Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.04.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-19547
Tsiviilasi
Tallinna Linnatranspordi AS-i hagi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.06.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna Linnatranspordi AS-i apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
21 346.20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant Tallinna Linnatranspordi AS (registrikood 10312960), lepinguline esindaja adv Kärt Saar Kostja/vastustaja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (registrikood 11223507), lepinguline esindaja Andrus Reidi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda vastu võtmast apellatsioonkaebuse lisadena esitatud KTK Tehnika OÜ pakkumist riigihankes „Kasutatud busside ostmine“ reg/nr 184994 ja hageja juhatuse 07.06.2017 otsust koos hindade võrdlemise tabeliga.
2.Harju Maakohtu 01.06.2017 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis vastu võtmata hageja loobumise nõudest 3000 euro osas, jättis hagi rahuldamata suuremas ulatuses kui 17 607.50 eurot ning menetluskulude jaotuse osas.
Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega lõpetab osaliselt menetluse hageja poolt nõudest loobumise tõttu, rahuldab ülejäänud osas hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud.
4.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Lõpetada menetlus hagist osalise loobumise alusel 3000 euro ulatuses; 2) Ülejäänud osas rahuldada hagi osaliselt; 3) Mõista AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt välja Tallinna Linnatranspordi AS-i kasuks täiendav kindlustushüvitis 17 607.50 eurot ja ringkonnakohtu otsuse seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1902.49 eurot; 4) Mõista AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt välja Tallinna Linnatranspordi AS-i kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.05.2018 kuni põhinõude 17 607.50 eurot täieliku tasumiseni; 5) Maakohtu menetlusega seotud menetluskulud jäävad 77% ulatuses kostja ja 23% ulatuses hageja kanda; 6) Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt; 7) Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jäävad 89% ulatuses vastustaja ja 11% ulatuses apellandi kanda; 8) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.30.12.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 22 765 eurot ja viivise alates 24.12.2016 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ning edasi kuni põhinõude täitmiseni protsendina põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras. 10.05.2017 vähendas hageja põhinõuet 3000 euro võrra. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.01.11.2016 toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai kahjustada hagejale kuuluv linnaliinibuss sellises ulatuses, et selle taastamine ei olnud otstarbekas. Liiklusõnnetuse käigus sõitis Toyota Celica juht vastassuunavööndis otsa Tallinnas
Rahu teel enda sõidureas sõitnud hageja bussile. Õnnetuses hävinenud liigendbuss Volvo Säffle B10M oli enne liiklusõnnetust töökorras, hooldatud ning komplektne. Hageja osutas sellega bussiveoteenust. Sõiduki, mille juht oli liiklusõnnetuse põhjustajaks, valdaja vastutuse oli kindlustanud kostja.
3.Kostja tegi 23.12.2016 kindlustusjuhtumiks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsuse, milles leidis, et kahju suuruseks on 6000 eurot, millest 3000 eurot hüvitas hagejale. Tegelik kahju suurus on 25 765 eurot, millest hüvitamata on 22 765 eurot. Hageja esitas kostjale enne 23.12.2016 otsust tõendi, millest nähtuvalt on samaväärse bussi taassoetamise kulud minimaalselt 25 765 eurot, millele lisandub käibemaks. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotlenud. Kostja hüvitatud summa 3000 euro + vanaraua maksumuse 3000 euro eest ei ole võimalik soetada bussi, millega hageja saaks jätkata Tallinnas bussiveoteenuse osutamist.
4.Menetluse käigus leppis hageja kokku bussi jäänuki üleandmises (07.03.2017 vastus kostja vastusele, t lk 86) ja loobus nõudest 3000 euro osas.
5.Kostja tegi kindlustushüvitise maksmise otsuse summas 3000+3000 eurot 23.12.2016. Seega on hiljemalt 23.12.2016 lõpetatud vajalikud toimingud kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks. Viivisearvestus põhivõlalt algab seega 24.12.2016. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi on tõendamata. 02.12.2016 kahjunõudes taotles hageja bussi hävimisest tuleneva kahju hüvitamist summas 21 000 eurot. Kostja tegi 23.12.2016 otsuse, millega hindas bussi kindlustusjuhtumi eelseks väärtuseks 6000 eurot ja jääkväärtuseks 3000 eurot. Otsuse kohaselt hüvitati 3000 eurot ning peale sõiduki kindlustusandjale üleandmist täiendavalt 3000 eurot.
