2.Jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Hageja menetluskulud jätta tema enda kanda.
3.Välja mõista U.K Kuusmannilt W.F-i menetluskulu 1196, 20 eurot W.F-i kasuks.
4.Välja mõista U.K Kuusmannilt W.F-i kasuks viivis menetluskuludelt (1196, 20 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
Hagejal tasuda kostja kasuks väljamõistetud menetluskulu OÜ Digessi arveldusarvele nr EE441700017001198687.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt U.K (hageja) ja W.F (kostja) sõlmisid broneerimislepingu. Lepingu punkt
2.1.sätestas lepingu eesmärgi: „broneerida Ostjale (U.K) Müüja (W.F) omandis oleva maja, aadressiga Helbe 22, Üksnurme küla, Saku vald, eesostuõigus hinnaga 49900.00 eurot.“ Lepingu punkt 3.1. sätestas: „Ostja annab ja Müüja võtab vastu broneerimistasu suurusega 3000.00 eurot, broneerimistasu antakse üle sularahas.“ Ostja tasus müüjale 27. septembril 2016 1000 (tuhat) eurot ning 1. oktoobril 2016 2000 (kaks tuhat) eurot. Leping jõustus vastavalt lepingu punktile
6.1.broneerimistasu tasumisel, seega 1. oktoobril 2016. Lepingupoolte ühine tahe oli suunatud Helbe 22 asuva kinnisasja omandamisele (lepingu p 2.1). Lepingus lepiti kokku kinnisasja müügihinnas (lepingu p 2.1). Kokkuleppe kohaselt moodustas broneerimistasu osa kinnisasja müügihinnast (lepingu p 4.1). Samuti määrati ära notaritasu tasumise kord kinnisasja ostumüügilepingu sõlmimisel (lepingu p 4.3). Pooled leppisid kokku ka sanktsiooni juhuks, kui ostja keeldub notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimisest (lepingu p 5.1). Eeltoodud lepingusätetest ilmneb, et poolte vahel sõlmitud broneerimisleping oli suunatud kinnisasja omandamisele ning vastab oma sisult kinnisasja omandamise eellepingule. Vastavalt VÕS § 33 lg 2, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 on poolte vahel sõlmitud broneerimisleping tühine. Seega ei teki pooltele lepingus sätestatud kohustusi (s.h. broneerimistasu maksmise kohustust). Eeltoodust lähtuvalt on vastavalt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 kostja W.F kohustatud tagastama hagejale U.K-le viimase tasutud 3000 (kolm tuhat) eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgne viivitusintress (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o. 26.02.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni. Kostja vastus hagile
2.Kostja vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu ning on seisukohal, et hageja poolt esitatud nõue on alusetu ja pahatahtlik. Kostja on seisukohal, et hageja tõlgendab meelevaldselt oma kasuks poolte vahel sõlmitud broneerimislepingut. Broneerimisleping sõlmiti seetõttu, et hageja võttis kostjaga ühendust KV kinnisvaraportaali müügikuulutuse kaudu. Kostja müüs portaali kaudu, maja asukohaga Helbe 22, Üksnurme küla, Saku vald, müügihinnaga 49900.00 eurot. Hageja väljendas kindlat soovi osta kostja poolt müüdavat maja. Kuna hagejal oli ka oma korteriomandi müügi tehing käimas, siis soovis hageja broneerida kostja müüdavat maja. Broneerimislepingu sõlmimise initsiaal tuli hageja poolt. Hageja tasus broneerimistasu kahes osas, esimene makse 1000 eurot ja teine makse 2000 eurot. Peale teise osamaske üleandmist allkirjastati ka leping. Hageja maksis 3000 eurot üksnes kinnisasja broneerimise eest, s.t, et kostja ei müüks kuni oktoobri lõpuni kinnisasja kolmandale isikule. Kuna hageja ei saanud kahe kuu jooksul oma korterit müüdud, siis raha puudumise tõttu ei saanud ta ka kostja maja osta, mistõttu kostja pani uuesti oma maja müüki. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud broneerimisleping on osadeks jagatav ja tuginedes poolte
vahelisele vestluselt on ilmselge, et broneerimislepingu sõlmimise tahe oli mõlema poolne. Kohtu põhjendused
3.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi rahuldamisele ei kuulu.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
5.Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.10.2016 kirjaliku broneerimislepingu eesmärgiga broneerida hagejale kostja omandis oleva maja, aadressiga Helbe 22, Üksnurme küla, Saku vald, eesostuõigus hinnaga 49 900 eurot (lepingu p 2.1, tl 5). Hageja tasus kostjale broneerimistasu sularahas kokku 3000 eurot (lepingu p 3.1). Kostja võõrandas kinnisasja 04.01.2017 kolmandatele isikutele. Vaatamata hageja nõudele ei ole kostja hagejale 3000 eurot tagastanud (tl 6-8, 9, kohtuistungil, tl 70p). Pooled ei vaidle selle üle, et pooled ei ole sõlminud notariaalselt tõestatud vormis kinnistu müügi - ega asjaõiguslepingut kostja omandis oleva kinnisasja asukohaga Helbe 22, Üksnurme küla, Saku vald suhtes. Pooled on ka avaldanud, et broneerimisleping sõlmiti seetõttu, et hageja võttis kostjaga ühendust KV kinnisvaraportaali müügikuulutuse kaudu, kus kostja müüs oma kinnisasja asukohaga Helbe 22 müügihinnaga 49 900 eurot ning hageja avaldas kindlat soovi osta kõnealust kinnisasja. Hageja soovis maja ostu finantseerida enda korteri müügiga.
