XX hagi ST. LUCAS GALLERY OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.09.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
162 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant: XX (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Risto Sidok Kostja/vastustaja: ST. LUCAS GALLERY OÜ (registrikood: 11013520), lepinguline esindaja vandeadvokaat Gert Kasekivi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 25.09.2017 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline 1(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid XX (hageja) ja ST. LUCA GALLERY OÜ (kostja) 02.12.2008 mandaatlepingu, mille alusel andis hageja kostjale müümise eesmärgiga üle hagejale kuuluva P. Vereshagini maali „Õigeusu kiriku interjöör“ (edaspidi maal). Leping sõlmiti tähtajaga 6 kuud ehk kuni 02.06.2009. Lepingu p 4.1. kohaselt kohustus hageja kostjale maali ekspertiisi teostamiseks üle andma hiljemalt 11.11.2008. Maali kokkuleppeliseks edasimüügihinnaks ehk maali väärtuseks positiivse ekspertiisiotsuse saamise järgselt leppisid lepingu pooled lepingu p-s 5.2 kokku 150 000 eurot. Maali autentsust tõendav ekspertiisiakt on koostatud 29.01.2009. Kostja selle asemel, et tagastada peale lepingu lõppemist 03.06.2009 maal hagejale, on väidetavalt maali võõrandanud kolmandale isikule. Maali on kolmas isik kostjalt ostnud lepingus sätestatud hinnaga 150 000 eurot. Maali võõrandamisega kostja poolt heausksele kolmandale isikule on hageja ilma jäänud maali omandist. Lepingu kohaselt kohustus kostja maali müümise korral tasuma hagejale 150 000 eurot, mida kostja hagejale tasunud ei ole, kuigi maal on võõrandatud pärast hageja poolt maali valduse kostjale lepingu alusel üle andmist.
2.Olukorras, kus hagejal ei ole võimalik kostjalt nõuda maali tagastamist, samas ei ole aga ka teada maali asukoht või saatus, on hagejal õigus nõuda kostjalt kui hageja maali tõendatud viimaselt valdajalt hüvitist, mis vastab maali harilikule väärtusele, kuivõrd kostja on hageja arvelt maali väärtuse võrra alusetult rikastunud. Kostja on maali hagejale mittetagastamisega s.o. maali käsutamisega hageja nõusolekuta mistahes hagejale teadmata viisil kaotades maali valduse, mille tulemusena on hageja kaotanud maali omandiõiguse, rikkunud hageja omandiõigust maali suhtes. Tuleb eeldada, et kostja on maali valduse kaotanud pärast lepingu lõppemist. Lepingu lõppemise järgselt puudus kostjal mistahes hageja nõusolek, mistahes moel maali käsutamiseks mh selliselt, et kostja kaotab maali valduse ning sellega hageja kui maali omanik vindikatsiooninõude esitamise võimaluse kostja vastu. Maali harilikuks väärtuseks on hageja ja kostja lepingus sätestanud 150 000 eurot.