7.Hageja pakkumise aluseks olev buss ei saa olla aluseks kahjunõudele, sest selle läbisõit on 458 148 km. Tegemist ei ole samaväärse sõidukiga. Kostja hüvitas kahju osa, mille üle vaidlust ei olnud. Kostja tellis 19.12.2016 ekspert RP-lt arvamuse, mille kohaselt oli 22.07.2016 läbi viidud korralise tehnoülevaatuse käigus fikseeritud andmete järgi hävinud bussi läbisõit rohkem kui 1 184 192 km ning bussi väärtuseks (käibemaksuta) 6000 eurot, kuna see oli täielikult amortiseerunud ning nõudlus sarnase bussi järgi turul puudub ning buss omas ainult kasutusväärtust. Seega ei saa antud juhul rääkida võimaliku asendusväärtuse üle, vaid tuleb hüvitada bussi keskmine turuhind. Esimese astme kohtu otsus
8.01.06.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 01.11.2016 toimus liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku buss Volvo Säffle B10M reg/nr-ga XXXXXX (edaspidi Volvo või buss) ja sõiduauto Toyota Celica reg/nr-ga
XXXXXX;
Toyota valdaja tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt; bussile taastamisremondi tegemine ei olnud mõistlik; poolte kokkuleppel toimub kahju hüvitamine rahas; kostja hüvitas kohtueelses menetluses 3000 eurot; hageja andis kohtumenetluse ajal kostjale üle bussi jäänuki ja kostja maksis 19.04.2017 lisaks veel 3000 eurot.
10.Poolte vahel on vaidlus selle üle, milline on kahju ulatus. Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõigete 1 ja 2, § 101 lõike 1
punktide 1 ja 6, § 108 lõike 1 ning § 113 lõike 1 teise lause alusel nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Kohus viitas liikluskindlustusseaduse (LKindlS) § 24 esimesele lausele, § 26 lõigetele 1 ja 4 ning § 24 lõikele 8. Kuna vaidlus puudub, et bussi taastamine ei ole võimalik ja pooled on kokku leppinud hüvitise maksmises rahas, on tegemist LKindlS § 26 lõikest 4 tuleneva olukorraga. Kooskõlas LKindlS § 26 lõigetega 4 ja 1 tuleb seega kohaldada VÕS § 132 lõikeid 1-3, mis sätestavad asja kahjustamise korral kahju hüvitise määramise.
11.Kuna vaidlustamata asjaoludel ei ole võimalik asja taastada seetõttu, et taastamine on ebamõistlikult kulukas, tähendab märgitu seda, et vaidlusaluse bussi väärtus, arvestades taastamise kulusid, on väiksem taastamiskuludest. Seega leidis kohus, et hüvitis tuleb määrata kindlaks vastavalt VÕS § 132 lõikele 1 ehk need peavad olema mõistlikud soetamise kulud. Märgitud mõistlike soetamiskulude puhul on oluline, et VÕS § 132 lõike 3 viimase lause ja sama sätte lõike 1 järgse hüvitise määramisel ei saa arvesse võtta neid kulusid, mis tekivad kannatanul lisaks müügi/ostuhinnale: nagu nt toomise kulud, asja muutmise kulud, sest asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
12.Hageja esitas KTK Tehnika OÜ e-kirja 22.12.16 (t lk 11), mille kohaselt lisanduvad tema poolt hagejale müüdava bussi müügihinnale täiendavad kulud, mis on järgmised: tehniline kontroll, remonttööd ca 2700-6000 eurot, värvilahendus 5040 eurot + käibemaks ja transpordikulud (suurus ei ole märgitud). Sellised kulud ei ole asja kohalik müügihind, st asja soetamise mõistlikud kulud VÕS § 132 lõike 1 ja lõike 3 viimase lause mõttes.
