Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586, asukoht XXX 10151), hageja lepinguline esindaja: Riho Siil (epost: XXX ) Kostja: R. V. (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post
XXX )
RESOLUTSIOON
Jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata OÜ GS Core hagi R. V. vastu 08. novembril 2019 Bondora AS-i ja R. V. vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva põhivõla 1401,87 eurot, seisuga 25. september 2024 sissenõutavaks muutunud viivise 303,61 eurot ning edasise viivise väljamõistmiseks, kuna rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt ei ole hagi lahendamine Eesti kohtu pädevuses.
Menetluskulud jäävad hageja kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra ja kulusid hagejalt välja ei mõista.
Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.
OÜ GS Core esitas 10. augustil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnik R. V.-lt 2208,26 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, mida i õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 04. juulil 2024 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Maakohus jättis hagi käiguta nõude põhjendamiseks hagiavalduse vormis, täiendava riigilõivu tasumiseks ning valitud kohtualluvuse täpsustamiseks, kuna R. V. registreeritud elukoht on alates 2022 Soomes.
2.25. septembril 2024 kõrvaldas OÜ GS Core puudused ja esitas hagiavalduse kostja R. V. vastu põhivõla 1401,87 euurot sissenõutavaks muutunud viivise 303,61 eurot ning edasise viivise väljamõistmiseks põhivõlalt alates 26. septembrist 2024 kuni selle tasumiseni 0,06% päevas. Nõue tuleneb Bondora AS-i ja kostja vahel 08. novembril 2019 sõlmitud laenulepingust nr XXX,
Tsiviilasi nr 2-23-132455 millega anti kostjale tagatiseta tarbimislaenu 2126 eurot. Lepingust tulenevad nõuded on loovutatud 20. juulil 2022 hagejale. Hageja põhjendab hagiavalduses, et esitab hagi Pärnu Maakohtule TsMS § 79 lg-st 1 tulenevalt kostja viimase elukoha järgi Eestis, kuna 08. novembril 2019 laenulepingu sõlmimisel teatas R. V. enda elukohaks XXX (õige nimega XXX), XXX ning kostja ei ole hiljem teatanud Bondora ASile ega ka OÜ-le GS Core enda elukoha andmete muutumisest. Rahvastikuregistris on kostja elukohaks märgitud XXX. Hageja möönab, et Pärnu Maakohtu välja selgitatud andmetel on kostja ajutine aadress Soome rahvastikuregistris XXX, FINLAND, kuid hageja andmetel oli kostja viimaseks elukohaks XXX, XXX.
3.Pärnu Maakohus võttis hagiavalduse 17. oktoobril 2024 määrusega menetlusse, määrates kostjale vastamiseks tähtaja. Kohus selgitas kostjale, et tal tuleb 28 päeva jooksul alates määruse ja hagimaterjalide kättetoimetamisest teatada kohtule oma täpne alaline elukoht ja kas ta on nõus asja menetlemisega Eesti kohtus või taotleb asja läbivaatamist elukoha riigi kohtus. Juhul kui kostjal ei ole vastuväiteid hagi menetlemisele Eesti kohtus, tuli esitada kohtule sama tähtaja, s.o 28 päeva jooksul menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalide kättesaamisest kostja kirjalik vastus koos lisadega. Samuti selgitas kohus pooltele, et juhul, kui kostja vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või kui kostja ei vasta kohtule, võib kohus deklareerida Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 alusel omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev ning jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata.
4.Kostja 23. oktoobril 2024 e-posti aadressile XXX saadetud menetlusdokumentide kättesaamist ei kinnitanud. Kohus saatis menetlusdokumendid kostjale 25. oktoobril 2024 väljastusteatega kostja registrisse kantud viimase elukoha aadressile XXX, Soome, kuid Soome postiasutus tagastas dokumendid 22. novembril 2024 märkega, et dokumente ei õnnestunud kostjale hoiutähtaja jooksul kätte anda. Kohus jätkas menetlusdokumentide kostjale kättetoimetamist muude rahvastikuregistrisse kantud kontaktidel, kuid ebaõnnestunult. 24. märtsil 2025 saabus R. V.-lt e-posti aadressilt XXX kiri, milles kostja teatab, et tal on ainult pass ja ta ei saa midagi vastu võtta. Kohus saatis samal päeval, s.o. 24. märtsil 2025 hagiavalduse koos lisadega ning 17. oktoobri 2024 määruse kostjale skaneeritud pdf. failina kostja poolt kasutatud eposti aadressile, selgitades, et selliselt edastatud dokumentide avamiseks ei ole vaja ID-kaarti ega passi. Samuti kohus selgitas kostjale, et loeb temale saadetud menetlusdokumendid TsMS § 3141 lg 2 alusel kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel, 28. märtsil 2025 ning kostja vastuse esitamise tähtaeg 28 päeva lõppeb 25. aprillil 2025 (kaasaarvatud). Vastus pidi kohtusse jõudma tähtaja viimasel päeval. Vastuse esitamise tähtaeg on möödunud, kuid kostjalt vastust ei ole, ka ei ole kostja teatanud kohtule oma seisukohta kohtualluvuse osas ega avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks Eesti kohtus.
