Hageja: Aktsiaselts Kinnisvara Info (registrikood 10176728), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
Info
hagi
XX
vastu
võla
Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 11.04.2017 otsus osas, milles maakohus ei piiranud XX-lt Aktsiaseltsi Kinnisvara Info kasuks välja mõistetud viivist summaga 7282,61 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega piirata XX-lt Aktsiaseltsi Kinnisvara Info kasuks välja mõistetud viivist summaga 7282,61 eurot.
2.Samuti tühistada Harju Maakohtu 11.04.2017 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus menetluskulude jaotus.
Muus osas jätta Harju Maakohtu 11.04.2017 otsus muutmata.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 5.1 Hagi rahuldada osaliselt. 5.2 Välja mõista kostjalt XX hageja Aktsiaselts Kinnisvara Info kasuks põhivõlgnevus 7717,39 eurot. 5.3 Välja mõista kostjalt XX hageja Aktsiaselts Kinnisvara Info kasuks seisuga 12.05.2016 viivis 2461,37 eurot ja alates 13.05.2016 viivis 0,2% päevas
põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse kohase tasumiseni, kuid kokku viivist mitte rohkem kui 7282,61 eurot. 5.4 Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 10 % ulatuses Aktsiaseltsi Kinnisvara Info kanda ja 90 % ulatuses XX kanda. 5.5 Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul peale käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Kinnisvara Info (hageja) esitas 12.05.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse E OÜ ja XX (kostja) vastu, milles palus neilt solidaarselt välja mõista põhivõla summas 7717,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 2461,37 eurot ja viivise 0,2% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõla tasumiseni. E OÜ kustutati registrist 19.09.2016. Harju Maakohus lõpetas 10.10.2016 määrusega TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel menetluse E OÜ (kustutatud) osas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja E OÜ 01.09.2009 üürilepingu, mille kohaselt hageja üüris üürnikule Tallinnas, Peterburi tee 44 asuvad ruumid, üldpinnaga 214 m2, tähtajaga kuni 31.08.2014. 29.08.2014 muutsid üürilepingu pooled üürilepingut ja leppisid kokku, et üürileping lõppeb 31.08.2019. Üürilepingu muudatuste p 4.1 kohaselt kohustus üürnik tasuma hagejale üüritavate ruumide eest üüri perioodil 01.09.2014 kuni 31.08.2016 7,50 eurot/m2 + käibemaks, kokku 1926 eurot kuus. Üür tuli tasuda eelneva kuu 25. kuupäevaks ning sisaldas endas tasu üüritavate ruumide ja kanalisatsiooni eest. Kütte, elektri, vee, side jm teenuse ees kohustus üürnik tasuma igakuiselt lisaks üürile, mille kohta hageja esitas igakuised arved. Alates 25.04.2015 ei tasunud üürnik enam üüri ega kõrvalkulusid. 19.04.2016 meeldetuletusega andis hageja üürnikule täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas üürnikku, et võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb hageja üürilepingu üles. Üürnik oma kohustusi ei täitnud. 29.02.2016 ütles hageja üürilepingu üles. Hageja ja üürnik allkirjastasid üürilepingu lõppemisel üleandmisakti. Ülesütlemise hetkeks oli üürnik täielikult viivituses rohkem kui kuue kuu üüri ulatuses maksete tasumisega. Pärast üürilepingu lõppemist on üürnik osaliselt nõuded rahuldanud, kuid tasumata on endiselt nelja kuu üür ja kõrvalkulud summas 7717,39 eurot (oktoober 2015 kuni veebruar 2016). Oktoober 2015 üürist on hageja maha arvestanud tulenevalt üürilepingu p 8.3 üürniku tasutud deposiidi 788,56 eurot. Tulenevalt üürilepingu p 6.3.1 on üürnik
kohustatud tasuma hagejale viivist kuni kohustuse täitmiseni määras 0,2% päevas. 07.05.2015 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 15042015, mille kohaselt kohustus kostja käendama hageja ja üürniku vahel 01.09.2009 sõlmitud üürilepingust tulenevaid kohustusi maksimumsummas 15 000 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et 07.05.2015 sõlmitud käendusleping nr 15042015 on vastuolus heade kommetega ning seetõttu tulenevalt TsÜS § 86 lg 2 tühine. Kostja oli sunnitud käenduse andma tulenevalt erakorralisest vajadusest. Alates 2014 lõpust hakkasid üürnikul tekkima ajutised makseraskused, mis nähtub majandusaasta aruannetest. Makseraskused olid tingitud algselt müügikäibe langemisest, millele hiljem lisandus vaidlus Maksu- ja Tolliametiga. Pangakontode arest Maksu- ja Tolliameti poolt raskendas üürniku igapäevast majandustegevust. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja üürniku juhatuse liige ning oli sunnitud sõlmima käenduslepingu, kuna vastasel juhul oleks hageja lõpetanud võlgnevuse tõttu üürilepingu. Kui kostja ei oleks käenduslepingut sõlminud, oleks OÜ E jäänud ilma müügikohast ja laost, mida ta vajas oma majandustegevuseks. Juhatuse liikme tegevus oli kostjale ainukeseks sissetuleku allikaks. Kostja sissetulek oli keskmiselt 337,12 eurot kuus. Käenduslepingu sõlmimise hetkel oli kostjale selge, et käenduslepingu mittesõlmimisel jääb kostja oma töökohast ja püsivast sissetulekust ilma. Kostjal olid käenduslepingu sõlmimise ajal kohustus tasuda elatist 200 eurot ning eluasemelaenu 124 eurot. Töökohast ilma jäämisel oleks kostjal tekkinud tõsised makseraskused, mis oleks võinud viia pankrotini. Seega puudus kostjal tekkinud sundolukorras lepinguvabadus, kostja oli sunnitud käenduse andma tulenevalt erakorralisest isiklikust vajadusest.
