1.Jätta rahuldamata Juurika OÜ hagi T.L. vastu 22.09.2016 suulisest laenulepingust tuleneva põhivõla 1300,00 eurot ja viivise väljamõistmiseks.
2.Jätta kõik menetluskulud asjas hageja Juurika OÜ kanda, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1).
3.Välja mõista Juurika OÜ-lt T.L.’u kasuks põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna kulutused lepingulisele esindajale summas 400 (nelisada) eurot (TsMS § 173 lg 1, § 175 lg 1 ning 178 lg 1).
4.Väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb Juurika OÜ-l tasuda T.L.’ule menetluskuludelt (400 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8% aastas. Eeltoodule vastav, otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8,00 % aastas).
Tsiviilasi nr 2-17-123318 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Sisulised asjaolud ja menetluse käik
1.Kohus menetleb antud asja lihtmenetluses ja 29.03.2018 lihtmenetluses tehtud resolutsioonotsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. 11.04.2018 teatas hageja soovist esitada apellatsioonkaebus. Käesolevaga täiendab kohus vastavalt TsMS § 448 lg 41 sätestatule 29.03.2018 otsust kirjeldava ja põhjendava osaga. Täiendav otsus on täiendatava 29.03.2018 otsuse osa.
2.Hageja OÜ esitas 08.12.2017 Pärnu Maakohtule T.L. vastu hagiavalduse, milles palub välja mõista T.L.’ult Juurika OÜ kasuks põhivõlg summas 1200 eurot ja viivised summas 91 eurot, viivis põhinõudelt VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt hageja Juurika OÜ ja T.L. sõlmisid 22.09.2016 suulise laenulepingu, millega andis hageja kostjale laenu 1300 eurot: hageja kandis laenusumma kostjale üle kolmes osas: 1) 22.09.2016 summa 500 eurot; 2) 26.09.2016 summa 400 eurot; 3) 27.09.2016 summa 400 eurot. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest (tlk. 20-22) nähtuvalt on hageja on kostjale laenusumma üle kandnud, lisades ülekannete selgituseks „LAEN (KIIRE)“. Kostja on kokkulepitud laenusumma kätte saanud. Laenulepinguga leppisid kostja ja hageja suuliselt kokku, et kostja tasub Laenulepingus kokkulepitud summa hagejale tagasi kolme kuu jooksul peale laenu kogu summa laekumist kostja kontole, ehk hiljemalt 27.12.2016. Kostja ei tagastanud hagejale laenu kokkulepitud kuupäevaks, seetõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole ning hageja esitas 18.10.2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse. 09.11.2017 esitas kostja maksekäsu kiirmenetluse avaldusele omapoolse vastuväite ja 20.11.2017 määrusega anti asi üle hagimenetlusse.
3.02.01.2018 kirjalikus vastuses kostja T. L. hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata, sest leidis, et saadud raha ei olnud laen, vaid kostja kulutas tema kontole kantud raha lähetuse, kütuse- ja muude teekuludeks. Kostja ei ole sõlminud hagejaga laenulepingut ega võtnud võlgu hagejalt raha. Hageja ja kostja vahel oli 2016.aasta septembri kuus sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötas kostja hageja juures veosõiduki autojuhina. 09.09.2016 läks kostja hageja korraldusel töölähetusse välismaale (xxxxxxx) kolmeks nädalaks (perioodiks 09.09.2016 29.09.2016), seejuures hageja ei andnud kostjale kaasa raha lähetuse-, kütuse- ja muude teekulude katmiseks. Eelnimetatud kulude katteks kandiski hageja kostja kontole üle 1200 eurot. Kostja arvates pani hageja maksekorralduste selgituseks „Laen (kiire)“ selleks, et peale kostja töölähetust teha kostja kontole ülekantud summadele tasaarvestuse kostja lähetuskuludega, kuid mingil kostjale arusaamatul põhjusel ei ole hageja seda käesoleva ajani teinud Oma väidete tõendamiseks esitas kostja kohtule oma pangakonto väljavõtte (tlk. 34-37), mille järgi perioodil 13.09.2016 – 27.09.2016 on hageja kandnud kostja kontole üle kokku 2500 eurot, sh 13.09.2016 200 eurot selgitusega „ülekanne“; 19.09.2016 ja 20.09.2016 kokku 1000 eurot selgitusega „Teedemaksudeks (kiire)“; 22.09.2016, 26.09.2016 ja 27.09.2016 kokku 1300 eurot
2(6)
Tsiviilasi nr 2-17-123318 selgitusega „Laen (kiire)“. Kostja on kulutanud tema kontole laekunud rahast 2353,54 eurot ja seda lähetuse, kütuse- ja muude teekuludeks. Seega kostja ei ole hagejale sentigi võlgu.
