X hagi ST. LUCAS GALLERY OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
180 607,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup Kostja ST. LUCAS GALLERY OÜ (registrikood 11013520), seaduslik esindaja juhatuse liige AL ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Gert Kasekivi
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 11.10.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 31.10.2022 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-16-15866 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 20.10.2016 Harju Maakohtule hagi ST. LUCAS GALLERY OÜ (kostja) vastu, milles nõudis maali „Õigeusu kiriku interjöör“ tagastamist ja alternatiivselt kahjuhüvitise 150 000 eurot ja viivise väljamõistmist. 23.12.2016 loobus hageja maali väljanõudmise nõudest, 07.12.2017 määrusega võttis maakohus loobumise vastu ja lõpetas nõude osas menetluse. 12.07.2018 esitatud hagi terviktekstis nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitise 150 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 18 607,50 eurot ja alates 24.12.2016 seadusjärgse viivise väljamõistmist.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.12.2008 mandaatlepingu (edaspidi leping), mille alusel andis hageja kostjale mh ka müümise eesmärgil üle hagejale kuuluva P. Vereschagini maali „Õigeusu kiriku interjöör“ (edaspidi maal). Leping sõlmiti tähtajaga 6 kuud ehk kuni 02.06.2009. Lepingu p 4.1. kohaselt kohustus hageja kostjale maali ekspertiisi tegemiseks üle andma hiljemalt 11.11.2008. Maali kokkuleppeliseks edasimüügihinnaks positiivse ekspertiisiotsuse saamise järgselt leppisid lepingu pooled p-s 5.2 kokku 150 000 eurot. Maali autentsust tõendav ekspertiisiakt on koostatud 29.01.2009. Kostja maali hagejale ei tagastanud, vaid on väidetavalt maali võõrandanud kolmandale isikule. Maali võõrandamisega kostja poolt heausksele kolmandale isikule on hageja ilma jäänud maali omandist. Kuna menetluse ajal on selgunud, et hageja ei saa maali kostjalt tagasi, on hagejal õigus nõuda kostjalt maali harilikule väärtusele vastavat hüvitist.
3.Hageja täpsustas 03.03.2020 menetlusdokumendis nõude õiguslikku alust. Hageja leiab, et tegu on kas kahju hüvitamise nõudega vindikatsiooninõude asemel või kahju hüvitamise nõudega lepingulise kohustuse täitmise nõude asemel. Mõlemad kahju hüvitamise nõuded kvalifitseeritakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 järgi, ehkki esimesel juhul on tegemist seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse (VÕS § 3 p 6) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega ning teisel juhul lepingu (VÕS § 3 p 1) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega (RKTKo 20.03.2019, 2-16-6563, p 24). Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohaldada hageja nõude suhtes aegumist.
5.Kostja toimetas maali pärast ekspertiisi tegemist hageja korraldusel 22.03.2009 Moskvast Zürichisse maali müügi eesmärgil, hageja sõlmis 25.03.2009 AMga maali müügilepingu ning hagejale tasuti 150 000 eurot.
6.Kostja hinnangul ei saa hageja nõude õiguslikuks aluseks olla alusetu rikastumise sätted, sest poolte vahel oli lepinguline suhe. Kui poolte vahel on lepinguline suhe, siis reeglina ei kohaldata käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätteid (VÕS § 1044 lg 2).
7.Sõltumata hageja nõude õiguslikust alusest on nõue aegunud. Maal tuli vastavalt pooltevahelisele lepingule tagastada ekspertiisi teostamisele järgneval päeval, s.o 30.01.2009. Seega pidi hageja olema teadlik väidetavast õiguse rikkumisest ja kohustatud isikust 30.01.2009, mistõttu aegus alusetu rikastumise nõue 30.01.2012. Hageja deliktilisel alusel
2-16-15866 esitatud nõudele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 150 sätestatud aegumise regulatsioon ning ka sellel alusel esitatud nõue on aegunud. Kui asuda seisukohale, et kostja on rikkunud käsunduslepingust tulenevat kohustust, siis maali väljaandmise kohustus tekkis 30.01.2009 ja mõistlikuks ajaks VÕS § 82 lg 3 mõttes saab olla 14 päeva. Seega muutus kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks 13.02.2009 ja nõue aegus 13.02.2012 (TsÜS § 146 lg 1). Aegunud on ka viivisenõue (TsÜS § 144). Menetluse käik
8.Harju Maakohus jättis 25.09.2017 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on maali käsutanud ilma hageja nõusolekuta ja 150 000 euro võrra rikastunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.04.2018 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leidis, et kui ebaseaduslikult valdajalt ei ole võimalik asja välja nõuda, siis võib olla võimalik kaaluda maali väärtuse hüvitamise nõude rahuldamist VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 või VÕS § 1043 alusel.
