Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. mai 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-14-10195
Kohtuasi
XX hagi YY vastu 3067 euro 75 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 5. septembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3079 eurot 1 sent
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX; viibimiskoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Veljo Viilol Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), lepinguline esindaja Evgeny Broy
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 5. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-10195 osas, millega maakohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada viivisenõue suuremas ulatuses, sh edasiulatuv viivisenõue. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.2.2.5. septembri 2017. a seisuga põhivõlalt (447 eurot 28 senti) sissenõutavaks muutunud viivis 113 eurot 38 senti;
2-14-10195
2.2.3.alates 6. septembrist 2017 kuni põhivõla (447 eurot 28 senti) tasumiseni tasumata osalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 85% XX kanda ja 15% YY kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 6. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista YY-lt (kostja) enda kasuks välja põhivõla 3067 eurot 75 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 245 eurot 32 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt broneeris hageja 2009. a Kadaka teel asuval autoplatsil sõiduauto Jeep Grand Cherokee, mille broneerimise jaoks tegi ta sissemakse 40 000 krooni (2556 eurot 46 senti). Hageja soovis osta auto liisinguga, kuid kohtutäiturite sissenõutavate võlgade tõttu ei olnud see võimalik. Seetõttu asus hageja otsima täiendavaid võimalusi liisinguks. Hageja helistas kuulutustelehe Kuldne Börs kuulutusest saadud telefoninumbril, milles lubati abistada liisingu saamisel. Hagejal paluti kohale tulle aadressil Tornimäe 7-9 7. korrusele kabinetti nr 9. Nimetatud asukohas kohtus hageja kostjaga 2009. a märtsis, rääkis auto sissemaksest ja liisingu vajadusest. Kostja ütles, et 10 000 krooni (639 eurot 11 sendi) eest võib ta liisingu vormistamisel abistada, kuid hageja nimele seda teha ei saa. Hageja sõber MM nõustus oma nimele kostja kaudu liisingu vormistamisega, andis kostja poolt nimetatud dokumendid hageja kätte ja hageja läks nendega koos sõbraga, TT-ga, umbes nädal hiljem tagasi kostja juurde, et üle anda dokumendid ja kokkulepitud teenustasu sularahas. Kostja
2-14-10195 pakkus kviitungit, kuid hageja ütles, et usaldab kostjat. Kohtumisel kostja teatas, et kui liisimisest midagi välja ei tule siis ta tagastab hagejale tema poolt makstud raha. Kostja viivitas liisingu tegemisega, mistõttu müüs Kadaka tee automüügi ettevõte hageja broneeritud auto ära. Hageja teatas kostjale, et tema poolt soovitud autot ei saa enam liisida kuna see müüdi ära. Seepeale teatas kostja, et sarnane auto on müüa Paldiski mnt asuvas ettevõttes. Hageja läks autot vaatama. Kuna auto ja selle hind sobis hagejale, läks ta koos TTga tagasi kostja juurde, kes soovis auto sissemaksuks juurde 38 000 krooni (2428 eurot 64 senti). Hageja andis eelmise sõiduauto eest tagastatud sissemaksust kostjale sularahas 31 000 krooni ja puudu jäänud 7000 krooni kandis hageja hiljem kostja pangakontole (juulis 2009). Hageja vahistati 7. oktoobril 2009.a, millest ta ka kostjat samal päeval telefoni teel teavitas. Kostja sõnul ei olnud ta veel saanud liisingulepingut sõlmitud. 2010. a jaanuaris helistas hageja Viljandi arestimajast kostjale ja teatas, et on vanglas. Peale Tartu vanglasse üleviimist proovis hageja kostjaga korduvalt ühendust saada, kuid kostja telefon oli väljas. Hageja sai kostja telefoni teel kätte alles 10. juulil 2013. Hageja pärimisele, et kas kostja on liisingulepingu vormistanud, hakkas kostja lepingu sõlmimist ja raha saamist eitama. Seetõttu küsis hageja oma raha tagasi. Sellega ütles hageja lepingu üles.
