Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-17-19450 palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskulude hüvitise 700 eurot koos seaduses sätestatud määras viivisega. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused

2-17-19450

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-17-19450 menetlemisest keeldumise eelduseks on Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 järgi kostja kohtusse mitteilmumine (vt Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12312, p 9). Kostja kohtusse ilmumise korral võib aga kostja Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 järgi nõustuda asja allumisega Eesti kohtule (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 13). Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist pärineva info põhjal omal algatuselt hagi menetlemast ning igal juhul pidanuks maakohus hageja määruskaebuses esitatud väidete tõttu oma määruse tühistama. Asjaolu, et hageja ei esitanud koos määruskaebusega tõendeid nende väidete kinnituseks, ei takistanud maakohtul määruskaebusega vaidlustatud määrust TsMS § 663 lg 4 I lause alusel tühistada ja kostja alalise elukoha kohta lisateavet koguda ning hagejalt tema väidete kinnituseks tõendeid nõuda. Eelnevat arvetades peab maakohus asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline elukoht.

2-17-19450 Siiski, kui lepingupooled ei ole kohtualluvuse kokkulepet eraldi läbi rääkinud, on kohtualluvuse kokkulepe käsitatav tüüptingimusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses. Kui lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab tüüptingimus teist lepingupoolt ebamõistlikult, on tingimus VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tühine. Sh on VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tarbijaga sõlmitud lepingus ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist. Arvestades poolte lepingu p 9 IV lause sisu, on tarbija jäetud välisriiki kolimise korral ilma võimalusest pidada lepingust tulenevaid kohtuvaidlusi tarbija kui kostja elukohariigis, s.o tarbijale eelduslikult lähimas kohtus, ning sätestatud kohustus pidada kohtuvaidlusi hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva teise lepingupoole asukohariigis, oleks kolleegiumi arvates sellise tüüptingimusega ebamõistlikult raskendatud kostja võimalust kaitsta oma õigusi kohtus ja selline tüüptingimus oleks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 10 järgi tühine. Selline kohtualluvuse kokkulepe võiks olla kehtiv, kui kostjal tarbijana oli võimalus tingimuse sisu mõjutada ja tingimuse üle läbi rääkida, kuid tüüptingimusena on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest annab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule eelise tarbija arvel ja on tarbija kahjuks tasakaalust väljas. Samuti ei saa majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik mõistlikult eeldada, et tarbija igal juhul nõustuks sellise tingimusega. Pigem saab eeldada, et tarbija ei soovi sõlmida kokkulepet, millega ta loobub endale eelduslikult soodsamast kohtualluvusest. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et tüüptingimuse kehtivust, sh VÕS § 42 p 3 lg-s 10 sätestatud asjaolusid peab kohus vahekohtu kokkuleppe hindamisel kontrollima omal algatusel (vt Riigikohtu 11.veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1 150-14, p 14). Sama kehtib kolleegiumi hinnangul ka kohtualluvuse kokkuleppe puhul.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.