9.Harju Maakohus kohaldas 18.12.2018 otsusega hageja nõuete suhtes aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.04.2019 otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus
10.Maakohus kohaldas 31.10.2022 otsusega hageja nõuete suhtes aegumist ja jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
11.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude VÕS § 115 lg 1 järgi.
12.Maakohtu hinnangul oli tõendatud, et AM ostis hagejalt vaidlusaluse maali märtsis 2009 Zürichis. Oksjonimaja kirjalikust tõendist nähtuvalt pani AM ostetud maali pakkumisele Zürichis oksjonil septembris 2009, oksjonileping sõlmiti 01.09.2009. Seega kostja käes maali ei ole ning hageja on sellest teadlik. Hageja oli juba 25.03.2009 teadlik, et maal on müüdud ja ei ole kostja valduses. Seega hakkas 26.03.2009 kulgema hageja vindikatsiooninõude asendanud kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaeg.
13.Menetluses ei tõendatud, et hageja oleks saanud maali eest mandaatlepingus kokkulepitud tasu 150 000 eurot. Kostja seaduslik esindaja väitis vande all ütlusi andes, et tema teab, et hageja sai kogu summa maali eest kätte ning et sularahas arveldamine oli maaliäris tavaline. Sama kinnitas ka AM notariaalses selgituses. Hageja andis vande all ütlusi, et ta pole maali eest raha saanud. Maakohus asus seisukohale, et maali eest tasu saamist peab tõendama kirjaliku tõendiga, mida käesoleval juhul ei esitatud.
14.Maakohus arvestas lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemise alguse määramisel mandaatlepingu kehtivuse aega. Pooled leppisid mandaatlepingus kokku, et lepingu kehtivusaeg on kuus kuud, s.o kuni 02.06.2009. Mõistlikult võttes pidi hageja eeldusel, et ta polnud veel maali eest raha saanud, koheselt peale maali müümist 25.03.2009 hakkama kostjalt raha nõudma. Peale lepingu kehtivuse lõppu ja nõude sissenõutavaks muutumist, pidi hageja eeldusel, et ta polnud senini raha saanud, esitama kostjale nõude lepingust tuleneva summa saamiseks. Aegumistähtaeg lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudes hakkas seega kohtu hinnangul kulgema alates 03.06.2009.
15.TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-test 1 ja 2 tulenevalt algas vindikatsiooninõude asendanud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg 26.03.2009 ja nõue aegus 26.03.2012. Lepingust
2-16-15866 tuleneva kahju nõude aegumistähtaeg algas 03.06.2009 ning nõue aegus 03.06.2012. Hageja pöördus kohtusse 20.10.2016. Seega olid hagi esitamise ajaks mõlemal alusel esitatava nõude aegumistähtajad möödunud. Kuna maakohus jättis hagi aegumist kohaldades rahuldamata, aegus ka TsÜS §-s 144 sätestatu järgi kõrvalkohustusest tulenev nõue (viivisenõue) koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Apellatsioonkaebus
16.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi, või tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda, või tühistada maakohtu otsus tervikuna ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda.
17.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, tehes järeldusi, mida ei ole võimalik asjas esitatud tõendite alusel teha ning luges tõendatuks kostja väited, milliseid väiteid kostja esitanud ei ole või milliseid väiteid kostja tõendanud ei ole. Otsus on mitmes aspektis üllatuslik, kuna otsus on rajatud väidetele, mida kumbki pool ei ole esitanud. Kohtuotsuse põhjendused on pealiskaudsed või puuduvad üldse, mistõttu ei ole kohtuniku siseveendumuse kujunemine jälgitav ega kontrollitav.
18.Kohtu järeldused müügilepingu sõlmimise fakti, aja ja väidetava lepingu poolte kohta on vastuolus kostja väidete ja asjas esitatud tõenditega. Kostja ei ole esitanud väidet, et maal liikus Zürichi hotellis Merkurievi käest Melnikovi kätte. Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita kostja väidet, mille kohus luges arusaamatult tõendatuks, et hageja käis kevadel 2009 Zürichis maali müümas. Kõik kohtu poolt osundatud asjaolud (maali Šveitsi viimise põhjus, maali liikumine Šveitsis, hageja Šveitsis viibimise põhjus, müügilepingu sõlmimise aeg ning kes oli väidetavad müügitehingus ostjaks), on tõendamata.
