Osaühingu Vilkema hagi Anatoli Mitrofanovi vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
593,12 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. novembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anatoli Mitrofanovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Anatoli Mitrofanov (ik: XXXX) Vastustaja (hageja): Osaühing Vilkema (rk: 10070409), esindaja advokaat Lily Sandel
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. novembri 2017 otsus Anatoli Mitrofanovilt Osaühingu Vilkema kasuks väljamõistetud põhivõlgnevuse suuruse ja väljamõistetud viivise 241,67 euro osas, samuti osas, milles maakohus võttis vastu hageja osaliselt hagist loobumise summas 193,24 eurot ja lõpetas selles osas menetluse ning menetluskulude Anatoli Mitrofanovi kanda jätmise ja Anatoli Mitrofanovilt Osaühingu Vilkema kasuks väljamõistetud menetluskulude 705 euro osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ning lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
Rahuldada hagi osaliselt ning mõista Anatoli Mitrofanovilt Osaühingu Vilkema kasuks välja põhivõlgnevus 780,70 eurot ning viivis alates 11. novembrist 2016 põhivõlgnevuselt 780,70 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni.
3.Jätta menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 52% Anatoli Mitrofanovi kanda ja 48% Osaühingu Vilkema kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Vilkema (hageja) esitas 11.11.2016 maakohtule Anatoli Mitrofanovi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kommunaalteenuste põhivõlg 846,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 658,95 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni lepingujärgses ulatuses. 10.01.2017 menetlusdokumendis vähendas hageja viivisemäära 0,066%-ni päevas. Vähendatud viivise suurus on 434,91 eurot. 15.11.2017 loobus hageja osaliselt viivisenõudest ja palus kostjalt välja mõista viivise summas 241,67 eurot, kuna hageja on arvestanud kostja poolt 27.12.2016 tasutud 193,24 eurot viivisenõude katteks (434,91 – 193,24 = 241,67). Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud 27.04.1999 eluruumi halduslepingu, mille alusel kohustus hageja teostama kostjale kuuluva korteri Viljandis XXX hooldustasu ja kommunaalteenuste arvestust ning arvlema kommunaalteenuseid osutavate juriidiliste isikutega. Samuti kohustus hageja esitama kostjale teenuste eest arved ning kostja kohustus arvete eest tasuma. Tasumisega viivitamisel kohustus kostja tasuma viivist 0,1% võlgnetavast summast päevas. Leping oli sõlmitud tähtajatult ja kehtis kuni 01.10.2016, s.o korteriühistu moodustamiseni. Hageja nõude aluseks on korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1. Alternatiivselt on hagejal kostja vastu lepingust tulenev nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 alusel. Kostja on jätnud pidevalt kommunaalteenuste eest osaliselt tasumata. Kostja tunnistab nõuet osaliselt, kuid keeldub viivise tasumisest. Viimane arve, mille tasumist hageja nõuab, on esitatud 30.09.2016 ehk tegemist on septembri kommunaalteenuste arvega.
2.Kostja leidis, et põhinõude summa on 837,24 eurot. Kostja ei ole keeldunud seda tasumast ja on seda öelnud ka hageja juhatajale. Kostja on pärast hagi esitamist tasunud arve nr 5217/EM (v.a viivis) summas 193,24 eurot. Seega 27.12.2016 seisuga on põhivõlg 644 eurot.
