2-17-19292/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-17-19292 Edasikaebamise õigus Kohus selgitab, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 ja § 637 lg 2 1 ei anna maakohus pooltele lihtmenetluse asjas luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui kohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ning seetõttu tuleb otsuse peale esitada apellatsioonkaebus, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab isik hoolimata menetlusabi taotluse esitamisest, esitama kaebetähtaja jooksul kaebuse, ka juhul kui taotleb kaebuse esitamiseks menetlusabi. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. Kohtu selgitused Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 405 lg-le 1 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, tunnistada asjas tehtud lahend viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud, või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Asjaolud ja hageja nõue B2 Kapital SIA esitas 28.12.2017 Viru Maakohtule hagiavalduse SXXX KXXXi vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt omab Ferratum Bank internetiportaali www.ferratum.ee, mille kaudu on füüsilistel isikutel võimalik taotleda ja saada laenu. Laenu võtmine on reguleeritud üldtingimustega (tlk 17-21) ja võlaõigusseaduses sätestatud sidevahendi abil sõlmitud lepingute ja tarbijakrediidilepingute kohta käivate sätetega. Kostja sõlmis laenuandjaga Ferratum Bank laenulimiidi lepingu. Limiidi piires on kliendil alati võimalik laenu võtta, samuti laenusummat suurendada. Kostja taotles laenu saamiseks alljärgnevaid summasid: -

2-17-19292 Kostja vastus hagile Kostja esitas vastuse hagile, milles selgitas, et ta ei ole kunagi laene võtnud. Kostja nimel on laenu võtnud kolmas isik, mille kohta on alustatud kriminaalmenetlus. Kostja ei esitanud tõendeid oma väidete kinnitamiseks. 13.04.2018 kohtunõudes kohus selgitas kostjale, et hageja on esitanud kohtule maksekorraldused, millest nähtub, et laenusummad on kostja kontole laekunud. Kohus märkis, et juhul, kui kostja ei ole laenulepinguid sõlminud, kuid raha on kätte saanud, peab ta seda siiski hagejale tagastama alusetu rikastumise sätete alusel. Kui kostja ei ole laenu taotlenud ega raha saanud, tuleb tal seda tõendada. Samuti tuleb kostjal tõendada, et tema identiteeti on kasutanud kolmas isik. Kohus selgitas pooltele, et asja arutamine toimub lihtmenetluses ning teatas otsuse tegemise kuupäeva (tlk 44). Pooled ei ole täiendavaid seisukohti ega tõendeid kohtule esitanud. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on laenulepingut sõlminud. Nõude suurusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud leping. Kohtule on tõenditena esitatud laenu taotlused (tlk 7-10), millistest nähtub, et kostja on laenu taotlenud. Hageja esitas tõendina ka maksekorraldused (tlk 7-10 pöördel), millistest nähtub, et kostja kontole oli Ferratum Estonia OÜ poolt kantud laenusumma kokku 587 eurot. Kostja ei ole aga oma väidete kohta, et ta ei ole tegelikkuses raha saanud ega laenu taotlenud, tõendeid esitanud. Seega on kostja nimetatud väited kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Kohus leiab, et tegemist on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lg 3. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mille tõttu võiks olla sõlmitud leping tühine. Kostjale oli nõuetekohaselt teatatud laenu võtmisega seotud vajalik info, s.h krediidi kulukuse määr (tlk 14 pöördel, 15). Seega oli kostja ja Ferratum Bank vahel sõlmitud kehtiv laenuleping. 3/6