4.Hageja 22.01.2018 kirjalikus seisukohavõtus parandab põhivõla suuruse arvutamisel tekkinud vea ja palub välja mõista 1200 euro asemel põhivõlana 1300,00 eurot (400+400+500 = 1300, mitte 1200), muus osas jääb hagi juurde. Hageja selgitas, et ajal, mil kostja viibis lähetuses, kandis hageja kostjale ka lähetuse-, kütuse- ja muude teedekulude jaoks raha, kuid need summad olid eraldi selgitustega: nt 13.09.2016 tehtud ülekanne selgitusega „ULEKANNE“, 19.09.2016 tehtud ülekanne selgitusega „TEEDEMAKSUDEKS (KIIRE)“, 20.09.2016 tehtud ülekanne selgitusega „TEEDEMAKSUDEKS (KIIRE)“. Hageja märgib, et 22.09.2016, 26.09.2016 ja 27.09.2016 tehtud ülekannete selgitusse oli pandud „LAEN (KIIRE)“, just seetõttu, et oleks võimalik tööga seotud ülekandeid isiklikuks tarbeks võetud laenust eristada.
5.26.02.2018 määrusega kohus määras kõigi tõendite, taotluste esitamise, sh. kompromissi sõlmimise tähtajaks 09.03.2018 eelmenetlust lõpetavaks tähtajaks 21.03.2018 ning asja lahendamise kirjalikult lihtmenetluses 29.03.2018. sh kohus selgitas hagejale, et tal tuleb tõendada laenulepingu tähtajalisust ja sissenõutavast ning kostjal tuleb vastuväidete tõendamiseks esitada kulutuste kohta arvestus ja välja tuua tõendid kulutuste suuruse ja otstarbe kohta, mis näitaksid, et kostja kulutas väidetava laenusumma tegelikult tööülesanneteks.
6.09.03.2018 seisuga pooled kompromissile ei jõudnud, kirjalikus arvamuses hageja oma seisukohta ei muutnud, kostja esitas aga koos menetluskulude nimekirjaga tasaarvestuse taotluse, väites, et hageja on jätnud temale tasumata töötasu hageja juures veokijuhina töötatud aja eest summas, mis kustutab laenuvõla.
7.21.03.2018, so eelmenetlust lõpetava tähtaja viimasel päeval kostja esitas kohtule taotluse võtta asja juurde dokumentaalse tõendina Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 1.12.2016 jõustunud otsus töövaidlusasjas nr 4-1/2220/16, põhjendades, et selle tõendi kohaselt hageja nõue on täiesti alusetu seetõttu, et hageja poolt kostja kontole vaidlusalusel perioodil septembris 2016.a tasutud summad on kogu ulatuses ehk summas 2500 eurot (sh ka vaidlusalune 1300 eurot) arvestatud töövaidlusasjas nr 4-1/2220/16 kostja päevaraha ja töötasu ettemaksuna, sõltumata selgitusest maksekorraldustele. Kostja väitel ei esitanud ta kohtule töövaidluskomisjoni 01.12.2016 otsust varem, kuna hagejal on see olemas ja kostjale oli täiesti üllatuslik hageja seisukoht, seda enam, et TVK-s ei ole hageja vaielnud vastu.