4.Käenduslepingu sõlmisega võttis kostja endale rahalise vastutuse, mis on võrreldes tema igakuise sissetulekuga ebamõistlikult suur. Käenduslepinguga käendati kohustust, mis ületas kostja sissetulekut mitmeid kordi. Selge on, et mõistlik inimene, kes ei oleks sundolukorras, ei võtaks endale kohustust, mis on enam kui 44 korda suurem tema sissetulekust. Seega tuleb käenduslepingut pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Hageja oli selles olukorras jõupositsioonis ja teadlik või pidi olema teadlik sõltuvussuhtest. Hageja ei kontrollinud käenduslepingu sõlmimisel kostja maksevõimet. Käenduslepingu sõlmimisel ei pidanud pooled läbirääkimisi ja kostjal puudus võimalus käenduslepingu tingimuste muutmiseks. Üürniku võla sissenõudmiseks saatis hageja kostjale e-kirja koos valmisoleva käenduslepinguga ja palus koheselt lepingu allkirjastada. Pooltele oli selge, et juhul kui üürnik ja hageja ei saavuta võlgnevuse osas kokkulepet ja kui kostja ei sõlmi käenduslepingut, saab hageja avalikustada võlgnevusinfo avalikes võlaregistrites ning uue üürilepingu sõlmimine üürnikule muutuks võimatuks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 11.04.2017 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 7717,39 eurot, viivise 2461,37 eurot ja alates 13.05.2016 viivise 0,2% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist.
6.Maakohtu otsuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Hageja ja E OÜ (registrist kustutatud) sõlmisid 01.09.2009 üürilepingu, mille kohaselt hageja üüris üürnikule Tallinnas, Peterburi tee 44 asuvad ruumid, üldpinnaga 214m2,
-
-
-
tähtajaga 31.08.2014; 29.08.2014 sõlmisid hageja ja üürnik kokkuleppe üürilepingu muutmiseks, millega pikendasid üürilepingu tähtaega kuni 31.08.2019 ja muutsid üürihinda perioodiks 01.09.2014 kuni 31.08.2016 7,50 eurot/m2 + käibemaks, kokku 1926 eurot kuus (sh üür + kanalisatsioon), milline tuli tasuda eelneva kuu 25. kuupäevaks; Lisaks üürile kohustus üürnik tasuma kõrvalkulude eest igakuiselt vastavalt hageja poolt esitatud arvele; Alates 25.04.2015 ei tasunud üürnik enam üüri ja kõrvalkulude eest igakuiselt ettenähtud tähtajaks; Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr 15042015 (dateeritud 17.04.2015, allkirjastatud kostja poolt 24.04.2015 ja hageja poolt 07.05.2015), mille kohaselt kostja kohustus tagama hageja ja üürniku vahel 01.09.2009 sõlmitud üürilepingust tulenevaid kohustusi maksimumsummas 15 000 eurot; 29.02.2016 ütles hageja üürnikuga üürilepingu erakorraliselt üles, mille osas pooled koostasid üleandmise-vastuvõtmise akti; Üürnikul jäi hageja ees võlgnevus 7717,39 eurot, millele lisandub viivis 0,2% tulenevalt üürilepingu p 6.3.1.
