Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse peale on siis õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hageja on 24.10.2017 esitanud kostja vastu nõude (tl 6-9, parandatud hagi tekst 12.01.2018 tl 46-49), kostja ja Lux Eesti OÜ vahel 04.12.2015 sõlmitud osamaksetega tasumise müügilepingust nr L04661, mille kohaselt leppisid pooled kokku ostetavas kaubas ning kauba maksumuse ja osamaksetega tasumise tingimustes. Kostja kohustus tasuma kauba eest kokku 1750 eurot, igakuiste maksetena 12ks kuupäevaks, esimese maksega 12.01.2016 summas 51,44 ning viimase osamaksega 12.12.2019 summas 51,44 eurot. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu lisa eritingimuste kohaselt oli Lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 11,9 % aastas (tl 11). Kostja tasus 04.12.2015 lepingus märgitud lepingu tasu summas 15 eurot, sissemakse 130,00 eurot ja 12.01.2016 osamakse ning rohkem tasumisi ei teostanud. Seega jättis kostja perioodil 12.02.2016 kuni lepingust taganemiseni 29.09.2016 (tl 13) tasumata osamakseid 169,32 euro ulatuses, intressi makseid 182,36 euro ja lepingu haldustasu 8,4 euro ulatuses. Peale lepingust taganemist oleks pidanud kostja tasuma veel põhiosamakseid summas 1419,46 eurot, seega oli peale lepingust taganemist kostja võlgnevus lepingu põhiosamaksete ulatuses 169,32 + 1419,46 = 1588,78 eurot. Nõue on loovutatud hagejale 25.04.2017 (tl 14). Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, VÕS § 82 lg-le 1, VÕS §-le 100, VÕS § 101 lg-le 1 ja VÕS § 113 lg-le 1 ning hageja nõuab kostjalt lepingust nr L04661 tuleneva põhivõla 1588,78 euro, intressi 182,36 euro, lepingu haldustasu 8,40 euro, sissenõuatavaks muutunud viivise 201,48 euro ning alates 25.10.2017 jooksva viivise 0,0326 % tasumata põhinõudelt päevas väljamõistmist.

KOSTJA VASTUVÄITED

Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud allkirja vastu 06.12.2017 (tl 30). Kostja avaldab 14.12.2017 vastuses (tl 31), et ta ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu. Kostja tunnistab, et talle müüdi tolmuimeja Lux, kuid kuna ta ei olnud sellega rahul, siis pakkis ta selle kasti kokku ja saatis postkontori kaudu tagasi. Kostja esitas vastusega koos AS Eesti Posti aadressikaardi, millest nähtuvalt on kostja saatnud Lux Eesti OÜ-le saadetise 25.07.2016 (tl 32), müügilepingu-arve nr

