Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.02.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-17720
Tsiviilasi
Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) hagi AP ja EK vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.07.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
30 774,62 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu, registrikood 12608043), volitatud esindaja Darja Sudarinen Kostja I: AP (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant): EK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anatoli Orlovski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 05.07.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi EK suhtes. Tühistatud osas saata tsiviilasi samale maakohtule uueks menetlemiseks. Maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi EK vastu rahuldamata.
2.Pärnu Maakohtu 05.07.2016 otsus on jõustunud osas, milles maakohus lahendas Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) hagi AP vastu.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja selgitused 1(6)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 25.11.2015 hagiavalduse AP (kostja I) ja EK (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt hageja kasuks 38 492,91 eurot, sh laenulepingu nr 09220126370 põhiosa võlgnevuse 28 718,85 eurot, intressi 1731,96 eurot ja viivise 8042,10 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 10.08.2005 laenulepingu nr 09220126370 (laenuleping). Laenulepingu alusel kohustus hageja kostjale välja maksma laenu summas 31 157 eurot. 25.07.2006 sõlmisid pooled laenulepingu muudatuse nr 1, mille alusel said kostjad täiendavat laenu 17 895 eurot. Kuna kostjad makseid õigeaegselt ei tasunud, ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles 30.04.2013.
3.Laenulepingust tulenevaid kohustusi tagasid hüpoteegid summas 660 000 krooni ja 405 000 krooni, mis olid seatud kinnistule asukohaga Kehtna vald Hertu küla Jõetamme III (registriosa nr 1256137). Tagatisvara realiseeris 26.03.2015 kohtutäitur Õnne Pajur hinnaga 15 306 eurot. Sellest laekus hagejale 13 730,70 eurot. Saadud summa ei katnud kostjate võlgnevust hageja ees ning kostjad võlgnevad laenulepingu nr 09220126370 alusel hagejale 25.11.2015 seisuga veel 38 492,91 eurot, millest 28 718,85 eurot on põhivõlg, 1731,96 eurot on tasumata intress ja 8042,10 eurot viivis. Kostjate vastuväited
4.Kostja I tunnistas, et ta ei ole suuteline võlgnevust tasuma. Kostja I avaldas nõusolekut tasuda võlga maksegraafiku alusel.
5.Kostja II hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja II allkirjastas laenulepingu eesmärgiga aidata laenu saada kostjal I, kes oli laenulepingu sõlmimise ajal kostja II poja elukaaslane. Kostja II loeb ennast laenu taotlejaks, kuid mitte laenu saajaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingupoolte tegelikust ühisest tahtest. Kostja II ei soovinud laenu ega saanud laenu ja laenulepingut tuleb tõlgendada tema tahtest lähtuvalt. Hageja ei ole lepingu p 3 märgitud kohustust, s.o laenusumma ülekandmist, kostja II suhtes täitnud. Kostja II pole võtnud ka kohustust laenu tagastada, mistõttu ei saa teda lugeda VÕS § 65 tähenduses solidaarvõlgnikuks.
6.Hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 154 järgi aegunud. Kostja I tegi viimase makse 21.06.2011, seega algas aegumistähtaeg nimetatud kalendriaasta lõppedes, s.o 01.01.2012. Kostja II hinnangul algas aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest, kuna lepingu ülesütlemise teadet pole kostja II kätte saanud. Kostja II ei tunnista kõrvalnõudeid (laenuintress, viivis), kuna nende kujunemise viis pole arusaadav.
2(6)
Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
7.Pärnu Maakohus rahuldas 05.07.2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks kokku 30 774, 62 eurot (põhivõlg 28 718,85 eurot, intress 1731,96 eurot ja viivis 323,81 eurot), jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks menetluskulude katteks 1000 eurot.
8.Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täidetud. Seega oli hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 4 alusel leping üles öelda ja VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel nõuda kohustuste täitmist, millised jäid pärast tagatisvara realiseerimist rahuldamata.
9.Maakohtu hinnangul pole hageja nõue aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates laenulepingu ülesütlemisest, s.o 30.04.2013. See, millal kostja II ülesütlemisest teada sai, ei mõjuta aegumistähtaja algust. TsÜS § 154 pole maakohtu hinnangul kohaldatav. Kuigi maksegraafiku järgimise puhul oli tegemist korduvate kohustuste täitmisega, ei muutnud iga üksiku makse tegemata jätmine ehk kohustuste rikkumine hageja lepingujärgset nõuet sissenõutavaks.