8.22.03.2018 kohus kirjaga nõudis hagejalt hiljemalt 28.03.2018 seisukoha kostja esitatud tõendi osas. 28.03.2018 teatas hageja, et jääb hagi juurde. Hageja arvates töövaidluskomisjoni otsus tõendab üksnes asjaolu, et hageja ja kostja vahel puuduvad mistahes poolte vahel kehtinud töölepingust tulenevad vaidlused ja kostja tasaarvestusnõue on pahatahtlik. Käesolevas asjas on vaidlus laenulepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise kohta ning töövaidluskomisjoni otsuses ei ole hageja arvates antud hinnangut konkreetsetele laenulepingu alusel 22.09.2016, 26.09.2016 ja 27.09.2016 tehtud ülekannetele.
9.Menetluskulude nõuded. Hageja 15.03.2018 esitas menetluskulude nimekirja summas 1250 eurot, so riigilõiv 200 € ja kulutused lepingulisele esindajale ajakuluga 10,50 tundi ja tunnitasuga 100€/h (ei lisandu käibemaks) ja palus selle mõista kostjalt hageja kasuks välja koos lisanduvate viivistega arvates kohtulahendi jõustumisest. 15.03.2018 esitas kostja kohtule menetluskulude nimekirja summas 400,00 eurot, so kulutused lepingulisele esindajale 4 tunni töö eest (tunnitasuga 100 €/tund, käibemaksu ei lisandu) ning palus hagejalt välja mõista kostja kasuks koos lisanduvate viivistega arvates kohtulahendi jõustumisest. Kostja 21.03.2018 vastuväites leidis, et hageja kulud esindajale on põhjendatud 6 tunni mahus, so 1050 euro asemel 600 eurot. 3(6)
Tsiviilasi nr 2-17-123318 Kohtu seisukoht ja põhjendused
10.Kohus leiab, et hagi tuleb kooskõlas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lahendada lihtsustatud korras, kuna mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on põhivõla ja kõrvalnõuete summas alla 4000 eurose hagihinnaga asjaga (hagihind 1495,29 €). Kohus on juba asja menetlusse võtmisel 19.12.2017 määruses (tlk 24-28) selgitanud pooltele, et lahendab asja lihtmenetluses, mis tähendab, et kohus järgib tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid ning tagab menetlusosaliste põhiõiguste- ja vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
11.TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Käesolevas asjas pooled ei vaidle selle üle, et: 1) hageja ja kostja vahel oli 2016.aasta septembri kuus sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötas kostja hageja juures veosõiduki autojuhina ning kostja oli hageja korraldusel töölähetuses välismaal (xxxxxxx) kolm nädalat (perioodil 09.09.2016 - 29.09.2016). Tegemist on kostja väitega, mida hageja ei vaidlusta ning mida tõendab allpool viidatud töövaidluskomisjoni otsus; 2) hageja OÜ Juurika tegi kostja T.L. pangakontole Danske Bank PLC-s septembris 2016 selgitusega „Laen (kiire)“ kolm ülekannet kokku summas 1300 eurot, so 22.09.2016 summas 500 eurot, 26.09.2016 summas 400,00 eurot ja 27.09.2016 summas 400 eurot (tõendatud maksekorraldustega tlk 20-22); 3) perioodil 13.09.2016 – 27.09.2016 kandis hageja kostja kontole kokku 2500 eurot, sh 13.09.2016 200 eurot selgitusega „ülekanne“; 19.09.2016 ja 20.09.2016 kokku 1000 eurot selgitusega „Teedemaksudeks (kiire)“; 22.09.2016, 26.09.2016 ja 27.09.2016 kokku 1300 eurot selgitusega „Laen (kiire)“ (tõendatud T.L. pangakonto 30.09.2016 väljavõttega Danske Bank PLC-st perioodi 13.09.2016 – 30.09.2016 , tlk. 34-37). 4) Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon asukohaga Pärnus on töövaidlusasjas nr 4-1/2220/16 teinud T.L. avalduses Juurika OÜ vastu saamata jäänud töötasu ja päevaraha ning tööandja huvides kantud kulude hüvitamise nõudes 01.12.2016 otsuse, millega mõistis OÜ-lt Juurika T.L. kasuks välja septembrikuu 2016 päevaraha summas 381 eurot ja jättis rahuldamata T.L. septembrikuu 2016 töötasu ja päevaraha nõudes summas 230 eurot osas ja tööandja huvides kantud telefonikulu nõudes summas 29.90 eurot (tõendatud TVK otsusega, tlk 82- 86). Kumbki pool ei ole kohtule väitnud ega tõendanud, et TVK otsus oleks vaidlustatud või jõustumata. Vastupidi, kostja on esitanud kohtule oma pangakonto 31.1.2017 seisuga väljavõtte, millest nähtuvalt 02.01.2017 kandis Juurika OÜ T.L. kontole 381 eurot selgitusega lähetustasu (tlk 87), mis vastab TVK 01.12.2016 otsusega tööandjalt väljamõistetud summale.
12.Pooltel on vaidlus selles, kas hagejal on õigus septembris 2016.a hageja poolt kostja kontole selgitusega „Laen (kiire)“ kantud raha summas 1300 eurot kostjalt laenuvõlana tagasi nõuda või on nimetatud summa töövaidluskomisjoni 01.12.2018 otsusega arvestatud juba kostjal hageja vastu olnud töötasu ja päevarahade nõude ettemaksuks ning vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusel kostja ei pea summat hagejale tagastama. 4(6)
Tsiviilasi nr 2-17-123318
13.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastuväidetega ning uurinud poolte esitatud tõendeid, leiab, et OÜ Juurika hagi ei ole põhjendatud, tõendatud ning tuleb jätta täielikult rahuldamata. Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 4 järgi, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 396 lg 1- 2 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Töölepinguseaduse § 28 ja 40 tulenevalt on töötajal õigus saada tehtud töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ja päevaraha. VÕS § 186 tulenevalt võlasuhe võib lõppeda nt kohase täitmisega (p 1), aga ka tasaarvestusega (p2). Hageja ei ole tõendanud kohtule, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 tingimustele vastavalt, et kostjal oli tahe hagejalt laenu saada (ülekande selgituseks „laen“ märkimine ei muuda ülekannet iseenesest automaatselt laenuks), vastupidi, kostja on öelnud, et pidas makseid töölähetuskulude ettemaksuks ning seda väidet toetab Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni asukohaga Pärnus (edaspidi ka TVK) töövaidlusasjas nr 4-1/2220/16 tehtud 01.12.2016 otsus.