7.Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 alusel on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
8.Maakohus leidis, et kostjaga sõlmitud käendusleping ei ole kostja poolt esile toodud asjaoludel vastuolus heade kommetega ega tühine. Kostja ei ole tõendanud, et ta viibis sundolukorras, ja et hageja oli väidetavast sundolukorrast teadlik. Asjaolu, et kostja soovis endale kuuluva äriühingu majandustegevuse jätkamist, sh rendilepingu jätkamist, ei näita kostja erakorralist vajadust käenduslepingu sõlmimiseks. Kohus nõustus hagejaga, et kostja erakorraline vajadus ei saanud tulla üürniku kehvadest majandustulemustest 2015.a. Ettevõtlus on seotud riskidega ning keeruline turuolukord ei tähenda, et tegemist on erakorralise vajadusega. Tegemist ei saa olla erakorralise olukorraga, kui kostja äriühingu juhatuse liikmena ei maksa makse või neid valesti maksab. Kostja on oma vastuses märkinud, et makseraskused põhjustas üürnikule asjaolu, et MTA alustas maksukontrolli ja arestis üürniku kontod, mis takistas üürniku majandustegevust, mille tulemusel koostööpartnerid lõpetasid üürnikuga koostöö ja üürnik ei saanud osaleda enam riigihangetes. Kostja oli teadlik nii enda sissetulekutest kui ka üürniku majanduslikust olukorrast ja pidi aru saama enda majanduslikust olukorrast käenduslepingu sõlmimisel, mistõttu ei saa olla tegemist kostja sundolukorraga.
9.Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli teadlik või pidi olema teadlik üürniku ja kostja erakorralistest vajadustest. Asjaolu, et hageja on seoses üürniku võlgnevusega küsinud lisatagatist üürniku juhatuse liikme käenduse näol, ei tähenda, et hageja oli teadlik üürniku või kostja majanduslikust seisust. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja oli teadlik, et E OÜ juhatuse liikmeks ja omanikuks olemine oli kostja ainukeseks sissetulekuks. Lisaks oli ka kostja ise, andes olukorras, kus üürnikul oli võlg, isikliku käenduse üürilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks, arvamusel, et üürniku majanduslik seisund paraneb, mistõttu ei saa eeldada, et hageja oli või pidi olema teadlik kostja väidetavast sundolukorrast. Kohus
nõustus hagejaga, et tavapärane on, et äriühingu juhatuse liikmed tagavad isikliku käendusega äriühingu kohustusi.
10.Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-157-14 asunud samuti seisukohale, et käenduslepingut TsÜS § 86 mõttes ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet (sama seisukoht Riigikohtu lahendis 3-2-1-169-13). Riigikohus rõhutab, et kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks.
11.Käendusleping ei ole tühine ka põhjendusel, et käenduskohustus oli väidetavalt võrreldes kostja sissetulekuga ebamõistlikult suur ja, et hageja ei kontrollinud kostja maksevõimet. Eluliselt ei ole usutav, et kostja sissetulekuks oli üksnes 337,12 eurot olukorras, kus kostjal oli kohustus elatise ja eluasemelaenu näol kuus kokku juba 324 eurot. Usutav ei ole, et kostja oli võimeline kuus hakkama saama 13,12 euroga. Seega on kostja varjanud enda sissetulekuid. Lisaks nõustus kohus hagejaga, et käendusleping ei saanud olla sõlmitud kostjale ebasoodsatel tingimustel, kuna üürileping ise oli sõlmitud soodsatel tingimustel. Hageja on kohtule esitanud tõendid, millede kohaselt oli aadressil Tallinn, Peterburi tee 44 üürhinnaks 9 eurot/m2, kuid hageja on üürinud endale kuuluvad ruumid üürnikule hinnaga 7,50 eurot/m2. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et kostjal puudus võimalus pidada läbirääkimisi käenduslepingu tingimuste osas. Asjaolu, et hageja on edastanud kostjale käenduslepingu allkirjastamiseks, ei tähenda, et kostjal puudus võimalus tingimuste osas läbirääkimisi pidada. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üritanud pidada läbirääkimisi.
12.Kohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta sõlmis käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et hageja oli nimetatud asjaoludest teadlik. Seega ei ole käendusleping tühine TsÜS § 86 lg 2 alusel. Puudub vaidlus, et üürnikul oli hageja ees üüri ja kõrvalkulude võlgnevus summas 7717,39 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et on vastava kohustuse täitnud, mistõttu kuulub VÕS § 142 lg 1, VÕS § 145, VÕS § 27, VÕS § 292 lg 1, VÕS § 100, VÕS § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 tulenevalt kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 7717,39 eurot. Üürilepingu p 6.3.1 kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,2% päevas, mille osas vaidlus puudub. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise 2461,37 eurot seisuga 12.05.2016 ja alates 13.05.2016 viivise 0,2% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.11.05.2017 esitas kostja Harju Maakohtu 11.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada.