2.Harju Maakohus rahuldas 22. aprilli 2015. a tagaseljaotsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3313 eurot 7 senti. 30. juuni 2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 245 eurot 32 senti ja alates 1. juulist 2014 kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt seadusjärgse viivise. Maakohtu otsuse alusel alustas Põlva kohtutäitur Aive Kolsar täitemenetluse, mille käigus nõudis kostjalt hageja kasuks sisse 229 eurot 50 senti. Kostja esitas 27. oktoobril 2105 kaja tagaselja otsuse peale, mille kohaselt sai kostja kohtutäiturilt dokumendid 6. oktoobril 2015. Harju Maakohus taastas 2. novembri 2015. a määrusega kostja kaja alusel menetluse ja kohtutäitur lõpetas 15. detsembril 2015 täitemenetluse. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel käsundussuhet, mille järgi kostja oleks pidanud vormistama hageja nimel liisingulepingu ja ostma auto. Kostja ei saanud vastava volituseta hageja kasuks liisingulepingut vormistada. Kostja andis nõusoleku aidata hagejat pangaga läbirääkimistel liisingu saamiseks ja liisingulepingu vormistamiseks. 2009. a kevadel pöördus hageja kostja poole palvega osutada abi pangas liisingu vormistamisel sõiduauto ostmiseks. Kostja töötas sellel ajal L OÜ-s. Hageja ja kostja leppisid kokku, et see teenus läheb maksma 10 000 krooni (639 eurot 11 senti). 11. juulil 2009 kandis hageja kostja kontole 7000 krooni. Ülejäänud 3000 krooni lubas ta kanda üle hiljem, kuid jättis selle tegemata. Hageja tõi vajalikud dokumendid ning peale seda pole kostja hagejaga kohtunud, piirdudes vaid telefonikõnedega pisiasjade täpsustamiseks. Kuna kolmanda isiku pangakonto väljavõtet ei saanud lugeda kuue kuu palgatõendiks, tuli veel oodata kaks kuud, et pank seda aktsepteeriks. Seetõttu võttis vajalike dokumentide ettevalmistamine ja kooskõlastuste saamine kostjal umbes kaks kuud aega. Peale seda helistas
2-14-10195 kostja hagejale korduvalt, et kohtuda ja vormistada liising, kuid tema telefon ei vastanud. Panga nõusolek liisingu vormistamiseks, mille hageja sai, kehtis kaks kuud. Sularaha ei ole hageja kostjale üle andnud. Sellel polnud ka mõtet. Kostja nõustas küll autode ostjaid, kuid ei olnud auto müüjaks. Müüja leidis hageja ise. Liisingu korral kannab raha müüjale üle pank ning ostja arveldab pangaga. Hagiavalduses märgitud telefoninumbrit ei ole kostja kunagi kasutanud ja L OÜ telefon lülitati 2009. a lõpus välja. Seetõttu ei hageja ega tema sugulased nendel numbritel kostjaga ühendust saanud. Hageja nõuded on põhjendamata ja tõendamata ning aegunud. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 5. septembri 2017. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 447 eurot 28 senti ja viivise 36 eurot 80 senti. Menetluskuludest jättis maakohus 15% kostja ja 85% hageja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - hageja soovis 2009. a kevadel osta endale liisinguga autot; - kokkuleppel sõber MM-ga otsustati vormistada liisinguleping viimase nimele; - hageja pöördus kostja poole, et viimane aitaks teda liisingulepingu vormistamisel; - kostja töötas kinnisvaraga tegelevas firmas L OÜ, kes teatas ajalehes Kuldne Börs firma abist ja konsultatsioonidest laenude saamiseks ja kinnisvara ostuks-müügiks; - pooled kohtusid kostja töökoha kontoris ja suhtlesid mitu korda telefonitsi; - pooled sõlmisid teenuse osutamise lepingu; - teenuse hinnaks oli 10 000 krooni (639 eurot 11 senti); - 11. juulil 2009 kandis hageja kostjale pangaülekandega 7000 krooni (447 eurot 28 senti).