3.Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise 150 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 594 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel hüvitise summalt 150 000 eurot alates 24.12.2016 kuni põhinõude 150 000 eurot täieliku tasumiseni. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
4.Kostja ei tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Hageja ja kostja sõlmisid 02.12.2008 tähtajalise lepingu pealkirjaga „mandaatleping“, mille esemeks oli maali ekspertiisi teostamine, maali müügiks pakkumine ja maali müügilepingu sõlmimise
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 korraldamine. Leping lõppes 03.06.2009 tähtaja möödumisega. Lepingu sõlmimisele järgneval päeval, s.o 03.12.2008 toimetas kostja maali Moskvasse ekspertiisi teostamiseks vastavalt lepingus kokkulepitule. 2009. a jaanuari lõpus sai kostja kätte 29.01.2009 ekspertiisiotsuse, mis tõendas maali autentsust. Kostja viis hageja kokku maali ostmisest huvitatud isikuga AM-ga. Kostja toimetas maali hageja korraldusel 22.03.2009 Moskvast Zürichisse maali müügi eesmärgil. Hageja ja AM sõlmisid 25.03.2009 maali müügilepingu hinnaga 150 000 eurot. Maali ostja tasus maali müügihinna hagejale sularahas. AM müüs maali 18.09.2009 edasi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks maali valdaja, samuti ei ole hageja asja omanik, kuna ta võõrandas asja kolmandale isikule ning leppis kokku asja omandiõiguse üleminekus kolmandale isikule. Hageja ei ole tõendanud ka, et oleks kunagi olnud maali omanik. Kostja on seisukohal, et maali omandiõigust ei tõenda pooltevaheline leping, milles sisaldub trafaretne tekst mandaatlepingu poolte kohta. Samuti ei ole hageja tõendanud kostja hageja arvel rikastumist, mida tegelikkuses ei ole ka esinenud, kuna hageja sai maali ostjalt ostuhinna. Samuti ei ole hageja tõendanud seda, et kostja oleks käsutanud hageja omandit. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis 25.09.2017 otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena määras kohus kindlaks kostja menetluskulud summas 2 152 eurot ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
6.Maakohus tuvastas, et vaidlus puudus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 02.12.2008 mandaatlepingu tähtajaga 6 kuud, 02.12.2008 (maakohtu otsuses ebaõigesti 02.12.2007) kuni 02.06.2009, mille alusel andis hageja kostjale müügi teostamise eesmärgiga üle P. Vereshagini maali „Õigeusu kiriku interjöör“. Maali kokkuleppeliseks edasimüügihinnaks ehk maali väärtuseks leppisid pooled lepingu p-s 5.2 kokku 150 000 eurot. Maali autentsust tõendav ekspertiisiakt on koostatud 29.01.2009. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et hagejal ei ole võimalik nõuda kostjalt maali tagastamist, kuivõrd hagejale pole teada maali asukoht, kuid pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on alusetult rikastunud maali väärtuse võrra, kui 06.12.2016 on hagejale saanud teadlikuks asjaolu, et kostjal ei ole maali valdust, milline oli kostjale üle antud 02.12.2008 mandaatlepingu alusel.
7.Kohus, lähtudes asjaolust, et pooled on lepingus kinnitanud, et maali omanikuks on hageja ning poolte vahel puudub käesolevas asjas vaidlus, et hageja andis kostjale maali üle 02.12.2008 mandaatlepingu alusel, asus seisukohale, et on tõendatud, et hageja kui maali valdaja, kelle tegeliku võimu all oli maal, oli maali üleandmise hetkel ka maali omanik. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et 02.12.2008 mandaatlepinguga kostjale hageja poolt üle antud maali kui vallasasja omanikuks polnud hageja.