10.Laenulepingust nähtuvalt oli laenusaajaid kaks. Seega on tegemist solidaarvõlgnikega, olenemata sellest, kelle arvele laenuraha kanti ja milline oli laenusaajate omavaheline kokkulepe laenu tagastamise osas. Kostja II on kohtule selgitanud, et tema eesmärk laenulepingu sõlmimisel oli aidata poega ja tema elukaaslast (kostjat I). Seega oli lepingu sisu kostjale II mõistetav, ta soovis kõnesolevat laenulepingut sõlmida ning talle pidi olema ja ka oli arusaadav, et lepingu allkirjastamisel võtab ta endale laenusaaja kohustused.
11.Kohus ei nõustunud kostja II etteheidetega, et kõrvalnõuete kujunemine on arusaamatu. Hagiavalduses on esitatud viivise arvestuse perioodid ja määrad. Kostja II pole selgitanud, mis talle hageja esitatud arvestuses arusaamatuks jääb.
12.Maakohus vähendas VÕS § 162 lg 1 alusel sissenõutava viivise suurust arvestades kostjate majandusliku seisundiga, samuti asjaoluga, et tagatisvara realiseerimise perioodil kogunenud viivis pole tekkinud kostjate tegevuse tõttu. Maakohus vähendas sissenõutava viivise suurust 323,81 euroni. Apellatsioonkaebus
13.Maakohtu otsusele esitas 02.08.2016 apellatsioonkaebuse kostja II, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi tema osas rahuldamata.
14.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pole kostja II kohustatud isikuks. Kostja II ei saanud laenu, vaid osales lihtsalt selle vormistamisel. Kostja II ei soovinud kohustusi kanda. Maakohus pidi analüüsima, kas kostja II tahteavaldus oli suunatud laenu võtmisele. Kostja II ei teadnud, mida tähendab solidaarvastutus. Kostja II kontole pole raha kantud ning see viitab asjaolule, et tema suhtes leping ei jõustunud. Kostja II pole lepingust tulenevaid kohustusi täitnud 2005. aastast alates. Hageja on aktsepteerinud, et lepingu täitmiseks on kohustatud vaid kostja I. Maakohus on otsuses märkinud, et kostja II soovis laenulepingut sõlmida, kuid ei põhjendanud, mis eesmärgil.
3(6)
15.Maakohus pole põhjendanud, miks ei oma tähtsust see, millal kostja II lepingu ülesütlemisest teada sai. Kostja II hinnangul on nõue tema vastu aegunud. Osamaksetena tasutavad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses.
16.Maakohus on omal algatusel vähendanud viivist, kuid kostjad pole viivise vähendamist taotlenud.
17.Kostja II hinnangul pole hagiavaldusest arusaadav viivise kujunemine, sest on ebaselge, millised summad muutusid sissenõutavaks ja kui palju on viivitatud päevi. Vastustaja seisukoht
18.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 järgi tuleb maakohtu otsus seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja II suhtes. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata tagasi samale maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
20.Esmalt piiritleb kolleegium maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja I pole maakohtu otsust vaidlustanud. Seetõttu ja arvestades, et kostja I sai maakohtu otsuse kätte 5.07.2016, on maakohtu otsus kostja I osas jõustunud. Vastavas ulatuses ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei hinda (TsMS § 651 lg 1).
21.Järgnevalt hindab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus.
22.Maakohus rahuldas hagi kostja II suhtes, sest leidis, et hageja nõue pole aegunud. Maakohtu hinnangul hakkas nõude (kui terviku) aegumine kulgema alates laenulepingu ülesütlemisest 30.04.2013. Kolleegium ei nõustu maakohtu sellise järeldusega järgmistel põhjustel.
23.Laenulepingu p 4.1 järgi oli kostjate kohustuste täitmise tähtpäevaks iga kuu 11. kuupäev (I kd, tl 10). Seega võis hageja nõuda kostjatelt kohustuste täitmist osamaksete kaupa. Osamaksetena tagastatava laenu võtmisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-153-10, p 12). Seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
24.Aegumise puhul tuleb samas eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Lepingu
4(6)
ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega ja aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11;
22.veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12).
25.Maakohus on käsitlenud hageja nõuet kui tervikut ega ole eristanud enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Maakohus pole ka tuvastanud, millal muutusid osamaksed sissenõutavaks ning millal algas aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse jaoks. Maakohtu otsus põhineb seega materiaalõiguse normide (TsÜS § 154 ja TsÜS § 147 lg 1) ebaõigel kohaldamisel ning maakohtu otsus tuleb seepärast edasikaevatud osas tühistada.
26.Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ise uut lahendit teha, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Seetõttu saadab ringkonnakohus tsiviilasja maakohtule uueks lahendamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3).
