Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Talis Toompere vastu põhivõla 2621,97 euro, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
4191,70 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Talis Toompere apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Talis Toompere (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais Vastustaja (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (rk: 11919806), esindaja Tarvo Ilves
esindajad
Tartu Maakohtu 28. detsembri 2017 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. detsembri 2017 otsus osaliselt, s.o Talis Toomperelt Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks väljamõistetud põhivõla 2621,97 eurot, intressi 193,45 eurot ja viivise 1240,80 eurot suuruse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.1.Rahuldada Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Talis Toompere vastu osaliselt ning mõista Talis Toomperelt Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlg 2399,48 eurot, intress 333,73 eurot, viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 1061,54 eurot ja viivis alates 29.12.2017 kuni põhivõla tasumiseni määras 23% tasumata põhivõlalt aastas.
2.2.Jätta hagi rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista viivise suuremas määras kui 23% aastas.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 93% Talis Toompere kanda ja 7% Aktsiaselts PlusPlus Capital kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 13.01.2017 Talis Toompere (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 28.02.2017 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 3482,65 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 20.03.2017 maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2621,97 eurot, intressi 193,45 eurot, viivise 20.03.2017 seisuga 774,89 eurot ja viivise hagi esitamisele järgnevast päevast määras 0,063014% päevas tasumata põhisummalt. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 04.05.2015 Swedbank AS-ga väikelaenulepingu nr 15-034547-VV, mille alusel sai kostja laenu 2756,21 eurot. Kuna kostja rikkus laenu tagasimaksmise kohustust, ütles laenuandja lepingu 07.12.2015 üles. Laenulepingust tulenev nõue on 18.02.2016 loovutatud hagejale.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis muu hulgas, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna laenu andmise ajal olid kostja kontod arestitud ja krediitkaart suletud. Kostjat survestati vormistama krediitkaardivõlgnevus (sh intress ja viivis) ümber väikelaenuks, millelt laenuandja hakkas uuesti teenima intressi. Laenuandja rikkumisest kostjale tekkinud kahju vastab hageja nõutud intressi ja viivise suurusele. Kostja soovis laenuandja kohustuse rikkumisest tekkinud kahju tasaarvestada hageja nõudega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 28. detsembri 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis T. Toomperelt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja põhivõla 2621,97 eurot, intressi 193,45 eurot, viivise kohtuotsuse tegemise aja seisuga 1240,80 eurot ja viivise alates
29.detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni määras 23% tasumata põhivõlalt aastas. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista viivise suuremas määras kui 23% aastas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 638 eurot (sh riigilõiv 350 eurot ja esindajakulu 288 eurot). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on laenuleping 8. detsembrist 2015 üles öeldud. Kostja põhivõla suurus on 2621,97 eurot ja ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi suurus 193,45 eurot. Hageja märgitud viivisemäär päevas sisaldab ümardamist ülespoole. Seega lähtus kohus lepingus kokkulepitud aastasest intressimäärast, mille järgi viivise summa kuni kohtuotsuse tegemiseni on 1240,80 eurot. Kohus leidis, et laenuandja ei rikkunud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega ei saa kostjal olla ka sellest rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 lg 1 p 1 teisest lausest ja lg-st 2 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. Laenutaotluses on kostja oma netosissetuleku suuruseks märkinud 1800 eurot kuus ning toonud välja, et tal on väljaspool Swedbanki gruppi üks kohustus kuumaksega 106,72 eurot. Arvestades kostja esitatud andmeid enda sissetuleku ja kohustuste kohta ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks pidanud laenulepingu sõlmimise ajal leidma, et kostja ei suuda enda sissetulekust