8.Hagiavalduse kohaselt on kostja, jättes hagejale maali peale mandaatlepingus kokkulepitud tähtaega 02.06.2009 tagastamata, rikkunud hageja omandiõigust maali suhtes. Kohus hagejaga ei nõustunud, sest vaidlust ei ole, et hageja kuni hagiavalduse esitamiseni ei olnud kostjalt nõudnud maali tagastamist. Hageja, andes kostjale üle maali valduse, ei saanud iseenesest kaotada maali suhtes omandiõigust ei mandaatlepingu 3(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 kehtivuse ajal ega peale mandaatlepingus kokku lepitud tähtaega. Kohus nõustus hagejaga, et kostja väited, nagu kostja oleks hageja kokku viinud maali ostmisest huvitatud isikuga AM-ga ning et kostja on maali toimetanud hageja korraldusel 22.03.2009 Moskvast Zürichisse maali müügi eesmärgil ning et hageja ja AM sõlmisid 25.03.2009 maali müügilepingu hinnaga 150 000 eurot, mille maali ostja tasus hagejale sularahas, ei ole tõendatud. Siiski ei vabasta see hagejat tõendamast oma väiteid, et kostja on käsutanud hageja omandit, et kostja on seda teinud ilma hageja nõusolekuta ja et kostja on hageja omandi käsutamisega ilma hageja nõusolekuta rikastunud. Asjaolu, et hageja pole enne hagiavalduse esitamist kostjalt nõudnud maali tagastamist, ei luba kohtul samuti arvata, et kostja oleks õigustamatult keeldunud tagastamast hagejale maali, millega oleks rikkunud hageja omandiõigust maalile. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on hageja maali käsutanud, mistõttu ei ole asjasse puutuvad ka hageja väited, et kuni 02.06.2009 oli kostjal hageja nõusolek maali müügiks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja maali käsutanud ilma hageja nõusolekuta. Võib möönda, et maali tagastamata jätmisega olukorras, nagu seda on lõpuks hagiavalduses nõutud, ning kostja suutmatus hagejale maal tagastada ning soovimatus tõendada, kellele on kostja maali valduse üle andnud, on rikutud hageja õigust tagasi saada kostjale üle antud maali valdus, kuid lisaks isiku nõusolekuta tema omandi rikkumise tuvastamisele peab kohus tuvastama, et kostja oleks hageja omandi rikkumise eest saanud midagi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja jättes tagastamata hagejale kuuluva maali, on maali hariliku väärtuse 150 000 euro võrra rikastunud. Kohus leiab, et hageja väide, et hageja 06.12.2016 teada saades, et kostjal ei ole maali valdust, ei tõenda, et kostja on maali väärtuse võrra hageja arvelt alusetult rikastunud. Kostja ei ole hagiavaldusele vastates väitnud, et tema oleks võõrandanud maali kolmandale isikule hinnaga 150 000 eurot, seega ei ole tõendatud hageja väide, et kostja on võõrandud maali kolmandale isikule 150 000 euro eest. Samuti ei ole hageja seda hageja väidetud käsutustehingut, mis pole ka tõendatud, heaks kiitnud. Kui kostja valduses ei ole maali väärtusega 150 000 eurot ning tuvastatud pole, et kostja oleks võõrandanud hagejale kuuluva maali väärtusega 150 000 eurot, siis ei ole võimalik järeldada, et kostja on saanud selle eest midagi, kui on jätnud hagejale maali tagastamata.
9.Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et kostja ei ole kohustatud hüvitama hagejale maali harilikku väärtust, mistõttu kostja ei saa olla ka viivitanud hüvitise tasumisega hagejale.
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.25.10.2017 esitas apellant apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu 25.09.2017 otsuse täies ulatuses ja teha asjas maakohtule tagasi saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
11.Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega, et apellant ei ole tõendanud vastustaja alusetut rikastumist. Kohus kohustas viimati vastustajat tõendama, et ta ei ole rikastunud, kuid vastustaja seda ei teinud. Seega saab eeldada, et vastustaja on apellandi arvelt rikastunud. Apellandi hinnangul saab alusetu rikastumine toimuda maali käsutamise
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 (müügi) läbi, kui ka selle läbi, et vastustaja ei ole maali käsutanud vaid jätnud selle endale, kuigi väidab, et tal maali valdust ei ole. Kuna kohus on tuvastanud, et puudub maali tagastamise võimalus, seda on kinnitanud ka vastustaja, ei ole kohus tuvastanud asjaolu, et see tagastamise võimatus ei ole kuidagi seotud apellandiga. Vastustaja ei ole maali tagastamise võimatuse fakti tõendanud.