5.Rahvastikuregistri andmetel on kostja kehtiv elukoht alates 21. augustist 2024 kuni tänaseni jätkuvalt XXX. Hageja poolt viidatud aadress XXX, XXX, XXX, XXX oli kostja registreeritud elukohaks kuni 20. septembrini 2022, seejärel on kostjal olnud aastatel 2022 – 2024 enne praegust elukohta kolm erinevat registreeritud elukohta XXX. Kostja lisa-aadressiks registris on küll alates 2014. aastast ka XXX, kuid postiga kohtudokumentide saatmisel detsembris 2024 selgus, et kostja sellel aadressil ei ela. Kohtute infosüsteemi andmetel toimetati kostjale teises tsiviilasjas, nr 2-22-122536 aadressile XXX saadetud menetlusdokumendid postiteenuse osutaja vahendusel kätte 15. märtsil 2024 tähtsaadetisega isiklikult allkirja vastu tema elukohas Soomes. Nendest andmetest nähtub, et kostja elukoht on juba alates 2022. aastast, kuid kindlasti märtsist 2024, s.o enam kui aasta jooksul olnud Soomes. Kostja ei ole andnud nõusolekut menetleda asja Eesti kohtus.
6.Vastavalt Eesti rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 eeldatakse rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust. Isiku elukohta muudetakse rahvastikuregistris rahvastikuregistri seaduse 2 (5)
Tsiviilasi nr 2-23-132455 § 40 lg 1 järgi isiku enda elukohateate alusel. Soome koduvallaseaduse (kotikuntalaki) § 4 p-st 3 tulenevalt määratakse selle seaduse alusel nende Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma Soomes elamise õiguse vastavalt Soome välismaalaste seadusele ja kes elavad Soomes. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja Soome rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi annab Soome rahvastikuregister Eesti Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti rahvastikuregistrile kujul, milles need on kantud Soome rahvastikuregistrisse (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2021 määrus nr 2-20-2709, p 16). See tähendab, et kui Eesti rahvastikuregistris nähtub kostja elukoht Soomes, siis on kostjal Soome rahvastikuregistris registreeritud elukoht.
7.Asjaoludest, et kostja R. V. elukoht Eesti rahvastikuregistris on alates 2022.a septembrist Soomes ning 2024.a augustis on kostja Soome rahvastikuregistrile teatanud enda uueks aadressiks XXX, XXX, Soome (aadressandmed on edastatud Eesti rahvastikuregistrile), saab järeldada, et kostja elab Soomes ja ta on tihedamalt seotud Soomega kui Eestiga. Lähtudes eeltoodust ei ole võlgnikul Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg 1 järgi Eestis alalist elukohta. Eesti siseriiklikus õiguses sisaldub isiku elukoha mõiste määratlus tsiviilseadustiku üldosa seaduse TsÜS § 14 lg 1 sättes, mille kohaselt on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse vastavalt TsÜS § 14 lg 4 sätestatule tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Samuti siseriikliku õiguse, s.o TsMS § 79 lg.2 järgi, kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema viimase teadaoleva elukoha järgi, milleks antud juhul on samuti Soome. Kohus kontrollis Maksu- ja Tolliameti töötajate registri andmete põhjal märtsis 2025, et võlgnikul puudub alates 31. jaanuarist 2022 kehtiv töökoht Eestis ning e-maksuameti andmetel võlgnik ei ole peale 2022.a saanud Eestis maksustavat tulu. Maksuameti andmetel on võlgnik viimase deklaratsiooni esitamisel teatanud enda aadressiks Soome, XXX, XXX ning eposti aadressiks XXX. Seega võlgniku viimane teadaolev kehtiv elukoht on Soome ning võlgniku Eestis viibimise kohta andmeid ei ole.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 tulenevalt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. TsMS § 75 lg 1 esimese lause kohaselt peab maakohus avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Nimetatud säte ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem, kui ilmnevad, et kohtualluvust mõjutavad asjaolud olid olemas juba asja menetlusse võtmise ajal.