19.Maakohtu eksimused tõendite hindamisel tõid kaasa olukorra, kus kohus kohaldas ebaõigesti hageja nõude osas aegumist. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ega muu isik ei ole hagejale vaidlusaluse maali eest tasunud, kuid järeldas ekslikult, et maali müügileping sõlmiti hageja ja AM vahel märtsis 2009, ning sidus sellega ebaõigesti hageja nõude sissenõutavaks muutumise.
20.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude ebaõigesti. Hageja ei pöördunud kohtusse seetõttu, et kostja oleks 02.12.2008 lepingut rikkunud, vaid seetõttu, et 02.12.2008 lepingu tähtaja möödumise järgselt soovis hageja oma maali seaduse alusel kostja käest tagasi saada. Menetluse käigus selgus, et maali tagastamine ei ole võimalik, mistõttu asendas hageja oma seadusest tulenenud nõude hüvitisnõudega kostja vastu, mis tulenes hageja omandiõiguse rikkumisest kostja poolt ning mille suurus on võrdeline maali hariliku väärtusega. Seega on arbitraarne ja üllatuslik kohtuotsusest nähtuv seisukoht, et kohus arvestab lepingust tuleneva kahju aegumistähtaja kulgemise alguse määramisel mandaadilepingu kehtivuse aega.
21.Maakohus eiras Tallinna Ringkonnakohtu poolt 18.04.2019 otsuse p-s 16 antud suuniseid, s.o aegumise kohaldamiseks peab kostja tõendama, et hageja oli maali müümisest ja kahju tekkimisest teadlik hiljemalt 30.01.2009. Kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud.
22.Isegi, kui hageja oleks esitanud kostja vastu nõude lepingu alusel, on ekslik kohtu käsitlus justkui oleks sel juhul hageja kahju hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks 03.06.2009.
2-16-15866 Hagejal puudus mõistlik võimalus saada kostja poolt kahju tekitamisest teada enne, kui kostja hagejale avaldas, et maal ei ole enam tema valduses. Üksnes lepingu lõppemise fakt ei tekita nõudeõigust ega ole aluseks kahju hüvitamise nõude esitamiseks.
23.Hageja palus vindikatsiooninõudega seotud menetluskulud jätta kostja kanda põhjusel, et vastava nõude esitas hageja teadmises, et maali valdus on veel kostja käes. Kohus ei põhjendanud, miks hageja vastav taotlus tähelepanuta jäeti. Olukorras, kus kohus järeldas õigesti, et kostja ega mis tahes kolmas isik ei ole maali eest hagejale tasunud, oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane, kui hageja peaks kandma kostja menetluskulud. Isegi, kui kohtu hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu, palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud hageja kanda ning teha vastavas osas uus otsus, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4). Vastustaja seisukoht
24.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus jätta hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on aegunud, on õige, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus on üllatuslik ja kohtuotsuse põhjendustest pole võimalik aru saada, kuidas kohus on oma järeldusteni jõudnud.
26.Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 02.12.2008 mandaatlepingu, mille täitmiseks andis hageja kostjale maali valduse. Leping kehtis kuni 02.06.2019 (I kd, tl-d 14–15). Samuti puudub vaidlus, et kostja ei ole talle üle antud maali hagejale tagastanud. Hageja väitis, et ta sai käesoleva menetluse ajal teada, et kostja käes maali ei ole, ja seetõttu nõuab ta maali väärtuse hüvitamist. Kostja väitis, et ta täitis 02.12.2008 lepingust tulenevad kohustused, leidis maalile ostja ja märtsis 2009 müüs hageja ise maali kostja poolt leitud isikule. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite.
27.Olukorras, kus asja omaniku ja valdaja vahel on lepinguline suhe, mis on seotud väljanõutava asjaga, saab omanik valida, kas ta esitab valdaja vastu vindikatsiooninõude AÕS § 80 alusel või sellega konkureeriva lepingulise nõude (RKTKo 20.12.2004, 3-2-1-146-04, p 24). Nõudest maali tagastamiseks kohustamiseks on hageja loobunud ja maakohus on selle nõude osas 07.02.2017 menetluse lõpetanud (I kd, tl 128-129). Seega on kohtu menetluses üksnes hageja nõue kahju hüvitamiseks ja pooled vaidlevad selle üle, kas nõue on aegunud või mitte.
28.TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest ja TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja esitas 05.12.2016 vastuses hagile aegumise vastuväite.
