Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

4) Mõista YY-lt XX kasuks välja perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 9 856,5 eurot. 5) Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis määras 1,5% kuus põhinõudelt 26 857 eurot alates 22.04.2017 kuni põhinõude täitmiseni. 6) Jätta maakohtu menetluskulud 1% ulatuses XX kanda ning 99% ulatuses YY kanda.

on hageja ees täitmata kohustusi 4 804,24 eurot, mille lubas tagastada 31.12.2014. Samas palus ta ka tagastamise tähtaega pikendada kuni 30.01.2015. Hageja kostja seisukohaga ei nõustunud ja teavitas sellest ka kostjat. Kostja tasus hagejale 2014. aasta novembris ja detsembris kokku 5 088,9 eurot ja leidis, et sellega on laenukohustus täidetud. Hageja hinnangul jäi kostjal hagejale tasumata kahe laenulepingu peale kokku 27 144 eurot. Laenulepingute täitmise tähtaeg oli 31.12.2014, mistõttu muutusid lepingutest tulenevad kohustused sissenõutavaks 01.01.2015 ja hagejal oli õigus nõuda viivist alates 01.01.2015 kuni põhinõude kohase täitmiseni. 20.04.2015 oli sissenõutavaks muutunud viiviste suurus 1 492,92 eurot. Vastuseks kostja väidetele selgitas hageja, et puuduvad igasugused tõendid, et laenulepingud sõlmiti tagantjärele. Seda ei tõenda ka asjaolu, et paberid pärinesid samast koopiapaberi pakist. Hageja ei prindi kodus kuigi tihti, paberipakis on enamasti 500 lehte ja lepingute sõlmimise vahele jäi vaid kaks aastat. Asja lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust, millal pooled allkirjastasid lepingudokumendid. Pooled kujundasid oma õigussuhted nõnda, nagu oli dokumentidel märgitud. Sealhulgas soovisid pooled, et lepingulised suhted tekiksid ja kujuneksid vastavalt lepingudokumentides märgitud kuupäevadele. Intressi maksmise kohustuse leppisid pooled kokku lepingutes, mistõttu ei vääranud seda 2013. aasta maksegraafiku puudumine. Seda, et kostja tasus aastate jooksul just intresse, kinnitasid maksegraafikud, kus oli laenujääk aastaaastalt sama ja kostja ülekannete selgitused, milles oli ülekande selgitusena märgitud „intressid“. Intressimäär 18% on tavaline tagatiseta laenude puhul. Sel põhjusel puudub ka alus viiviste vähendamiseks. Veel oli hageja seisukohal, et poolte vahel ei olnud sõlmitud tarbijakrediidilepingud toona kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes, sest hageja ei olnud oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja. Kui keegi praegusel juhul sõlmis tehingu oma majandusja kutsetegevuses, siis oli see pikaaegsest juveeliärimehest kostja. Hageja on informaatika õppejõud alates 16.09.1991, kelle põhisissetulek tuleb ülikoolist. Hageja on 48 eluaasta jooksul andnud laenu vaid kahele inimesele, kellest üks on kostja. Tegutsemist VÕS § 402 mõttes krediidiandjana ei tõendanud ka asjaolu, et pooled leppisid kokku intresside tasumises. Laenude puhul on intressi tasumise kohustuse kokkuleppimine tavapärane. Hageja ei müünud laenu andmiseks oma kinnisasja (registriosa nr XXXXXXXX), vaid vahetas selle naabrinaisele SG-le kuuluva kinnistuga. Ka asjaolu, et hageja oli varem ühel korral kostjale laenu andnud, ei teinud temast majandus- ja kutsetegevuses tegutsevat krediidiandjat. Seega toimusid tehingud füüsiliste isikute vahel. Kostja vastuväited

