2-17-12557/12 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

1.Fausto Capital esitas kohtule hagi OÜ Ekspress-Auto L vastu võlgnevuse 12 822 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt informeeris Kohtla-Järve Linnavalitsus 17.07.2014. a. kirjaga nr 25.7/2095 kostjat kui liinivedusid teostavat äriühingut sellest, et alates 2014.a. augustikuust lõpetab oma tegevuse Kohtla-Järve linna bussijaam asukohaga Katse tn 3, Kohtla-Järve, ja likvideeritakse bussipeatus „Kohtla-Järve“, mis asus samuti aadressil Katse tn 3; uue bussijaama asukohaks sai alates 2014.a. augustist Järveküla tee 50, Kohtla-Järve. Kostja kasutas 2014. aastal (ja kasutab kuni käesoleva ajani) Kohtla-Järve linna bussijaama oma äritegevuse läbiviimiseks (st liinivedude teostamiseks). Kostja poolt teenindatavate bussiliinide bussid peatuvad igapäevaselt Kohtla-Järve bussijaamas. Kohtla-Järve bussijaam kuulub hagejale, Fausto Capital OÜ-le (endise ärinimega Vironia Keskus OÜ), kes tegeleb ka bussijaama haldamisega ning kannab kõik sellega seonduvad kulud. Sellisteks kuludeks on (näiteks) ootesaali valgustus, valve, küte ja koristamine, tualettruumide korrashoid, piletimüük, bussijaama välisterritooriumi hooldus ning korrashoid (sealhulgas välisvalgustus, talvel lumekoristus ja libedusetõrje, asfaltkatte parandused) jpm kulusid. Eelnimetatud asjaolud ei saa olla kostjale teadmata, kuivõrd Kohtla-Järve bussijaama eelmiseks haldajaks (enne hagejat) oligi just nimelt kostja. 2014. aastal, mil hageja võttis kostjalt üle Kohtla-Järve bussijaama haldamise, pöördus ta Konkurentsiameti poole palvega, et viimane selgitaks, kas hagejal kui bussijaama haldajal on õigus nõuda enda poolt kantavate kulude hüvitamiseks bussijaama kasutavatelt liinivedajatelt (sh kostjalt) bussi sissesõidutasu ning kui suur see tasu võiks olla. Konkurentsiameti 07.03.2014. a. vastusest nr 5.14/14-0045-034 nähtus, et vastavat tasu küsitakse enamikes Eesti bussijaamades (v.a. Narva ja Valga) ning et tasu suuruseks on keskmiselt 1,91 eurot/bussi saabumine ja väljumine; kui võtta arvestuse aluseks aga Kohtla-Järve bussijaamaga sarnased bussijaamad, siis on tasu suuruseks keskmiselt 1,57 eurot/bussi saabumine ja väljumine. Juhindudes Konkurentsiameti eelnimetatud vastusest, loobus hageja oma algsest kavast kehtestada bussijaama kasutavatele liinivedajatele tasu summas 3 eurot ning piirdus selle asemel 1 euro suuruse tasuga, mis – arvestades niihästi Konkurentsiameti vastust kui ka kostja enda poolt varasemalt ajakirjanduses avaldatud seisukohti – on tunduvalt alla keskmise ning seega igati põhjendatud ja õiguspärane. Hageja on pöördunud korduvalt kostja poole ettepanekuga sõlmida kirjalik leping, mis reguleeriks täpsemalt pooltevahelisi õigussuhteid Kohtla-Järve bussijaama kasutamisel. Kostja ei ole hageja kirjadele reageerinud ning on kirjaliku lepingu sõlmimisest hagejaga kõrvale hoidunud; samas ei ole kostja aga ka loobunud Kohtla-Järve bussijaama kasutamisest. Alates 03.09.2014. a. on hageja väljastanud kostjale regulaarselt arveid vastavalt juba eelnimetatud tasumäärale (1 euro/bussi saabumine ja väljumine) ning bussijaama kasutamise tegelikule ulatusele kostja poolt. Kostja ei ole eelnimetatud arveid vaidlustanud (st pole kordagi väitnud, nagu oleks arvetel hageja poolt kajastatud andmed mingis osas ebaõiged), kuid pole neid samas ka tasunud. Kokku on alates 03.09.2014.a. hageja poolt kostjale väljastatud arvete kogusummaks 12 822 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on

