saamisest oli kostja teadlik, sest sellise pika perioodi jooksul väidetavalt kellegi teise kasutusel oleva pangakaart ja muud võimalused kostja arvet kasutada ei ole tõendatud. Eeltoodust järeldab kohus, et lepingu on sõlminud kostja, kellel on lepingutest tulenev tasumiskohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma tasumata. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 järgi kohustuse rikkumine ja kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi nõuda kohustuse täitmist.

Intress VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et kostjale on antud laenu majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Laenulepingu lisas on konkreetselt intressi summa välja toodud, seega ei saanud kostjale jääda intressi määr ja summa arusaamatuks.

Viivis Hageja arvestab ja nõuab kostjalt viivist vastavalt lepingule nr S14432471 0,1068% päevas alates 21.11.2014 kuni 21.08.2016 kokku summas 61,60 eurot (viivis mis ei ületa põhivõlga 145,82 eurot). Lepingu nr S14412830 kohaselt on arvestatud viivist 0,1096% päevas kokku summas 221,47 eurot (määr mis ei ületa põhisummat 508,29 eurot) ning lepingu nr S14412268 alusel on arvestatud viivist 0,1014% päevas kokku summas 293,48 eurot (määr mis ei ületa põhisummat 331,28 eurot). Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär Kohus on seisukohal, et viivise arvestusel ei saa lähtuda lepingus märgitud viivisemääradega, kuna laenulepingus ei ole märgitud viivisemäärasid ning välja toodud summast ei selgu millisest viivisemäärast on lähtutud. Viivisemäär nähtub alles kohtusse esitatud arvestustest. Seega kohus lähtub viivise arvestamisel seadusega sätestatust ning arvestab viivist põhivõlgnevuselt. Kohus arvestab viivist VÕS § 113 lg 1 alusel (so seadusega sätestatud määras) põhivõlgnevuselt 103,71 eurot laenuleping (S14432471) alljärgnevalt: ajavahemiku 21.11.2014 kuni -21.08.2016 eest summas 14,63 eurot, (so 8,05% aastas); Laenuleping S14412830 põhivõlgnevuselt 364,88 eurot perioodil 21.11.2014 kuni21.07.2016 summas 48,99 eurot ning laenulepingu nr S14412268 põhivõlgnevuselt 312,38 eurot perioodil 19.11.2014 kuni 19.11.2015 summas 4,31 eurot. Kohus selgitab, et lähtub hageja poolt välja toodud perioodidest, mis on toodud kohtule esitatud arvestustes. Seega kokku moodustab viivis kolme lepingu puhul 67,93 eurot.

4(5)

2-17-117114 Ülaltoodud põhjendustel tuleb hagi rahuldada osaliselt. Viivis on põhjendatud tulenevalt VÕS §-st 113 lg 1 ja lg 2.

MENETLUSKULUD

Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldati osaliselt, seega jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja menetluskuludest 69% jääb kostja kanda ning 31 % hageja enda kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on riigilõiv maksekäsu kiirmenetluses ja hagi esitamiselt kokku 225 eurot ja õigusabikulud kokku 624 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud riigilõivu 225 euro osas täies ulatuses (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1). Kooskõlas TsMS § 175 lg 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et 11.05.2018 esitatud õigusabikulu taotlus on põhjendatud summas 120 eurot. 09.05.2018 esitatud õigusabikulu taotlus on põhjendatud osaliselt kokku summas (koos käibemaksuga) 288 eurot. Kohus leiab, et tunnimäär (koos käibemaksuga) 120 eurot on mõistlik, kuid ajakulu on põhjendamatult suur. Kohus arvestab hageja õigusabi kulude hindamisel, et esitatud on masshagi avaldus, mille koostamiseks, sealhulgas vajalike andmete kogumiseks, ei kulu kohtu hinnangul üle kahe tunni. Arvestades hagiavalduse ja asja keerukust üldiselt, leiab kohus, et on põhjendatud õigusabikulud kokku summas 288 eurot (koos käibemaksuga). Kokku leiab kohus, et põhjendatud õigusabikulud on 408 eurot. Seega hageja menetluskulud moodustuvad kokku 633 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja menetluskuludena välja 69% kindlaksmääratud menetluskuludest, milleks on 436,77 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 2. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.