Laenulepingu 2 kohta märkis kostja, et laenulepingus kokku lepitud väidetavalt laenatav summa 154 500 krooni kujunes selliselt, et 150 000 krooni oli summa, mille hageja pidi kostjale laenama ja 4 500 krooni oli ühekordne intress, mille hageja jättis sel põhjusel kostjale välja maksmata. Intressi 4 500 krooni tasus kostja hagejale sularahas. Kostja ei allkirjastanud laenulepingu pikendamise dokumenti. Laenulepingu järgi tuli kostjal laen tagastada hiljemalt 31.03.2009, mistõttu oli hagi esitamise ajaks nõue aegunud. Pealegi arvestas hageja 2009. aasta eest intressi valesti. Isegi kui ta oleks laenulepingu pikendamise dokumendi allkirjastanud, siis oli selle järgi lepingu 2 lõpptähtajaks 31.01.2012, mistõttu oli hagi aegunud. Lepingu pikendamise dokumente ei saanud käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Samuti ei saanud perioodi 2011-2014 maksegraafikutest (kusjuures hageja ei esitanud 2010. ja 2013. aasta maksegraafikuid) järeldada, et neis olid kajastatud intressid või laenujääkide suurused. Kostja tasus hagejale 2009. aasta aprillis 54 000 krooni ja 2009. aasta veebruaris 4 500 krooni, mis olid ühekordsed intressimaksed. Eelnevale lisaks tasus kostja hagejale perioodil 2009-2014 kokku 29 047,83 eurot. Sellega täitis ta kõik laenusaaja kohustused. Asjaolu, et kostja märkis ülekande selgituseks „intressid“, ei olnud praeguse asja lahendamise seisukohalt oluline, sest selline selgitus oli hageja nõue. Seda, et tegelikult ei olnud aastate jooksul teostatud maksete näol tegu intressimaksetega, nähtus ka hageja tuludeklaratsioonist, milles hageja ei kajastanud enda intressitulu. Eelnevast käsitlusest sõltumata leidis kostja, et laenuleping 2 oli tühine. Kuna kostja ei tegutsenud laenu võttes oma majandus- ega kutsetegevuses, oli tegu tarbijaga. Seevastu hageja tegutses laenulepingute sõlmimisel majandustegevuses, mida kinnitasid asjaolud, et ta soovis saada intressitulu ja oli ainuüksi kostjaga sõlminud neli krediidilepingut (Riigikohtu 30.09.2014 otsuses asjas nr 3-2-1-66-14). Raha laenude andmiseks tuli tõenäoliselt kinnisasja registriosa nr-ga 1422201 müümisest 01.06.2007. Laenulepingut 2 hageja kohtule ei esitanud, mistõttu tuli järeldada, et seda ei ole kirjalikult sõlmitud. Kirjalikult vormistamata tarbijakrediidileping on tühine. Tühise laenulepingu tagasitäitmist oleks võimalik nõuda alusetu rikastumise sätete järgi, kuid selline nõue on aegunud. Isegi kui leida, et laenuleping 2 muutus kehtivaks selle kirjaliku vormistamisega 31.01.2011, ei saanud kuni selle ajani nõuda intressi ja viivist ning sel perioodil makstud summa (3 658,9 eurot) arvelt tuli vähendada põhiosa jääki 5 926,1 euroni. Kuna ka edaspidi teostas kostja makseid suuremas summas, kui vastas hageja väidetud 18% suurusele intressile, jätkus laenu põhiosa jäägi vähenemine kuni täieliku tasumiseni 2014. aastal. Tühised olid ka laenulepingutes sisaldunud intressikokkulepped. Nimelt peab tarbijakrediidilepingutes olema üheselt arusaadavalt märgitud krediidikulukuse määr aasta kohta. Kui seda ei ole märgitud, kohaldub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (toona kehtinud VÕS § 404 lg 1, lg 2 p 6; § 408 lg 4). Praegusel juhul lepingutes krediidikulukuse määra ei olnud sätestatud, mistõttu oli lepingutes märgitud intressikokkulepe tühine. Selle tõttu arvestas hageja kostja maksed valesti intressikohustuse katteks. Seega oli tühiste intressikokkulepete tõttu laenulepingute kumulatiivne põhiosa jääk 429,51 eurot. Isegi kui eeldada, et laenuleping 2 oli kehtiv ka kirjaliku lepinguta, oli laenulepingute jääk 620,29 eurot. Isegi kui leida, et laenulepingud olid täies ulatuses kehtivad, oli võla arvestus ebaõige. Hageja jättis tähelepanuta, et laenulepingu 1 esimene intressimakse tuli sooritada 31.03.2011 ja laenulepingu 2 puhul algas intressiarvestus 01.04.2009. Seega hageja käsitluse õiguspärasuse korral oli laenude põhiosa jääk 21 180,12 eurot ja tasumata intressijääk 3 540,3 eurot, s.t põhivõla jääk oli 5 936,88 euro võrra väiksem kui hagis märgitud. Vastavalt olid madalamad ka hageja nõutavad viivised.