2.Kostja esitas 15.09.2017 kohtule vastuse, milles hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt on hageja käesolevas vaidluses tähtsust omavad faktilised asjaolud esitanud moonutatult ja ühekülgselt, lisaks on hageja jätnud asjas tähtsaid asjaolusid välja toomata. Kostja ei tunnista hageja nõuet mõista kostjalt hageja kasuks välja 12 822 eurot, kuna hageja nõue on alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Väär on hageja seisukoht, et tema ja kostja vahel on lepinguline suhe ning hageja ja kostja vahelise lepingu saab lugeda sõlmituks kostjapoolse kaudse tahteavaldusega (bussijaama teenuste jätkuv kasutamine). Kostja sellise käsitlusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu alljärgnevatel põhjendustel:  Kostja on juba 2014.a jaanuarikuus väljendanud hagejale seisukohta, et ta ei ole nõus hageja poolt pakutud tingimustel lepingut sõlmima, kuna hageja ja kostja vahel on ulatuslikud erimeelsused nii teenuse hinda kui ka kvaliteeti puudutavates küsimustes ning kostja on selgelt ja otsesõnu väljendanud soovi hagejaga lepingut mitte sõlmida. Hageja ja kostja ei ole lepingu olulistes tingimustes kokkulepet saavutanud ning kostja ei ole andnud nõustumust lepingu sõlmimiseks (sh keeldunud lepingu sõlmimisest);  Kohtla-Järve bussijaamas (sisuliselt bussipeatuses/ootepunktis) peatuse tegemisel reisijate pealevõtmiseks ja väljalaskmiseks ja koheseks bussijaamast väljasõiduks (so ainuke tegevus, mida kostja bussijaamas tegi, kostja ei parkinud busse parklas liinivaheaegadel) on kostja oma teoga väljendanud TsÜS § 68 lg 3 mõttes, vaid tahet täita oma kohustust Kohtla-Järve linna ees ja reisijate ees, kuna Kohtla-Järve bussijaam on Kohtla-Järve linna poolt määratud peatuseks, kus kostja bussid peavad peatuma ning reisijad saavad bussi siseneda ja bussist väljuda. Kostjal puudus seega võimalus ja vaba tahe ise otsustada selle üle, kas peatust Kohtla-Järve bussijaamas teha või mitte – teda kohustas selleks lepinguline suhe KohtlaJärve linnaga, seega ei saa kostja jätkuvat tegevust (vaid bussijaamas peatuste tegemine) tõlgendada kaudse tahteavaldusena hagejaga lepingu sõlmimiseks. Kostja ei oleks saanud katkestada peatuste tegemist Kohtla-Järve bussijaamas ning peatuste jätkuv tegemine bussijaamas ei ole kindlasti selline kostjapoolne tegu, millest võiks järeldada tahet tuua õigusliku tagajärjena kaasa hagejaga lepingu sõlmimine. Kaudse tahteavalduse olemasolu tuvastamisel on määrav, et tegevuses, mille hindamise kaudu tuleb otsustada, kas vastav tahteavaldus on olemas või mitte, väljendub tahe kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Juhul kui sellist tahet ei ole, ei saa rääkida ka tahteavaldusest, mis oleks tegijale õiguslikult siduv ning tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Kostja põhjendas eelnevalt, milline oli tema tahte sisu bussipeatuses peatust tehes, selleks oli kohustuse täitmine teiste isikute ees, mitte aga tahe sõlmida hagejaga leping olematute teenuste saamiseks.  Hageja nimetab õigusliku tagajärge kaasa toovaks kostjapoolseks kaudseks tahteavalduseks „bussijaama teenuste jätkuv kasutamine“. Tegelikkuses on Kohtla-Järve bussijaama seisukord selline, et hageja ei osuta bussijaama teenuseid, vaid tegu on sisuliselt bussipeatusega, kus mingeid bussijaama teenuseid ei osutata. Hageja on jätnud täitmata enamik kohustusi bussijaama teenuste osutamiseks, sh ei teostata piletite (eel)müüki, puudub piletikassa ja infolaud; ei teostata dispetšerteenust (kirjalik ja suuline informatsioon kogu bussiliikluse kohta), ei ole tagatud reisijate WC olemasolu ja selle lahtiolek, mugavustega soe ootesaal, puuduvad igasugused muud teenused reisijatele, sh Cargobus ́i teenus jne. Seega puuduvad need „bussijaama teenused“, mida kostja oleks saanud „jätkuvalt kasutada“, mistõttu puudub ka see hageja poolt viidatud kostjapoolne kaudse taheavaldusena käsitletav tegu „bussijaama teenuste jätkuv kasutamine“. Kostja tegi bussijaamas vaid bussipeatusi, et koheselt bussijaamast välja sõita, kostja ei parkinud