27.04.1999 sõlmitud eluruumi haldusleping kehtis eluruumide erastamise seaduse (EES) § 15 lg 1 alusel kuni 31.12.2002. Hageja ei saa olla elamu valitseja, kuna korteriomanikud ei ole teda selleks valinud. Kuna kostjal ei ole hagejaga kehtivat lepingut, on viivisemäär 8% aastas, s.o 0,02% päevas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus võttis 16. novembri 2017 otsusega vastu hageja osalise loobumise hagist summas 193,24 eurot ja lõpetas selles osas menetluse. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis A. Mitrofanovilt välja Osaühingu Vilkema kasuks kommunaalteenuste põhivõlgnevuse 846,24 eurot ja viivise 241,67 eurot, kokku 1087,91 eurot, ning alates 11. novembrist 2016 viivise põhinõudelt (846,24 eurolt) põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 705 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud avalduse hagist osaliselt loobumiseks summas 193,24 euro, kuna kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude vastavas ulatuses tasunud. Kohus leidis, et avaldus tuleb vastu võtta ja selles osas menetlus lõpetada. Poolte vahel ei ole vaidlust võlgnevuse põhiosas, kuna kostja tunnistas võlga kütte-, vee- ja kanalisatsiooni eest. Hageja nõude aluseks on KOS § 13 lg 1. Kostja on Viljandis XXX korteri omanik. Pooled on 27.04.1999 sõlminud eluruumi halduslepingu, mis kehtis kuni 01.10.2016. Sellest ajast loodi korteriühistu, kuid haldaja on jätkuvalt hageja. Nähtuvalt hagimaterjalidest on hageja XXX elamu valitseja. Valitsejal on tulenevalt KOS § 21 lg 2 p-dest 1 ja 5 õigus esitada hagi korteriomaniku vastu võla sissenõudmiseks. Kostja on hagejat valitsejana aktsepteerinud, on osaliselt tasunud talle arveid ja tunnistanud võlgnevusi. Kostja ei ole keeldunud kommunaalteenuste põhivõlgnevust 837,24 eurot tasumast. Kostja ei ole täitnud kohaselt oma kohustust tasuda hageja (valitseja) esitatud hagiavalduses märgitud ja sellele lisatud arveid. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuste täitmist. Halduslepingu p-s 3.3.3 on pooled kokku leppinud, et hooldustasu ja kommunaalteenuste mitteõigeaegse tasumise korral tasub omanik viivist 0,1% võlgnevuse summast iga viivitatud päeva eest. Kostjal on tasumata kommunaalteenuste eest alates 31.12.2013 kuni 30.09.2016. a 846,24 eurot. 21.03.2017 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et loeb kostja tasumise VÕS § 88 lg 8 alusel viivise katteks. Seega on põhinõue jätkuvalt 846,24 eurot. 03.01.2017 menetlusdokumendis vähendas hageja viivisemäära 0,066%-ni päevas. Vähendatud viivisest 434,91 eurot on kostja tasunud 193,24 eurot. Viivisenõude suurus on seega 241,67 eurot. Lisaks taotleb hageja kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras (0,1% päevas). Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (3-2-1-66-05, p 24; 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodut arvestades mõistis kohus kostjalt alates 11.11.2016 välja viivise põhinõudelt põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus seoses hagi rahuldamisega kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku 705 eurot, sh riigilõiv 225 eurot ja lepingulise esindaja kulu 480 eurot (käibemaksuta). Hageja õigusabikulu (6 tundi, 80 eurot tund (ilma käibemaksuta)) on põhjendatud. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirja suhtes.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. Mitrofanov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 16. novembri 2017 otsuse tühistamist 1298,12 euro ulatuses, millest põhivõlgnevus on 202,24 eurot, viivis 109,88 eurot, menetluskulud 705 eurot ja viivis perioodil 11. november 2016 kuni 2. jaanuar 2018 (apellatsioonkaebuse esitamise päev) 281 eurot. Apellant palub viia viivise summa vastavusse VÕS § 113 lg-ga 1 ning jätta menetluskulud 705 eurot hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus kostjalt ebaõigesti välja mõistnud põhivõlgnevuse 846,24 eurot. Hageja arvutus on 9 euro võrra vale. Põhinõue 837,24 eurot kujuneb järgmiselt: arve nr 2017/EM põhinõue 193,24 eurot (makstud); arve nr 217/EM põhinõue 254,44 eurot; arve nr 667/EM põhinõue 184,67 eurot; arve nr 1117/EM põhinõue 204,89 eurot. Kostja tasus kohtumenetluse ajal põhinõude katteks 193,24 eurot. Seega põhinõude suurus on 644 eurot. Kostja on maksekorraldustel väljendanud, mille eest ta maksab. 18.02.2015 kirjas on kostja hagejale selgitanud, et ta ei aktsepteeri 0,1% viivisemäära, kuna see on liiga kõrge; 2) sõlmisid pooled halduslepingu EES § 15 lg 1 alusel ja leping kehtis kuni 31.12.2002. Kohus ei ole põhjendanud, missuguste seaduste alusel haldusleping kehtib. Alates 01.01.2003 ei olnud hageja haldaja, vaid oli firma, kes pakkus korteriomanikele teenuseid, ilma igasuguste kohustusteta. Kostja aktsepteerib hagejat kommunaalteenuseid pakkuvate firmade esindajana, mitte valitsejana; 3) ei ole viivise summa vastavuses VÕS § 113 lg-ga 1. Kuna kostjal ei ole hagejaga kehtivat lepingut, on viivisemäär 8% aastas, s.o 0,02% päevas; 4) tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, kuna asja oleks saanud lahendada kohtuväliselt.