Alternatiivselt palus kostja vähendada viivist. Viivisemäär 18% aastas oli ebamõistlikult suur. Seda enam, et kostja käitus lepingute täitmisel heas usus ja laen sõlmiti majanduskriisi ajal kostja põhivajaduste katteks (elektrienergia ja sideteenuste eest tasumiseks). Maakohtu otsus

Hageja nõue ei olnud aegunud, sest kostja võlgnes hagejale laenusumma, mitte intressi. Vastavalt kokkulepitule muutus laen sissenõutavaks 27.01.2015 hageja poolt kostjale laenukohustuste täitmise nõude esitamisega. Seega hagi esitamise ajaks 22.04.2015 ei olnud nõue aegunud. Veel märkis kohus, et asjaoludest nähtuvalt ei olnud põhjendatud viiviste vähendamine. Seda enam, et kostja ei tagastanud laenusummasid pikema aja vältel ja viivise suurus oli eelkõige tingitud kostja enda tegevusest. Kohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja järgi oli hageja menetluskulude suurus 4 810 eurot, millest 1 000 eurot oli hagi esitamisel tasutud riigilõiv, 224 eurot ekspertiisitasu ja 3 586 eurot õigusabi kulu. Kõik kulud olid arvestades asja mahtu ja keerukust põhjendatud. Lisaks kohustas kohus kostjat maksma hagejale menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Apellatsioonkaebus

Veel leidis kohus ebaõigesti, et tegu ei olnud tarbijakrediidilepingutega. Hageja andis kostjale laenu vähemalt viiel korral, hageja ise möönis, et on laenu andnud ka veel ühele inimese, ta andis laenu püsivalt (nt laenusuhe kostjaga kestis kuus aastat) ja suures ulatuses (juba ainuüksi vaidlusaluste lepingute maht oli ligi 30 000 eurot). Pealegi oli laenu andmine tasuline (intressikokkulepe) ja lepingud olid sisukad (reguleeritud oli intress, maksetähtajad, ülesütlemine, Eesti krooni devalveerimise oht). Seda, et tegu oli tarbijakrediidilepinguga, kinnitasid ka laenulepingu poolte omavahelised suhted. Nimelt ei olnud kostja hageja sõber või sugulane. Kuna laenuleping 2 ei olnud vormistatud kirjalikult, oli see tühine ja tühised olid ka lepingutes sisalduvad intressikokkulepped, sest lepingutest puudus märge krediidikulukuse määra kohta. Ka eeldades hageja väidete õigsust, oli kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude summa 5 936,88 euro võrra liiga suur. Sellest tulenevalt oli ebaõige ka viivise käsitlus. Veel enam, kohus jättis ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et kostja on tänaseks hagejale tasunud viivist põhivõlgnevust ületavas summas. Kokku on kostja hagejale maksnud 29 047,8 eurot. Pealegi esinesid alused viivisenõude vähendamiseks. Vastuapellatsioonkaebus

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalused laenulepingud ei olnud tarbijakrediidilepingud ja vaidlusalustele lepingutele ei kohaldunud tarbijakrediidilepingute vormistamist ja nende tühisust reguleerivad sätted. Samas möönab kohus, et maakohus käsitles kostja sellekohaseid väiteid liiga lakooniliselt. Ringkonnakohus asendab selles osas maakohtu põhjendused. Vastavalt VÕS § 402 lg-le 1 on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Siinkohal ei ole oluline, kas krediidiandja on juriidiline või füüsiline isik. Tarbijakrediidilepingu saavad krediidiandjana sõlmida mõlemad. Seega ainuüksi asjaolu, et krediidiandja oli praegusel juhul füüsiline isik, ei välistanud seda, et vaidlusalused lepingud olid tarbijakrediidilepingud. Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutses laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada (Riigikohtu 30.09.2014 otsus asjas nr 3-2-1-66-14, p 16). Pooled avaldasid kohtule, et hageja teenib elatist ülikoolis informaatika õppejõuna töötades. Hageja andis 48 eluaasta jooksul laenu kahele inimesele, kellest üks oli kostja. Kostjale andis ta laenu vähemalt neljal korral aastatel 2009-2010. Hageja ja kostja ei olnud omavahel sõbrad või sugulased. Hageja ja kostja viis kokku EE, kellel oli mõlemaga tööalane suhe. Iseenesest ei välista majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist see, et füüsilisest isikust laenuandja töötab samal ajal töölepingu alusel (Riigikohtu 30.09.2014 otsus asjas nr 3-2-1-6614, p 16). Samas ei nähtu esiletoodud asjaoludest ka laenu andmise püsivus ja suur maht, s.t laenu andmise süsteemsus. Samuti ei saanud esitletud asjaoludest järeldada, et hageja oli teatud piirkonnas teadaolev isik, kellel oli vajadusel võimalik tasu eest laenu saada. Pigem nähtus selgitustest ja tõenditest, et aastatel 2009-2010 oli kostjal vaja laenu ja hagejal oli vaba raha. Neil oli ühine tuttav EE, kes pooled kokku viis. Oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsemist ei saanud järeldada ka vaidlusaluste lepingute sõnastusest, sh intressikokkulepetest. 01.01.2009 kuupäeva kandvast laenulepingust (I kd lk 15) nähtuvalt andis hageja kostjale laenu kokku 354 000 krooni, millest 54 000 krooni tuli tagastada hiljemalt 30.03.2010 ja sellelt intressi ei arvestatud. 300 000 krooni tagastamise kuupäeva pooled ei määratlenud, vaid leppisid kokku, et laenusaaja võib summa igal ajahetkel tagastada, kuid ka hageja võib kostjale kolmekuulise etteteatamise tähtajaga öelda, et laenusumma tuleb tagastada. Sellelt summalt tuli intressi tasuda alates 01.01.2010. Intressi arvestati 1,5% kalendrikuus. Seega ei soovinud hageja laenuks antud 54 000 kroonilt intressi ja 300 000 kroonilt hakati intressi arvestama alles pärast ühe aasta möödumist. 29.01.2009 kuupäeva kandvast laenulepingust (I kd lk 17) nähtus, et hageja andis kostjale laenu kokku 150 000 krooni, mille kostja kohustus tagastama 31.03.2009 ning laenu tähtaegselt tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist (lepingus ekslikult märgitud „intress“) 1,5% kalendrikuus. Kostja selleks kuupäevaks laenu ei tasunud ja hakkas tegema hageja kontole korrapäraseid makseid, mille selgituseks oli peamiselt märgitud sõna „intress“ (I kd lk 25-30). Seega ei olnud poolte kokkulepped harilikud intressi tasumise kokkulepped, vaid tavapärasest krediidilepingust enam laenajat soosivad ja hageja tulu vähendavad. Kuni selleni välja, et kui kostja maksab laenu tagasi esimese lepingu puhul umbes ühe aasta jooksul ja teise lepingu

