Luminor Bank AS-i (Nordea Bank AB õigusjärglane) hagi XX vastu rahalise kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29.12.2017.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
29 726,82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Luminor Bank AS (registrikood 11315936, Nordea Bank AB õigusjärglane), tehinguline esindaja Darja Sudarinen Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Anatoli Orlovski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 29.12.2017.a otsus jätta muutmata.
4.Välja mõista XX-lt riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 1000 eurot. Vastav rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist võlgu olevalt summalt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
Edasikaebamise kord
1(7)
Tsiviilasi nr 2-15-17720 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.25.11.2015.a esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi (hilisemalt seda täpsustades) kostja ja AA vastu, milles palus mõista kostjalt ja AA-lt solidaarselt hageja kasuks välja 38 492,91 eurot, sh laenulepingu nr 09220126370 põhiosa võlgnevuse 28 718,85 eurot, intressi 1731,96 eurot ja viivise 8024,44 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostja ja AA kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja ja AA 10.08.2005.a laenulepingu nr 09220126370. Laenulepingu alusel kohustus hageja kostjale välja maksma laenu summas 31 157 eurot. 25.07.2006 sõlmisid pooled laenulepingu muudatuse nr 1, mille alusel said kostja ja AA täiendavat laenu 17 895 eurot. Kuna kostja ja AA makseid õigeaegselt ei tasunud, ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles 30.04.2013.a. Laenulepingust tulenevaid kohustusi tagasid hüpoteegid summas 660 000 krooni ja 405 000 krooni, mis olid seatud kinnistule asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX). Tagatisvara realiseeris 26.03.2015.a kohtutäitur Õnne Pajur hinnaga 15 306 eurot. Sellest laekus hagejale 13 730,70 eurot. Saadud summa ei katnud kostjate võlgnevust hageja ees ning kostja ja AA võlgnevad laenulepingu nr 09220126370 alusel hagejale 25.11.2015.a seisuga veel 38 492,91 eurot, millest 28 718,85 eurot on põhivõlg, 1731,96 eurot on tasumata intress ja 8042,10 eurot viivis. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja allkirjastas laenulepingu eesmärgiga aidata laenu saada AA-l, kes oli laenulepingu sõlmimise ajal kostja poja elukaaslane. Kostja oli laenu taotleja, kuid mitte laenu saaja. Kostja ei soovinud laenu ega saanud laenu ja laenulepingut tuleb tõlgendada tema tahtest lähtuvalt. Hageja ei ole lepingu p 3 märgitud kohustust, s.o laenusumma ülekandmist, kostja suhtes täitnud. Kostja pole võtnud ka kohustust laenu tagastada, mistõttu ei saa teda lugeda solidaarvõlgnikuks. Kostja ei tunnistanud kõrvalnõudeid (laenuintress, viivis), kuna nende kujunemise viis pole arusaadav. Hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 154 järgi aegunud. AA tegi viimase makse 21.06.2011.a, seega algas aegumistähtaeg nimetatud kalendriaasta lõppedes, s.o 01.01.2012.a. Kostja hinnangul algas aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest, kuna lepingu ülesütlemise teadet pole kostja kätte saanud. Edasine menetluse käik
3.05.07.2016.a otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt, mõistis kostjalt ja AAlt solidaarselt hageja kasuks kokku 30 774, 62 eurot (põhivõlg 28 718,85 eurot, intress 1731,96 eurot ja viivis 323,81 eurot), jättis menetluskulud solidaarselt kostja ja AA kanda ja mõistis kostjalt ja AA-lt hageja kasuks menetluskulude katteks 1000 eurot.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.02.2017.a otsusega Pärnu Maakohtu 05.07.2016.a otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja suhtes ja saatis asja maakohtule tühistatud osas tagasi uueks menetlemiseks.