13.Kostja esitatud asjatundja arvamusest nr 513/2016 (t lk 37-77) nähtub, et asjatundja, kes on ka riiklikult tunnustatud ekspert, on bussi üle vaadanud, vaadelnud tema tehnilisi andmeid nagu mootori kubatuuri, võimsust, vanust, amortisatsiooni, tehnoülevaatuse andmeid, läbisõidetud kilometraaži (1 184 192km) ning üritanud leida võrdluseks samasuguste busside, mida kohalikul müügiturul pakutakse, hindu. Arvamusest nähtuvalt ei ole sarnaste tunnustega, vanusega, amortisatsiooniga Volvot müügil, mistõttu on hinnangus võrreldud teisi bussimarke. Hageja esitatud KTK Tehnika OÜ vastusest nähtub, et samasugust sõidukit ei ole võimalik hagejale müüa, kuid müügiks pakutava bussi hind on 13 500 eurot, koos transpordiga 18 025 eurot + käibemaks. Seega on väär hageja arvamus, et hävinud bussi turuhind ehk asja soetamise mõistlikud kulud VÕS § 132 lõike 1 ja lõike 3 viimase lause tähenduses on 25 765 eurot + käibemaks. Arvamusest nähtuvalt on asjatundja samamoodi nagu KTK Tehnika OÜ, arvestanud välja kulud, mis tuleks teha lisaks bussi ostuhinnale. Need oleksid transpordikulud, samuti värvilahenduse, tehnoülevaatuse, pisiremondi kulud (vastavalt 1500 eurot, 3500 eurot, 300 eurot, 1000 eurot), kuid ka need ei ole mõistlikud soetamise kulud VÕS-i eelnevalt viidatud sätete tähenduses, mida tuleks arvestada. Asjatundja arvamuse kohaselt on sarnase bussi turuväärtus 6000 eurot ning teiste sarnaste busside, mille läbisõit on poole väiksem, turuväärtuseks on ca 13 500 eurot ehk asja kulum mõjutab sõiduki turuväärtust. Võrreldes hageja esitatud KTK Tehnika OÜ pakkumist asjatundja arvamusega, leidis kohus, et arvamus on veenvam, sest selles on näha arvamuse andja arvamuse põhjendused ja uurimise käik, mille tulemusel on ta järeldused teinud, kuid mida ei nähtu hageja esitatud KTK Tehnika OÜ hinnapakkumisest. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja on tõendanud asjatundja arvamusega, et kahjustada saanud sõiduki turuväärtus ehk tema mõistlikud soetamiskulud on VÕS § 132 lõike 1 ja lõike 3 viimase lause ning LKindlS § 24 esimese lause ning § 26 lõigete 1 ja 3 järgi 6000 eurot.
14.Kostja maksis hagejale 17.04.2017 jäänuki väärtuse 3000 eurot, pärast seda kui hageja oli andnud kostjale üle jäänuki valduse. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks jäänuki
valduse kostjale üle andnud hagi esitamisele eelnenud perioodil või muul ajal menetluses. Seega oli LKindlS § 26 lõike 8 alusel kostjal õigus vähendada hüvitist hüvitatud asja kindlustusjuhtumijärgse väärtuse võrra ehk 3000 euro võrra seni kuni talle oli üle antud jäänuki valdus. Kuna jäänuki valdus on kostjale üle läinud ja kostja on hüvitanud 17.04.2017 hagejale täiendavalt jäänuki väärtuse 3000 eurot, leidis kohus, et kostja on hüvitanud täiendavalt 6000 eurot. Seega on kostja täitnud kahju hüvitamise kohustuse ning hageja nõuded jäävad rahuldamata. Hageja on oma viimases hagihinna vähendamise menetlusdokumendis 10.05.2017 viidanud sellele, et ta ei ole nõudnud kostjalt VÕS § 132 lõike 4 järgi hüvitist, küll aga ei saa ta LKindlS § 24 esimese lause ja § 26 lõike 1 järgi sellist hüvitist VÕS § 132 lõike 4 alusel nõuda.
15.Vaidlustamata asjaolude tõttu ei andnud kohus hinnangut kahju hüvitamise otsusele, kostja selgitavale e-kirjale tulenevalt otsusest, kahju hüvitamise nõudeavaldusele, kahju hüvitamise kokkuleppele, maksekorraldustele (t lk 8, 13, 36, 86, 98-99).
16.Kuna hagi jäi rahuldamata, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõigete 1 ja 2 alusel hageja kanda. Kuna kostja teatas, et tal ei ole menetluskulusid, siis kohus kulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus
17.Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi ning menetluskulud jätta kostja kanda.
