Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ja teise tagasimakse summa sissenõutavaks muutumisest on möödunud üks kuu, muutub kogu laenusumma sissenõutavaks ja laenuandjail on õigus nõuda kogu laenusumma ja kogunenud intressi tasumist. Laenulepingu punkti 14.6 alusel on punktis 14.5 formeerunud nõue läinud automaatselt üle selle tekkimisel operaatorile - Bondora AS-le, kes on oma õigused ja kohustused üleandnud Bondora Servicer OÜ-le. Seetõttu on hagejaks Bondora Servicer OÜ. Nõude üleminekul on laenuvahendajal õigus volitada nõude sissenõudmiseks kolmandaid isikuid. Nõue on loovutatud tähtajatult ja nõuet tagasiloovutada ei ole võimalik. Bondora AS (registrikoodiga 11483929) endise ärinimega isePankur AS on oma lepingutest tulenevad õigused ja kohustused loovurtanud Bondora Servicer OÜ-le (registrikoodiga 12831019) ning juhatuse liikmed Rein Ojaver ja Pärtel Tomberg on seda kinnitanud. Laenutaotluse 2000,00 euro saamiseks punkti 1.4 ja 8.1 kohaselt makstakse intressi protsendina tagastamata laenusummalt alates päevast, mil laenusumma kanti laenuvõtja portaali kontole kuni laenusumma täieliku tagastamiseni määraga 28,00% aastas. Kostja kohustus laenusumma ja intressi tagastama laenutaotluse punkti 1.7 kohaselt alates 10.04.2014 igakuiselt 60 kuu jooksul. Kostja ei ole laenusummat summas 1573,70 eurot ega intressi summas 270,56 eurot vastavalt kokkulepitule tagastanud. Kostja on tasunud perioodil 10.04.2014 kuni 21.11.2016. a maksed laenusumma katteks kokku 426,30 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees summas 1573,70 eurot. Kostja intressivõlgnevus on 270,56 eurot. Laenutaotluse 483,00 euro saamiseks punkti 1.4 ja 8.1 kohaselt makstakse intressi protsendina tagastamata laenusummalt alates päevast, mil laenusumma kanti laenuvõtja portaali kontole kuni laenusumma täieliku tagastamiseni määraga 34,00% aastas. Kostja kohustus laenusumma ja intressi tagastama laenutaotluse punkti 1.7 kohaselt alates 10.10.2014 igakuiselt 60 kuu jooksul. Kostja ei ole laenusummat summas 420,16 eurot ega intressi summas 74,99 eurot vastavalt kokkulepitule tagastanud. Kostja on tasunud perioodil 14.10.2014. a kuni 21.11.2016. a maksed laenusumma katteks summas 62,84 eurot. Tulenevalt laenutaotluse punktist 1.9 ja üldtingimuste punktist 8.2 kohustub kostja tasuma laenusumma, s.h iga üksiku osamakse tagasimaksmise tähtaja ületamisel maksetähtpäevale järgnevast kalendripäevast lisaks intressile viivist 0,2% kalendripäevas tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingud üles 10.09.2015 võlgnevuse tõttu. Laenulepingute põhivõlg kokku on 1573,70 eurot + 420,16 eurot = 1993,86 eurot ja intressivõlg kokku 270,56 eurot + 74,99 eurot =345,55 eurot. Kostja vastus Kostja ei eita laenulepingu sõlmimist, kuid kostjal puuduvad rahalised vahendid kohustuse täitmiseks. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras. Lihtsustatud korras menetlemine on lubatav, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa samas paragrahvis sätestatud summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000.00 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000.00 eurole. Pooled ärakuulamist ei taotlenud. Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid eraisikutest investorid ja kostja 25.02.2014. a. laenulepingu 107802, mille alusel väljastati kostjale laen 2000 eurot, kohustusega tagastada laen ja intress hiljemalt 10.02.2020. a (tlk 69). 21.08.2014. a väljastati kostjale laen summas 483 eurot (tl 61). Laenu andmist vahendas Bondora AS, kes loovutas oma õigused 01.06.2016. a Bondora Servicer OÜ-le (tl 38-39). Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingud võlgnevuse tõttu üles 10.09.2015. a. Hageja hinnangul ei ole eraisikutest investorite ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses, mistõttu ei kohaldu lepingule tarbijakrediidilepingutele kohaldatavad sätted ning lepingus ei ole seetõttu näidatud krediidi kulukuse määra (tl 38). Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et laenu väljastaja on Isepankur AS (tl 61). VÕS § 402 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtupraktika kohaselt peab kohus (tüüptingimuste kehtivuse hindamise kõrval) omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (Riigikohtu 25.02.2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1122-08, p 19; 08.05.2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Kohus peab seega praegusel juhul vajalikuks kontrollida esmalt sõlmitud laenulepingute (kui tarbijakrediidilepingute) kehtivust tervikuna ning seejärel hageja nõude sissenõutavaks muutumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (Riigikohtu 05.03.2014.a lahend nr 3-2-1-186-13, p 22).