6.Pooltel on vaidlus selle üle, millise sisuga lepingu nad omavahel sõlmisid, kas leping on osadeks jagatav ning sellest tulenevalt kas hagejal on nõudeõigus kostja vastu 3000 euro tagastamiseks.
7.Hageja on seisukohal, et broneerimisleping vastab oma sisult kinnisasja omandamise eellepingule, kuna oli suunatud kinnisasja ostmisele. Hageja on ka seisukohal, et poolte ühine tahe oli suunatud kinnisasja omandamisele, kuna lepiti kokku müügihinnas (lepingu p 2.1), notaritasu tasumise jagamine (lepingu p 4.3) ja sanktsioonid kui hageja keeldub müügilepingu sõlmimisest (lepingu p 5.1). Lepingu eesmärgiks oli kinnisasja ost-müük. Leping ei ole osadeks jagatav.
8.Kostja on seisukohal, et hageja tõlgendab meelevaldselt broneerimislepingut. Hageja poolt maksti 3000 eurot üksnes broneerimise eest, seda väljendavad lepingu punktid 3.1 ja 5.1. Kostja on seisukohal, et mõlema poole tahe oli broneerimislepingu sõlmimine. Seega ei ole tegemist kinnisasja omandamise eellepinguga. Broneerimisleping on osadeks jagatav.
9.Riigikohus on 13. novembri 2017 lahendi nr 2-10-4395 p-s 16 korranud, et kolleegium on selgitanud VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid järgmiselt. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu
sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-44-09, p 11).
10.Pooled on käesolevas vaidluses nendevahelist lepingut tõlgendanud erinevalt ning oma tahet samuti erinevalt esitanud. Kohtu hinnangul tuleb poolte ühise tahte tõlgendamisel lähtuda kõigepealt lepingus endas sätestatust.
11.Broneerimislepingust nähtub, et lepingu eesmärgiks on hagejale broneerida kostja omandis oleva kinnisasja eesostuõigus hinnaga 49 900 eurot (p 2.1). Lepingu esemeks on broneerimistasu 3 000 eurot (p 3.1). Lepingu punktis 5.1. on kokkulepe, et 3000 eurot on kompensatsioon oodatud aja eest. Kuigi lepingu punktis 4.1. on kokku lepitud, et broneerimistasu on osa müügihinnast, ei tee see vaidlusalusest lepingust veel kinnisasja omandamise eellepingut. Kohus leiab, et nimetatud lepingu punkti võiks käsitleda sellisena, et see oli hagejat soodustav kokkulepe. Eellepinguks oleks leping muutunud alles peale seda, kui pooled oleksid jõudnud müügilepinguni. Tuvastatud on, et pooled müügilepinguni ei jõudnud. Kuigi lepingu punktis 4.3 on ka kirjas, kuidas jaotatakse notaritasu ja riigilõiv, ei nähtu vaidlusalusest lepingust, et hagejal oleks olnud kohustust kinnisasja osta. Kohustus ei tulene ka lepingu punktist 5.1. Lepingu punktile 4.2 pooled tuginenud ei ole. Kohus asub seisukohale, et vaidlusalune leping ei vasta oma sisult kinnisasja omandamise eellepingule vaid broneerimislepingule. Lepingus puudub kohustus kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks. Kuigi lepingus ei olnud määratud ajaperioodi ning kostja kohustust asja hoidmiseks, leppisid pooled selles eraldi kokku, mis nähtub poolte vestlusest (tl 38-50, tl 59 sama, mis tl 39). Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et esialgu oli kokkulepe poolte vahel selline, et kostja pidi hagejale hoidma kinnisasja kuni oktoobri lõpuni, mida pikendati veel kuni novembri lõpuni. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et broneerimislepingu sõlmimisel võttis kostja portaalist kuulutuse maha. Seega oli pooltel kokkulepe kinnisasja hagejale hoidmiseks kuni novembrini 2018, millal pooled oleksid eelduslikult sõlminud ka müügilepingu. Poolte vahelisest vestlusest nähtub, et hageja on ise kostjale avaldanud, et müügitehingut ei tule ja hageja ei lase kostjal enam oodata (28.nov, tl 47). Asjaolu, et hageja peale kostja teavitamist uuesti enda korteri müügiga tegelema hakkas, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust (tl 55, 56-57p). Hageja on lepingu tõlgendamisel viidanud ka asjaolule, et pooltel puudub leppetrahvi kokkulepe juhuks, kui kostja oleks võõrandanud asja kolmandale isikule, kuid ka see asjaolu ei tee broneerimislepingust veel eellepingut. Vestlusest on tuvastatav ka, et enne broneerimislepingu sõlmimist on pooled rääkinud vaid broneerimisest ja broneerimistasust. Hageja poolt avaldatu, et ta võttis broneerimistasu maksmiseks laenu, ei ole vaidluse lahendamisel oluline. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kes vaidlusaluse lepingu koostas (tl 58). Hageja on enda poolse lepingu tõlgenduse sidunud ka asjaoluga, et hageja tasus tavapärasest suurema broneerimistasu (6% tavapärase 0,52,5% asemel kinnisasja hinnast, tõendid tl 10-19). Kostja on selgitanud, et kostja kinnisasja puhul oli tegemist 5-toalise majaga, millel oli juures garaaž ja saun. Nimetatule hageja vastuväiteid ei ole esitanud. Hageja on avaldanud, et tegemist oli suvilaga, kus aastaringselt ei elatud. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul hageja argument broneerimistasu suurusest kohtu järeldust ümber lükkavaks, kuna arvestades asjaolu et tegemist ei olnud korteriga (hageja tõendid broneerimistasude suurustest on esitatud korterite kohta) ei saa asuda seisukohale, et 3000 eurot
oleks olnud ebaproportsionaalne broneerimistasu. Hageja argument on küll hindamaks millise sisuga leping poolte vahel sõlmiti, asjakohane, kuid käesolevas vaidluses üksnes selle argumendiga hageja seisukohta kinnitada ei ole võimalik.
12.Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kuigi kohtul pole põhjust kahelda, et mõlemad pooled soovisid tehingu toimumist, ei tähenda see seda, et vaidlusalune leping oma sisult oli juba kinnisasja omandamise eelleping. Kohtu hinnangul oli poolte tahe küll suunatud müügilepingu sõlmimisele (mida ei sõlmitud), kuid broneerimisleping koos täiendavate kokkulepetega oli suunatud broneeringu hoidmisele tasu eest 3 000 eurot. Vaidlusaluses lepingus puudub kinnisasja omandamisele suunatud kokkulepe ning tuvastatud on, et pooltel oli vaid kokkulepe, et kui pooled sõlmivad müügitehingu, on broneerimistasu osa müügihinnast. Hagejal ei olnud kohustust tehingu tegemiseks ning 3000 eurot oli kokku lepitud tasuna oodatud aja eest.
13.Seega leiab kohus, et asjas olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik anda poolte vahel sõlmitud broneerimislepingule hageja poolt soovitud sisu, mis oleks vastanud mõlema poole tahtele. Hageja ei ole ka tõendanud, et tema enda tahe lepingu sõlmimisel erines kirjalikus lepingus kokkulepitust, millest ka kostja pidi teadlik olema. Samuti ei ole põhjust arvata, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik oleks käsitlenud antud asjaoludel lepingut muul viisil kui eelnevalt tuvastatud.
14.Hageja on kostja vastu nõude esitanud sellel alusel, et poolte vahel sõlmitud broneerimisleping on tühine (VÕS § 33 lg 2, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel) ning sellest tulenevalt ning tuginedes VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 tuleb kostjal hagejale tagastada 3000 eurot.
