Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi XX vastu põhivõla, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. jaanuari 2018. a määrus (hagi menetlusse võtmisest keeldumine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. jaanuari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-19450 ja saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus.
3.Tagastada Aktsiaseltsile PlusPlus Capital määruskaebuselt 23. jaanuaril 2018 tasutud riigilõiv 50 eurot. Kohtu selgitused: Määruse peale ei saa esitada Riigikohtule määruskaebust.
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 29. detsembril 2017 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3793 eurot 59 senti, intressid 264 eurot 79 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2059 eurot 92 senti, alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt lepingujärgse viivise. Menetluskulud
2-17-19450 palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskulude hüvitise 700 eurot koos seaduses sätestatud määras viivisega. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
2.Harju Maakohus keeldus 8. jaanuari 2018. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast, sest hagi ei allu Eesti kohtule. Hageja menetluskulud jättis maakohus hageja enda kanda. Maakohus tugines kohtualluvuse kindlakstegemisel TsMS § 70 lg-tele 1 ja 4, § 104 lg-le 1, § 106 lg 1 p-le 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus) art 1 lg-le 1, art 4 lg-le 1 ja art 18 lg-le 2. Määruse põhjenduste kohaselt elab kostja Soome Vabariigis (Soome) ja seetõttu võib hageja algatada menetluse kostja vastu üksnes Soome kohtus. Hageja on esitanud hagi Eesti Vabariigi (Eesti) kohtusse lähtudes vananenud ja ebaõigetest kostja elukoha andmetest. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal oli kehtiv Eesti aadress Vasalemma alevikus kuni
25.juunini 2015, kuid alates 26. juunist 2015 on kostja kehtiv elukoha aadress XXX, Soome. Seega on hageja esitanud hagi Eesti kohtusse, lähtudes vananenud ja ebaõigetest kostja elukoha andmetest. Kuigi hageja ei ole kohtualluvuse kokkuleppele viidanud, on pooled hagiavalduse lisana 1 esitatud laenulepingu (leping) p 9 kohaselt leppinud kokku Eesti kohtualluvuses. See kokkuleppe on Brüsseli I bis määruse art 4 lg 1 ja art 18 lg 2 ning TsMS § 104 lg 1 ja TsMS § 106 lg 1 p 1 järgi tühine, kuna kostja on füüsiline isik ning hagiavaldusest ei nähtu, et vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Samuti nähtub lepingust selgelt, et kostja sõlmis lepingu tarbijana, kuna lepinguga koos on esitatud kostjale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ning lepingus on viidatud kostja õigusele pöörduda tarbijakaebuste komisjoni. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
3.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja menetlusse võtmise uueks otsustamiseks maakohtule. Samuti palus hageja tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõivu. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostja elukoht on Soomes. Hageja alustas 28. aprillil 2017 kostja suhtes rahvusvahelist maksekäsu menetlust Soome kohtus, kust tuli 18. oktoobril 2017 vastus, et kostja ei ela nimetatud aadressil. Pärast Soome kohtult menetluse lõpetamise e-kirja saamist asus hageja otsima kostja andmeid ning kostja lähikondsed kinnitasid, et kostja peaks elama Keila piirkonnas, kuid täpseid andmeid neil ei ole. Kohus ei saa üksnes rahvastikuregistriandmete alusel järeldada, et kostja elukoht ei ole Eestis, ning peab koguma enne kohtuasja menetlemisest keeldumist lisaandmeid.
4.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2-17-19450
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
6.Maakohus keeldus hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast, kuna leidis, et hagi ei allu Harju Maakohtule, sest poolte kohtualluvuse kokkulepe Eesti kohtu alluvuse kohta on tühine ning kostja alane elukoht, millest sõltub Brüsseli I bis määruse artikkel 18 lg 2 järgi kohtualluvus, ei ole Eestis. Kolleegium hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.
7.Arvestades hageja nõuet ja hagile lisatud tõendeid leidis maakohus õigesti, et hageja esitas kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. Õige on ka see, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 I lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti kohtule esitada. TsMS § 70 lg 4 p 1 järgi kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole Brüsseli I määruses sätestatud teisiti. Brüsseli I määruse 4. jaos on reguleeritud kohtualluvust tarbijalepingute puhul ning määruse art 18 lg-st 2 tuleneb, et üldjuhul võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Brüsseli I määruse art 19 järgi võib küll eeltoodust kokkuleppe alusel kõrvale kalduda, kuid seda üksnes p-des 1–3 sätestatud juhtudel, s.o kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Eelnevat arvestades leidis maakohus õigesti, et Brüsseli I bis määruse artikkel 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja kui tarbija vastu hagi selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht.