12.06.02.2017 kohtuistungil kohustas kohus apellanti tõendama, et vastustaja on maali väärtuse võrra rikastunud. Apellant on 27.02.2017 hagitäpsustusega esitatud tõenditele viidates märkinud, millest nähtub apellandi omandiõigus maalile, maali valduse üleminek apellandilt vastustajale, maali väärtus ja vastustaja kinnitus selle kohta, et maali enam tema valduses ei ole. Seega on apellant tõendanud, et vastustaja on pöördumatult rikkunud apellandi omandiõigust maalile, mille väärtus on 150 000 eurot. Kuna maali valdus oli viimati vastustaja käes, tuleb vastustajal esitada tõendid, mis maalist saanud on, kui ta väidab, et maali tema käes pole. Vastustaja ei ole tõendanud oma seisukohta, et apellant ise müüs maali kolmandale isikule edasi. Apellant ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei ole maali ise müünud.
13.13.03.2017 kohtuistungil pööras kohus tõendamiskoormise ümber ning kohustas vastustajat tõendama, et ta ei ole maali väärtuse võrra rikastunud. Vastustaja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit.
14.Eeltoodud asjaolude tuvastamise järgselt on kohtu otsustus üllatuslik. Olukorras, kus on tuvastatud maali valduse üleminek vastustajale ning vastustaja on kinnitanud, et maali ei ole enam tema valduses, tulnuks vastustajal tõendada, mis maalist saanud on, sh et vastustaja ei ole maali valduse minetamisega alusetult rikastunud. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Apellant ei ole tõendanud VÕS § 1037 lg 1 eeldusi, milleks on ühe isiku omandiõiguse rikkumine, nõusoleku puudumine omandiõiguse rikkumiseks ja rikkuja peab olema rikkumise tulemusena rikastunud. Ebaõige on apellandi väide nagu kohus oleks pööranud ümber tõendamiskoormise. Selleks puuduvad alused. Lisaks ei saa vastustaja tõendada negatiivset asjaolu. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada alternatiivse taotluse osas.
17.Hageja on esitanud esialgse hagi asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 108 lg 1, § 115 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel, nõudes kostjalt poolte vahel 02.12.2008 sõlmitud mandaatlepingu alusel üleantud maali tagastamist, alternatiivselt kahju hüvitamist lepingus kokkulepitud maali väärtuse, s.o 150 000 euro ulatuses, millele lisanduvad seadusjärgsed viivised alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja tõi esile, et tal ei
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 ole maali valdust, kuna maali müüs hageja ise. Lisaks palus kostja kohaldada VÕS § 626 lg 1 alusel esitatud väljaandmise nõudele ja alternatiivsele kahju hüvitamise nõudele aegumist. Peale kostja vastust, millest selgus, et kostja valduses ei ole enam maali, loobus hageja nõudest maali ebaseaduslikust valduses väljanõudmiseks, kuid alternatiivne nõue maali väärtuse hüvitamiseks jäi kohtu menetlusse. Samas märkis hageja maali väärtuse hüvitamise nõudenormiks AÕS § 85 lg 1, mille kohaselt valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040. Maakohus jättis esitatud hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on tema arvel rikastunud, mistõttu ei olnud täidetud VÕS § 1037 kohaldamise eeldused.
18.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul ei ole maakohus viinud läbi nõuetekohast sisulist eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Need minetused on muu hulgas tinginud hageja jaoks üllatusliku lõpplahendi.
19.Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22.02.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 02.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kohus peab asjaoludele õigusliku hinnangu andmist pooltega arutades arvestama, et kohtulahend ei saa tulla pooltele üllatusena, s.t kui kohus selgitab seadust pooltele menetluses ühtmoodi, ei saa ta lahendis asuda teistsugusele seisukohale, kui ta ei ole vajadusel menetlust uuendanud ja pooltele uut tõlgendust esitanud ja võimaldanud vastavalt asjaoludele neil ka sellele reageerida, sh esitada asjaolusid ja tõendeid, kui see muudab nt tõendamiskoormust. Samas ei saa kohtu arutelu tõlgendusvõimaluste üle tähendada seda, et kohus ei või lahendis oma varasematest arutlustest üldse väljuda. Oluline on, et kohus ei üllataks pooli teistsuguse käsitlusega (Riigikohtu 22.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 42).
