Otsuse avalikult teatavaks- 30. aprill 2018, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-17-2785
Tsiviilasi
SÕIDUÕPPE OÜ hagi Aimar Põldoja vastu 580,33 euro ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
626,76 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende hageja SÕIDUÕPPE OÜ (rk 12012876; asukoht Ella tee 9, Rõõmu küla, Luunja vald, 62213 Tartu maakond), lepinguline esindaja Raivo Kiisk, e-post [email protected]; kostja Aimar Põldoja (ik XXX; elukoht XXX), lepinguline esindaja Olesja Polehhina, e-post [email protected]
Kohtuistungi toimumise aeg
lihtmenetluse asi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata SÕIDUÕPPE OÜ hagi Aimar Põldoja vastu 373,94 euro ja lisanduva viivise väljamõistmise, rikkumisest saadud tulu väljamõistmise ning alternatiivnõude osas.
2.Rahuldada SÕIDUÕPPE OÜ hagi Aimar Põldoja vastu 206,39 euro ja lisanduva viivise nõudes.
3.Välja mõista Aimar Põldojalt SÕIDUÕPPE OÜ kasuks 206,39 eurot.
4.Välja mõista Aimar Põldojalt SÕIDUÕPPE OÜ kasuks viivis põhinõudelt 206,39 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.02.2017 kuni 30.04.2018 summas 19,68 eurot.
5.Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6.Jätta poolte menetluskulud 36% ulatuses Aimar Põldoja ja 64% ulatuses SÕIDUÕPPE OÜ kanda.
7.Määrata tsiviilasjas nr 2-17-2785 SÕIDUÕPPE OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks 500 eurot, millest 125 eurot on riigilõiv ja 375 eurot lepingulise esindaja kulud.
8.Lugeda Aimar Põldojalt SÕIDUÕPPE OÜ kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 180 eurot.
9.Määrata tsiviilasjas nr 2-17-2785 Aimar Põldoja menetluskulude rahaliseks suuruseks 950 eurot (lepingulise esindaja kulud).
11.Teha poolte menetluskulude osas tasaarvestus ja välja mõista SÕIDUÕPPE OÜ-lt Aimar Põldoja kasuks menetluskulud 428 eurot.
12.Välja mõista SÕIDUÕPPE OÜ-lt Aimar Põldoja kasuks viivis menetluskuludelt 428 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsus toimetada kätte pooltele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohtu põhjendused
1.Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu jätab kohus TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel käesolevast otsusest välja kirjeldava osa. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
2.Hageja on palunud 20.02.2017 kohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja 580,33 eurot, sh õppesõiduauto isiklikuks tarbeks kasutamise eest kasutuseelise 400,33 eurot ja kahju kindlakstegemise kulu 180 eurot, ning rikkumisest saadud tulu (hagi resolutsiooni p 1). Alternatiivselt on hageja palunud kostjalt välja mõista kahjuhüvitise kohtu määratud suuruses (hagi resolutsiooni p 2). Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni hagi rahuldamiseni (hagi resolutsiooni p 3). 17.11.2017 täpsustas hageja oma nõuet hagi resolutsiooni p 1 osas, paludes kostjalt 580,33 euro asemel välja mõista 508,56 eurot (kasutuseelised 325,23 eurot ning kahju kindlakstegemise kulu koos kohtueelsete õigusabikuludega 183,33 eurot). 06.03.2018 täpsustas hageja veelkord oma nõuet hagi resolutsiooni p 1 osas, paludes kostjalt välja mõista 206,39 eurot (kasutuseelised 23,06 eurot ning kahju kindlakstegemise kulu koos kohtueelsete õigusabikuludega 183,33 eurot). 09.04.2018 teatas hageja kohtule, et tema nõudeks on vähendatud nõue summas 206,39 eurot ühes lisanduva viivisega alates hagi esitamisest kuni hagi rahuldamiseni ning muus osas võtab hageja hagi osaliselt tagasi.
3.TsMS § 423 lg 1 p 2 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. Kuivõrd hageja on osaliselt hagi tagasi võtnud, jätab kohus TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata hageja hagi kostjalt 373,94 euro (580,33 – 206,39) ja lisanduva viivise väljamõistmise, rikkumisest saadud tulu väljamõistmise ning alternatiivnõude osas.
2(7)
TsMS § 426 lg 1 sätestab, et hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse.