2(7)
Tsiviilasi nr 2-15-17720
5.26.06.2017.a esitas hageja hagi täpsustuse. Enne laenulepingu ülesütlemist oli sissenõutavaks muutunud laenulepingust tulenev põhiosa 4270,74 eurot (13.06.2011.a põhiosa makse osaliselt summas 82,74 eurot - 30.04.2013.a osamaksed). Pärast laenulepingu ülesütlemist muutus sissenõutavaks põhiosa summas 34 558 eurot (väljastatud laen summas 49 052 eurot - 12.09.2005.a-13.06.2011.a katteks tasutud põhiosa maksed summas 10 223,26 eurot - enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud põhiosa võlgnevus summas 4270,74 eurot). Tagatise realiseerimisest laekus hagejale 13 730,70 eurot, millest 10 102,70 eurot võeti laenulepingu põhiosa (13.06.2011.a - 30.04.2013.a põhiosa osamaksete katteks 4270,74 eurot ja 5831,96 eurot laenulepingu lõpetamise järel sissenõutavaks muutunud põhiosa võlgnevuse vähendamiseks. Hageja nõue summas 28 718,85 eurot muutus sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega. Hageja nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema 01.05.2013.a ning tehingust tuleneva nõude aegumise 3-aastane tähtaeg lõppenuks 30.04.2016.a. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 25.11.2015.a. Enne laenulepingu ülesütlemist oli sissenõutavaks muutunud laenulepingust tulenev intress 1731,96 eurot (11.03.2011.a intressi osamakse osaliselt summas 82,74 eurot - 30.04.2013.a intressi osamaksed). Nõude aegumise 3-aastane tähtaeg lõppenuks 31.12.2015.a. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja intressi nõue summas 1000,78 eurot kostja suhtes aegunud (intressi osamaksed alates 11.01.2012.a kuni 30.04.2013.a).
6.Kostja märkis vastuväidetena, et hageja pole tõendanud, et ta nõuetekohaselt teavitas kostjat ning mis ajast tuleb lugeda, et kostja on lepingu ülesütlemise teate kätte saanud. Kostja ei ole saanud teateid laenulepingu lõpetamise kohta ning ei ole elanud aadressil XXX ega YYY. Kostja elas 1995-2014.a erinevates elukohtades Tallinnas, Järvamaal, Põltsamaal, Loksal, Tartus, Võrus, Põlvas, Antslas ja töökohal. Kostjale jäi arusaamatuks summa 4270,74 euro kujunemine. Samuti on ebaselgus põhiosa summaga. Hageja põhiosa nõue peaks olema 24 455,30 eurot (34 558 eurot - 10 102,70 eurot). Viivisearvestus on ebaselge, kuna pole võimalik tuvastada, mis summa on muutunud sissenõutavaks ja millise ajavahemiku eest on arvestatud viivist, kuna ei ole võimalik tuvastada, milline summa on muutunud sissenõutavaks ja millise ajavahemiku eest on arvestatud viivist. Viivisemäär oli 8,05%, mitte 8,15%. Kostja jäi enda seisukoha juurde, et tegemist oli osamaksetena tagastatava laenu võtmisest tulenevate korduvate kohustustega ning hageja ei ole määranud kindlaks, millal algas aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse jaoks. Kostja sai esimest korda võlast teada 21.09.2017.a AS-is Swedbank uue krediitkaardi kättesaamisel. Alates 2005.a kuni nõude esitamiseni tegeles laenulepingutega, raha kulutamisega, raha tagastamisega ja jooksvate küsimustega AA ja kostja küsimustele vastas ta, et pangaga on kõik korras. AA teostas viimase makse 21.06.2011.a. Solidaarvõlgnike nõuete aegumist tuleb käsitleda teineteisest lahutatult. Aegumine kostja suhtes ei katkenud ega peatunud.