20.06.02.2017 eelistungi protokollist nähtub (tl 118-126, kd I), et kohus on hageja nõudenormi muudatust pidanud lubatavaks, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole kohus kuni asja lahendamise lõpuni poolte vahelist õigussuhet klassifitseerinud ega seda pooltega läbi arutanud. 02.06.2017 eelistungil on maakohus pärinud hagejalt, milliste õigusnormide järgi on maali väärtuse hüvitamise nõue esitatud. Kohus selgitas, et alusetu rikastumise nõude esitamisel peab hageja tõendama, milline tehing tehti ja et
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 sellega on kostja rikastunud. Hageja tõi esile, et maal oli kostja valduses ja esitatud asjaoludest saab järeldada, et kostja on maali müünud ja võimalik on nõue esitada kas AÕS § 85 järgi või kahju hüvitamise nõudena. Kohus selgitas, et hageja peab tõendama, et kostja on ilma õigusliku aluseta hageja maali käsutanud, s.t seda, et kostja müüs hageja maali, ja kuidas on kostja sellega rikastunud, samuti seda, milline oli maali harilik väärtus. Pärast seda saab kostja tuua esile ja tõendada, et ta ei ole rikastunud. Lisaks palus kohus hagejal tõendada, et ta on maali omanik. 13.03.2017 kohtuistungi protokolli kohaselt selgitas kohus, et kostjal tuleb esitada tõendid, et ta ei ole rikastunud selle kaudu, et jätab maali tagastamata olukorras, kus hageja selle tagastamist nõuab (tl 147, kd I). Kohus määras kostjale tõendite esitamise tähtaja, kuid kostja ühtegi tõendit ei esitanud. 14.08.2017 kohtuistungil selgitas kohus, et hoolimata sellest, et kostja ei ole nõutud tõendeid esitanud, oli hagejal kohustus tõendada, et kostja on rikastunud maali tagastamata jätmise tõttu (tl 8, II kd). Samal istungil lõpetas kohus eelmenetluse ja arutas asja sisuliselt.
21.Kohus on lähtunud 25.09.2017 vaidlustatud otsuses asja lahendamisel hageja 23.12.2016 menetlusdokumendis väljatoodud nõudenormist (AÕS § 85 lg 1 koosmõjus VÕS § 1 037 lg-ga 1) ning hoolimata tõendamiskoormise ümberpööramisest 13.03.2017 kohtuistungil (tl 144-148, kd I), tegi otsuse, millega jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on maali käsutanud ilma hageja nõusolekuta ja selle eest midagi saanud. Kohus on tõendmiskoormist selgitanud pooltele kahel eelistungil erinevalt ja viimasel 13.03.2017 eelistungil kohtu poolt selgitatust võis hagejale jääda mulje, et kostjal tuleb tõendada, et ta ei ole alusetult rikastunud hagejale maali tagastamata jättes ja hageja on oma tõendamise kohustuse täitnud. Ebapiisava ja eksitava selgitamiskohustuse täitmise tõttu on maakohtu otsus hagejale üllatuslik. Kohtuistungite protokollidest nähtuvalt on maakohus lähtunud ainult hageja poolt nõudele antud õiguslikust hinnangust ja pole täitnud kohustust kontrollida õiguse kohaldamist ja seda, kas hageja nõuet on võimalik muu nõudenormi järgi rahuldada.