busse parklas liinivaheaegadel. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel lepinguline suhe puudub, seda ei ole sõlmitud ei otseste ega kaudsete tahteavaldustega. Seoses asjaoluga, et poolte vahel puudub lepinguline suhe ja Kohtla-Järve bussijaama puhul on tegu vaid bussipeatusega, mitte erinevaid vajalikke teenuseid osutatava bussijaamaga, siis on asjassepuutumatu ja sisutu ka hageja viide VÕS § 28 lg 1 (majandus- ja kutsetegevuse sõlmitud lepingute puhul eeldus, et need on tasulised). Sisuliselt ei osutata hageja poolt mingeid teenuseid, mida kostja saaks kasutada ning mille eest tuleks kostjal hagejale tasu maksta. Hageja ei ole nimetanud, välja toonud ega põhjendanud, millist liiki väidetava lepinguga tegu on.  Hageja kohustus tagada bussijaama toimimine ja korrasolek tuleneb hageja ja Kohtla-Järve linna vahelisest õigussuhtest. Hageja ei ole märkinud, millisel õiguslikul alusel ta bussijaama haldab (hagiavalduses on märgitud, et bussijaam kuulub hagejale, kes tegeleb bussijaama haldamisega), kuid Konkurentsiameti 07.03.2014. a vastusest nähtub, et hageja ja Kohtla-Järve linna vahel on sõlmitud rendileping, mille kohaselt on hagejal lisaks erinevate bussijaama teenuste osutamise kohustusele (mida hageja täitnud ei ole), bussijaamahoone ja selle ümbruse korrashoiukohustus, renditasu ning kommunaalteenuste tasumise kohustus ning keskkütte-, veevarustuse-, kanalisatsiooni-, elektri-, ventilatsiooni- jm süsteemide remondi- ja korrashoiukohustus. Seega tulenevad eelnimetatud kohustused mitte hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest, vaid hageja ja kolmanda isiku vahelisest lepingulisest suhtest, st hageja on kohustatud eelnimetatud kohustusi täitma Kohtla-Järve linna ees. Kostjale ei ole teada, kuidas ja millises määras mõjutab nimetatud kohustuste täitmine renditasu suurust, kuid tõenäoliselt on renditasu ja kohustute täitmise maht omavahel seotud – st renditasu suurus sõltub rentniku kohustuste suurusest ja mahust. Seega võib tegelikkuses eksisteerida olukord, kus hageja on nimetatud bussijaama korrashoiukohustuste (nt lumelükkamine, koristamine, territooriumihooldus jne) täitmise eest nö tasu (väiksema renditasu) näol kätte saanud.  Hageja märgib, et hagejal on kohustus tagada kõigile liinivedu korraldavatele vedajatele võrdsed tingimused terminali, bussijaama või seisuplatsi kasutamisel ning hagiavaldusest võib välja lugeda hageja väite, et osad vedajad on valmis hagejale tasu maksma. Samas ei ole hageja üheselt mõistetavalt väitnud ega tõendanud, et ta on ühegi teise vedajaga lepingu sõlminud. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja teiste vedajatega lepingut sõlminud, mis annab kostjale alust arvata, et hageja kohtleb ise vedajaid ebavõrdselt esitades osade vedajate vastu tasunõudeid ning teiste vastu mitte, ning üritab käesolevas tsiviilasjas kostja vastu esitatud nõude esitamise kaudu sundida kostjat tasuma olematute teenuste eest. Konkurentsiamet on oma 07.03.2014.a vastuses selgitanud, et vedajatelt teenuse eest küsitav hind peab tulenema teenuse majanduslikust väärtusest; toote või teenuse majanduslik väärtus koosneb toote või teenuse tootmiskuludest ja mõistlikust