4.Vaidlust ei ole selles, et kostja töötas hageja juures sõiduõpetajana alates 11.08.2014 kuni 05.11.2015 (I kd tl 7-10, 11-15, 16-17) ning oma tööülesannete täitmiseks anti kostja kasutusse hagejale kuuluv õppesõiduauto KIA Ceed (reg nr XXX), millele oli paigaldatud GPS seade CarCops OÜ poolt (I kd tl 169, 177-180). Hageja poolt kohtule esitatud 23,06 euro väljamõistmise nõue on töölepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Hageja väitel on kostja kasutanud õppesõiduautot isiklikuks otstarbeks, mistõttu on hageja õigustatud nõudma saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist. Töölepingu seaduse (TLS) § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses (VÕS) ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust. Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks esmalt tuvastada kostjapoolne töölepingust tuleneva kohustuse süüline rikkumine, arvestades TLS §-s 16 sätestatut.
4.1.TLS § 16 lg 1 kohaselt peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Samasugune hoolsuse määr on ette nähtud ka autokooli sisekorraeeskirja p-des 12.16 ja 12.23. TLS § 16 lg 2 sätestab, et töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Viidatud seaduse säte on kirjas ka autokooli sisekorraeeskirja p-s 12.24. Töölepingu p 2.4 kohaselt kohustub töötaja täitma oma tööülesandeid vastavalt tööandja poolt kindlaks määratud töökorralduse reeglitele, ametijuhendile ja muudele töökorralduslikele dokumentidele ning kehtivatele õigusaktidele, kusjuures töökorralduse reeglid ja muud asjakohased dokumendid esitatakse töötajale tutvumiseks allkirja vastu. Autokooli sisekorraeeskirja p 4.4 järgi on tööalased korraldused täitmiseks kohustuslikud. Sõiduõpetaja ametijuhendi p 3 kohaselt kasutab sõiduõpetaja hageja vara heaperemehelikult korraliku hoolsuskohustusega, lähtudes töökorralduse reeglitest. Sõidupäevikust (I kd tl 21-28), õpetajapäevikust (I kd tl 31-60) ja GPS väljavõtte analüüsi koondist (I kd tl 64-69) nähtuvalt ei teinud kostja õppesõite 2015. aasta veebruaris kuupäevadel 22, 24, 25, 26, 28 ning märtsis kuupäevadel 1, 3, 4 ja 25.04.2015, olles kas haige või oli kostjal vaba päev, kuid GPS väljavõtte (kohtu infosüsteemis KIS) järgi on vaidlusaluse õppesõiduautoga viidatud kuupäevadel sõidetud, sh on sõitu alustatud ja lõpetatud kostja elukohas, mistõttu ei ole kohtul alust kahelda, et tegemist on kostja kasutusse antud õppesõiduauto KIA Ceed (reg nr XXX) GPS andmetega. Kostja ei ole väitnud, et nimetatud kuupäevadel oli vaidlusalune õppesõiduauto mõne teise sõiduõpetaja kasutuses, see ei nähtu ka GPS väljavõtte analüüsi tulemuste koondist. Kui kostja on seadnud kahtluse alla GPS andmete analüüsi õigsuse ja usaldusväärsuse, siis käesolevas tsiviilasjas vaidlusaluste kuupäevade osas esitatud koondandmed ühtivad tsiviilasjas nr 2-16-7228 esitatud andmetega (I kd tl 116-122). Kostja vastustes välja toodud võimalikud vead GPS andmetes ei puuduta vaidlusaluseid (haigus- ja vabu)päevi. Autokooli 12.02.2015 koosoleku protokolli p 14 kohaselt on õppeautoga isiklike sõitude tegemine rangelt keelatud. Õppesõidukiga võib sõita tööle ja töölt garažeerimiskohta ning läbi viia õppesõite (II kd tl 9-10). Kostja on viidatud protokolliga tutvunud ja andnud selle kohta allkirja (II kd tl 11). Põhjendatud ei ole kostja väide, et protokollist nähtuvalt tuli selle sisu kostjale ette kanda järgmisel koosolekul. Protokollist nähtub, et kuivõrd kostja puudus koosolekult haigestumise tõttu, tuleb tal sõiduõpetajana teema „Sõiduoskuste hindamine õppeplatsil. Lõppastmekoolitus“ järgmisel autokooli koosolekul ette kanda. Kuigi protokolli 3(7)