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled käsunduslepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. Pooled ei vaidle lepingu määratluse üle, kuid lepingu täpse sisu ja ulatuse tõlgendamisel lähevad nende arvamused lahku. Kostja väitel seisnes firma teenus selles, et firmal olid sidemed AS-i DnB NORD Banka Eesti filiaal liisinguhalduriga, kes informeeris firmat panga nõuetest liisingute vormistamisel. Kostja kohtus klientidega, selgitas neile, milliseid dokumente on vaja koguda ja pangale esitada, kontrollis andmeid krediidiinfost jms. Koos kliendiga käidi ka pangas liisinglepingut sõlmimas. Hageja väitel kohtus ta kostjaga kaks korda: esimene kord üksinda ja teine kord oli tal kaasas sõber. Kostja nõustub, et hagejal oli ühel korral kaasas teine meesterahvas, kuid see ei olnud kohtus tunnistajana ütlusi andnud TT (tunnistaja). Tunnistaja ütlustega on siiski tõendatud, et just tema käis koos hagejaga 2009. a kevadel ja suvel kostja kabinetis liisingulepingu vormistamisega seonduvaid probleeme arutamas. Tunnistaja väitel oli esimesel korral juttu autost, mille hageja pidi saama Kadaka tee müügiplatsilt. Liising pidi minema MM nimele. Asjaajamise eest oli vaja maksta 10 000 krooni (639 eurot 11 senti), mille hageja maksis selle kostjale sularahas. Sularaha üleandmist kostjale nägi, kuid raha ise üle ei lugenud. Tunnistaja väitel läks ta hagejaga kaasa ka teisel korral juulikuus. Kostja oli hagejale öelnud, et on talle leidnud uue auto Paldiski mnt asuvast firmast ja nad läksid seda kõigepealt vaatama. Auto oli hagejale broneeritud sama marki, mis eelmine, kuid suurem sissemakse oli vaja teha (38 000 krooni). Sealt mindi kostja juurde, kus oli vaja sissemakse teha ja kõik ära
2-14-10195 vormistada. Hageja pidi maksma kostjale sularahas 31 000 krooni (2428 eurot) ja ülejäänud osa kandma pangaülekandega. Sularaha üleandmist kostjale nägi, kuid raha ise üle ei lugenud. Hiljem kuulis, et hageja ei saanudki autot. Hageja leiab, et esialgu soovis ta saada kostjalt liisingulepingu vormistamise teenust, kuid pärast sobiva auto leidmist Paldiski mnt asuvast firmast täiendasid pooled vastastikusel kokkuleppel omavahelist käsunduslepingut. Lisaks liisingulepingu vormistamisele võttis kostja endale ka kohustuse tasuda hageja antud rahast liisitava sõiduauto sissemaks. Kostja seevastu leiab, et lepingu sisuks oli konsulteerimine, vajaliku info ja dokumentide kogumine ja pangalt nõusoleku saamiseks liisinglepingu sõlmimiseks hageja poolt toodud dokumentides nimetatud isiku nimel. Kostja sai pangalt nõusoleku liisingulepingu sõlmimiseks ja selle teostamiseks hakkas otsima hagejat, kuid hageja vaatamata korduvale helistamisele ei vastanud. Panga nõusolek liisingu saamiseks aegus kahe kuu jooksul. Kostja eitab sularaha saamist ja väidab, et tema auto müügiga ei tegelenud. Oma teenuse eest sai kostja 7000 krooni panga ülekandega oma isiklikule pangakontole, mitte L OÜ pangakontole, sest ühing oli pankroti äärel ja ta kartis selle pangakontode sulgemist. Ülaltoodud tuvastatud asjaoludest järeldub, et pooled sõlmisid käsunduslepingu, mille sisuks on panga nõusoleku saamine liisingulepingu vormistamiseks MM nimele. Hageja nõustub, et selline sõnastus sobib esialgsele kevadisele kokkuleppele. Täiendavate kokkulepete sõlmimist, mille kohaselt kostja pidi sõlmima liisinglepingu ja tasuma hageja antud sularaha automüüjale, ei ole aga hageja tõendanud. Kostja oleks sellisel juhul saanud liisingulepingu vormistada vaid oma nimele, mitte MM nimele ja auto müüjal tekkinuks kohustus anda auto üle samuti kostjale, kellel omakorda tekkinuks kohustus liisingumaksete tasumiseks pangale. Hageja ei ole väitnud, et see oligi tema soov või, et ta oleks kostjale toonud MM-lt vastava notariaalse volikirja lepingute vormistamiseks MM nimele. Kostjal puudus muu võimalus liisingulepingu vormistamiseks. Hagejal oli kogemus algselt Kadaka tee müügiplatsil broneeritud auto ettemaksuga, mille ta tegi automüüjale. 