ärikasumist; järelikult peab vedajatele kehtestatav bussijaama kasutustasu olema kuludega põhjendatud. Konkurentsiamet on oma vastuses juhtinud tähelepanu Riigikohtu lahendi 3-3-1-66-02 punktis 26 toodud seisukohale, et ettevõtjal ei ole õiglane nõuda tarbijatelt ka ebaefektiivse majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist; kulutus on põhjendatud, kui ta on tegelikult kantud ja vajalik teenuse osutamiseks. Sellest tulenevalt on Konkurentsiamet selgitanud, et Konkurentsiamet ei ole põhimõtteliselt nõus, et turgu valitsev ettevõtja (hageja) võtab tarbijatelt tasu veel sooritamata investeeringute eest ette; sellised investeeringud tuleb esmalt reaalselt sooritada, alles peale mida on võimalik neid kuludesse arvestama hakata. Nagu kostja on eelnevalt käesolevas vastuses märkinud, ei paku hageja vedajatele sisuliselt mitte ühtegi bussijaama teenust ning kostja peatub Kohtla-Järve bussijaamas (bussipeatuses) vaid selleks, et võtta reisijad peale ja lasta reisijad välja (mitte mingeid muid toiminguid kostja bussid bussijaamas ei tee, sh ei pargi busse liinivaheaegadel parklas). Hageja ei ole teinud bussijaama teenuste osutamiseks ühtegi sellist investeeringut, mille eest saaks kostjalt tasu nõuda. Kostja on seisukohal, et eelnevalt tuleb hagejal teha vastavad investeeringud ning alles siis on hagejal õigus hakata nõudma vedajatelt tasu maksmist.

Hageja väitel on ta 1 euro suuruse kasutustasu kehtestamisel võtnud arvesse Konkurentsiameti vastuses toodud seisukohta (keskmise tasu suurus Eestis 1,91 eurot/bussi saabumine ja väljumine ning Kohtla-Järve bussijaamaga sarnaste bussijaamade keskmise tasu suurus 1,57 eurot/bussi saabumine ja väljumine) ning piirdus 1 euro suuruse tasu kehtestamisega. Konkurentsiameti 07.03.2014.a vastusest nähtub, et hageja on Konkurentsiametile hinnangu saamiseks kirjeldanud kõiki neid teenuseid, milliseid ta kohustub bussijaama haldajana tagama, ning märkinud, et ta on päringu esitamise hetkeks teinud vaid esmase remondi, paigaldanud küttesüsteemi ning sõlminud heakorra- ja turvateenuste lepingud. Konkurentsiamet on oma vastuses toonud välja keskmised kasutustasu suurused, kuid samas on amet konkreetselt viidanud sellele, et kuivõrd hageja ei ole teadaolevalt veel jõudnud kõiki rendilepingust tulenevaid kohustusi täitma asuda, siis ei pea amet antud hetkel võimalikuks analüüsida hageja kulusid ega anda hinnangut, kas hageja poolt kehtestatava tasu suurus on põhjendatud. Amet on andnud hagejale ka juhise, et ameti hinnangul saab tasu hakata võtma alles siis, kui vajalike teenuste osutamiseks on vajalikud kulud reaalselt tehtud, st kasutustasu ei saa nõuda sooritamata investeeringute eest ette. Samuti viitas Konkurentsiamet asjaolule, et hind, mis ei ole mõistlikus vahekorras teenuse majandusliku väärtusega, on ebaõiglane; ning teenuse majanduslik väärtus on omakorda seotud teenuse osutamiseks vajalike kuludega; vedajatelt teenuse eest küsitav hind peab tulenema teenuse majanduslikust väärtusest. Kostja leiab, et võttes arvesse, et mingeid investeeringud vajalike teenuste osutamiseks hageja poolt tehtud ei ole, siis ei saa teha ka mingeid järeldusi selle kohta, milline võib olla teenuse majanduslik väärtus, millest peaks omakorda tulenema vedajatelt teenuse eest küsitav hind. Tulenevalt ülaltoodust on kostja seisukohal, et hageja nõue on alusetu. Menetluskulud jätta hageja kanda. (tl. 86-105)