7.Hageja vastuse kohaselt edastas hageja laenulepingu ülesütlemise teated kostjale aadressidele XXX, YYY ja NNN 04.04.2013.a. Selles teates informeeris hageja kostjat, et ütleb laenulepingu üles 30.04.2013.a, kui kostja ei tasu olemasolevat võlgnevust hiljemalt 29.04.2013.a. Kostjale toimetati kätte Rapla postivahetuspunkti poolt 08.04.2013.a laenulepingu nr 09220126370 erakorralise ülesütlemise teated jälgimiskoodidega RR223547665EE ja RR223547651EE, mis olid saadetud aadressile XXX, ja YYY. Viivist on arvestatud alates 11.03.2011.a - 01.07.2015.a kokku 8042,10 eurot. Hageja märkis, et õige summa on 8024,44 eurot. Vaidlustatud esimese astme kohtu otsus
3(7)
Tsiviilasi nr 2-15-17720
8.Pärnu Maakohus tegi 29.12.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt solidaarselt AA-ga hageja kasuks välja 29 726,82 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda solidaarselt AA-ga. Otsuse kohaselt oli lepingu järgi laenusaajaid kaks – AA ja kostja. Seega pidi kostjale olema arusaadav, et laenusaajana tekivad tal lepingulised kohustused panga ees võrdväärselt AA-ga. Kohus leidis, et see, kuidas laenusaajad laenuraha jagamise ja selle tagastamise kohustuse suhtes omavahel kokku leppisid, ei saa mõjutada nende vastutust panga ees. Hagejaga lepingu sõlmimisel andis kostja oma elukohana teada XXX. Nimetatud aadressilt on kostja laenulepingu ülesütlemisteate 04.04.2013.a kätte saanud, mida kinnitab AS-i Eesti Post 28.08.2017.a kinnituskiri. Kostja väide, et ta sai võlast esmakordselt teada 21.09.2017.a, kui läks AS Swedbank krediitkaarti saama, on väär, kuna 13.01.2016.a on kostjale aadressil Tallinn, PPP kätte toimetatud hageja poolt 25.11.2015.a Pärnu Maakohtule esitatud hagiavaldus ja 27.04.2016.a on kostja osa võtnud eelistungist Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajas. Ülesütlemisteate saamisel oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. See, mida AA kostjale võlgnevuste kohta ütles, ei võtnud kostjalt õigust ja võimalust vajadusel pangast informatsiooni saada ja ülesütlemisteatele adekvaatselt reageerida. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et nimetatud nõue muutus sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega 30.04.2013.a ja vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algas nõude 3-aastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi. Kuna hagi esitati kohtule 25.11.2015.a, ei ole põhinõue aegunud. TsÜS §-st 154 tulenevalt ei olnud nõue intressi tasumata osamaksetega seoses perioodil 11.01.2012.a - 30.04.2013.a kogusummas 1000,78 eurot hagi esitamise ajal 25.11.2015.a aegunud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue summas 29 726,82 eurot (28 726,04 eurot + 1000,78 eurot) põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista solidaarselt AA-ga. Kohus jättis tähelepanuta kostja seisukohad seose viivisega, mida hageja on arvestanud pärast laenulepingu ülesütlemist summalt 34 558 eurot, kuna nimetatud viivis jäeti Pärnu Maakohtu 05.07.2016.a otsusega välja mõistmata ja ringkonnakohtu 22.02.2017.a otsusega maakohtu otsus selles osas muutmata. Apellatsioonkaebus
9.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus Pärnu Maakohtu 29.12.2017.a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus viitas asja maakohtule tagasisaatmisel, et ta ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et nõude aegumine hakkas kulgema kostja suhtes alates laenulepingu ülesütlemisest 30.04.2013.a, kuid hageja jäi asja uuel läbivaatamisel selle juurde ning ka maakohus nõustus sellega endiselt. AA teostas viimase makse 21.06.2011.a summas 89,60 eurot. Vastavalt hageja poolt esitatud eraisiku laenulepingu üldtingimuste § 11 lg-le 1 on pangal õigus laenusaaja makseviivituse tõttu leping üles öelda ja nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolmel viimasel tagasimakse tähtpäeval tasumisele kuulunud summa tasumisega ning pank on andnud laenusaajale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu laenu ennetähtaegset tagastamist. Kui arvestada ringkonnakohtu seisukohta korduvate kohustuste täitmise osas, võib aegumise tähtaja kulgemise algust käsitleda kahel viisil: 1) kui kostja ei täitnud rahalisi kohustusi alates augustikuust 2005.a, lõppes aegumistähtaeg 2008.a; 2) kui arvestada, et viimane makse teostati 21.06.2011.a, algas aegumistähtaeg 01.01.2012.a ning lõppes 01.01.2015.a. Mõlemal juhul on sissenõutavaks muutunud nõue kostja suhtes aegunud. Uuel asja läbivaatamisel pole hageja põhjendanud ega maakohus tuvastanud, millal algas aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse jaoks. Samuti on nii hageja kui ka maakohus jätnud