18.Kohus on vääralt võtnud kahjuhüvitise summa määramisel aluseks bussi võimaliku turuväärtuse enne õnnetust, kuigi seadus sätestab, et hüvitada tuleb asja asendamiseks vajalikud kulud, mitte turuväärtus. VÕS § 132 lõike 1 mõte on, et makstav kahjuhüvitis peab võimaldama osta uue samaväärse asja (st kasutatud asja puhul teise, samuti kasutatud, aga samaväärse asja). Nii hageja kui kostja esitatud tõendite põhjal on kõige odavama võimaliku asendusbussi hinnaks 13 500 eurot+km. Sellele lisanduvad Eestisse transportimise kulud ja kasutuskorda seadmise kulud, sh värvimine TLT tunnusvärvidesse. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik asendada hävinud bussi 6000 euroga, kui nii hageja kui kostja on esitanud samaväärsete busside hinnapakkumised, millest minimaalne on 13 500 eurot. Pooltel oli vaidlus selle üle, kas ja kui palju tuleb kanda lisakulusid selleks, et buss Tallinna ühistransporditeenuse osutamiseks kasutusele võtta. Selles, et vähem kui 13 500 euroga ei ole võimalik samaväärset kasutatud Volvo bussi omandada, ei olnud pooltel vaidlust. Ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks võimalik omandada kasutatud samaväärne Volvo buss ning see Tallinnas inimeste transportimiseks kasutusele võtta kuni 6000 euroga, ei esitatud. Kohus ei ole jälgitavalt põhjendanud, miks ei saa mõistlike soetamiskulude puhul arvesse võtta neid kulusid, mis kannatanul tekivad lisaks ostuhinnale.
19.Asjatundja arvamus selle kohta, milline oli bussi turuväärtus enne hävimist, ei oma tähtsust, sest bussi turuväärtus on oluliselt väiksem kui uue samaväärse bussi soetamiseks tehtavad kulutused. Kasutatud bussidel puudub selline turg, nagu see on nt kasutatud sõiduautodel, mistõttu on hävinud bussi turuhinna ning taassoetamiseks vajalike kulude erinevus mitmekordne. Kohus leidis vääralt, et asendamisväärtus võrdub bussi turuhinnaga. Eestis ei ole üldse analoogseid busse müügil ning ka seaduse tekst ei sätesta, et tuleks hüvitada kohalik keskmine turuhind. Kohtu arutluskäik ei ole jälgitav.
20.Kohatu on võrrelda hinnapakkumist taassoetamiskulude tõendamiseks ning hinnangut turuhinna tõendamiseks. Võrrelda saaks seda osa, millega tõendatakse asja taassoetamiseks vajalike kulude suurust (vastavalt 25 765 eurot ja 19 800 eurot). Kohus leidis vääralt, et arvamus on veenvam, sest on näha selle andja põhjendused ja uurimise käik, mille tulemusel on ta järelduse teinud, mida ei nähtu hageja
hinnapakkumisest. Arvamuses puuduvad põhjendused ja uurimise käik, kuidas ekspert jõudis järelduseni, et bussi taassoetamise kulud või isegi turuväärtus võib olla 6000 eurot. Kohus ei põhjendanud, milliseid asjatundja põhjendusi või järeldusi ta silmas pidas. Hageja hinnapakkumises on esitatud link müügipakkumisele internetis ning esitatud kõik kulud ridade kaupa, mis tuleb kanda selleks, et buss Eestisse toimetada ja hageja poolt kasutusele võtta. Kohus ei arvestanud, et hageja esitas reaalse hinnapakkumise, mille alusel ongi võimalik sõlmida leping ning saada enda kasutusse asendusbuss. Senise kohtupraktika põhjal ei ole vaja, et hinnapakkumine sisaldaks erilist põhjendust ja arutluskäiku. Vastupidiselt sellele peaks arvamus sisaldama põhjendusi. Konkreetne arvamus ei sisalda ühtegi hinnapakkumist ja võrdlustehingut selle kohta, miks on transpordikulu Euroopast just ca 1500 eurot ja värvimine 3500 eurot ega viita kauplejale, kes oleks valmis hagejale sellise hinnaga teenust osutama.