27.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksed ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summad. Nii osamaksete kui lepingu ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summade aegumist tuleb hinnata eraldi. Maakohtul tuleb samuti võtta seisukoht, kas hageja nõude aegumine võis TsÜS § 159 lg 1 alusel katkeda. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Seejuures tuleb arvestada, et solidaarvõlgnike nõuete aegumisi tuleb käsitleda teineteisest lahutatult (VÕS § 68 lg 3).
28.Maakohtul tuleb lisaks tuvastada, millise võlgnevuse katteks on hageja arvestanud täitemenetlusest nr 179/2013/1422 laekunud 10 102,70 eurot. Hagiavalduse kohaselt arvestas hageja 10 102,70 eurot laenulepingu nr 09220126370 katteks, kuid hagiavaldusele lisatud tagasimaksete ajaloost (I kd, tl 49-52) ei ole võimalik aru saada, kas ja kui suures ulatuses on seda summat arvestatud enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksete ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summade katteks. Maakohtul tuleb vajadusel anda hagejale täiendav tähtaeg hagiavalduse täpsustamiseks (TsMS § 3401 lg 1).
29.Ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summa tagastamise nõue muutub VÕS § 399 lg 1 ja § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisest. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja edastas laenulepingu ülesütlemise hoiatuse kostjale II aadressidele XXX, CCC ja BBB 4.04.2013 (I kd, tl 37-39). Selles teates informeeris hageja kostjat II, et ütleb laenulepingu üles 30.04.2013, kui kostja II ei tasu olemasolevat võlgnevust hiljemalt 29.04.2013. TsÜS § 69 lg 3 sätestab, et eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega pole määrava tähtsusega see, kas kostja II sai 4.04.2013 teate faktiliselt kätte, kuid asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas saajal (kostjal II) oli mõistlik võimalus ülesütlemisteate sisuga tutvuda.
5(6)
30.Apellatsioonkaebuse muid väiteid ei pea kolleegium põhjendatuks ning vastab nendele järgmist.
31.Kostja II seisukoht, mille kohaselt ei mõistnud ta laenulepingu allkirjastamisel selle sisu sh seda, et laenulepingu allkirjastamisega võtab kostja II endale lepingus märgitud kohustused, on väheveenev. Kostja II selgituste kohaselt tahtsid tema poeg ja kostja I soetada ühise kodu rajamiseks Jõetamme III kinnistu, kuid vajasid selleks hagejalt laenu (I kd, tl 67). Nad palusid, et kostja II tuleks koos kostjaga I teiseks laenutaotlejaks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellises olukorras pidi lepingu sisu, sh laenu saamise eesmärk olema kostjale II mõistetav. Vastupidist pole kostja II põhistanud ega tõendanud. Kostja II väide, et ta ei soovinud laenu oma isiklikuks otstarbeks, lepingu kehtivust ei mõjuta ega viita iseenesest sellele, et leping ei olnud kostja II tahtega kooskõlas.
32.Asjaolu, et kostja II arvelduskontole pole laenusummat kantud, ei vabasta kostjat II lepingu täitmise kohustusest. Laenulepingus on hageja, kostja II ja kostja I leppinud kokku, et hageja kannab laenusumma kostja I kontole (tl 10, laenulepingu p-d 3 ja 1). Sellest, et laenu on alates lepingu sõlmimisest tasunud kostja I, pole võimalik järeldada, et hageja on aktsepteerinud kohustatud isikuna vaid kostjat I ning et kostja II suhtes leping ei kehti. Laenulepingu p-s 6.3 on hageja, kostja II ja kostja I leppinud kokku, et kostja II ja kostja I vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Solidaarse vastutuse korral võib võlausaldaja (hageja) nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1).
33.Väited, mille kohaselt polnud kostjale II solidaarkohustuse sisu lepingu sõlmimisel selgitatud ning ta polnud saanud lepingu osaks olevate üldtingimustega tutvuda, on esitatud apellatsioonimenetluses esmakordselt. TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus need väited tähelepanuta.
34.Kostja II on apellatsioonkaebuses tuginenud etteheitele, et maakohus vähendas viiviste suurust omaalgatuslikult. Kolleegium ei anna kostja II sellele väitele õiguslikku hinnangut, sest viiviste vähendamine kostja II subjektiivseid õigusi ei riiva ja kostjal II puudub seetõttu selles küsimuses kaebeõigus (TsMS § 3 lg 1).
35.Kolleegium ei nõustu kostja II arvamusega viivisvõlgnevuse kujunemise ebaselguse kohta. Hagiavaldusest ning sellele lisatud laenumaksete tagasimaksete ajaloo tabelist on viivisvõlgnevuse kujunemine järgitav. Menetluskulud
36.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause). Seega menetluskulud, sh käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kulud, jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.