9.Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti (TsMS § 70 lg 1 ja 2). TsMS § 70 lg 4 p 1 kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 (tsiviil – ja kaubandusasjad).
10.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi ka ümbersõnastatud Brüsseli I määrus või EL määruse nr 1215/2012) kehtib Euroopa liidu liikmesriikides alates 10.01.2015 algatatud menetlustele. Nii Eesti kui ka Soome on Euroopa Liidu liikmesriigid. EL määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Määruse artikli 5 p 1 kohaselt saab isikuid, kelle alaline elukoht on EL liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse 2.-7. jaos sätestatud korras. Käesolevas asjas on tegemist osamaksetega tasutava 3 (5)
Tsiviilasi nr 2-23-132455 laenulepinguga, mis EL määruse nr 1215/2012 art 17 p 1 b järgi loetakse tarbijalepinguks. Määruse 4. jagu sätestab kohtualluvuse tarbijalepingute puhul. Nimetatud 4. jao art 18 lg 2 järgi teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Art 19 punktide 1-3 järgi võib 4. jao sätetest kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega.
11.Krediidiandja Bondora AS-i ja kostja vahel 08. novembril 2019 sõlmitud laenulepingu nr XXX üldtingimuste punktis 16.2 sisaldub kohtualluvuse kokkulepe sisuga: „Vaidlus, mida pooled ei suuda mõistliku aja jooksul heausksete läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse Eesti pädevas piirkonnakohtus kui esimese astme kohtus.“ (dtl 68). Viidatud punktist ei tulene selget kohtualluvuse kokkulepet juhuks, kui tarbija elukoht ei ole Eestis või tarbija on asunud pärast lepingu sõlmimist elama teise riiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada TsMS § 104 lg 3 p 2 mõttes.
12.Kohtu hinnangul on kohtualluvuse kokkulepe (laenulepingu üldtingimuste p 16.2 viimane lause) tühine, kuna selline kohtualluvuse kokkulepe ei ole tarbijast poole puhul lubatav ei Eesti ega Euroopa Liidu õiguse järgi. Kohtualluvuse kokkulepe tarbijakrediidilepingus tüüptingimusena saab olla kehtiv üksnes juhul, kui see on selge ja arusaadav ning vastab TsMS § 104 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimustele. Praegusel juhul ei ole laenulepingu üldtingimuste punkt 16.2. viimasest lausest võimalik aru saada, millistel tingimustel ja millise kohtu kasuks on kohtualluvus kokku lepitud. Viidatud punktist võib järeldada, et kohtualluvus on kokku lepitud erandlikult Eesti kohtute kasuks, kuid määratlemata on mõiste „Eesti pädev piirkonnakohus kui esimese astme kohus“ ning täpsustamata konkreetsed tingimused. Kuna laenulepingu üldtingimuste p 16.2. on tüüptingimus, siis ei tohi seda punkti tõlgendada tarbija kahjuks, andes sellele kehtiva sisu, ega jagada osadeks selliselt, et see kehtiks ilma tühise osata (VÕS § 39 lg 1 teine lause ja lg 2). Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul laenulepingu üldtingimuste punkti 16.2 viimases lauses sisalduv kohtualluvuse kokkulepe osadeks jagatav, arusaadav ega iseseisvalt kohaldatav. Seega on kohtualluvuse kokkulepe tühine VÕS § 106 lg 2 alusel. Samuti ei vasta kokkulepe TsMS § 104 lg-te 1 ja 3 tingimustele, kuna lepingust ei nähtu poolte erandliku kohtualluvuse kokkulepet juhuks, kui tarbija asub elama teise riiki. Kuna tarbijakrediidivaidlus ei allu erandlikult ega kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt Eesti kohtule ja kostja pole kohtusse ilmunud (EL määruse nr 1215/2012 art 26 mõttes), ning valikulisele kohtualluvusele tuginemine ei ole lubatav, siis saaks EL määruse kohaselt Eesti kohus vaidlust lahendada üksnes juhul, kui tarbijast kostja elab Eestis EL määruse nr 1215/2012 art 62 mõttes (vt ka määruse art 18 lg 2).
