Võlaõigus

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 2 1 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hageja nõuded ja põhjendused

õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Hageja esitab tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kostja igakuised sissetulekud olid 700 eurot ja väljaminekud 200 eurot. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostja kasutas lepingu krediiti kokku summas 1173,52 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 209,52 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 964 eurot. Hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt. 05.08.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 870 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 209,52 eurot seega võlgnevuses on 660,48 eurot. Kostja on seega tagasimaksetega viivituses alates 8. osamaksest 05.11.2022. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlgnevust. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 964 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest välja lepingu kohased põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel uue laenu tagastamise graafiku kohaselt.

Kohus toimetas hagi kostjale kätte isiklikult allkirja vastu 19.09.2024. Kostja hagile vastanud ei ole.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud:

xxx AS ja kostja vahel oli sõlmitud 12.03.2022 makselahenduse leping nr XXX, mille alusel on kostja saanud krediidilimiiti summas 1000 eurot (dtl 14-19). Lepingu kohaselt oli intressi määr 22% aastas ja krediidi kulukuse määr 31,65% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Lepingu nr XXX sõlmimise ajal (12.03.2022) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 50,85% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

06.10.2022 on xxx AS edastatud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti 3

kostjale täiendava tähtaja 20.10.2022 võlgnevuse tasumiseks (dtl 29). Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, avaldas krediidiandja 27.10.2022 tahet leping üles öelda (dtl 30).

xxx AS on loovutanud oma krediidilepingust tuleneva nõude hagejale ning sellest on kostjat teavitatud 28.10.2022 (dtl 31).

Hageja on edastanud kostjale võlateatise ja hagihoiatuse (dtl 34-40).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403 4 lg 13). Kohus selgitas 16.08.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 51-54). Lisaks on kohus palunud hagejal 22.08.2024 kirjaga täpsustada võlgnevuse summa kujunemist ja selgitada esitatud tõendeid (dtl 76).

Hageja 21.08.2024 vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Pole mingit kindlust, et kostjale väljastatud laen oleks vastanud tema finantsolukorrale. Krediidiandja on jätnud kontrollimata, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi või kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hagiavalduse kohaselt (dtl 6, 60) kohaselt märkis kostja laenutaotluses oma sissetulekuks 700 eurot ning igakuisteks kohustusteks 200 eurot. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 6). Krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave on olnud piisavalt selge, krediidi väljastamisel oli kostja maksevõimeline.

Me ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Esitatud tõenditest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja olemasolevate finantskohustuste kontrollimiseks ja tuvastamiseks midagi teinud. Seega on ka krediidiandja poolt teostatud analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetavat laenu formaalne, millega ei saa lugeda täidetuks VÕS §-s 4034 sätestatud nõudeid.

Ka Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“

Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda 4

kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks laenutaotluses midagi võltsinud või oleks krediidiandja eest midagi varjanud, mistõttu ei ole kohaldatav VÕS § § 403 4 lg 7 4. lauses sätestatud tagajärg.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Intressimäär alates laenu väljastamisest 12.03.2022 kuni 27.10.2022 oli null. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).

21.08.2024 menetlusdokumendis on hageja esitanud VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse ja maksegraafiku (dtl 75). Kostja kasutas lepingu krediiti kokku summas 1173,52 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 209,52 eurot (dtl 61). 21.08.2024 lisaga nr 1 (dtl 63-74) on esitatud laenuandja poolt edastatud krediidi kasutamise väljavõte, millest nähtub, millal ja mis summas on kostja krediiti kasutanud ja millal ja mis summas on teostanud tagasimakseid.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 964 eurot (1173,52-209,52). Ümberarvestatud maksegraafiku kohaselt (dtl 75) muutus viimane osamakse 10 eurot sissenõutavaks 05.01.2025. Seega on kohtuotsuse tegemise ajaks ümberarvestatud summad kõik sissenõutavaks muutunud ning kohus saab selle kostjalt välja mõista.

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (sissenõudmiskulu ja lepingus sätestatud viivise nõudes) rahuldamata. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

Hagis toodud tsiviilasja hind oli 1761,03 eurot. Hagi rahuldatud osa tsiviilasja hind (kui nõue oleks sellisena esitatud) oleks 964 eurot ehk hagi rahuldati ~55%. 5

Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta 55% ulatuses kostja kanda ja 45% ulatuses hageja kanda.

Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 55% summas 173,25 eurot.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot, ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja, Me (vande)advokaat, ning tegemist ei ole faktiliselt ega õiguslikult keeruka vaidlusega. Kohus peab põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot.

Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ajakulu 2 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 240 eurot (2 x 120 eurot), millisest kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 132 eurot (240 eurot x 55%).

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.