10. juulil 2009 enne kostja juurde minekut viibis hageja Paldiski mnt asunud automüüja juures ja nõustus ostma olemasoleva auto. Arusaamatuks jääb, miks ei teinud ta kaasasolnud sularahas ettemakset auto müüjale, vaid viis sularaha kostjale. Ka ei ole eluliselt usutav, et hageja andis kostjale suure summa sularaha küsimata raha üleandmise kohta vähimatki tõendit. Kostja oli hagejale täiesti võõras isik. Seetõttu tuleb seada kahtluse alla ka tunnistaja ütlused. Tunnistaja ise raha ei lugenud, kupüüride suurust ei tea ja summa suuruse kuulis hagejalt. Poolte vestlusest kuulis, et hageja pidi pangaülekandega kostjale täiendavalt kandma 7000 krooni ja seda hageja tegi. Kostja on väitnud, et temal läks pangalt nõusoleku saamiseks ca kaks kuud. Põhjusel, et MM kuue kuu pangakonto väljavõttes oli töötasu vaid nelja kuu eest, panga nõue aga oli kuus kuud. Lähtudes kostja väidetest ja 7000 krooni laekumisest kostja arvele lõppenuks kahekuine tähtaeg septembris 2009 ja kostja pidanuks saama hagejaga ühendust telefoni teel, sest hageja vahistati alles 7. oktoobril 2009. Kostja nõustub hagejale tagastama tema pangaarvele kantud 7000 krooni (447 eurot 28 senti). Nimetatud summa tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 1028 lg 1 alusel ja otsuse täitmise käigus teha tasaarvestus tagaseljaotsuse täitmisel sissenõutud summaga. Muus osas ei ole alust hageja põhinõuet rahuldada.
4.3.Viivisnõudele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kuna hagi rahuldatakse 15% ulatuses, tuleb selles ulatuses rahuldada ka seadusjärgne viivisenõue ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 36 eurot 80 senti.
2-14-10195
4.4.Hagi ei ole aegunud, sest käsundusleping kehtib VÕS § 630 lg 1 järgi kuni käsundi täitmiseni või ülesütlemiseni. Lepingu ülesütlemisest sai kostja teada läbi kohtutäituri, kes oli asunud täitma praeguses asjas 22. aprillil 2015 tehtud tagaseljaotsust.
4.5.Hageja menetluskuludest 15% tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ja kostja menetluskuludest 85% hageja kanda. Menetluskulude suurus jääb kindlaks määramata (TsMS § 174 lg 4). Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult, sh mõista välja viivis kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhjendas kohus valesti ja eluliselt mitteusutavalt hageja väidetega mittenõustumist, mis viis asjas väära lahendi tegemiseni. Maakohus leidis vääralt, et sularaha (48 000 krooni) maksmine kostjale ei ole eluliselt usutav. Poolte vahel oli lepinguline suhe liisingu vormistamiseks ning kogu asjaajamisega tegeles kostja. Seetõttu pidi hageja vastavalt kokkuleppele liisima auto vastustaja kaudu ja andma ka auto sissemaksu raha kostja kätte (38 000 krooni). Seda kinnitavad hageja seletused, tunnistaja ütlused ning apellandi 11. juuli 2009. a panga ülekanne vastustajale. Maakohus ei arvestanud, et kostja eelistungil ja põhiistungil antud seletused on vastuolulised ja ebaloogilised, mistõttu ei saa neid arvestada. Kostja väitis, et sai ettemaksu 2009. a kevadel, kuid pangaülekande tegi hageja 2009. a juulis. See kinnitab, et hageja tasus kostjale 10 000 krooni juba kevadel ning juulis pidi hageja maksma kostjale teise sõiduauto eest sissemaksu. Hageja tunnistaja ütlused kinnitavad hageja väiteid, on kooskõlas teiste tõenditega ja usaldusväärsed. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise valesti ja jättis edasiulatuva viivise välja mõistmata. Arvestades põhinõude rahuldamise ulatust ja seda, et 22. mai 2017. a seisuga oli kostja maksnud hagejale täitemenetluse käigus 229 eurot 50 senti, pidi kostja tasuma hagejale alates 13. juulist 2013 kuni maakohtu otsuse tegemiseni hagi rahuldamise ulatust arvestades viivist 113 eurot 38 senti. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata osas, millega maakohus jättis hageja põhinõude rahuldamata, kuid osaliselt tuleb selles osas muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude. Ringkonnakohus saab selles osas teha ise uue otsuse, millega rahuldab viivisenõude suuremas ulatuses.