4(7)
Tsiviilasi nr 2-15-17720 tähelepanuta, et solidaarvõlgnike nõuete aegumisi tuleb käsitleda teineteist lahutatult, mistõttu on jäänud vastamata küsimus, kas täitemenetluse algatamisega (kostja osas) toimus nõude aegumise katkemine või mitte. Maakohus ei täitnud põhjendamiskohustust. Kostjale jäi ebaselgeks, kuidas kohtu arvates hakkas kulgema aegumistähtaeg nii iga korduva makse kui ka nõude (kui terviku) osas. Maakohus ei muutnud oma esialgset seisukohta. See järeldus ei ole seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Hageja esitas hagi täpsustuse, kuid jättis märkimata täpsustatud nõude suuruse s.o kas ta vähendab nõuet või nõue jääb muutmata summas 38 492,91 eurot. Maakohus valis oma äranägemise järgi summad, mis tema arvates on põhjendatud. Maakohtu poolt otsustes väljamõistetud summad erinevad. Maakohus pole põhjendanud, miks jõustunud (AA suhtes) maakohtu otsusega väljamõistetud summa suurus on vähenenud 1047,80 euro võrra, ületades piire. Kostja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-118-15 (p 12). Kostja ei nõustunud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Käesoleval juhul oli tegemist tarbijakrediidilepinguga. Maakohus ei analüüsinud, et esimene tasumata jäänud makse on muutunud sissenõutavaks 12.07.2011.a ning jätnud kohaldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1. Liites 12.07.2011.a 3 kuud ja 14 päeva on kuupäev 26.10.2011.a. Hageja ütles lepingu üles 30.04.2013.a, s.o 1,5 aastat hiljem. Hageja ei selgitanud ega põhjendanud, miks lepingu ülesütlemine toimus 1,5 aastat hiljem nõude sissenõutavaks muutumisest. Seda tuleb arvestada aegumise kulgemise kindlaksmääramisel. Nõue on vastuolus ka hea usu põhimõttega. VÕS § 65 lg 1 kohaselt ei ole kohustust esitada nõuet teise võlgniku vastu. Riigikohus on märkinud, et VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine mh juhul, kui selles on jäetud märkimata mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping hoolimata VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisest erandina siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kostja ei saanud laenu ning teda ei kutsutud 22.01.2007.a laenulepingu nr 0132016370 allakirjutamisele. Kaheksa aasta jooksul puudus poolte vahel laenulepingust tulenev suhtlemine. Vastustaja seisukoht
10.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
11.23.03.2018.a esitas Luminor Bank AS seisukoha ja kinnituse, mille kohaselt on Nordea Bank AB ettevõte antud üle Luminor Bank AS-ile (eelmise ärinimega Aktsiaselts DNB Pank). Sellest tulenevalt avaldas Luminor Bank AS kohtule soovi astuda Nordea Bank AB asemel menetlusse TsMS § 209 lg 1 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 03.04.2018.a määrusega lubas kohus Luminor Bank AS-il astuda menetlusse hagejana (apellatsioonimenetluses vastustajana) Nordea Bank AB asemele. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb kaebuses valdavalt küsimustele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
13.Maakohus ei eksinud võlgu olevate summade määramisel, aegumistähtaja arvestamisel ega nõuete aegumise osas otsustuste tegemisel. Maakohus on oma seisukohti põhjendanud ja maakohtu põhjendused on arusaadavad ning jälgitavad. Seejuures leidis maakohus õigesti, et
5(7)
Tsiviilasi nr 2-15-17720 eristada tuleb nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne laenulepingu ülesütlemist ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisest alates. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses laenulepingu ülesütlemise eeldused õigesti ja apellant ei ole vastavate asjaolude tuvastamist vaidlustanud. Seejuures tuvastas maakohus õigesti selle, et hageja tegi kostja suhtes ülesütlemisavalduse, mille sai kostja kätte. Maakohus tuvastas ülesütlemise alusena õigesti ka piisava võlgnevuse olemasolu. Seega leidis maakohus õigesti, et laenuleping on kostja suhtes õiguspäraselt üles öeldud. Sellest tulenevalt on kohane arvestada ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumist alates ülesütlemisest 30.04.2013.a ning sellest tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hagi esitamise ajaks 25.11.2015.a ei olnud vastavad nõuded aegunud.