21.Hageja palub mõista kostjalt välja täiendav kahjuhüvitis 19 765 eurot ja seadusjärgses määras viivise nõudesummalt alates 23.12.2016, samuti edasiulatuva viivise kuni põhinõude tasumiseni. Vastustaja seisukoht
22.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis tähelepanuta hageja taotluse nõudest osaliseks loobumiseks ja jättis hagi rahuldamata suuremas ulatuses kui ... eurot. Tühistatud osas kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus menetlusõiguse norme. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt .... euro ulatuses ja mõistab välja viivise seadusjärgses määras (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtu menetlusega seotud menetluskulud ja jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
24.TsMS § 442 lõike 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukoha kaebusele lisatud täiendavate dokumentide kohta. Kaebusele on lisatud KTK Tehnika OÜ pakkumine riigihankes „Kasutatud busside ostmine“ reg/nr 184994 ja hageja juhatuse 07.06.2017 otsus, millega tunnistati nimetatud pakkumine parimaks, koos hindade võrdlemise tabeliga. Kaebus sisaldab küll viiteid lisatud dokumentidele (punktis 35), kuid ei sisalda taotlust lisade dokumentaalsete tõenditena vastuvõtmiseks. Taotluse puudumise tõttu puudub ka TsMS § 652 lõike 4 kohane põhjendus, mis annaks kolleegiumile võimaluse kaaluda täiendavate tõendite vastuvõtmist apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt keeldub ringkonnakohus kaebuse lisade nr 2 ja 3 tsiviilasja materjalide juurde võtmisest. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, kohus neid ei tagasta.
25.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tuleb sõltumata kaebuse põhjendustest muuta maakohtu otsust osas, milles kohus jättis tähelepanuta ja lahendamata hageja 10.05.2017 taotluse nõudest 3000 euro osas loobumiseks seoses kohtumenetluse ajal täiendavalt kostjalt saadud kahjuhüvitisega (t lk 105). TsMS § 429 lõike 1 teise lause alusel võtab kohus loobumise vastu ja lõpetab selles osas menetluse. Nõudest osalise loobumise mõjust menetluskulude jaotusele võtab kohus seisukoha käesolevas otsuses allpool.
26.Apellatsioonimenetluses puudub poolte vahel vaidlus, et liikluskindlustusjuhtumi tulemusena kannatada saanud hagejale kuulunud bussi ei ole mõistlik taastada ja et seetõttu toimub kahju hüvitamine rahas. Samuti puudub vaidlus, et kindlustusandja on hüvitanud kannatanule 3000+3000 eurot vastavalt 23.12.2016 kindlustusjuhtumiks
tunnistamise ja hüvitamise otsusele (t lk 8-10) ning arvestades bussi jäänuki üleandmist 19.04.2017 (t lk 99). Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle osas, mis ületab 6000 eurot. Kannatanu on seisukohal, et kindlustusandja peab hüvitama hävinud bussiga samaväärse bussi soetamise vajalikud kulud kokku 25 765 eurot, seega täiendavalt 19 765 eurot (t lk 110). Kindlustusandja leiab, et hävinud bussiga samaväärse bussi asendamishinnaks võiks olla 13 500 eurot, kuid arvestada tuleb, et hävinud bussi väärtus liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli oluliselt vähenenud võrreldes turul pakutavate bussidega, mistõttu ei ole hagejal alust täiendavat hüvitist (enam kui 6000 eurot) nõuda. Maakohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kindlustushüvitise määramisel ei ole alust võtta arvesse asendusbussi Eestisse toomiseks ja eesmärgipäraseks kasutusele võtmiseks tehtavaid kulutusi ja et alust täiendava hüvitise väljamõistmiseks ei ole.
27.Kolleegium maakohtuga ei nõustu. VÕS § 132 regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-121-08, punkt 15), mistõttu tuleb selle sätte alusel kahju ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda mitte vara väärtuse vähenemisest, vaid endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. VÕS § 132 lõike 1 kohaselt on asja hävimise korral kaitstavaks huviks omaniku huvi hävinud asja asendamise vastu võimalikult samaväärse asjaga, mistõttu ei ole hüvitiseks mitte see väärtus, mis oli asjal vahetult enne hävimist, vaid see, mis on vajalik samaväärse asja soetamiseks. Seega peab VÕS § 132 lõikest 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi. Samas peab hüvitis vastama uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole alust kohaldada VÕS § 132 lõiget 2, kuna hävinud linnaliinibuss ei ole selline (nt unikaalne) asi, mille asendamine uue samaväärse asjaga oleks võimatu.