Toimiku materjalidest nähtub, et laenutaotluse p 1.4 ja 8.1. kohaselt on intress tagastamata laenusummalt 28% aastas ning laenutaotluse p 1.9 ja üldtingimuste 8.2. kohaselt on viivis määraga 0,2% kalendripäevas. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16, p 13). Käesoleval juhul ületab viivisemäär seadusjärgset viivisemäära 10 korda. Kohtu hinnangul on laenulepingu alusel saadud krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas sedavõrd suures ulatuses, et õigustatud on selle tehingu heade kommetega vastuolus olevaks lugemine ka täiendavalt krediidisaaja sundolukorda hindamata. Käesoleval juhul andis Isepankur AS (kehtiv ärinimi Bondora AS) kostjale laenu oma majandusvõi kutsetegevuses (VÕS § 396 lg 1 mõttes lepiti kokku intressimääras ja võlgnevuse tasumise tähtajas), mistõttu on kohtu hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 408 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Käesoleval juhul puudub krediidikulukuse määr ning enamus VÕS § 404 ja § 405 nimetatud andmetest, mistõttu lepingut ei saa kohtu hinnangul lugeda VÕS § 408 lg 1 alusel kehtivaks tehinguks. Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et laenuleping on liiga kõrge intressi tõttu heade kommetega vastuolus ja tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. TsÜS § 86 lg 4 alusel, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud suuruses. Hagiavalduse kohaselt on hageja laenulepingud 10.09.2015. a võlgnevuse tõttu üles öelnud (tl 39 pöördel). Tõendeid lepingu ülesütlemise kohta kohtule esitatud ei ole. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli kostjaga sõlmitud leping tähtajaline (tl 69). Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-09 selgitanud, et tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks laenu tagastamise tähtpäeva saabumisel. VÕS § 398 lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega on õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda lepingupooltel. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduse kohaselt on kostjaga laenulepingud üles öelnud hageja, kes ei ole laenulepingu pool. Hageja on saanud laenulepingutest tuleneva nõude kostja vastu laenuandja poolt nõude loovutamisega 01.04.2016. a (tl 62 pöördel). Riigikohus on leidnud, et poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Hageja on arvestanud maksekäsu kiirmenetluses intressi ja viiviseid väidetavalt tasumata võlgnevuselt summas 2 310,09 eurot. Hagiavalduses moodustavad aga viivised 311,52 eurot ja intress 345,55 eurot (tl 38). Vastavalt TsÜS § 138 lg 2 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Riigikohus on lahendites 3-2-1-108-14 ja 3-2-1-186-13 selgitanud, et nõude kohta valeandmete esitamine võib olla kelmuse katse. TsMS § 481 lg-t 21 järgi maksekäsu kiirmenetlust ei kohaldata kõrvalnõuetele

(eelkõige viivis, intress, lepingu tasu, lepingu pikendamise tasu, võlanõude menetlemisega seotud tasud, nt meeldetuletuskirjade eest jms) ulatuses, mis ületab põhinõuet. See võib aga tähendada kohtule tahtlikku valeandmete esitamist võla kohta ja seda vaatamata maksekäsu kiirmenetluses tehtud avaldusele, et hageja on teadlik valeandmete esitamisega kaasneda võivast kriminaalvastutusest. Selline tegu võib muude eelduse olemasolul olla käsitletav karistusseadustiku § 209 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse katsena, kui varalist kasu on püütud saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kuivõrd laenuleping on tühine, hagejal puudub sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu, puudub kohtu hinnagul õiguslik alus viivise ja intressi väljamõistmiseks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, kostjal ei olnud maakohtus lepingulist esindajat.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.