15/12/7009/01 (tl 33) ja Lux Eesti OÜ 03.05.2016 kirjaliku vastuse kostja 03.05.2016 telefonikõnele (tl 34). HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA 14.12.2017 VASTUVÄIDETELE Hageja esitas 12.01.2018 kohtule oma seisukohad (tl 42-43), milles märgib, et hageja ei nõustu kostja vastuses esitatud seisukohtade ega väidetega. Hageja täpsustas tehingu asjaolusid ja toote asukohta toote müünud Lux Eesti OÜ-lt. Lux Eesti OÜ kinnitas, et toode asub nende laos ning on ladustatud sinna, et kostja sellele järgi läheks (tl 44). Hageja leiab, et kostja vastuväide ei ole asjakohane ning hageja nõue kostja vastu on põhjendatud. Nagu nähtub kostja vastusele lisatud dokumentidest, et kostja on helistanud Lux Eesti OÜ-sse 03.05.2016 ning esitanud sõnalise taganemisavalduse osamaksetega müügilepingust ning Lux Eesti OÜ on kostjale 03.05.2016 koostanud vastuse, et kostja ei ole järginud lepingus ja seadusest tulenevat lepingust taganemise tähtaega. Hageja märgib, et VÕS § 49 lg 1 kohaselt võib tarbija väljaspool äriruume sõlmitavast lepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul. Samuti märgib hageja, et lepingu punkt 5.4 kolmas lause ütleb, et ostja on kohustatud müüjat teavitama kauba lepingutingimustele mittevastavusest kahe kuu jooksul pärast seda kui sai mittevastavusest teada ning nimetatud juhul oleks kaubale rakendunud müügigarantii. Hageja märgib, et kostja poolt esitatud Eesti Post aadressikaardilt nähtub, et see kannab postitemplit 25.07.2016. Seega ei ole kostja taganenud lepingust koduukselepingule ettenähtud tähtaja jooksul, samuti ei ole kostja teavitanud müüjat kauba mittevastavusest lepingu punktis 3.4 kirjeldatud tähtaja jooksul. Ei ole eluliselt usutav, et kui toote müügileping sõlmiti 2015. aasta detsembris, et kostja müügieseme mittevastavusest teada alles 03.05.2016. Samuti ei nähtu et kostja oleks oma õiguste kaitseks pöördunud Tarbijakaitseameti poole. Lisaks väärib märkimist, et sisuliselt ei ole senini tuvastatud, et toode oleks olnud puudustega, sest kostja ei ole esitanud müüjale toote müügigarantii osas ühtegi pretensiooni. Lepingu punktid 3.7, 4.2, 4.4 ja 7.1 kirjeldavad kõik lepingu muutmise või tahteavalduste edastamise vormi ning selleks on kirjalik vorm. Kõnesoleval juhul ei ole menetluses tõendatud, et kostja oleks esitanud ühtegi teadet müüjale või faktoorile kirjalikult. Kuna lepingust taganemine ei ole toimunud ei seaduse ega lepingu kohaselt, on kostjal lepingust tulenev kohustus jätkuvalt täitmata. Kuivõrd kostja ei ole täitnud tema ja Lux Eesti OÜ vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi ning faktoorile osamakseid tasunud, siis on kostja lepingut rikkunud ning hageja nõue on põhjendatud. Hageja jääb hagiavalduse juurde ning palub hagi kogu ulatuses rahuldada. KOSTJA VASTUS HAGEJA 12.01.2018 SEISUKOHTADELE Kostja esitas 06.03.2018 kohtule oma täiendavad seisukohad (tl 52), milles märgib, et tema ei soovi ega suuda maksta selle asja eest mis on Lux eesti OÜ laos. Tolmuimeja on ju Lux Eesti OÜ-l käes, seega tekib küsimus, miks ta peab selle eest maksma. Kostja palub menetlus ära lõpetada.

KOHTU PÕHJENDUSED

Järgides TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ja kuulanud kirjalikult ära mõlemad menetlusosalised, pidas kohus võimalikuks tsiviilasi lihtmenetluses sisuliselt lahendada. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, põhjendades seda alljärgnevalt. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Lux Eesti OÜ ja kostja vahel on 04.12.2015 sõlmitud osamaksetega tasumise müügileping nr L0466 (tl 10), millega kostja ostis tolmuimeja Lux Intelligence (tl 33) hinnaga 1750 eurot, tasudes sissemaksena 130 eurot ning kohustudes ülejäänud summa ehk 1620 eurot tasuma järelmaksuna võrdsete osamaksetega 51,44 eurot 48 kuu jooksul alates 12.01.2016. Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et nimetatud võlanõue on loovutatud hagejale (tl 13) samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid hageja nõude summale. VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude

loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Sealhulgas lähevad uuele võlausaldajale VÕS § 167 lg 3 alusel üle ka endise võlausaldaja õigused intressile (sh viivitusintress). Kostja on esitanud vastuväite ning leidnud, et kuna ostetud kaup ei rahuldanud teda, tagastas ta ostetud tolmuimeja posti teel müüjale. Kostja leiab, et kuivõrd ta on kauba müüjale tagastanud, ei pea ta ka maksma ostetud kauba eest. Kostja on kohtule esitanud kauba saatmise kohta tõendi, millest nähtuvalt on kostja saatnud Lux Eesti OÜ-le paki 25.07.2016.a (tl 32). Samuti on kostja on esitanud ka Lux Eesti OÜ vastuse kostja taganemisavaldusele (tl 34), millest võib välja lugeda, et kostja tegi müüjale suusõnalise taganemisavalduse 03.05.2016. Hageja leiab kostja vastuväite osas, et kostja ei ole järginud seaduses ettenähtud tähtaega lepingust taganemiseks. Kostja ei ole taganenud lepingust koduukselepingule ettenähtud tähtaja jooksul, samuti ei ole kostja teavitanud müüjat kauba mittevastavusest, s.h ei ole kostja esitanud müüjale toote müügigarantii osas ühtegi pretensiooni, samuti ei ole kostja esitanud taganemisavaldust kirjalikult. Hageja andmetel on asjassepuutuv tolmuimeja ladustatud Lux Eesti OÜ laos, et kostja sellele järgi läheks. VÕS § 49 lg 1 kohaselt võib tarbija väljaspool äriruume sõlmitavast lepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul. VÕS § 49 lg 2 kohaselt lepingu puhul, mille esemeks on asja üleandmine, hakkab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taganemise tähtaeg kulgema päevast, millal tarbija või tarbija nimetatud kolmas isik, kes ei ole vedaja, on saanud asja füüsiliselt enda valdusse. Kohus märgib esmalt seonduvalt kostja taganemisõigusega, et kuivõrd tarbija taganemisõigus on kujundusõigus, peab tarbija tegema taganemiseks ühemõttelise taganemisavalduse. Pelgalt asja ärasaatmisest taganemiseks ei piisa, s.o tarbija ei saa taganeda nö konkludentselt ehk kaudselt. Taganemiseks võib tarbija kasutada justiitsministri kinnitatud tüüpvormi. Taganemisavaldus on kättesaamist vajav tahteavaldus, s.t see jõustub kättesaamisel (TsÜS § 69). TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega ei sõltu taganemisavalduse vorm lepingu vormist, millest tahetakse taganeda, vaid võib olla ka suuline. VÕS ei ole taganemisavalduse sisule kindlaid nõudeid ette näinud. Oluline on, et lepingu teine pool saaks aru taganeda sooviva poole tahtest. Antud juhul ei nähtu küll kohtule esitatud tõenditest, et kostja oleks müüjale kirjaliku ühemõttelise taganemisavalduse teinud, kuid 03.05.2016 Lux Eesti OÜ kirjast (tl 34) nähtuvalt on Lux Eesti OÜ kostja poolt telefoni teel esitanud teavet (avaldust) lugenud taganemisavalduseks ning sellele ka kirjalikult vastanud. Seega võib kostja poolt esitatud taganemisavaldust lugeda vormikohaseks ja kättetoimetatuks. VÕS § 49 lg 1 sätestab tähtaja, mille jooksul võib tarbija lepingust taganeda põhjust avaldamata – s.o 14 päeva jooksul. Kostja on selgitanud oma 14.12.2017 vastuses (tl 31), et ostis tolmuimeja Lux, kuid pärast selle ostmist asja kasutades ei olnud ta ostetuga rahul. Seega oli tolmuimeja kostja valduses alates 04.12.2015 müügilepingu sõlmimisest. Juhul, kui kostja ei olnud rahul soetatud tolmuimejaga, oleks kostja pidanud kasutama oma taganemisõigust 14 päeva jooksul alates 04.12.2015. Toimikust nähtuvalt on kostja esitanud taganemisavalduse 03.05.2016.a.a, s.o viis kuud hiljem, mis ületab kordades seaduses ettenähtud 14-päevalist tähtaega. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole VÕS § 49 lg-st 1 tulenevat taganemisõigust tähtaegselt kasutanud ja seega minetas õiguse lepingust taganeda. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule. Kuna kostja ei täitnud kohustust vastavalt lepingule, siis on ta kohustust rikkunud. VÕS § 101 kohaselt on võlausaldajal õigus rikkumise korral rakendada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas ka lõike 1 punktis 6 sätestatud viivist.