14.Nõustuda ei saa kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud õigusliku käsitlusega, mille kohaselt tulnuks tema suhtes kõikide nõuete aegumist arvestada alates laenulepingu sõlmimisest 2005ndal aastal või alates sellest, kui lepingujärgseid perioodilisi makseid enam ei tehtud (alates 2011ndast aastast). See, et kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, ei ole määrav. Juhul, kui laenuleping sõlmitakse selliselt, et laenulepingus, laenusaaja poolel osalevad kaks isikut, ei ole oluline, kes nendest lepingujärgseid kohustusi täidab. Teiseks, hageja ei esitanud kostja suhtes enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid. Hageja selgitas, et vastav võlgnevus tekkis, kuid see täideti täitemenetluses tagatisvara müügist saadu arvelt ning sellega seoses jäid osaliselt täitmata üksnes need nõuded, mis muutusid sissenõutavaks peale laenulepingu ülesütlemist. Sellest tulenevalt ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamisel ka määrav täitemenetluse mõju kostja suhtes esitatud nõude aegumisele. Hageja ei nõua kostjalt nende nõuete täitmist, mis muutusid sissenõutavaks enne laenulepingu ülesütlemist.
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kostja poolt esitatud etteheide, et kostja jaoks jääb arusaamatuks miks rahuldas maakohus hagi enam kui 1000 euro võrra väiksemas ulatuses. Sellisel alusel saaks apellatsioonkaebuse esitada hageja, kuid hageja seda teinud ei ole.
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamist ei saa tingida ka see kostja väide, et hageja ütles laenulepingu üles ca 1,5 aastat peale laenulepingu ülesütlemise materiaalõiguslike aluste tekkimist. See ei anna alust järeldada, et nõuded oleksid osaliselt aegunud. Maakohus eristas selgesti nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne ülesütlemist ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks alates lepingu ülesütlemisest. Lepingu ülesütlemine kui õiguskaitsevahend on kahjustatud lepingupoole õigus, mitte kohustus. See tähendab, et lepingut rikkuv pool ei saa lähtuda sellest, et kui ta kolme aasta jooksul laenulepingut ei täida, siis tema käest ei saagi lepingust tulenevate kohustuste täitmist nõuda.
17.Käesoleva kohtumenetluse raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tarbijakrediidileping või mõni osa sellest oleks tühine. Käesoleva vaidluse esemeks oleva laenulepingu ja selle lisa, millele hageja tugineb, on kostja allkirjastanud. Ka see kostja väide, et kaheksa aasta jooksul puudus hageja ja kostja vahel igasugune suhtlemine, ei anna alust apellatsioonkaebust rahuldada. Hageja täitis laenulepingu ülesütlemise eelduseks oleva nõude ja andis kostjale võimaluse laenulepingu ülesütlemise aluseks olev võlgnevus enne ülesütlemist likvideerida.
18.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb käesoleva apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab
6(7)
Tsiviilasi nr 2-15-17720 menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
19.Tallinna Ringkonnakohus andis kostjale apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi ja vabastas apellandi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu summas 1000 eurot. Menetlusabi andmine ei tähenda, et apellant oleks riigilõivu tasumisest lõplikult vabastatud. Menetlusabi andmine tähendab seda, et apellant ei pea riigilõivu tasuma kaebuse esitamisel, kuid riigilõivu tasumise küsimus tuleb kohtul seadusest tulenevalt lahendada asja sisulisel lahendamisel. Juhul kui kaebus jääb rahuldamata, tuleb riigilõiv kaebuse esitajalt riigi tuludesse välja mõista. Sellele asjaolule viitas ringkonnakohus selgesti ka määruses, millega apellandile menetlusabi anti. TsMS §-st 190 tulenevalt tuleb apellandilt kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv riigi tuludesse välja mõista. Vastav rahaline kohustus tuleb täita TsMS §-s 179 sätestatud korras.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.