15.Kohus märgib, et hageja on teinud asjakohased viited riigikohtu praktikale, kuid kohtu hinnangul ei ole viidatud lahendites (3-2-1-70-07 ja 2-16-8456) asjaolud (leping) identne käesoleva vaidlusega. Kohus möönab, et täpselt samasugused asjaolud ei ole vajalikud, et kohaldada asjas analoogset praktikat, kuid käesolevas vaidluses on siiski oluliselt erinev see, milles pooled on kokku leppinud võrreldes viidatud tsiviilasjades esitatule.
16.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-70-07 p-des 14 ja 15 selgitanud, et kuna kinnisasja müügilepingu eelleping on suunatud kinnisasja omandamisele, on see VÕS § 33 lg 2, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine, kui leping ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Vastavalt TsÜS § 77 lg-le 1 võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe. Kinnisasja müügilepingu eellepingu tühisus ei pruugi kaasa tuua kogu lepingu tühisust, kuid siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkuleppe, s.o broneerimise tühisuse.
17.Eeltoodu alusel ja tulenevalt sellest, et kohus asus seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud broneerimisleping, millele seadus ei näe ette kohustuslikku vorminõuet, ei ole vaidlusalune leping tühine ning hagejal ei ole VÕS §-st 1028 tulenevat nõudeõigust kostja vastu. Kohus ei ole tuvastanud ka muid lepingu tühisuse aluseid. Kuna lepingu tühisust ei ole tuvastatud, ei analüüsi kohus poolte seisukohti seonduvalt asjaoluga, kas leping on osadeks jagatav või mitte. Kohus jätab hagi rahuldamata.
18.TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud
vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata jäävad kostja menetluskulud hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja menetluskuluks on vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 67-69, 73-76) kostja lepingulise esindaja kulu kokku 1796, 20 eurot. Kulu koosneb: õigusabile osutatud kulust kokku summas 1773,60 eurot, sõidukulust 12.44 eurot ja parkimiskulust 10,16 eurot. Menetluskulude nimekirjas on märgitud, et õigusabi on osutatud tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta) ning õigusabile osutatud aeg on 13 tundi, millele lisandub 1, 47 tundi kohtuistungil osalemise eest. Sõidukulu kohta on esitatud kütusetšekk ja parkimiskulu kohta väljavõte telefonist. TsMS § 144 p 1 ja 2 kohaselt on kohtuvälised kulud: menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud; menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Esmalt leiab kohus, et õigusabi osutamise tunnihind 120 eurot ei ole põhjendamatult suur ning vastab väljakujunenud ja sama teenuse eest tasutavale tunnihinnale, vaatamata sellele, et kostja lepingulise esindaja puhul ei ole tegemist advokaadiga. Kohus ei nõustu täies ulatuses õigusabile osutatud ajaga. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kulunud hagiavaldusega tutvumisele ja kliendi konsultatsioonile 1 tund, mis on põhjendatud. Hagiavalduse analüüsile, hageja kompromissiga tutvumisele, kohtupraktikaga tutvumisele ja kostja vastuse koostamisele on kulunud 8 tundi ning hageja seisukohaga tutvumisele ja uuesti kliendi konsultatsioonile 2 tundi, millest kohus peab kokku põhjendatuks 5 tundi. Antud juhul ei ole tegemist tavapärasest keerukama õigusvaidlusega, tegelikkuses keskendus vaidlus ainult ühele asjaolule ja sellele õigusliku hinnangu andmisele, ehk siis kas tegemist on kinnisasja müügi eellepingu või broneerimislepinguga. Kohtupraktika maht on tagasihoidlik, põhilised viited on tehtud hageja poolt. Menetlusdokumentide ja tõendite maht on samuti tavapärasega võrreldes pigem väiksem. Istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise kulu on põhjendatud. Seega asub kohus seisukohale, et õigusabile osutatud kulu on põhjendatud 9,47 tunni ulatuses summas 1173, 60 eurot, millele lisandub sõidukulu 12.44 eurot ja parkimiskulu 10,16 eurot. Nimetatud kulud on vajalikud ja põhjendatud. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu kokku summas 1196, 20 eurot. Hagejal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Kostja on teinud lisaks ka taotluse hagejalt väljamõistetavate menetluskulude kandmiseks kostja lepingulise esindaja arvele, mille kohus rahuldab. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/
Kaire Pullerits kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.