2-16-15866
29.Riigikohus on selgitanud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika). Õigussuhte kvalifikatsiooni arvestades, tuleb määrata aegumistähtaeg ja tuvastada selle kulgemise algus ning lõpp (RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p 13).
30.Ringkonnakohus leiab, et hageja nõuet võib kvalifitseerida nii vindikatsiooninõude asemel kahju hüvitamise nõudena kui ka lepingu rikkumisest tuleneva nõudena. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asja väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asja väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kuna maal anti kostjale üle 02.12.2008 sõlmitud mandaatlepingu täitmiseks, siis saab hageja nõuet kahju hüvitamiseks kvalifitseerida ringkonnakohtu arvates ka lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena.
31.TsÜS § 152 lg 1 sätestab, et kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele käesoleva peatüki 2. jaos sätestatut ehk tehingust tuleneva nõude aegumist reguleerivaid norme ja lg 2 järgi lg-s 1 sätestatut ei kohaldata käesoleva peatüki 4. jaos (aegumine erijuhtudel) nimetatud nõuete aegumisele.
32.Hageja väitel TsÜS § 152 lg 2 järgi ei kohaldu § 152 lg-s 1 sätestatu hageja nõudele, kuna hageja kahju hüvitamise nõudele kohaldub TsÜS § 155 lg 1, mis asub võlaõigusseaduse 10. peatüki 4. jaos. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Hageja on esitanud maali tagastamise nõude asemel VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi kahju hüvitamise nõude, millele ei kohaldu TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30-aastane aegumistähtaeg. Omaniku alternatiivsetele nõuetele asja valduse väljaandmiseks, nt üürileandja lepinguline nõue üürniku vastu asja tagastamiseks, ja vindikatiivsetele kõrvalnõuetele (AÕS § 84) TsÜS § 155 lg 1 ei kohaldu (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, kommenteeritud väljaanne, 2023, § 155 kom 3.1.1, tl 780). Ringkonnakohus leiab, et vindikatsiooninõude asemel esitatud kahju hüvitamise nõue on seadusest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille aegumist reguleerib TsÜS § 149, mis asub TsÜS-i 10 peatüki 3. jaos.
33.Eeltoodut arvestades tuleb hageja nõudele TsÜS § 152 lg-st 1 tulenevalt kohaldada lepingust tuleneva nõude aegumist reguleerivaid sätteid, s.o TsÜS § 146, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
34.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kostja on rikkunud pooltevahelisest lepingust tulenevat kohustust, kas hagejal on kostja vastu sellest tulenev kahju hüvitamise nõue ja kas see nõue on aegunud.
35.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses sõnaselgelt kvalifitseerinud pooltevahelist lepingut. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu sellekohane rikkumine parandada. Lepingus on hageja ja kostja juhatuse liige NM kokku leppinud, et kostjal on õigus läbi viia maali atribueerimise ehk autorluse väljaselgitamisega seotud protseduurid, pakkuda maali müügiks ja viia läbi maali müügiprotseduur (lepingu p 3). Lepingu p-s 4 leppisid pooled kokku atribueerimise täpse protseduuri ja poolte õigused ja kohustused selle läbiviimisel. P-s 4.6 on pooled leppinud kokku, et kostja on kohustatud pärast ekspertiisi läbiviimist tagastama maali hagejale või toimetama hageja poolt kirjalikult nimetatud paika, ja p 4.7 järgi oli kostjal õigus pakkuda maali müügiks ja viia läbi Vene Föderatsiooni territooriumil maali ostu-müügi protseduur. Lisaks on p-s 5.1 kokkulepe, et positiivse ekspertiisi (s.t, et maali autor on P. Vereschagin) korral on edasimüügi hinnaks 150 000 eurot, mille muutmisettepanekud kuuluvad aktsepteerimisele vaid
2-16-15866 hageja kirjalikul kinnitusel, ja p-s 5.3 oli kokkulepe, et maali müügi korral on kostjal õigus komisjonitasule 10%. Hageja leidis, et tegemist on käsunduslepinguga ja kostja arvates on tegemist segatüüpi lepinguga, millel on nii käsundus- kui ka maaklerilepingu tunnused.
36.VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 658 lg 1 kohaselt maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu) ja lg 2 järgi kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui maaklerilepingu kohta sätestatust ei tulene teisiti. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et pooltevaheline leping on nn segatüüpi leping, millel on nii käsundus- kui ka maaklerilepingu tunnused. Käsundina pidi kostja korraldama maali atribueerimise, kuid müügi vahendamise osas on leping pigem maaklerileping, sest lepingust tulenevalt pidi kostja pakkuma maali müügiks hinnaga, milles oli kokku lepitud. Poolte poolt esiletoodust ei saa järeldada, et lepingul oleks olnud teistsugune sisu.