13.Kohus leiab, et antud juhul ei ole võimalik tarbija kohtualluvuse määramisel kõrvale kalduda EL määruse nr 1215/2012 4. jaos art 18 lg 2 sätestatud tarbija elukoha kohtualluvusest art 19 alusel poolte kokkuleppel, kuna ükski artiklis 19 toodud alus asjas ei kohaldu. Kohus on seisukohal, et ei esine ka TsMS § 79 lg 2 sätestatud olukorda, kus kostja elukoht ei ole teada. Alates 21. augustist 2024 on rahvastikuregistris kostja elukohaks märgitud XXX, XXX, Soome. Vastavalt rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 eeldatakse rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust.
14.Kohus märgib täiendavalt, et Eesti kohtule võib asi alluda juhul, kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle (EL määruse nr 1215/2012 art 26 lg 1). Kui aga kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev (EL määruse nr 1215/2012 art 28 lg 1). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12 punktides 11-12 leidnud, et kui tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et asja on võimalik siiski 4 (5)
Tsiviilasi nr 2-23-132455 menetleda, kui kostja annab selleks oma selgesõnalise või vaikiva nõustumise: kostja annab teada, et on asja menetlemisega nõus või ilmub kohtuistungile. Siin asjas kostja sellist nõusolekut ei ole andnud. Kohus on menetlusdokumendid, muuhulgas menetlusse võtmise määruse kostjale kättesaadavaks teinud e-toimiku kaudu ja 28. märtsil 2025 kätte toimetanud kostja poolt avaldatud e-posti aadressile. 17. oktoobri 2024 menetlusse võtmise määruses on kohustatud kostjalt vastama, kas kostja nõustub hagi menetlemisega Eesti kohtus. Kostja ei ole kohtule midagi vastanud. Eelviidatud Riigikohtu praktika kohaselt ei saa tõlgendada kostja kohtule vastamata jätmist kohtualluvusega vaikimisi nõustumiseks.
15.Tarbijalepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu saab hageja esitada üksnes kostja elukoha riigi kohtusse. Kohus on kindlaks teinud, et kostja viimane teadaolev elukoht on Soomes. Seega nii Euroopa Liidu kui ka Eesti siseriiklikus õiguses sätestatud kohtualluvuse reeglite järgi allub tsiviilasi Soome kohtule. Eeltoodu alusel, tuginedes Brüssel I määruse (ümbersõnastatud) art 28 lg-le 1 ja TsMS § 423 lg 1 p-le 13, jätab kohus hagi läbi vaatamata, kuna Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama.
16.Menetluskulud. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Aluseid TsMS § 168 lg-tes 3-5 sätestatud erandite kohaldamiseks praeguses asjas ei ole. Kohus selles asjas võttis hagi menetlusse, kuigi Eesti kohtu pädevuse puudumist mõjutavad (rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevad) asjaolud olid olemas juba hagi menetlusse võtmise ajal ning kohus võinuks jätta hagi menetlusse võtmata. Hagi jäetakse läbi vaatamata seetõttu, kuna pärast menetlusse võtmist selgus, et kostja viimane teadaolev elukoht on välisriigis. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja OÜ GS Core kanda. Hüvitatavaid menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista, ei ole asjas tekkinud. Kostja ei ole menetluses osalenud ja tal ei sa olla menetluskulusid, mille hüvitamist hagejalt nõuda. Seega hageja kanda jäävateks kuludeks on tema enda võimalikud kulud. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus kulude suurust kindlaks ei määra ja hagejalt kulusid välja ei mõista.
17.Kohtutoimiku andmetel tasus hageja 25. septembril 2024 hagiavalduse esitamisel riigilõivu 244,45 eurot. TsMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui hagi jäetakse läbi vaatamata seetõttu, et hageja võtab hagi tagasi, kumbki pool või hageja ei ilmu kohtuistungile, hageja ei täida kohtu nõuet leida endale tõlk või eesti keelt oskav esindaja või hageja ei anna kohtu määratud tähtaja jooksul tagatist kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6). Hagejal on õigus riigilõivu tagastamise taotlust esitada 31. detsembrini 2026 (kaasa arvatud). (allkirjastatud digitaalselt) Heli Käpp kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.