28.Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hävinud sõiduk oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal igapäevases kasutuses Tallinnas linnaliinibussina ja sellega osutati reisijateveoteenust. Seega selleks, et oleks täidetud kahju hüvitamise eesmärgina kannatanu vara koosseisu säilimine, peab kahjuhüvitis võimaldama hagejal soetada võimalikult samaväärne uus sõiduk, mida saaks kasutada igapäevaselt Tallinnas reisijateveoks. Poolte vahel puudub vaidlus, et analoogset bussi (sama tootja, valmistusaasta, läbisõit, tehniline seisund) turul ei ole. Nii hageja kui kostja on esitanud tõendid (KTK Tehnika OÜ 22.12.2016 vastus hageja hinnapäringule; riiklikult tunnustatud maanteetransporditehnika ja autotehnilise eksperdi R.Põdersalu 11.01.2017 arvamus kostja tellimusel) selle kohta, et analoogse bussi, kuid u 2 korda väiksema läbisõiduga soetamismaksumuseks on turul 13 500 eurot (t lk 11-12, 37-77, 73, 75). Samade tõenditega on tõendatud, et uue bussi Eestisse toomiseks tuleb kannatanul tasuda transpordikulu Euroopast Eestisse ning selleks, et uut bussi saaks hakata samal otstarbel igapäevaselt Tallinna liikluses kasutama, tuleb veel teha kulutusi bussi tehniliseks kontrolliks, liiklusregistris arvele võtmiseks, üle värvimiseks ning hooldus- ja pisiremondiks. Kostja ei ole väitnud, et loetletud kulutusi tegemata oleks hagejal võimalik Euroopast toodavat bussi kasutada samal otstarbel, kui ta kasutas hävinud bussi. Seega käesolevas asjas on ümber lükatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-19-13 punktis 13 märgitud eeldus, et asja soetamise hind on sama, kui asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
29.Vajalike täiendavate kulutuste suuruse tuvastamiseks on hageja esitanud enda koostööpartneri KTK Tehnika OÜ vastuse hinnapäringule (t lk 11-12), mille kohaselt oleks transpordikuluks 18 025-13 500 = 4525 eurot, tehnilise kontrolli ja vajalike remonttööde kuluks 2700 kuni 6000 eurot ja värvimise kuluks 5040 eurot (kõik hinnad arvestatud käibemaksuta). Kostja esitatud eriteadmistega isiku arvamuse kohaselt
oleks transpordikuluks ca 1500 eurot, tehnilise kontrolli ja vajalike remonttööde kuluks ca 300+1000 eurot ja värvimise kuluks ca 3500 eurot. Kuna kummastki tõendit ei nähtu selgeid kulude arvestusi, mh ei ole eriteadmistega isik põhjendanud selles osas oma arvamust, võtab kohus VÕS § 127 lõike 6 ja TsMS § 233 lõike 1 alusel kahju arvestamisel aluseks tõenditest nähtuvate kulude aritmeetilise keskmise: transpordikuluks (4525+1500):2=3012.50 eurot, tehnilise kontrolli ja vajalike remonttööde kuluks (4350+1300):2= 2825 eurot ning värvimise kuluks (5040+3500):2=4270 eurot.
30.Iseenesest asjakohane on vastustaja ja maakohtu seisukohad, et VÕS § 132 lõike 1 teise lause alusel tuleb kahjuhüvitise määramisel arvestada, et hävinud bussi väärtus oli hävimise hetkel, võrreldes samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud. Samas tuleb silmas pidada kahju hüvitamise üldpõhimõtet, mille kohaselt tuleb hüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, välja arvatud, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 5). Vastavalt VÕS § 127 lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab, et kohtul tuleb VÕS § 127 lõike 5 alusel kaaluda, kas kannatanu suhtes on õiglane arvata maha kasu olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida.