37.Lepingu rikkumisena toob hageja esile selle, et kostja ei ole talle maali tagastanud. Kohustus maal tagastada oli kokku lepitud lepingu p-s 4.6. Vaidlust ei ole, et ekspertiis maalile tehti Venemaal 29.01.2009 ja sellega tunnistati maal P. Vereschagini tööks. Samas lepingu p 4.7 järgi oli kostjal õigus pakkuda maali müügiks. Hageja väidetel ei andnud ta kostjale selleks tegevuseks volitusi, kuid kostja väitel tegutses ta maalile ostja leidmiseks hageja teadmisel ja juhiste järgi ja vahendas müügi toiminguid ning hageja müüs märtsis 2009 maali Zürichis kostja poolt vahendatud ostjale. Ringkonnakohtu arvates on poolte väidete ja esitatud tõendite põhjal usutav, et hageja soovis kostja poolt maalile ostja otsimist. 12.07.2018 esitatud hagi terviktekstis on hageja ise esile toonud, et lepingu eesmärgiks oli maali müümine kostja vahendusel. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta pärast ekspertiisi tegemist oleks pöördunud kostja poole sooviga saada maal tagasi, mis ringkonnakohtu arvates samuti annab tunnistust sellest, et hageja soovis, et kostja leiaks maalile ostja.
38.Maakohus on tõendeid hinnates hageja poolt märtsis 2009 maali müümise tuvastanud. Vastavad asjaolud on kostja kohtu ette toonud 03.03.2020 menetlusdokumendis, mistõttu on ebaõige hageja apellatsioonkaebus väide, et maakohus lähtus otsuse tegemisel asjaoludest, mida pole kohtu ette toodud. Samas nõude aegumist hinnates ei ole maali müüki puudutavate asjaolude tuvastamisel määravat tähtsust. Samuti ei ole nõude aegumise hindamisel oluline see, kes ja millal maali eest tasus ja kas see on tõendatud.
39.VÕS § 626 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma mh selle, mis ta käsundi täitmiseks sai. Sama kohustus on VÕS § 658 lg-st 2 tulenevalt ka maakleril. Kuna kostja ei ole hagejale maali, mille ta lepingu täitmiseks enda valdusse sai, tagastanud, siis on kostja lepingut rikkunud ja hagejale on tekkinud kahju, mille hüvitamist saab ta VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda.
40.TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja § 147 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ja nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Lepingu p 4.7 järgi tuli kostjal maal tagastada pärast ekspertiisi tegemist ehk pärast 29.01.2009. Ringkonnakohtu arvates ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, millal hageja ekspertiisi tegemisest teada sai, mistõttu ei
2-16-15866 ole tõendatud, et hageja nõue maali tagastamata jätmisest tuleneva kahju hüvitamiseks oleks sissenõutavaks muutnud ekspertiisi tulemusest teada saamisega seonduvalt. Samuti oli kostjal lisaks ekspertiisi tegemise korraldamisele ka kohustus vahendada maali müüki.
41.Ringkonnakohus leiab, et hageja pidi igal juhul olema kostja poolt maali tagastamata jätmisest teadlik pärast lepingu lõppemist, s.o alates 03.06.2009, ja tal oli õigus nõuda kas maali tagastamist või kahju hüvitamist. Seega on õige maakohtu järeldus, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.06.2009.
42.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on rikkunud lepingut tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada kostja tahtlust jätta maal tagastamata ning põhjustada hagejale sellega kahju.
43.Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.06.2009, siis TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3aastane aegumistähtaeg lõppes 03.06.2012, ja hagi, mis on esitatud 20.10.2016, on esitatud pärast aegumistähtaja lõppu.
44.Kuna hageja nõue tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata, siis ei ole ringkonnakohtu arvates olulised asjaolud, mis on esitatud märtsis 2009 toimunud maali müügiga seonduvalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
45.Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et menetluskulud oleks tulnud jätta poolte kanda. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja väitis, et menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks annab aluse see, et vindikatsiooninõude esitas ta põhjusel, et tema teada oli maal endiselt kostja käes ja kostja tegevuse tõttu ei saanud ta õigel ajal hagi esitada. Ringkonnakohtu arvates hageja poolt esiletoodu ei anna alust jätta menetluskulusid poolte kanda. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja on hagejat eksitanud ja hoidnud teda lepingu täitmise asjaoludest teadmatuses.
46.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lõige 1). Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.