VÕS § VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Kohtul tuleb lahendada küsimus, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt kostja ja Lux Eesti OÜ vahel 04.12.2015 sõlmitud osamaksetega tasumise müügilepingust nr L04661 tulenevat põhivõlga summas 1588,78 eurot, intressi 182,36 eurot, lepingu haldustasu 8,40 eurot ja sissenõuatavaks muutunud viivist 201,48 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutud summadele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Põhinõudesse puutuvalt märgib kohus, põhinõue on põhjendatud osaliselt, s.o 1568,56 euro ulatuses. Asjas on tuvastamist leidnud, et 04.12.2015 sõlmis kostja Lux Eesti OÜ-ga osamaksetega tasumise müügilepingu nr L04661, mille kohaselt pidi ta kokku tolmuimeja eest tasuma 1750 eurot (tl 10, tl 33). Hageja on märkinud, et kostja on tasunud lepingu tasu summas 15 eurot, sissemakse 130,00 eurot ja 12.01.2016 esimese osamakse (s.o 51,44 eurot) ning rohkem tasumisi ei teostanud. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks lepingust tulenev põhivõlgnevus 1568,56 eurot (1750-130-51,44). Intressi nõudes märgib kohus, et põhjendatud on rahuldada hageja nõue osaliselt, s.o 121,67 euro ulatuses. Eelmärgitud 04.12.2015 lepingu lisa eritingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 11,9 % aastas lepingu ostusummalt (tl 11). VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt lepingule või seadusele maksta intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8 % aastas, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teistsugust määra. Hageja on nõudnud kostjalt intressi alates 12.02.2016 kuni 29.09.2016. Arvestades asjaolu, et lepingujärgne ostusumma oli 1750 eurot, millest kostja tasus koheselt 130 eurot, saab hageja nõuda intressi summalt 1620 ajavahemiku eest 12.02.2016 kuni 29.09.2016, mil kostja ei tasunud intressimakseid. Kohtu hinnangul on seega põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks eelmärgitud ajavahemiku eest intress 121,67 eurot (kohtu arvutused nimetatud perioodi kohta www.viivisekalkulaator.ee intressikalkulaatori järgi, tl 65). Lepingu haldustasusse puutuvalt märgib kohus, et selle tasu maksmise kohustus on sätestatud müügilepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (tl 11-11p) lepinguga kaasneva kuluna, millise on allkirjastanud ka kostja. Kohtu on hinnangul tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes. Seega müügileping võimaldab nõuda kliendilt lepingu tingimuste rikkumisel haldustasu maksmist teatud summas, sõltumata sellele kaasnevate kulude tegelikust suurusest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimusega sätestatud haldustasu ei ole käesoleval juhul ebamõistlikult suur ning tegemist on olemuslikult kahju hüvitamise nõudega. Hageja on nõudnud kostjalt haldustasu kokku summas 8,40 eurot. Kohtu hinnangul on hageja nõue 8,40 euro haldustasu väljamõistmiseks põhjendatud ning kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

Hageja on nõudnud välja mõista kostjalt sissenõuatavaks muutunud viivis 201,48 eurot arvutatuna põhinõudelt (1588,78) ajavahemiku 29.09.2016 kuni hagi esitamiseni kohtusse s.o 24.10.2017 viivisemääraga 0,0326 % päevas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Eelmärgitud 04.12.2015 lepingu lisa eritingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 11,9 % aastas lepingu ostusummalt (tl 11). Riigikohtu praktika (lahendid nr 3-2-1-125-08 ja 3-2-1-125-08) kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Viivise "mõistlik määr" tuleb kõrgema kohtu praktika kohaselt sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt (RKTKo nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus ei hinda kokkulepitud viivisemäära ebamõistlikuks. Kohus arvestab asjaoluga, et kostja puhul on tsiviilasja asjaoludest nähtuvalt tegemist tarbijaga, kelle puhul tuleks eelduslikult hinnata tühiseks selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Antud juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäära kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt põhinõudelt 1568,56 eurolt viivist 04.12.2015 lepingu lisa eritingimustes sätestatud määras, s.o viivisemääraga 0,0326 % päevas ajavahemikul 30.09.2016 – 24.10.2017 sissenõutavaks muutununa 199,43 eurot ning alates 25.10.2017 kuni põhivõla tasumiseni viivist 0,0326 % päevas tingimusel, et viivisenõue ei ületa põhinõuet. Arvestatuna viivist kohtuotsuse tegemise kuupäevani moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 300,16 eurot (kohtu arvutuste kohaselt www.viivisekalkulaator.ee järgi, tl 66). Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud rahuldada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud asja keerukust arvestades 100 euro ulatuses. Lisaks on menetluskuluks TsMS § 138 lg 2 alusel hageja kantud riigilõiv summas 250 eurot. Seega on menetluskuluks kokku 350 eurot (100+250). Kuna hagi täieliku rahuldamise korral oleks hageja soovinud oma nõuete rahuldamist vähemalt hagihinna (s.h jooksev viivis 0,0326% päevas) 2170,07 euro ulatuses, kuid kohus rahuldas hagi osaliselt 1998,79 euro ulatuses (sh põhinõue, intressid ning maksimaalne viivisesumma), tuleb jätta kostja kanda 92 % menetluskuludest (1998,79: 2170,07 x 100) ning hageja kanda vastavalt 8 % menetluskuludest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 322 eurot (92 x 350: 100). Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (322 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tingimusel, et viivis ei ületa menetluskulude põhisummat.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadi Aavik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.