14.TVK 01.12.2016 otsuse 3-nda lehekülje punktist 1 nähtuvalt (tlk.84) on TVK poolte seletuste ja töötaja pangakonto väljavõtte tuvastanud, et töötaja viibis välistöölähetuses 09.-29.09.2016 kokku 21 tööpäeva, mille eest töötasu netosummas oli 588 € (21 x 28) ja päevaraha netosummas (21 x 32) – kokku netosumma 1260 €(588 + 672). TVK tuvastas ka, et tööandja tasus töötajale alljärgnevad netosummad: pangakontodele 2500€ (200 + 700 + 300 + 500 + 400 + 400) ning sularahas 520 € (500 + 20). Töövaidlusavalduse kohaselt olid T. L. tööalased reisikulud 2141 €, nimetatud summaga on nõustunud ka vastaspool. TVK leidis, et T. L. on saanud OÜ-lt Juurika ettemaksuna kokku summa 3020 € (2500 + 500 + 20), reisikulu oli summas 2141 €, seega jäi töötasuks ja päevarahaks kokku netosumma 879 € (3020 – 2141) ehk ettenähtust (1260 eurost) 381 € vähem. Kohus, võrrelnud hageja poolt laenu tõendamiseks esitatud 22.09.16, 26.09.16 ja 27.09.16 maksekorraldusi (tlk. 20-22), kostja poolt kohtule esitatud 30.09.2016 pangakonto väljavõtet (tlk 34-37) ning TVK otsuses lk 3 väljatoodud, hageja poolt kostjale makstud summasid, on kindlaks teinud, et kõik TVK poolt loetletud maksed (200 + 700 + 300 + 500 + 400 + 400) langevad kokku kostja konto väljavõttel olevate maksetega ning maksetest 3 viimast selgitustega „LAEN (KIIRE)“ langevad kokku hageja laenunõude aluseks olevate maksekorraldustega. Kohus andis peale kostjalt olulise tõendi, TVK otsuse saamist (millise tõendi olemasolust pidi hageja hagi esitades teadlik olema) hagejale võimaluse nõuet täiendavalt selgitada ja tõendada. Hageja oleks pidanud suutma näidata, et peale TVK otsuses loetletutud maksete on ta teinud kostjale veel samal ajal ja samades summades makseid poolte ühise tahtega sõlmida laenuleping. Seda ei ole hageja teinud. OÜ Juurika ei ole TVK otsust vaidlustanud, vaid on selle 02.01.2017 seisuga täitnud.
15.Seega poolte esitatud tõenditega, eeskätt TVK 01.12.2016 otsusega ning kostja pangakonto 30.09.2016 ja 31.01.2017 väljatrükkidega on kohtu jaoks veenvalt tõendatud, et on hageja poolt laenuks peetud ja tagasinõutav summa 1300 € (maksed kostja kontole 500 € + 400 € + 400 €) hageja enda teadmisel ja nõusolekul arvestatud TVK 01.12.2016 otsusega ettemaksuna kostjal hageja vastu olnud töötasu, päevarahade ning reisikulude nõude katteks, millega hageja nõue on põhjendamata ja tõendamata ning jääb rahuldamata. Isegi kui lugeda VÕS § 396 lg 2 alusel hageja poolt kostjale kantud rahasumma laenuks, tähendab TVK otsus laenu, siis tuleb lugeda poolte nõuded VÕS § 76 lg 4 tähenduses kohaselt täidetuks võlausaldajate poolt neile kohustuse 5(6)
Tsiviilasi nr 2-17-123318 täitmisena pakutu vastu võtmisena ning poolte vastastikused nõuded seoses septembris 2016.a toimunud töölähetusega ning rahaliste maksetega tuleb lugeda lõppenuks tasaarvestusega VÕS § 186 p 2 alusel juba arvates TVK 01.12.2016 otsuse jõustumisest, kuid hiljemalt otsuse heaks kiitmisega hageja poolt otsuse täitmiseks 02.01.2017 makse tegemisega kostjale (tlk.87). Siit järeldub, et ka kostja 09.03.2018 esitatud tasaarvestusnõue on alusetu ja ning jääb tähelepanuta. Menetluskulude jaotus
16.Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda, kuna hagiavaldus jäeti rahuldamata. 15.03.2018 kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskuludena õigusabikulu 400 eurot (so 4 t x 100€/tund). Hageja ei ole sisulisi vastuväiteid kostja menetluskuludele esitanud. TsMS § 175 lg 1 alusel peab kohus kostja lepingulise esindaja materjalidega tutvumise, vastuste koostamise põhjendatud ajakuluks 4 tundi ja tasumäära 100 € /tund mõistlikuks, millega kostja kulutused lepingulisele esindajale tuleb hagejalt välja mõista summas 400 eurot (käibemaksu ei lisandu). TsMS § 178 lg. 2 kohaselt, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, juhul kui kaebuse hind ületab 200 eurot.