8.Hoolimata sellest, et hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi, tegi maakohus kostja alalise elukohta väljaselgitamiseks isiku põhiandmete elektroonilise päringu (tl 23) ja tuvastas selle alusel, et alates 26. juunist 2015 on kostja kehtiv elukoha aadress Soomes. Muid andmeid kostja alalise elukoha kohta toimikust ei nähtu. Määruskaebuses selgitas hageja, et ta on tulutult esitanud juba Soome kohtule avalduse, kust tuli vastus, et kostja ei ela sellel aadressil. Samuti väitis hageja, et kostja lähedaste kinnitusel peaks kostja elama Keila piirkonnas. Riigikohus on selgitanud, et rahvastikuregistrikandest saab iseenesest järeldada, et kostja elukoht ei ole Eestis, kuid üldjuhul tuleks küsida kohtualluvuse ja kostja alalise elukoha kohta ka kostja seisukohta, mis annab kohtule rohkem teavet. Kohtu omal algatusel hagi
2-17-19450 menetlemisest keeldumise eelduseks on Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 järgi kostja kohtusse mitteilmumine (vt Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12312, p 9). Kostja kohtusse ilmumise korral võib aga kostja Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 järgi nõustuda asja allumisega Eesti kohtule (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 13). Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist pärineva info põhjal omal algatuselt hagi menetlemast ning igal juhul pidanuks maakohus hageja määruskaebuses esitatud väidete tõttu oma määruse tühistama. Asjaolu, et hageja ei esitanud koos määruskaebusega tõendeid nende väidete kinnituseks, ei takistanud maakohtul määruskaebusega vaidlustatud määrust TsMS § 663 lg 4 I lause alusel tühistada ja kostja alalise elukoha kohta lisateavet koguda ning hagejalt tema väidete kinnituseks tõendeid nõuda. Eelnevat arvetades peab maakohus asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline elukoht.
9.Kuigi hageja ei ole tuginenud asjas sellele, et hagi allub Eesti kohtule poolte kohtualluvuse kokkuleppe järgi, on maakohus määruses märkinud, et kokkulepe on tühine. Vältimaks asjas võimalikke vaidlusi kohtualluvuse kokkuleppe üle märgib kolleegium järgmist. Hagi lisana esitatud väikelaenulepingu nr 13-084008-VL p 9 IV lauses on lepingupooled kokku leppinud, et juhul, kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui laenusaaja elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada, lahendatakse kõik lepingust tulenevad vaidlused Eesti kohtus. Brüsseli I määruse artikkel 19 p 3 järgi võivad pooled määruses sätestatud kohtualluvusest kokkuleppel kõrvale kalduda, kui kokkuleppe sõlmivad tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning selle kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Seega ei või selline kokkulepe olla Eesti õigusega vastuolus. TsMS § 104 lg 1 järgi võib kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes vaidluseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Praeguses asjas ei ole vaidlus seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega, nagu tuvastas õigesti maakohus, ning TsMS § 106 lg 1 p 1 järgi on nimetatud sättega vastuolus olev kokkulepe üldjuhul tühine. Siiski oleks kohtualluvuse kokkulepe eeltoodu kohaselt tühine üksnes siis, kui kokkulepe ei vastaks TsMS § 104 lg-s 3 sätestatud eranditele. TsMS § 104 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi kehtib kohtualluvuse kokkulepe sõltumata TsMS § 104 lg-s 1 sätestatust ka juhul, kui selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist või kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Seega on iseenesest tarbijaga sõlmitud lepingust tuleneva vaidluse kohtualluvuse kokkuleppel muutmine TsMS § 104 lg 3 järgi lubatud. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikohus 21. novembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12 tehtud määruse p-s 10.
2-17-19450 Siiski, kui lepingupooled ei ole kohtualluvuse kokkulepet eraldi läbi rääkinud, on kohtualluvuse kokkulepe käsitatav tüüptingimusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses. Kui lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab tüüptingimus teist lepingupoolt ebamõistlikult, on tingimus VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tühine. Sh on VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tarbijaga sõlmitud lepingus ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist. Arvestades poolte lepingu p 9 IV lause sisu, on tarbija jäetud välisriiki kolimise korral ilma võimalusest pidada lepingust tulenevaid kohtuvaidlusi tarbija kui kostja elukohariigis, s.o tarbijale eelduslikult lähimas kohtus, ning sätestatud kohustus pidada kohtuvaidlusi hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva teise lepingupoole asukohariigis, oleks kolleegiumi arvates sellise tüüptingimusega ebamõistlikult raskendatud kostja võimalust kaitsta oma õigusi kohtus ja selline tüüptingimus oleks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 10 järgi tühine. Selline kohtualluvuse kokkulepe võiks olla kehtiv, kui kostjal tarbijana oli võimalus tingimuse sisu mõjutada ja tingimuse üle läbi rääkida, kuid tüüptingimusena on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest annab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule eelise tarbija arvel ja on tarbija kahjuks tasakaalust väljas. Samuti ei saa majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik mõistlikult eeldada, et tarbija igal juhul nõustuks sellise tingimusega. Pigem saab eeldada, et tarbija ei soovi sõlmida kokkulepet, millega ta loobub endale eelduslikult soodsamast kohtualluvusest. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et tüüptingimuse kehtivust, sh VÕS § 42 p 3 lg-s 10 sätestatud asjaolusid peab kohus vahekohtu kokkuleppe hindamisel kontrollima omal algatusel (vt Riigikohtu 11.veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1 150-14, p 14). Sama kehtib kolleegiumi hinnangul ka kohtualluvuse kokkuleppe puhul.
10.Ülaltoodud põhjendustel jättis maakohus ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmata, kuigi ei olnud välja selgitanud rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks olulisi asjaolusid. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
11.Hageja taotles ringkonnakohtule määruskaebuselt tasutud riigilõivu TsMS § 150 lg 1 p 5 järgi tagasi. Määruskaebuse esitajale tagastatakse kaebuse rahuldamise korral TsMS § 150 lg 1 p 5 järgi riigilõiv, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Praegusel juhul ei ole maakohus veel hagi menetlusse võtnud ja kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu tuleb hageja taotlus rahuldada ja talle määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.