Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Hageja on 26.03.2018 esitanud kohtusse hagi kostjalt 19.12.2016 sõlmitud võlatunnistusest nr 107964 tuleneva põhivõlgnevuse 1179,82 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste 35,43 euro ja jooksva viivise 0,02% põhinõudelt päevas nõudes (tl 1-4). Hageja on seisukohal, et pooled lõid võlatunnistusega (tl 9-10) uue iseseisva kohustuse kostja varasemate võlgnevuste katteks, st sõlmisid nö konstitutiivse võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hagi esitamise seisuga on kostja perioodil 05.01.2017-10.07.2017 teostanud hagejale seitse osamakset kogusummas 155,82 eurot. Hageja on kostjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu ülalnimetatud lepingu (võlatunnistuse) 09.11.2017 üles öelnud (tl 11). Kohtu nõudele esitatud vastuses (tl 21-22) märgib hageja, et kostja on perioodil 16.11.201525.05.2016 sõlminud hagejaga kuus lepingut. Samas toob hageja välja, et kolmest sõlmitud lepingust tulenevad nõuded on hagejale 09.12.2016 loovutatud. Menetlusdokumendile on lisatud kolm nõude loovutamise lepingut, mis on sõlmitud kostja ja X.X.vahel (tl 23-23p, 25-25p, 28-29), mille alusel on kostja loovutanud XX. tasu eest töötasu nõudeõiguse kogusummas 285 eurole. Samuti on menetlusdokumendile lisatud tarbijakrediidilepingute põhitingimused (tl 31-34, 36-39, 41-44). Lepingute alusel on kostja saanud põhisummana 485 eurot, millele lisanduvad intressid summas 6,30 eurot, kiirmakse tasud summas 31 eurot, viivised summas 88,91 eurot, sissenõudekulu summas 120 eurot ja maksegraafiku haldustasu summas 593,63 eurot. Kohus on hagi 17.04.2018 menetlusse võtnud (tl 47-50). Kostja on hagimaterjalid 24.04.2018 isiklikult allkirja vastu kätte saanud (tl 52), kuid ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja on taotlenud hagiavalduses tagaseljaotsuse tegemist ning hagi rahuldamist hagiavalduses märgitud ning asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg-st 1 tulenevalt on kostjapoolse hagile vastamata jätmise puhul tagaseljaotsuse tegemine kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus leiab, et tagaseljaotsuse eesmärk pole teha lahend hageja kasuks vaid põhjusel, et kostja ei vasta hagile. Seetõttu on kohus pidanud vajalikuks lahendada käesolev tsiviilasi, mille hagihind jääb alla 2000 euro, TsMS § 405 lg-st 1 tulenevalt oma õiglase äranägemise kohaselt lihtmenetlusotsusega, rakendades TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud võimalust piirduda põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja asjakohaste tõendite märkimisega. Hageja nõuab kostjalt konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt luuakse konstitutiivse võlatunnistuse andmisega iseseisev kohustus. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-122-08, p 19). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh lihtmenetlusotsuse tegemisel.

Kohus ei nõustu hagejaga ning leiab, et kuna hageja krediteeris vastavalt hageja ja tarbijast kostja vahel sõlmitud maksegraafikule kostja varasema võlgnevuse tasumist ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest täiendavalt kõrvalnõudeid, on hageja ja kostja vahel sõlmitud maksegraafik võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 2 ja 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Nimelt võib VÕS § 401 lg 2 mõttes krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine. Praeguses asjas nähtub võlatunnistusest (tl 9-10) ning hageja esiletoodud asjaoludest, et selles on kokku lepitud, et võlg tuleb maksta osamaksetena, st kohustus on ajatatud ja maksetähtpäev on edasi lükatud. Edasilükkamise tasulisusele viitab asjaolu, mille kohaselt osamaksete sisse on arvestatud märkimisväärne haldustasu summas 593,63 eurot. Hageja äriühinguna sõlmis võlatunnistuse oma majandustegevuses ning kostja sõlmis selle tarbijana. Tarbijakrediidileping on VÕS § 408 lg 1 järgi aga tühine, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Hagi aluseks olevates asjaoludest, hagiavalduse täpsustusest ega maksegraafikust ei nähtu, et maksegraafikus oleks märgitud VÕS § 404 lõikes 2 p 2, § 4031 lõikes 1 p 9 ning § 404 lõikes 21 ette nähtud andmed krediidi kulukuse määra kohta. Lisaks nähtub hageja esitatud lepingutest ning 12.04.2018 menetlusdokumendis (tl 21-22) esiletoodud asjaoludest, et maksegraafiku kui uue, maksetähtaja pikendamise eesmärgil, sõlmitud tarbijakrediidilepingu koostamisel on rikutud VÕS § 113 lg-t 6, mis keelab viivise nõudmise intressilt, viivitusintressilt ning muu raha kasutamise tasult ning näeb tagajärjena ette sellise kokkuleppe tühisuse. Riigikohus on varasemalt korduvalt märkinud, et võlatunnistuses on lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Arvestades, et maksegraafik on VÕS § 408 lg 1 alusel tühine ning tühisel tehingul ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi, ei saa hageja nõuda kostjalt tühise tehingu täitmist. Seega tuleb hageja võlatunnistusele tuginev nõue kostja vastu jätta rahuldamata. Hageja ei ole hagi alusena tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse hageja nõue rahuldada muul õiguslikul alusel kui võlatunnistuse täitmise nõue. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks menetluskulusid kandnud. (allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.