14.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tõlgendanud TsÜS § 86 ebaõigesti. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kostja ei olnud käenduslepingu sõlmimisel sundolukorras ja ei tegutsenud käenduslepingu sõlmimisel lähtudes erakorralisest vajadusest. Samuti ei nõustu
kostja kohtuga selles, et erakorralise olukorra puhul on tegemist üksnes olukorraga, kus ohus on eelkõige elu ja tervis ning turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses. Kaasaaegses maailmas on püsiva sissetulekuta jäämine raske ja erakorraline olukord, mis võib sundida isikut tegutsema ebamõistlikult või sõlmima kahjuliku lepingu.
15.Kostja ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et käendaja sundolukord ei ole tõendatud. Just see, et juhatuse liige oli teadlik, et ilma üürilepinguta ei saa äriühing oma majandustegevust jätkata, mille tulemusena jääb ka juhatuse liige ilma sissetulekuta, ongi erakorraline sundolukord. Kostja ei nõustu maakohtuga ka selles, et juhatuse liige pidi äritegevusega seotud äririske arvestama ka käenduslepingu sõlmimisel. Iga kord tuleb eraldi hinnata, kas juhatuse liige tegutses lähtudes enda vabast tahtest üksnes ärikasumi teenimise eesmärgil või teostas tehingu olukorras, kus eesmärgiks ei olnud kasumi teenimine, vaid enda kui füüsilise isiku sissetuleku tagamine. Arvestades tööturul olevat olukorda, kus ei ole lihtne töökohta leida, ei saa väita, et isik tegutses enda vabast tahtest ning ei olnud sundolukorras.
16.Kostjale jääb selgusetuks, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus seisukohale, et kostja on varjanud enda sissetulekuid. Tegemist on kohtu oletusega, mis ei saa olla kohtuotsuse langetamise aluseks. Samuti jääb mõistmatuks kohtu poolt teostatud üüritasu analüüs. Selles asjas puudub vaidlus üürilepingu tingimustes ja üüritasu suuruse osas. Küsimus ei ole selles, kas üürileping oli sõlmitud põhivõlgniku jaoks soodsatel või ebasoodsatel tingimustel, vaid selles, et mõistlik inimene, kes ei tegutse sundolukorras, ei sõlmi käenduslepingut summas 15 000 eurot, teades et lepingu täitmiseks tal rahalised võimalused puuduvad. Seega tuleb käenduslepingut pidada samuti käendussumma suuruse tõttu heade kommete vastaseks. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus ei piiranud kostjalt välja mõistetud viivist summaga 7282,61 eurot. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega piirab kostjalt välja mõistetud viivist summaga 7282,61 eurot. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
19.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käendusleping ei ole tühine TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis, turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk 278).
20.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja soov äriühingu majandustegevuse (sh üürilepingu) jätkamiseks ei näita erakorralist vajadust käenduslepingu sõlmimiseks. Kostja väitel oli üürilepingu jätkamine äriühingu majandustegevuse jätkamiseks vajalik, ning majandustegevuse jätkumiseta oleks kostja kaotanud oma ainsa sissetuleku, milleks oli juhatuse liikme tasu 337,12 eurot kuus. Kolleegium märgib, et konkreetsest äriühingust sissetuleku kaotamine ei tähenda sissetuleku teenimise võime kaotamist. Kostja selgitustest ei ole aru saadav, miks oli kostja jaoks sundolukorraks säilitada endale väike, s.o 337,12 euro suurune, igakuine sissetulek, selle asemel, et näiteks töötada töölepingu alusel mõne muu tööandja juures, kus töötasu oleks eelduslikult kõrgem. Ainuüksi töötasu alammäär oli 2015.a 390 eurot. Kostja viide, et teise töökoha leidmine on raske, on tõendamata. Lisaks ei nähtu kostja esitatud asjaoludest, et E OÜ-l oli võimalik oma majandustegevust korraldada üksnes vaidlusalusel üüripinnal, mitte aga sõlmida äritegevuse jätkamiseks üürilepingut teise üürileandjaga teise üüripinna (muuhulgas nt väiksema ja odavama) üürimiseks. Kostja väide, et E OÜ üürivõlg oleks avaldatud avalikus võlaregistris ning seetõttu ei oleks teised üürileandjad E OÜ-ga üürilepingut sõlminud, on samuti tõendamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et ta sõlmis käenduslepingu erakorralisest vajadusest tulenevalt.