2-17-19292 VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 alusel võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kohtule on esitatud nõude loovutamise leping (tlk 23-25), millest nähtuvalt loovutas Ferratum Bank kõik nõuded hagejale. Kostja ei ole nõude loovutamist vaidlustanud. Seega loeb kohus, et nõue kostja vastu on hagejale loovutatud. VÕS § 416 lg-te 1 ja 3 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Kostja ei vaidlusta lepingu ülesütlemist ega tugine selle tühisusele. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja viivitas kolme järjestikuse tagasimaksega ning laenuandja edastas talle lepingu ülesütlemiseteatise (tlk 12 pöördel). Seega loeb kohus tuvastatuks, et laenuleping oli erakorraliselt üles öeldud alates 02.03.2017. Lepingu ülesütlemisel muutuvad sissenõutavaks lepingust tulenevad kohustused, intressi võib nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni. Hageja palub intressi välja mõista perioodi 24.11.2017 - 02.03.2017 eest. Alates 03.03.2017 nõuab hageja viivise tasumist seadusjärgses määras kuni hagi esitamiseni 28.12.2017. VÕS § 100 alusel kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 3, 4 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda leping üles; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 103 lg 1 alusel võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine (laenu tagastamata jätmine) oleks mistahes põhjusel vabandatav. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja jättis laenulepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, võib hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist, s.o võlgnevuse summas 499,82 eurot tasumist. VÕS § 397 lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Kohus märgib, et põhimõtteliselt on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 10). Laenuandja Ferratum Bank näol on tegemist äriühinguga, mille eesmärgiks on kasumi teenimine. Taolise äriühingu poolt pakutaval laenulepingul, kus võlgniku võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks suuremat riski, on kohtu hinnangul põhjendatud tavalisest suurema intressi määra lepingu tingimuseks seadmine. Lisaks ei ole laenuandja poolt väljastatav laen laenusaaja poolt 4/6

2-17-19292 mingil viisil tagatud. Laenu väljastamine toimub üksnes laenusaaja enda poolt avaldatud teabe alusel, mille tõelevastavust laenuandja eeldab suuresti VÕS § 6 lg 1 tulenevast hea usu põhimõttest lähtuvalt. Vastavalt hinnakirja p-le 2 on intress 0,128% päevas laenu saldolt (tlk 21 pöördel). Laenulepingu pooled on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 63,33 eurot perioodi 24.11.2017 - 02.03.2017 eest kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras, s.o 8% aastas, alates lepingu ülesütlemisest. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel. Kohus leiab, et laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja hageja poolt viivisenõude esitamine oli antud juhul tingitud kostja enda käitumisest kõnealuses võlasuhtes. Toimiku materjalidest nähtub, et laenuandja on korduvalt edastanud kostjale meeldetuletusi võlgnevuse tasumise kohta. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue seega õiguslikult põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 33,43 eurot. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt (499,82 eurot), alates 29.12.2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 1132 lg 1 alusel lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kohtule on tõenditena esitatud kaks meeldetuletuskirja (tlk 12 ja 12 pöördel), mis olid saadetud lepingu kehtivuse ajal. Hageja nõuab 5 eurot ühe tasulise meeldetuletuskirja eest, mis oli saadetud lepingu kehtivuse ajal. Hageja nõue kostja vastu on üle 500 euro ja hageja nõuab pärast lepingu lõppemist sissenõudmiskulude hüvitist summas 40 eurot. Hageja selgitas, et hageja on saatnud kostjale kokku 7 meeldetuletuskirja, teinud päringuid kostja kontaktide otsimiseks ja kontrollimiseks, samuti on pakkunud kostjale kohtuväliseid lahendusi (tlk 13 pöördel, 14, 22).

2-17-19292 Kohus leiab, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks summas 45 eurot on põhjendatud ja vastab seadusele ning seega kuulub rahuldamisele. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt välja tagastamata laenusumma 499,82 eurot, intressi 63,33 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 45 eurot, viivise 33,43 eurot ja jooksva viivise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus teeb otsuse kostja kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 125 eurot ja õigusabikulud summas 140 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse õigusabikulud summas 20 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Kohus on seisukohal, et õigusabikulu summas 140 eurot käibemaksuta on arvestades asja keerukust ja mahtu põhjendatud, mõistlikud ning vajalikud. Kohus leiab aga, et hageja õigusabikulud summas 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse eest ei ole põhjendatud, kuna käesoleva asja raames maksekäsu kiirmenetlust ei toimunud. Kohus mõistab seega kostjalt välja õigusabikulud summas 140 eurot. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja menetluskulud kokku summas 265 eurot. Nimetud summa kuulub väljamõistmisele kostjalt. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.