3.Hageja esitas 23.03.2018 täiendavad tõendid, sh Vironia Keskus OÜ (hageja eelmine ärinimi) ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse vahel 28.12.2016.a. sõlmitud bussijaama opereerimise leping. Nimetatud leping on käesolevas tsiviilasjas oluline tõend seetõttu, et see:  Sätestab Kohtla-Järve bussijaamale ja selles osutatavatele teenustele kehtivad objektiivsed nõuded. Ühistranspordi taristu objektide planeerimist, rajamist, korrashoidu ja kasutamist korraldab siiski omavalitsusorgan ehk Kohtla-Järve Linnavalitsus (ühistranspordiseaduse § 13 lg 1 p 4), aga mitte kostja. Järelikult tuleb hageja kohustuste mahtu ning seda, kas hageja on oma kohustuste täitmisega hakkama saanud, hinnata Kohtla-Järve Linnavalitsusega sõlmitud lepingust ja seal fikseeritud standarditest lähtuvalt.  Lükkab ümber kostja väite, nagu eksisteeriks hageja ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse vahel mingi leping (rendileping?), milles sisalduva tasu näol on hageja tasu bussijaama korrashoiukohustuste täitmise eest juba (Kohtla-Järve linnalt?) kätte saanud. Leping tõendab, et mitte mingit tasu bussijaama haldamise eest hageja Kohtla-Järve Linnavalitsuselt ei saa; küll lubab leping hagejal nõuda bussijaamas osutatavate teenuste eest tasu nende teenuste kasutajatelt (sh ka kostjalt).  Lükkab ümber kostja väite, nagu oleksid hageja poolt Kohtla-Järve bussijaamas osutatava teenuse või selle kvaliteediga seotud mingid pidevad probleemid, mida kostja illustreerib kohtule esitatud sensatsiooniliste ja emotsionaalsete ajaleheartiklitega, mis – arusaadavalt – ei tõenda aga mitte ühtki fakti. Tegelikkuses oli kuni 28.12.2016.a. lepingu sõlmimiseni lihtsalt lõplikult reguleerimata ja kokku leppimata see, millisele standardile peaks Kohtla-Järve uus bussijaam vastama või milliseid teenuseid seal peaks osutatama, mis omakorda tekitaski mõningaid eriarvamusi, mida kostja poolt viidatud artikkel ka kajastas. 28.12.2016. a. lepinguga saavutati eelnimetatud küsimuses aga lõplik üksmeel ning mitte ühtki pretensiooni ei ole hagejale enam laekunud, mingitest sanktsioonidest, ultimaatumitest või bussijaama ärakolimisest kõnelemata. Ka näitab fakt, et 28.12.2016.a. lepinguga usaldati bussijaama opereerimine ikkagi hagejale – vähem kui kaks kuud peale kostja poolt viidatud artiklite ilmumist – seda, et mingeid

tõsiseltvõetavaid probleeme Kohtla-Järve bussijaamas tegelikult ei esinenud (on äärmiselt väheusutav, et leping bussijaama opereerimiseks oleks sõlmitud isikuga, kes on eelnevalt tõestanud, et ta ei saa sellega hakkama). Hageja esitas fotod (12 tk), tõendamaks et Kohtla-Järve bussijaamas osutatavad teenused vastavad 28.12.2016.a. lepingus kokkulepitule. Väljavõte piletimüügi infosüsteemist tõendab, et kostja vastuses esitatud väide, nagu ei kasutavat kostja hageja poolt osutatud teenuseid ainuüksi seetõttu, et Kohtla-Järve bussijaamas puuduvat piletite (eel)müük ega müüdavat pileteid kostja poolt teenindatavatele liinidele, on täiesti väär. Kolme kuu (detsember, 2017 – veebruar, 2018) piletimüügiväljavõte näitab, et hageja poolt opereeritavast bussijaamast on müüdud kostja poolt teenindatavatele liinidele kokku 347 piletit kogumaksumusega 1943,50 eurot. Seega kuulub kostjale Kohtla-Järve bussijaamas enimmüüdavate liinide hulgas 3. koht Lux Express Estonia AS-i ja MK Autobuss AS-i järel ning Estonian Lines OÜ ees. Järelikult muudab hageja aktiivne tegevus Kohtla-Järve bussijaama opereerimisel võimalikuks kostja majandustegevuse läbiviimise ehk bussiliinide teenindamise ning suurendab otseselt kostja müügikäivet (kui hageja ei müüks pileteid Kohtla-Järve bussijaama (eel)müügist kostja poolt teenindatavatele liinidele, siis ostaksid reisijad pileteid selle asemel kostja konkurentide poolt teenindatavatele