allkirjastamise kuupäevaks ei saa olla 12.02.2015 ja seega on allkiri tutvumise kohta antud tagantjärele, on kostja kohtu hinnangul protokolliga tutvunud enne vabu ja haiguspäevi veebruaris 2015, kuna on hakanud järgima protokollist nähtuvat tööalast korraldust kirjutada õpilaste nimed õpetajapäevikus tööajagraafikuid täites trükitähtedega arusaadavas kirjas (protokolli p 5). Kohtu arvates tuleneb eeltoodust, et kostja oli teadlik õppesõiduauto sihipärase kasutamise kohustuslikkusest, kuid sellele vaatamata tegi korduvalt õppesõiduautoga isiklikke sõite, mille tõttu teda 12.03.2015 hoiatati (I kd tl 79, 152), et tööalased rikkumised (õppesõiduki omavoliline kasutamine töövälisel ajal) ja/või hooletu suhtumine tööülesannetesse on lubamatu ja järgnevate rikkumiste korral on tööandjal õigus kaaluda ka töölepingu ülesütlemise võimalust. Ometi näitab GPS väljavõtte analüüs õppesõiduauto kasutamist erasõidu tegemiseks ka pärast kostja hoiatamist tema töövabal päeval 25.04.2015. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud kostjapoolse töölepingust tuleneva kohustuse süülise rikkumise. Kostjal ei olnud õigust kasutada õppesõiduautot muuks otstarbeks kui tööülesannete täitmiseks. Seda kohustust rikkudes oli kostja vähemalt raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 mõttes, mille kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.
4.2.VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Töölepingu p 5.7 järgi peab töötaja hüvitama tööandjale oma töökohustuste rikkumisega põhjustatud kahju Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud ulatuses. TLS § 74 lg 2 näeb ette, et kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg, seega põhjusliku seose olemasolul. Kasutuseeliste hüvitamise korral on nõude suuruseks kasutuseelise väärtus. Kuivõrd tegemist on õppesõiduautoga, ei nõustu kohus käesolevalt kostjaga, et selle kasutuseelise väärtuseks on 0,4 kuni 1% auto soetushinnast iga 1000 läbisõidetud kilomeetri kohta, vaid hagejaga, et antud juhul tuleb kasutuseelise arvutamisel arvestada õppesõiduauto kasutamise intensiivust, kuna selle kasutusiga ei sõltu mitte niivõrd auto vanusest, kui selle läbisõidust, mida saab pidada olulisimaks õppesõiduauto väärtust enim mõjutavaks omaduseks. Kilometraaži alusel kasutuseelise arvutamisel on hageja aluseks võtnud töölepingu rikkumise toimepanemise ajal kehtinud rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord“, mille § 1 lg 3 p 2 kohaselt võetakse erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud ühe kilomeetri kohta muudel juhtudel 0,30 eurot. Kuivõrd õppesõiduauto oli hageja poolt soetatud üksnes õppesõitude tegemiseks, on kohtu hinnangul põhjendatud kasutuseelise arvutamisel lähtuda eelviidatud määrusest. Kasutuseeliseks on tasu, mis oleks tulnud kostjal maksta hagejale juhul, kui hageja oleks andnud kostjale loa õppesõiduauto kasutamiseks erasõitudeks. Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et tema vabadel ja haiguspäevadel, mil ta õppesõite ei teinud, on tema valduses ja kasutuses olnud õppesõiduautoga tehtud sõite 76,87 kilomeetrit, mis teeb kahju suuruseks 23,06 eurot (76,87 km × 0,30 eurot). Kohus märgib, et kahju ei oleks hageja nõutud ulatuses tekkinud, kui kostja ei oleks vabadel ja haiguspäevadel erasõite teinud. Seega on kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Arvestades kostja tööülesandeid sõiduõpetajana, süü astet (raskelt hooletu), kostjale antud juhiseid (õppesõiduautoga isiklike 4(7)
sõitude tegemine rangelt keelatud) ja kostja käitumist (juhiste eiramine), vastutab kostja hagejale tekitatud kahju eest täies ulatuses, so summas 23,06 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju 23,06 eurot.