21.Lisaks nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oli teadlik või pidi olema teadlik kostja väidetud erakorralisest vajadusest. Üksnes asjaolu, et hageja küsis üürnikult lisatagatist, ei tähenda, et hageja oli teadlik või pidi olema teadlik, et E OÜ juhatuse liikme tasu oli väidetavalt kostja ainsaks sissetulekuks. Samuti ei olnud hagejal kohustust kostja maksevõimet kontrollida. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 p-s 11 selgitanud, et krediidiasutustel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustus laenulepingute puhul, mitte käenduslepingute puhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka krediidiasutuseks mitteoleval isikul olla kohustust kontrollida käendaja maksevõimet.
22.Maakohus märkis, et kuna kostja kohustused elatisele ja eluasemelaenule kuus on kokku 324 eurot, siis on kostja varjanud oma sissetulekuid, kuna ei ole usutav, et ta on võimeline kuus hakkama saama 13,12 euroga. Kostja on heitnud apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et maakohtu seisukoht kostja poolt sissetulekute varjamise kohta on oletuslik. Ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu järeldus, et on ebausutav, et pärast elatise ja eluasemelaenu tasumist, suudaks kostja oma muud kulutused katta 13,12 euroga kuus. Sellest järeldub, et ka juhul, kui kostja sissetulek oli 337,12 eurot kuus, oli kostjal muid vahendeid oma kulutuste finantseerimiseks.
23.Maakohus on põhjendatult leidnud, et tõendamata on kostja seisukoht, et tal puudus võimalus käenduslepingu osas läbirääkimisi pidada. Asjaolu, et hageja saatis kostjale käenduslepingu ja palus selle allkirjastatult tagasi saata, ei tähenda, et kostjal puudus võimalus käenduslepingu üle läbirääkimisi pidada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks teinud hagejale ettepaneku lepingutingimuste muutmiseks.
24.Kolleegium nõustub kostja väitega selles, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust küsimus, kas üürilepingus kokkulepitud üüri suurus oli E OÜ jaoks soodne või mitte.
25.Kostja on tuginenud ka asjaolule, et käendusleping on heade kommete vastane võlasumma suuruse tõttu. Kolleegium leiab, et käendaja vastutuse maksimumsumma 15 000 eurot ei ole sedavõrd suur, et käenduslepingut saaks lugeda käendaja vastutuse maksimumsumma tõttu heade kommete vastaseks.
26.Ülaltoodule tuginedes on põhjendatud maakohtu seisukoht, et käendusleping kehtib.
27.Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 7 717,39 eurot, viivise 12.05.2016 seisuga 2461,37 eurot ja alates 13.05.2016 viivise 0,2 % päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et käenduslepingu p 2.2 kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 15 000 eurot. Riigikohus on küll selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (Riigikohtu 12.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13 p 12). Samuti tuleneb viidatud Riigikohtu otsusest, et tuleb arvestada, millisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest viivisenõue tulenes. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulevat viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Ringkonnakohus märgib, et kuna käenduslepingus endas ei ole viivises kokku lepitud, siis saab käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamise eest nõuda viivist, mis ületab käendaja vastutuse piirmäära, VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Samas järeldub Riigikohtu 12.03.2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13 p-s 12 sedastatust, et tuleb selgeks teha, kelle kohustuse rikkumisest tulenevalt viivist nõutakse. Käesoleval juhul ei ole hageja hagiavalduses tuginenud kostja enda viivitusele. Hagis on tuginetud üksnes E OÜ viivitusele ning sellele, et kostja vastutab E OÜ-ga solidaarselt. Seega ei ole hageja nõudnud kostjalt viivist tulenevalt kostja enda viivitusest, vaid tulenevalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitusest. Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt välja mõistetud viivist piirata summaga 7282,61 eurot. Nii tuleb kostjalt välja mõista viivis 12.05.2016 seisuga 2461,37 eurot ja alates 13.05.2016 viivis 0,2 % päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku viivist mitte rohkem kui 7282,61 eurot (käendaja vastutuse maksimummäär 15 000 eurot – põhivõlg 7717,39 eurot). Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hageja palus kostjalt välja mõista ka hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise protsendina kuni põhivõla tasumiseni, siis ei ole võimalik kindlaks määrata hagi rahuldamise täpset ulatust. Kolleegium peab põhjendatuks jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 10 % ulatuses hageja kanda ning 90 % ulatuses kostja kanda.
29.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.