liinidele); kostja aga eitab sellegipoolest järjekindlalt bussijaama teenuste kasutamist. Hageja esitas väljavõtted kostja peamistele konkurentidele (Lux Express Estonia AS, MK Autobuss AS, Estonian Lines OÜ) bussijaama kasutamise eest väljastatud arvetest ning nende tasumistest. Tasu bussijaama kasutamise eest kehtib täpselt samadel alustel kõigile vedajatele ning kõik vedajad seda ka tasuvad; üksnes kostja on üritanud rajada oma äritegevuse tasu mittemaksmisele ja selle abil rikastumisele. Hageja esitas kohtule tema poolt kostjale väljastatud arved (8 arvet) kogusummas 3365,45 eurot. Tegemist on Kohtla-Järve bussijaama kasutamise tasu nõudega, mis on tekkinud alates hagi esitamisest kuni käesoleva kuupäevani. Juhul, kui pooled 02.04.2018. a. kohtuistungil kompromissi ei peaks sõlmima, soovib hageja eelnimetatud summa võrra oma nõuet kostja vastu suurendada. (tl. 114-119) 02.04.2018 KOHTUISTUNG

4.Kohtuistungil jäi hageja esindaja Juhan Raudam hagis esitatud nõude juurde ja palus hagi rahuldada. Hageja esindaja märkis, et hageja on kõiki teenuseid osutanud vastavalt Kohtla-Järve linnaga sõlmitud kokkuleppele. Vastavalt Ühistranspordi seadusele on bussijaam infrastruktuuri objekt ja selle tegevust korraldab kohalik omavalitsus Kohtla-Järve linn ja nendega on hagejal sõlmitud leping ja seal on kirjas, mis peab olema bussijaamas ja mis ei pea. Vastavalt sellele loetelule võibki kontrollida, kas need asjad seal on või mitte. Hinna osas on nad pöördunud Konkurentsiameti poole ja vastavalt sellele on nende hinnastamine orienteeritud. Bussijaam tegutseb ja toimib. Kostja on ise ka bussijaama omal ajal hallanud, teab hästi, mida see endast kujutab, mujal ta maksab ka nende teenuste eest, Sillamäel näiteks. Kui kostjale Kohtla-Järve bussijaam ei meeldi, siis ta võib teenindada neid liine, mis ei lähe läbi selle bussijaama ja pääseb tasu maksmise kohustusest. See pole aus ka teiste bussifirmade suhtes, et kostja ei maksa, nad peavad haldajana tagama, et osutataks teenuseid võrdsetel tingimustel. Nõuet nad ei suurenda. Linnaga sõlmisid nad lepingu 2016.a detsembris. Enne seda oli seal kindlasti ootesaal. WC, piletite eelmüüki varasemal perioodil vist ei olnud. Piletite müük toimub T-pileti vahendusel, nad on neile taganud müügikoha. Toimub territooriumi kasutus, bussijaama puhastatakse lumest, bussid saavad territooriumile siseneda ja seal peatuda. 2016.aastal said bussijaama nõuded lõplikult paika, saabumistasuks jäi 1 euro. Kostja on bussijaama kasutanud alates 2014. aastast. Kostja esindaja Margus Kiir jäi esitatud vastuse juurde, selgitades, et nad on kasutanud läbisõidu platsi, bussijaama ei ole nad kasutanud, seda korraldab linn. Lund seal tõesti puhastatakse. Lepingut neil ei ole. Teine pool ei ole suutnud tõendada, millises ulatuses on nad alusetult säästnud. Konkurentsiameti vastuses märgitakse, et hinna puhul peaks lähtuma majanduslikest näitajatest. Kui teine pool tahab teenustasu selle eest, et ta on talvel puhastanud platsi, siis sellel on mingi hind ja see tuleks jagada tarbijate vahel. Vedaja huvi on bussijaamas