5.Hageja palub kostjalt välja mõista kahju kindlakstegemise kulu koos kohtueelsete õigusabikuludega summas 183,33 eurot. Hageja selgitab, et tellis R.K.Õigusbüroo OÜ-lt analüüsi, et välja selgitada õppesõiduauto isikliku kasutamise ulatus kostja poolt. Analüüsi koostamiseks tuli võrrelda õppesõiduauto GPS andmeid, õppesõiduauto sõidupäevikut ja sõiduõpetaja tööpäevikut õpilaste õppesõiduaegadega. Kohtueelne õigusabi seisnes konsultatsioonis, nõudekirja (I kd tl 103-105) koostamises ja kostjale saatmises. Teenuse maksumuseks kujunes 183,33 eurot ilma käibemaksuta (I kd tl 151), ajakulu 1 tund 35 minutit. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, leides, et analüüsi kahju kindlakstegemiseks ei ole eraldi tellitud, vaid see tehti tsiviilasja nr 2-16-7228 raames. Kostja märgib, et nõudekirja kohaselt sooviti kostjalt 43,52 euro hüvitamist, kuid kulud võrdlusanalüüsi eest on 180 eurot. Kostja hinnangul on tegemist mitte kahju, vaid menetluskuluga, kuna hageja poolt kirjeldatud tegevus on otseselt seotud hagi esitamise ettevalmistamisega. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas ka kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtu hinnangul tuleb nii kahju kindlaks tegemise kulude kui kohtueelsete õigusabikulude hüvitatavust jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb hageja kulusid kahju kindlaks tegemiseks pidada vajalikuks, kuna kulutuste tegemine on osaliselt aidanud käesoleva kohtuvaidluse jaoks hankida tõendeid (nt GPS väljavõtte analüüsi tulemuste koond), nagu ka juristi kaasamine on aidanud teha hageja nõuete esitamiseks mõistlikke kohtuväliseid toiminguid (nt nõudekiri, mille esitamiseks tuli hageja esindajal hinnata töölepingu rikkumise asjaolusid, kas rikkumisega on kahju tekitatud, milline on võimaliku kahju suurus). Samuti võib kohtu arvates kahju kindlaks tegemiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu suurusjärgus pidada mõistlikuks võrreldes kostja esindaja poolt tehtud ajalise ja rahalise kuluga (menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal 4 tundi GPS andmete, õppesõiduauto sõidupäeviku ja sõiduõpetaja tööpäeviku analüüsiks maksumusega 380 eurot, millele lisandub veel käibemaks). Kohus ei nõustu kostja poolt väidetuga, et võrdlusanalüüs tehti tsiviilasja nr 2-16-7228 raames. KIS-st nähtuvalt oli viidatud tsiviilasjas vaidlus hageja poolt kostjale vähem makstud töötasu üle, kus hageja soovis GPS sõidupäevikutega tõendada asjaolu, et õppesõiduauto oli kogu tööaja vältel kostja valduses. Kuna kostja hageja sellekohasele väitele vastu ei vaielnud, jättis kohus GPS sõidupäevikud kui tõendi vastu võtmata. Antud tsiviilasjas nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist põhjusel, et kostja on rikkunud töölepingut, tehes õppesõiduautoga erasõite. Seega tuli hagejal oma kahjunõude kohtuväliseks esitamiseks analüüsida andmeid teistel alustel võrreldes tsiviilasjaga nr 2-16-7228. Samuti ei ole identsed töövaidlusasjas ja käesolevas kahju hüvitamise nõudes kohtule esitatud GPS väljavõtte analüüsid. Kuna hagejapoolne kohtueelne õigusabiteenuse kasutamine oma kahjunõude maksmapanekuks on asjaolusid arvestades mõistlik VÕS § 128 lg 3 mõttes, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 183,33 eurot.
6.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlalt viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni hagi rahuldamiseni, seega ajavahemiku 20.02.2017 kuni 30.04.2018 eest. Hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg-d 1 ja 2 ning TsMS § 367. Kostja ei ole oma menetlusdokumentides hageja viivisenõudele eraldi vastu vaielnud. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kahju hüvitamise nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist muu hulgas alates ajast, mil võlausaldaja esitas kahju sissenõudmiseks hagi. Seadusjärgseks viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud 5(7)
intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus selgitab, et viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja seadusjärgse viivisenõude põhinõudelt 206,39 eurot ajavahemiku 20.02.2017 kuni 30.04.2018 eest summas 19,68 eurot (viivis arvutatud viivisekalkulaatorit kasutades).