31.Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas tõendamist leidnud elulistest asjaoludest tulenevalt ei oleks kannatanu jaoks õiglane ega kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga arvata kahjuhüvitisest maha seda osa, mille võrra kulutused samaväärse asja soetamisele ületavad hävinud asja hävimiseelset väärtust. Põhjendatud ja tõendatud on hageja väited, et samaväärse läbisõiduga ja samaväärses tehnilises seisundis võimalikult samaväärset bussi ei ole turul ning et võimalikult samaväärne asendusbuss tuleb tuua Euroopast ja et selle Eestis eesmärgipäraseks kasutusele võtmiseks ei ole võimalik jätta tegemata eelpool tõendamist leidnud täiendavaid kulutusi. Seega on tõendatud, et objektiivselt ei ole võimalik käesolevas asjas vältida kannatanu kasu saamist kahju hüvitamise käigus.
32.Eelpool leidis tõendamist, et samaväärse bussi põhjendatud ja vajalikuks soetamise kuluks hageja jaoks on 13 500+3012.50+2825+4270=23 607.50 eurot, millest on hageja saanud juba 6000 eurot. Seega täiendavalt tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja 23 607.50-6000= 17 607.50 eurot.
33.Hageja esitas viivisenõude, paludes mõista seadusjärgses määras viivis välja kostjalt alates hüvitamise otsuse tegemisele järgnevast päevast, s.o 24.12.2016 (hagiavalduse täpsustus t lk 21-22) täiendavalt tasumisele kuuluvalt hüvitiselt. Apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja ei soovi viivist kohtumenetluse ajal väljamakstud 3000 euro suuruselt hüvitiselt. Kostja on seisukohal, et kogu hüvitis 6000 eurot oli välja makstud viivituseta.
34.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna LKindlS-i sätted ei reguleeri tagajärgi kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamise korral, kuulub LKindlS § 1 lõike 2 alusel kohaldamisele VÕS § 113 lõige 1, mille kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustusega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eelnevalt leidis tõendamist kostjal tasumata kindlustushüvitise 17 607.50 eurot väljamaksmise kohustus. Pooltevahelises lepingus viivisemäära ei olnud kokku lepitud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hüvitise sissenõutavaks muutumise kohta 23.12.2016. Seega on käesoleva otsuse kuupäeva seisuga muutunud sissenõutavaks seadusjärgne viivis perioodi 24.12.2016 kuni 30.04.2018 eest summas 1902.49 eurot, s.o 493 päeva eest määraga 8% aastas.
Alates 01.05.2018 kuulub sissenõutavaks muutumata viivis kostjalt väljamõistmisele TsMS § 367 alusel.
35.Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb uuesti jaotada maakohtu menetlusega seotud menetluskulud. Menetluskulude jaotusele ei avalda mõju asjaolu, et kostja tasus hagejale täiendavalt 3000 eurot maakohtumenetluse ajal ja hageja selles osas nõudest maakohtus loobus. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et vastavalt 23.12.2016 otsuse punktile 6 sõltus jäänuki väärtuse 3000 euro hüvitamine jäänuki üleandmisest kindlustusandjale. Puudub vaidlus, et jäänuki andis hageja üle 19.04.2017 ja samal päeval kandis kostja üle 3000 eurot. Seega oli selles osas hüvitise väljamaksmisega viibimine tingitud hagejast endast tulenevast asjaolust ja hagejal puudus selles osas õigus tugineda hagi esitamisel kohustuse rikkumisele kostja poolt ning nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 101 lõige 3, lõike 1 punkt 1). Seega lähtub kohus hagi rahuldamise proportsiooni arvestamisel hageja põhinõudest 22 765 eurot (t lk 21), millest kuulub rahuldamisele 17 607.50 eurot, seega 77%. TsMS § 163 lõike 1 esimese alternatiivi järgi jääb 77% hageja kuludest kostja kanda ja 23% hageja enda kanda ning kostja kuludest jääb 23% hageja kanda ja 77% kostja enda kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 89% ulatuses (17 607.50 19 765-st), mistõttu jäävad hageja kuludest apellatsioonimenetluses kostja kanda 89% ja hageja enda kanda 11%. Kostja apellatsioonimenetluse kuludest jääb 11% hageja kanda ja 89% kostja enda kanda.
36.Kuna maakohus poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.