ning eeldatavasti puudub vaidlus selle üle, et tegemist on pigem keskmisest madalama kui kõrgema hinnaga (kui kostja ise Kohtla-Järve bussijaama haldas, oli tema poolt liinivedajatelt küsitav tasu kõrgem). Mitte ükski seadus ei kohusta hagejat Kohtla-Järve bussijaama tasuta hooldama. Seadus ei sätesta, et leping bussijaama kasutamiseks peab olema sõlmitud ilmtingimata kirjalikus vormis või et sellega saab nõustuda üksnes otsese, selgesõnalise tahteavaldusega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. TsüS § 68 lg 3 kohaselt on selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg, kaudne tahteavaldus. Õiguskirjanduses märgitakse: „Enamikel juhtudel, kui seadusest ei tulene otsese tahteavalduse nõuet, võib tahet avaldada lisaks otsesele tahteavaldusele ka kaudse tahteavaldusena. Kaupluses näiteks toimub nii müügilepingu sõlmimine (kohustustehing) ja ka omandi üleandmine (käsutustehing) reeglina konkludentsete tahteavalduse vahetamise kaudu – ostja asetab soovitud asjad kassalindile ja tasub nende eest kassasse, kassas olev kaupluse töötaja aga annab asjade valduse ja sellega ka omandi ostjale üle, ilma et nimetatud tehinguga seoses ühtegi sõna peaks vahetama.“ (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 222). Kostjapoolne konkludentne tahteavaldus (bussijaama teenuste jätkuv kasutamine) on täiesti piisav selleks, et hageja ja kostja vahelise leping võiks lugeda sõlmituks ning et hageja saaks nõuda kostjalt selle täitmist, so tasu maksmist.(VÕS § 101 lg 1 p 1). Hageja ei ole kohustanud kostjat teenindama Kohtla-Järvet läbivaid bussiliine ning kui kostjale oleks bussijaama kasutamise tasu maksmine tõepoolest täiesti vastuvõetamatu, siis peaks kostja teenindama üksnes neid bussiliine, mis läbivad selliseid (väheseid) bussijaamu, kus eelnimetatud tasu ei küsita. Kostja enda eelnev tegevus Kohtla-Järve bussijaama haldajana näitab, et liinivedajatelt tasu küsimise aluspõhimõtted on kostjale selged ning väga hästi teada; olles muutunud olukorras ise liinivedajaks, ei soovi kostja neid lihtsalt järgida. ÜTS § 11 lg 3 paneb bussijaama valdajale ehk hagejale kohustuse tagada kõigile liinivedu korraldavatele vedajatele võrdsed tingimused terminali, bussijaama või seisuplatsi kasutamisel. Hageja on seda teinud, kuid hagejal ei ole – loogiliselt võttes – võimalik näiteks nende vedajate jaoks, kes on valmis hagejale tasu maksma, Kohtla-Järve bussijaamast talvel lund lükata, kostja busside eest jätta see aga lükkamata (sest kostja hagejale tasu maksta ei soovi). Niisiis on kostjale teenuste osutamine toimunud juba aastaid teiste vedajate kulul. Eelnimetatu on arusaadavalt ebaõiglane lahendus ning tekitab kõigele lisaks täiesti ebanormaalse konkurentsiolukorra: kostjal on võimalik – lihtsalt kirjaliku lepingu sõlmimisest kõrvale hoidudes – hoida enda jaoks ühtlasi kokku märkimisväärseid kulusid ning saavutada seeläbi lubamatu konkurentsieelis teiste (ausate) vedajate ees, kellega ta konkureerib.

13.Riigikohus on 08.06.2016 lahendi nr. 3-2-1-43-16 p. 11 teises lõigus märkinud, et: „VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.“ Sama lahendi p 13 märgib kohus „Kuigi maa- ja ringkonnakohus on eitanud pooltel lepingu olemasolu, on nad möönnud, et kui lepingu saab siiski lugeda sõlmituks, saab pooltel olla kaikoha üürileping. Kolleegium nõustub kohtutega, et poolte õigussuhe võib olla kvalifitseeritav kaikoha üürilepinguna VÕS § 271 järgi. Viidatud sätte kohaselt kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Eespool on kolleegium põhjendanud, et hageja soovis kostja sadamas kaikohta tasu eest kasutada ning kostja oli nõustunud hagejale seda teenust osutama (vt p 11). Selline kokkulepe vastab üürilepingu tunnustele. Ülaltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et pooltel ei olnud lepingulist suhet, ning muudab selles osas ringkonnakohtu õiguslikku põhjendust. Asjaolu, et pooltel võis olla lepinguline suhe, ei too aga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist, kuna vaidluse lõpplahendus praeguses asjas sellest järeldusest ei sõltu.“