5.Osaühing Vilkema vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja selgitanud, milles seisneb 9-eurone erinevus poolte arvutustes. Kostja leiab, et 30.09.2016 on ta täielikult tasunud arvete nr 4308/EM ja 3365/EM põhiosa. Arve nr 3365/EM eest kuulus tasumisele 169,03 eurot, millest viivis oli 53,66 eurot ja põhinõue 115,37 eurot. Arve nr 4308/EM summast 198,25 eurot oli viivis 15,07 eurot ja põhinõue 183,18 eurot. Seega oleks kostja pidanud tasuma 298,55 eurot, kuid tasus 289,55 eurot, s.o 9 eurot vähem; 2) tasus kostja 27.12.2016, s.o menetluse kestel, hagejale 193,24 eurot. Makse selgitusse märkis kostja, et tasumine on tehtud arve nr 5217/EM põhinõude katteks, st tasumisele kuuluvast summast on arvestatud maha viivis 20,42 eurot. 21.03.2017 menetlusdokumendis teatas hageja, et loeb kostja tasumise VÕS § 88 lg 8 alusel viivise katteks. VÕS § 88 lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega hageja põhinõue on jätkuvalt 846,24 eurot; 3) mõistis kohus kostjalt välja viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses ulatuses. Hagi esitamisest kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni on sissenõutavaks muutunud viivis 77,50 eurot, mitte 281 eurot. Edasiulatuva viivisenõude rahuldamine on seaduslik ja põhjendatud, kuna hageja on vastava nõude esitanud; 4) on poolte vahel lepingul põhinev võlasuhe. Ekslik on kostja seisukoht, et eluruumi haldusleping lõppes EES § 15 lg 1 alusel 31.12.2002. Halduslepingu sõlmimise ajal oli haldamine antud üle korteriomanikule (kostjale), kes sõlmis hagejaga halduslepingu. Tegemist on eraõigusliku käsundi tüüpi lepinguga. Leping oli sõlmitud tähtajatult ja kumbki osalistest ei ole lepingut üles öelnud. Alates 01.10.2016 moodustati korteriühistu ning sellest ajast osutab hageja teenust korteriühistule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus võttis vastu hageja hagist osalise loobumise summas 193,24 eurot ja lõpetas selles osas menetluse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 241,67 eurot. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus kostjalt väljamõistetud põhivõlgnevuse suuruse, menetluskulude kostja kanda jätmise ja kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude 705 euro osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 780,70 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt 780,70 eurot alates 11.11.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Menetluskulud tuleb nii maa- kui ringkonnakohtus jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Halduslepingu p-s 3.3.3 on pooled kokku leppinud, et hooldustasu ja kommunaalteenuste mitteõigeaegse tasumise korral tasub korteriomanik (kostja) viivist 0,1% võlgnevuse summast iga viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud kostjale saadetud arvetel viivist halduslepingu p-s 3.3.3 ettenähtud määras. Kostja ei ole viivist tasunud põhjendades seda sellega, et hagejal puudub õigus nõuda viivist enam kui VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlesid pooled maakohtus peamiselt viivise määra üle ning sellest tulenevalt tuli maakohtul hinnata, kas lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,1% päevas on kehtiv või mitte. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hageja viivisenõude (viivise nõue kuni hagi esitamiseni 11.11.2016) lahendamisel kohaldanud osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse normi (VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5). Maakohus mõistis kostjalt välja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (kohtuotsuse resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse põhjendavas osas on maakohus leidnud, et viivisekokkulepe näol on tegemist tüüptingimusega ning kui kokkulepitud viivise määr ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära, on tegemist tühise lepingutingimusega ja sellisel juhul saab viivist nõuda seaduses sätestatud määras. Ühtlasi on maakohus viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile (Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16). Seega on maakohus tuvastanud, et halduslepingu p-s 3.3.3 kokkulepitud viivisemäär 0,1% on tühine ja nimetatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Samas ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, miks tuleb kostjalt mõista välja viivis põhinõudelt kuni hagiavalduse esitamiseni määras 0,066% päevas ja alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas seda, et kohtuotsuse põhjendused ei tohi olla vastuolulised. Kuna maakohus tuvastas halduslepingu p-s 3.3.3 kokkulepitud viivisemäära tühisuse, siis puudus maakohtul alus kohaldada hageja viivisenõudele kuni hagiavalduse esitamiseni suuremat viivisemäära. Seetõttu kohaldub VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud viivisemäär kogu hageja viivisenõudele. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Riigikohus on 10.05.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 asunud muu hulgas seisukohale, et viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda.
Eelnevast järeldub, et kui viivise kokkulepe on tühine, siis saab hageja nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Seega ei ole tähendust sellel, et menetluse kestel esitas hageja uue viivisearvestuse, milles nõudis viivist määraga 0,066% päevas.