7.TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja võtab hagi tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hageja võttis hagi osaliselt tagasi 373,94 euro ulatuses ja kohus, rahuldades hagi 206,39 euro ulatuses, so ~36% ulatuses esialgsest nõudest (580,33 eurot), jätab menetluskulud 36% ulatuses kostja ja 64% ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja seisukoht jätta kõik menetluskulud hageja kanda, kuna asja oleks saanud lahendada ka kohtuväliselt, kui hageja oleks pöördunud kostja poole adekvaatse nõudega. Asja materjalidest nähtuvalt (I kd tl 103-105) pöördus hageja 19.09.2016 ja väidetavalt ka 17.10.2016 kohtuväliselt kostja poole, nõudes temalt 223,52 euro (43,52 + 180) hüvitamist, mis jääb samasse suurusjärku hageja vähendatud nõudega summas 206,39 eurot (23,06 + 183,33). Hageja väitel ei asunud kostja hagejaga läbirääkimisi pidama ega vastanud nõudekirjale ka muul moel.
9.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv) ja kohtuvälised kulud (lepingulise esindaja kulud).
9.1.Hageja poolt tasutud riigilõiv 125 eurot on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi, vastates hagihinnale ja seega on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ja need kulud peavad olema põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Hageja õigusabikulud kokku on 375 eurot ilma käibemaksuta (7 tundi 30 minutit × 50 eurot). Õigusabi on seisnenud hagiavalduse koostamises ja hageja nõuete täpsustamises, kostja vastustega tutvumises ning vastustele hagejapoolse seisukoha koostamises, kohtuistungil osalemises ning kompromissiläbirääkimiste pidamises. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu (töötajapoolne töölepingu rikkumine), hageja nõude olemust (kahju hüvitamise nõue), tsiviilasja keerukust ja mahtu (lihtmenetluse asi, kuid tõendite mahukas) ning hageja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses 375 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes. 6(7)
Kohtu hinnangul tuleb hagejat esindanud lepingulise esindaja tasu 50 eurot tunnis ilma käibemaksuta pidada mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja menetluskuluks on käesolevas asjas seega 500 eurot (125 + 375). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 180 eurot (36% 500 eurost).
9.2.Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulud 2349 eurot koos käibemaksuga (18 tundi 30 minutit × 114 eurot, millele lisandub kohtuistungiga seotud esindaja transpordi ja ajakulu koos käibemaksuga). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid kostja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses hagejalt väljamõistmist, so hageja esialgse nõude suurust (tsiviilasja hind 626,76 eurot) arvestades rohkem kui kolm ja pool korda suuremas ulatuses. Kuigi tsiviilasja hinnal ei ole lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust, peaksid kehtiva kohtupraktika kohaselt avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ning väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes erandlike asjaolude esinemise korral, so asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohtu hinnangul ei olnud käesoleval juhul tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega, kuid arvestades seejuures tavapärasest mahukamat tõendite hulka ja lihtmenetluse asja puhul seetõttu pikemat menetluse kestust, peab kohus põhjendatuks määrata kindlaks kostja menetluskulud haginõudest suuremas ulatuses. Kohtu arvates on kostja vajalikuks ja põhjendatud lepingulise esindaja kuluks hagiavalduse ja selle täpsustustega tutvumise, hageja menetlusdokumentidele vastuste koostamise, kohtuistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise eest kokku 950 eurot. Kostja lepingulise esindaja 20.02.2018 kohtuistungiga seotud kulu (transport, ajakulu) marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn kokku 200 eurot osas märgib kohus, et teiselt menetlusosaliselt saab esindajakuluna nõuda otsese sõidukulu, so transpordikulu hüvitamist. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kuna kohtule ei ole kostja lepingulise esindaja sõidukulusid tõendavaid dokumente esitatud, jätab kohus kostja esindaja sõidukulud kindlaks määramata. Kostja menetluskuluks on käesolevas asjas seega 950 eurot (lepingulise esindaja õigusabikulud). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 608 eurot (64% 950 eurost).
9.3.Kohus lähtudes TsMS § 445 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestab resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas, mistõttu tehes nõuete osas tasaarvestuse, mõistab kohus lõppkokkuvõttes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 428 eurot.
9.4.Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt välja viivise menetluskulult 428 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.