tasuda 2756,21 euro suurust laenu, mille igakuine osamakse oli 77,59 eurot. Laenumakse moodustas üksnes ca 4,3% kostja sissetulekust. Seejuures ei oma tähtsust kostja väide, et ta tegelikult üldse sissetulekut ei saanud. Olukorras, kus kostja on laenuandjale esitanud teadlikult valeinfot, kannab sellest tulenevat riski tema ise. Kostja on tuginenud ka asjaolule, et tema konto oli laenulepingu sõlmimise ajal arestitud. Samas ei ole ta seda välja toonud laenutaotluses. Kostja 08.12.2017 seisukohas on välja toodud, et konto oli arestitud kuni 01.05.2015. Kostja esitatud tõendist nähtub, et konto oli arestitud 8. aprillini 2015. Seega ei olnud laenutaotluse esitamise ajal 17.04.2015 ja laenulepingu sõlmimise ajal 04.05.2015 kostja konto enam arestitud. Kostja konto arestimine ei tähendaks ka iseenesest laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist. Laenuleping sõlmiti kostja olemasoleva krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva kohustuse refinantseerimiseks. Seega ei võtnud kostja endale lepinguga täiendavat kohustust, vaid sisuliselt pikendas olemasoleva kohustuse tasumise tähtaega. Arvestades asjaolu, et tegemist oli tagatiseta tarbijakrediidilepinguga, ei saa pidada intressimäära 23% aastas ülemäära kõrgeks. Laenulepingu sõlmimata jätmise korral oleks kostja pidanud tasuma krediitkaardilepingust tulenevalt võlalt viivist. Seega ei raskendanud laenulepingu sõlmimine kostja majanduslikku olukorda, vaid pigem kergendas seda, võimaldades tasuda olemasolev kohustus pikema aja jooksul. Kohus jättis tähelepanuta poolte pärast 08.12.2017 esitatud sisulised seisukohad, kuna need on esitatud pärast kirjalikus menetluses seisukohtade esitamise tähtaega.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.T. Toompere esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. detsembri 2017 otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas ja menetluskulude jaotuse osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus laenuandja kostjaga väikelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Väikelaenuleping sõlmiti kostja krediitkaardivõlgnevuse refinantseerimiseks.
Lepingu sõlmimise ajal ei saanud kostja töötasu ja tema kontod krediidiasutustes olid arestitud enam kui 500 000 euro ulatuses. Võlaõigusseadus ei võimalda lugeda laenuandaja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtet mitte rikutuks põhjusel, et laenulepingu sõlmimine ei raskenda laenusaaja majanduslikku olukorda. 2015. a mais kehtinud VÕS § 4032 lg-te 1, 11 ja 7 järgi pidanuks laenuandja enne lepingu sõlmimist selgitama välja kostja krediidivõimelisuse, kasutades muu hulgas vajalikke andmekogusid; 2) arvestati kostja krediitkaardivõlgnevuse refinantseerimisel väikelaenuks VÕS § 113 lg 6 rikkudes laenusummaks krediitkaardivõlgnevus koos intressi ja viivisega, millelt asuti omakorda arvestama intressi ja viivist. Hageja sellele vastu ei vaielnud. Seega on kohtu järeldus, et krediitkaardivõlgnevuse refinantseerimine ei raskendanud kostja majanduslikku olukorda, ka sisuliselt ebaõige. Riigikohus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (nt 3-2-1-175-14, p 11). Maakohus on eelneva jätnud kontrollimata, millest tingituna on kohus hagi vähemalt viivise osas rahuldanud ebaõigesti.
5.Aktsiaselts PlusPlus Capital vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seisukoht, et laenuandja jättis kostja krediidivõimelisuse hindamata, on sisutu, sest kostja on ise tõendanud, et laen väljastati kostjale peale Maksu- ja Tolliameti aresti eemaldamist. Kostja on laenutaotluses märkinud, et töötab juhtival ametikohal, saab netopalka 1800 eurot ja tal on üks järelmaksukohustus kuumaksega 106,72 eurot. Seega on kostja poolt väikelaenu taotlemine tema palka arvestades kaalutletud; 2) ei ole kostja tõendanud, et laenuandja oleks esialgselt intressi ja viivise võlgnevuselt viivist arvestanud. Väikelaenuleping on iseseisev lepinguline suhe, mille arvelt kaeti kostja esialgne ja sissenõutavaks muutnud krediitkaardilepingust tulenev kohustus. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohta ei ole kostja maakohtu menetluses esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhivõla 2621,97 eurot, intressi 193,45 eurot ja viivise 1240,80 eurot suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2399,48 eurot, intressi 333,73 eurot ja viivise 29.12.2017 seisuga 1061,54 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti vaidlusalune laenuleping kostja krediitkaardivõlgnevuse refinantseerimiseks. Laenulepingu kohaselt oli laenusummaks 2756,21 eurot, suurimaks igakuiseks makseks 77,59 eurot ning laenusummas sisaldus lepingutasu 40,73 eurot. Puudub vaidlus, et laenuandja ütles lepingu üles alates 08.12.2015. Põhjendatud on kostja seisukoht, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tema vastuväite hageja poolt VÕS § 113 lg 6 rikkumise kohta. VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Nimetatud piirangu võimalikku rikkumist peab kohus kontrollima omal algatusel ning võlausaldaja (hageja) kohustus on tõendada, et rikkumine puudub. Riigikohus on 03.06.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 märkinud, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. Riigikohus on 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Hageja kinnitas 02.04.2018 seisukohas, et krediitkaardilepingu järgne võlgnevus oli 2599,90 eurot. Seega puudus hagejal õigus nõuda intressi ja viivist 2599,90 eurot ületavalt summalt. Arvestades eelnevat oli laenuandjal õigus arvestada intressi summalt 2599,90 eurot ning intressi arvestus on järgmine: - põhivõlalt 2599,90 eurot perioodi 04.05.2015-12.06.2015 eest 65,53 eurot; - põhivõlalt 2523,90 eurot (12.06.2016 maksis kostja 76 eurot) perioodi 13.06.2015-21.08.2015 eest 111,33 eurot; - põhivõlalt 2283,90 eurot (21.08.2015 maksis kostja 240 eurot) perioodi 22.08.201508.12.2015 eest 156,87 eurot. Kokku moodustab intressi summa 333,73 eurot.
8.Kostjaga sõlmitud laenuleping lõppes ülesütlemisega, kuna kostja rikkus lepingut ning tegi lepingu täitmiseks ainult kaks makset, s.o 12.06.2015 ja 21.08.2015 ja lepinguga seotud operatsioonide tabeli kohaselt on ta tasunud kokku 356,73 eurot. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb kostja maksed lugeda tehtuks põhikohustuse katteks ning sellest tulenevalt oli võlgnevuseks 08.12.2015 seisuga 2399,48 eurot (2756,21-356,73). Viivist tuleb arvestada alates 09.12.2015 summast 2243,17 eurot (2599,90-356,73). Alates 09.12.2015 kuni 29.12.2017 tuleb kostjal maksta viivist 1061,54 eurot (23% summalt 2243,17 eurot). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse katteks 2399,48 eurot, intressi katteks 333,73 eurot ja viivise katteks 1061,54 eurot. Alates 29.12.2015 on kostja kohustatud maksma viivist tasumata põhivõlalt 23% aastas.
9.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning muu hulgas põhjendatult leidnud, et laenuandja ei ole vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seetõttu puudub kostjal kahjunõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et VÕS § 4032 lg 1 p 1 teisest lausest ja lg-st 2 nähtuvalt toimub isiku krediidivõimelisuse hindamine mh tarbija esitatud andmete põhjal. Maakohtu otsusest nähtuvalt oli laenutaotluses kostja oma netosissetuleku suuruseks märkinud 1800 eurot kuus ning toonud välja, et tal on väljaspool Swedbanki gruppi vaid üks kohustus kuumaksega 106,72 eurot. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kostja poolt esitatud andmete alusel ei oleks pidanud laenuandja leidma, et kostja ei suuda oma sissetulekust tasuda laenu, mille igakuise osamakse suurus oli maksimaalselt 77,59 eurot. Kostja esitatud tõendi (tl 94) kohaselt oli tema konto arestitud kuni 08.04.2015 ning mitte enam laenulepingu sõlmimise ajal
04.05.2015. Konto arestimist ei ole kostja märkinud ka laenutaotluses. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et olukorras, kus kostja on laenuandjale ise esitanud teadlikult valeinfot sissetuleku suuruse kohta, kannab sellest tulenevat riski tema ise. Eelmärgitud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses ümber lükanud ning seetõttu ei saa ka väita, et laenuandja rikkus vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Maakohus jättis õigesti tähelepanuta poolte pärast 08.12.2017 esitatud sisulised seisukohad asja lahendamise kohta. Nimetatud maakohtu otsustust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud.
11.Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 638 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotusele tuleb kohaldada TsMS § 163 lg 1 teist alternatiivi, st menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtus oli hagi hind 4193,37 eurot (TsMS § 133 lg 1 ja lg 2) ning hagi hinnast lähtuvalt rahuldati hagi ca 93% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda. Lähtudes Riigikohtu seisukohast (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15) määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.