Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 2 1 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hageja nõuded ja põhjendused

arvestatakse andmeid Krediidiinfo, Krediidiregistri andmebaasis. Kehtivaid maksehäireid kostjal ei olnud. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks tehti päring Pensioniregistri andmebaasi ja saadi vastus 841,00 € eurot; lõplik arvestatud sissetulek saadi vastavalt menetlusandmetes toodud arvutustele ja Xxx arvestas laenusaaja sissetulekuna 1009,20 € eurot. Kohustustena arvestati: Xxx elatusmiinimum 151,70 €; ülalpeetavate kulud 75,00 €; Xxx arvestas laenusaaja kohustustena 226,70 € eurot. Andmete analüüsimise tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel (kuumakse oli 91,49 eurot), sissetulekute ja kohustuste vahe oli laenu saamiseks piisav. Lepingu sõlmimisega ei mindud vastuollu Xxx OÜ siseeeskirjas sätestatud LTI (Loan to Income) suhtarvuga, mis määratleb tarbija sissetulekute ning laenu tagasimaksete lubatava vahekorra. Juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud VÕS § 4034 tulenevat kohustust, palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust XXX tulenev põhivõlgnevus 489 eurot, intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras, summas 7,29 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot, viivis alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni summas 29,68 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku tasumiseni.

Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte. Kostja hagile vastanud ei ole.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud:

OÜ Xxx ja kostja vahel oli sõlmitud 24.12.2023 laenuleping nr XXX, mille alusel on kostja saanud laenu summas 500 eurot (dtl 38) ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Lepingu kohaselt oli intressi määr 33% aastas ja krediidi kulukuse määr 48,4% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Lepingu nr XXX sõlmimise ajal (24.12.2023) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 50,16% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

18.04.2024 on OÜ Xxx edastatud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaja 14 päeva võlgnevuse tasumiseks (dtl 45). Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles krediidiandja 03.05.2024 lepingu üles (dtl 47).

OÜ Xxx on loovutanud oma krediidilepingust tuleneva nõude hagejale ning sellest on kostjat teavitatud 03.05.2024 (dtl 47).

Hageja on edastanud kostjale võlateatise ja hagihoiatuse (dtl 48-49).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku 3

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403 4 lg 13). Kohus selgitas 22.11.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 58-60).

Hageja 04.12.2024 vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Pole mingit kindlust, et kostjale väljastatud laen oleks vastanud tema finantsolukorrale. Krediidiandja on jätnud kontrollimata, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi või kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hagiavalduse kohaselt (dtl 18-19) kohaselt märkis kostja laenutaotluses oma sissetulekuks 1200 eurot ning majapidamiskulutusteks 50 eurot ja finantskohustusteks 50 eurot. Laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekute õigsust Pensionikeskusest ning saadud andmete kohaselt on kostja sissetulekuks 841 eurot, millisele hageja on lisanud 20%, kuna laenutaotluses on märgitud palju kõrgem sissetulek ja kõik sissetulekud ei pruugi makseameti päringus kajastuda (dtl 27). Samuti tegi krediidiandja päringu maksehäireregistrisse ning kostjal puudusid lepingu sõlmimise seisuga mistahes maksehäired ning võlgnevused (dtl 18). Krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave on olnud piisavalt selge, krediidi väljastamisel oli kostja maksevõimeline.

Kohus leiab, et laenuandja jättis kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse. Vastutustundlikult käituvas krediidiandjas oleks pidanud tekitama küsimusi juba asjaolu, et isiku laenutaotluses märgitud igakuise sissetuleku (1200 eurot) ja Pensionikeskusest saadud andmete (841 eurot) vahel on erinevus ligikaudu 400 eurot. Seega oleks laenuandja pidanud tegema täiendava kontrolli kostja sissetulekute ja maksevõime osas ning küsima viimase pangakonto väljavõtet. Nimetatut aga kohtu ette toodud tõendite kohaselt tehtud ei ole. Krediidiandja on maksevõime analüüsi teostamisel kergemeelselt aga suurendanud kostja sissetuleku numbrit suvaotsuse alusel 20% ja lähtunud sellest suurendatu sissetuleku numbrist, mis (näiliselt) võimaldas kostjale krediiti anda. Kui krediidiandja oleks lähtunud Pensionikeskuse andmetest kostja sissetulekute kohta, poleks kostja ilmselt krediidivõimeliseks osutunud.

Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja tegelikke sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 14. Esitatud tõenditest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja olemasolevate finantskohustuste kontrollimiseks ja tuvastamiseks midagi teinud. Seega on ka krediidiandja poolt teostatud analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetavat laenu formaalne, millega ei saa lugeda täidetuks VÕS §-s 403 4 sätestatud nõudeid.

Ka Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid kergemeelselt on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse 4

rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

Seega, kuna hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Intressimäär alates laenu väljastamisest 25.12.2023 kuni 31.12.2023 oli 4% aastas ja 01.01.2024 kuni 24.04.2024 oli 4,5% aastas. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seega on põhjendatud nimetatud ajavahemiku eest hageja intressinõue summas 7,29 eurot.

Hagis toodud tsiviilasja hind oli 709,56 eurot. Hagi rahuldatud osa tsiviilasja hind (kui nõue oleks sellisena esitatud) oleks 496,29 eurot ehk hagi rahuldati ~70%.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta 70% ulatuses kostja kanda ja 30% ulatuses hageja kanda.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot.

Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 70% summas 122,50 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu summas 20 eurot. Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 4842 kuulub vastav hageja taotlus rahuldamisele ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 14 eurot (20 eurot x 70%). 5

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.