2-14-10195
8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, sh mõistab kolleegium apellatsioonkaebust ka viiviste väljamõistmise osas selliselt, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust hageja kasuks väljamõistetud viivise osas ja soovib üksnes suuremat viivist, sh viivist kuni põhivõla rahuldamiseni.
9.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kas kostja peab hagejale tagastama 2009. aastal üleantud 48 000 krooni (3067 eurot 75 senti). Hageja väitel andis ta liisingu korraldamise tasuna kostjale 2009. a kevadel sularahas 10 000 krooni, kuid ei küsinud selle kohta kviitungit, kuna usaldas kostjat. Lisaks tasus hageja enda väitel 2009. a juulis pärast teise liisimiseks sobiva sõiduauto leidmist kostjale sissemaksuna sularahas 31 000 krooni ja puudujääva 7000 krooni hiljem ülekandega. Hageja ainsaks tõendiks mõlemal korral sularaha üleandmise kohta on tunnistaja ütlused, mis iseenesest kinnitavad hageja väiteid nii poolte suhete ja kokkulepete kui ka sularaha üleandmise kohta. Kostja aga eitab täielikult nii teise sõiduauto liisimise korraldamist kui ka sularaha saamist mõlemal korral, tunnistades üksnes pangakontole tehtud ülekannet kui teenustasu liisingu korraldamise eest. Kolleegiumi hinnangul on hageja väited sõiduauto liisimise korraldamise kohta kostja abil küll raskesti mõistetavad, kuid siiski on eluliselt usutav, et hageja pöördus kostja poole sõiduauto liisingu korraldamiseks, kuna ei vastanud täiteprobleemide tõttu liisingu saamise tingimustele, ja kostja võis pakkuda hagejale abi liisingu korraldamisel kolmanda isiku nimele. Kuna kostja kinnitab, et teenuse eest soovis ta saada tasu 10 000 krooni, siis ei saanud kostja teenus seisneda ilmselt üksnes selles, et ta selgitas hagejale, milliseid dokumente pank soovib. Seda saanuks hageja küsida tasuta ka otse liisinguandjalt. Samuti on eluliselt usutavad hageja väited selle kohta, et 2009. a kevadel oli ta leidnud endale sobiva sõiduauto, mida soovis liisida, kuid kuna liisingu korraldamine võttis aega, müüdi see sõiduauto ära. Selle asemel võis kostja soovitada hagejale 2009. a juulis teist sõiduautot liisimiseks ning olukorras, kus kostja oli hagejale soovitanud sõiduautot ning selle hageja jaoks kokkuleppel müüjaga broneerinud, on eluliselt usutav ka see, et hageja pidi liisingu sissemakse tasuma müüjale kostja vahendusel. Seda arvestades ei nõustu kolleegium maakohtu põhjendustega osas, mis puudutavad hageja väidete ja tunnistaja ütluste elulist usutavust. Siiski ei anna eeltoodu alust maakohtu otsust tühistada ja hagi täielikult rahuldada, sest hoolimata hageja väidete usutavusest poolte suhete kohta ei ole hageja kohtumenetluses siiski tõendanud sularaha üleandmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul ainuüksi tunnistaja ütlused 2009. a kevadel ja suvel kostjale sularaha üleandmise tõendamiseks piisavad. Tunnistaja ütlused kinnitavad küll hageja väiteid, kuid tunnistaja ütlusi hinnates tuleb arvestada mh seda, et tunnistaja oli hageja sõber ega pruugi seetõttu anda usaldusväärseid ütlusi. Samuti on käibes tavaline, et suurema sularaha summa üleandmise kohta küsib raha üleandja raha saajalt täitmise kviitungit. Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma VÕS § 95 lg 1 I lause järgi võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Hageja väitel usaldas ta kostjat ega nõudnud seda. Sellega jättis aga hageja ise end ilma võimalusest raha üleandmist praeguses kohtumenetluses tõendada.