22.Kolleegiumi hinnangul ei tähenda hageja poolt AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõudest (asja väljanõudmine) loobumine automaatselt seda, et hagejal puuduks alus nõuda kostjalt asja väärtuse hüvitamist. Antud asjaolu aga ei ole kohus üldse tõstatanud ega pooltega läbi arutanud. Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale maali väärtus olukorras, kus kostja on hagejalt maali saanud (antud asjaolu üle vaidlus puudub), kuid maali tagastanud või maali väärtust hagejale hüvitanud ei ole. Kostja on vastuses hagiavaldusele välja toonud, et temal maali valdust ei ole, kuna kostja viis hageja maali ostjaga kokku, mille tulemuseks oli maali müümine ja hagejale sularahas maali eest tasumine. Hageja nõustus sellega, et maali ei ole kostja valduses, kuid ülejäänud asjaolusid ta omaks ei võtnud. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks üldse nimetatud asjaoludele tähelepanu pööranud ning nendest tulenevalt asjale antavat õiguslikku hinnangut pooltega menetluses arutanud.
23.Kolleegium selgitab, et hageja poolt esiletoodud nõudenorm AÕS § 85 lg 1 reguleerib omaniku ja valdaja vahelisi suhteid kasu väljaandmise osas ajal, kui asi oli
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 ebaseaduslikus valduses, mitte aga tagastamata asja eest hüvitise saamist. AÕS § 85 lg-st 1 tulenev kasu väljaandmise nõue on AÕS § 80 lg 1 järgsele vindikatsiooninõudele lisanduda võiv nõue (kõrvalnõue) ebaseadusliku valduse ajal saadud viljade ja kasutuseeliste väljaandmiseks või hüvitamiseks. Praeguses vaidluses ei ole hageja taotlenud kasu väljamõistmist. Kolleegium leiab, et samas ei ole välistatud hageja maali väärtuse hüvitamise nõue ainult VÕS § 1037 lg 1 või lg 2 järgi, kuid vastavad eeldused tuleb sellel juhul esile tuua hagejal ja nende olemasolu ka tõendada. Tõendamiskoormis võib ümber pöörduda ainult hea usu põhimõttest näiteks siis, kui tegemist on asjaoludega, mille tõendamine on võimalik ainult kostjal. Kuna praeguses vaidluses ei ole vaidlust, et hageja andis maali valduse 02.12.2008 sõlmitud lepingu täitmiseks üle ja hageja väidetel pole talle maali tagastatud, siis neil asjaoludel on kostja kohustatud tõendama maali võõrandamisega seotud asjaolusid.
24.Kolleegium selgitab, et juhul, kui ebaseaduslikult valdajalt ei ole võimalik asja välja nõuda, kuna asja ei ole tema valduses, siis võib olla võimalik kaaluda maali väärtuse hüvitamise nõude rahuldamist kas VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 järgi kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisena või juhul kui ebaseadusliku valdaja valduses on asi hävinud või sealt kaotsi läinud kahju hüvitamise nõudena AÕS § 84 alusel võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043). Eelnevalt viidatud nõudenormide järgi on nõude aluseks olevad asjaolud erinevad ja hageja tõendamiskoormis seetõttu ka erinev. Maakohtul tuleb eelmenetluses selgitada pooltele nõudenormist tulenevat asjaolude esitamise vajadust ja tõendamiskoormist.
25.Kolleegium lisab, et TsMS § 392 lg-st 1 lähtuvad eelmenetluse ülesanded tuleb kohtul täita sõltumata sellest, kas asja lahendatakse kirjalikus menetluses (TsMS § 403 lg 1) või arutatakse kohtuistungi(te)l. Toimikust nähtuvalt on maakohus korduvatel kohtuistungitel arutanud pooltega asjaolusid ja andnud võimalusi täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks. Samas selline kohtu tegevus ei ole eelmenetluse ülesannete täitmiseks siiski piisav, kui kohus ei ole eelnevalt õigussuhtele antavat õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutanud ega sellest tulenevat tõendamiskoormist selgitanud.
26.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis (TsMS § 656 lg 2 viimane lause).
27.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh tuleb arutada asjaoludest lähtuvalt nõudenormide kohaldumist, selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda neile võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid.
28.Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste 8(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-15866 asjaolude ebaõiget tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
29.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.