8.Viivise arvestus perioodil 31.12.2013 kuni 30.09.2016 arvete tasumisega viivitamise eest 10.11.2016 seisuga on 127,70 eurot. Ringkonnakohus võttis viivise arvutamisel aluseks järgmised asjaolud. Seadusjärgne viivisemäär oli perioodil 01.01.2014–30.06.2014. a 8,25%, 01.07.2014– 31.12.2014. a 8,15%, 01.01.2015–30.06.2016. a 8,05% ja on alates 01.07.2016. a 8% aastas. Kumbki pool ei ole esitanud tsiviilasja toimikusse vaidlusaluseid arveid (v.a arved nr 4308/EM ja 3365/EM) ning hageja arvestustes ei ole vaatamata ringkonnakohtu poolt 02.05.2018 kirjaga esitatud nõudele toodud selgelt välja iga arve põhisumma suurust. Samas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja on tasunud arvete põhiosa, st on tasumisel arvestanud iga arve summast maha arvel märgitud viivise. Kostja on sellise arvestuse märkinud ka iga maksekorralduse selgitusse (tl 7-9). Seega lähtus ringkonnakohus poolte poolt vaidlustamata asjaolust, et kostja poolt arvete alusel tasutud summa ongi iga arve põhisumma (v.a arve nr 3365/EM puhul, kus kostja on teinud arvutusvea), ning vastavalt summalt tuleb arvutada ka viivis alates arve sissenõutavaks muutumisest (arvete tasumise tähtaeg oli iga kuu 25. kuupäev) kuni tasumiseni ning tasumata arvete puhul kuni 10.11.2016 (alates 11.11.2016 on seadusjärgne viivis põhivõlalt välja mõistetud maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3). Ringkonnakohus märgib, et kostjal on täies ulatuses tasumata arved nr 217/EM, 667/EM ja 1117/EM. Nimetatud arvete põhisummade suurused on kostja apellatsioonkaebuse kohaselt järgmised: arve nr 217/EM põhisumma 254,44 eurot, arve nr 667/EM põhisumma 184,67 eurot ja arve nr 1117/EM põhisumma 204,89 eurot. Hageja ei ole vastuses apellatsioonkaebusele kostja sellele väitele vastu vaielnud, seega lähtub ringkonnakohus nimetatud kolme arve puhul kostja apellatsioonkaebuses märgitud summadest. Ringkonnakohus nõustub hageja selgitusega seonduvalt arvetega nr 4308/EM ja 3365/EM. Nimetatud arvete tasumisel on kostja teinud arvutusvea: 30.09.2016 on kostja tasunud kokku 289,55 eurot, kuid soovis maksta arve nr 4308/EM põhiosa, milleks on 183,18 eurot (arve summa 198,25 eurot – viivis 15,07 eurot), ja arve nr 3365/EM põhiosa, milleks on 115,37 eurot (arve summa 169,03 eurot – viivis 53,66 eurot). Seega tasus kostja 9 eurot vähem kui mõlema eelnimetatud arve põhisumma katteks maksta tuli ja seega arvest nr 3365/EM on tasutud mitte 115,37 eurot, vaid 106,37 eurot. Arve nr 5217/EM põhisumma 193,24 tasus kostja 27.12.2016, s.o kohtumenetluse ajal. Hageja arvestas nimetatud summa viivise katteks kooskõlas VÕS § 88 lg-s 8 sätestatuga. Kuna nimetatud maksega on kaetud hageja viivisenõue 127,70 eurot, siis puudus hagejal kostja vastu viivisenõue. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis 241,67 eurot. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt viivist 127,70 eurot (mitte 434,91 eurot) ja seetõttu ei ole tähendust hageja loobumisel viivisenõudest 193,24 eurot. Arvestades eelnevat, tuleb tühistada maakohtu otsus, millega maakohus võttis vastu hageja hagist loobumise summas 193,24 eurot ja lõpetas selles osas menetluse.
9.Kostja tasus 27.12.2016 arve nr 5217/EM summas 193,24 eurot, millest 127,70 eurot arvestati viivise katteks ning põhivõlgnevuse katteks jääb 65,54 eurot (193,24-127,70). Sellest tulenevalt väheneb kostja põhivõlgnevuse summa 65,54 euro võrra ning kostjalt tuleb põhivõlgnevuse katteks välja mõista 780,70 eurot (846,24-65,54). Maakohtu otsus tuleb kostjalt põhivõlgnevuse suuruse osas tühistada.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja kohustus tasuda hooldustasu ja kommunaalteenuste eest tuleneb pooltevahelisest 27.04.1999 sõlmitud halduslepingust ning
TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea ringkonnakohus selles osas vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kostja väide, et nimetatud haldusleping ei ole kehtiv, on põhjendamatu.
11.Hageja nõudis kostjalt 1505,19 euro väljamõistmist ning hageja nõue rahuldati 780,70 euro, s.o ca 52% ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel on õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jäävad poolte menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 52% ulatuses kostja ja 48% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14215, p 21, 22). Maakohtu otsus, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 705 eurot, tuleb tühistada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.