2-14-10195
Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et kostja on kohtumenetluses esitanud vasturääkivaid väiteid. Hageja osundab küll apellatsioonkaebuses õigesti kostja väidete vastuoludele, kuid kostja eelistungil ja kohtuistungil antud seletused ei ole tõendid, millele kohus saaks oma otsuse rajada ning seda ei ole maakohus ka teinud. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, et kostja väited ei ole loogilised ja on omavahel vastuolus. Kuna kostja eitab igasuguse sularaha saamist, pidi hageja hagi rahuldamiseks TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, et ta andis kostjale 2009. a kevadel ja suvel üle sularaha. Seda ei ole aga hageja suutnud kohtumenetluses teha. Kohus saab hageja väidetud asjaolu tuvastada TsMS § 232 lg 1 järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates ning nende alusel siseveendumuse kohaselt otsustada, kas väide on tõendatud. Praegusel juhul hindas maakohus tunnistaja ütlusi, kuid nende alusel ei tekkinud maakohtul siseveendumust, et hageja andis kostjale kahel korral üle sularaha. Tõendite hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui maakohus on väljunud kaalumispiiridest. Praegusel juhul ei ole alust seda arvata. Seda arvestades jättis maakohus põhjendatult hageja nõude rahuldamata osas, millega hageja nõudis kostjalt sularahas üle antud summade tagastamist.
10.Hageja apellatsioonkaebus on aga põhjendatud viiviste välja mõistmata jätmise osas. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt enda kasuks välja seadusjärgses määras viivise alates 10. juulist 2013 kuni põhivõla tasumiseni, sh oli sissenõutavaks muutunud viivis 30. juuni 2014. a seisuga kogu põhivõlalt 245 eurot 32 senti. Kostja ei esitanud viivise arvutusele vastuväiteid. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 36 eurot 80 senti, sh ei rahuldanud hageja edasiulatuva viivise nõuet. Maakohtu otsuse resolutsioonist ega põhjendusest ei selgu, millise ajavahemiku eest mõistis maakohus viivise välja, kuid maakohtu põhjendusi saab mõista nii, et maakohus mõistis hagis nimetatud sissenõutavaks muutunud viivisest välja 15%, kuna samas ulatuses rahuldas maakohus ka hagi. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja viivisenõude sel viisil rahuldamine põhjendatud, sest viivis tuleb välja mõista põhivõla tasumisega viivitamise aja eest vastavalt viivitatud päevade arvule ja sel ajal kehtinud seadusjärgsele viivisemäärale. Hageja esitas apellatsioonkaebuse lisana täpse viivisearvutuse, mille kohaselt oli maakohtu otsuse tegemise aja seisuga (5. septembril 2017) sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsusega rahuldatud põhivõlalt (447 eurot 28 senti) 113 eurot 38 senti. Kostja ei ole hageja viivisearvutusele vastuväiteid esitanud. Kolleegiumi hinnangul on hageja viivisearvutus korrektne ja kostjalt tuleb hageja kasuks mõista maakohtu otsuse tegemise aja seisuga välja viivis 113 eurot 38 senti (sh maakohtu väljamõistetud viivis 36 eurot 80 senti). Samuti jättis maakohus ilma ühegi põhjenduseta rahuldamata hageja taotluse tasumata põhivõlalt seadusjärgses määras edasiulatuva viivise saamiseks. Ka selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb rahuldada.
11.Neil põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja viivisenõue suuremas ulatuses.
2-14-10195 Menetluskulud
12.Hoolimata sellest, et kolleegium tühistab viiviste osas osaliselt maakohtu otsuse ja rahuldab hageja viivisenõude maakohtust suuremas ulatuses, ei anna see alust muuta maakohtu menetluskulude jaotuse proportsiooni (15%:85%), sest põhivõla osas jääb maakohtu otsus muutmata ning selline proportsioon vastab hageja põhinõude rahuldamise ulatusele. Kuna kolleegium rahuldab osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas tühistatud osas uue otsuse, tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jagada poolte vahel vastavalt asja lahendamise tulemusele TsMS § 163 lg 1 järgi, st jätta hageja kanda 85% ja kostja kanda 15% apellatsioonimenetluse kuludest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.