puhul umbes kahe kuu jooksul, ei tule raha kasutamise eest intressi tasuda. Asjaolu, et laenusumma tagastamise pikema (aastatesse küündiva) viibimise puhuks leppisid pooled teatud kuupäevast alates kokku intressi maksmises, ei teinud laenulepingust tarbijakrediidilepingut, sest on mõistetav, et olukorras, kus inflatsioon raha väärtust pidevalt vähendab, soovib laenaja kaitsta ennast rahaliste kadude vastu. Seda enam, et laenu tagasi maksmine pidevalt venis. Pelgalt heategijaks mitteolemine ei tõenda ratsa rikkaks saamise kavatsust. Laenulepingute tarbijakrediidilepinguteks olemist ei saanud tuletada ka lepingute punktist, milles määratleti krooni kurss euro suhtes. Nimelt sõlmiti lepingud vahetult enne Eesti ametliku valuuta vahetumist (lepingud sõlmiti 2009. aastal ja Eestis hakkas maksevahendina euro kehtima alates 01.01.2011), s.o ajal, kui arutleti elavalt maksevahendi vahetumise üle. Kokkuleppe punkt vastas toona ühiskonnas tooni andnud aruteludele. Samuti ei saanud seda järeldada lepingu punktidest, milles reguleeriti üldsõnaliselt laenu tagastamise kord. Laenulepingute puhul on laenusaaja põhikohustus laen tagasi maksta. Selle omavaheline reguleerimine ka sõbralt sõbrale laenude puhul on mõistlik ja ettenägelik. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, missuguses intressi maksmise kohustuses leppisid pooled kokku. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalustes lepingutes leppisid pooled kokku nn jooksva intressi tasumise kohustuses põhisumma jäägilt, s.t esimese laenusumma pealt tuli aastas intressi tasuda 54 000 krooni ehk u 3 450 eurot ja teise laenusumma pealt 27 000 krooni ehk u 1 720 eurot. Eelnev oli osaliselt fikseeritud maksegraafikutes (I kd lk 18, 23, 24) ja nähtus ka hageja pangakonto väljavõtetest (I kd lk 25-30). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kohus järgmist. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5) ning arvestada VÕS § 29 lg-s 6 avaldatud asjaoludega. 01.01.2009 kuupäeva kandvas laenulepingus, nagu eelnevalt kirjeldatud, ei leppinud pooled kokku intressi tasumise kohustust laenatud 54 000 kroonilt, kuid intressi tuli tasuda lepingu p 3.1 järgi 300 000 kroonilt alates 01.01.2010 1,5% kalendrikuus, s.o 18% aastas (I kd lk 15). 01.01.2011 laenulepingu muudatuses fikseerisid pooled laenu jäägi 19 170 eurot ning määratlesid, et laenusaaja kohustub tasuma intressi graafiku alusel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et on erinevalt maakohtust veendumusel, et kui pooled allkirjastavad dokumendi, allkirjastavad nad sellega nii lehe ülaosas olevad kokkulepped kui lehe alaosas olevad kokkulepped. 02.02.2011 allkirjastasid pooled maksegraafiku, mille järgi tuli kostjal 1 000 eurot tasuda 31.01.2011, 28.02.2011 ja 31.03.2011 ning 450 eurot 30.04.2018 (I kd lk 18). Kostja kandis hagejale nimetatud summad üle 01.02.2011, 01.04.2011, 05.05.2011 ja 08.08.2011 ning maksete selgitus oli kahel juhul „intress“ ja kahel juhul „makse graafiku alusel“. 15.12.2011 allkirjastasid pooled koos tunnistajate EE ja HH-ga 2012. aasta maksegraafiku, mille järgi tuli kostjal hagejale tasuda 1 000 eurot 31.01.2012, 28.02.2012 ja 31.03.2012 ning 450 eurot 30.04.2018 (I kd lk 23). Kostja kandis hagejale nimetatud summad üle 08.02.2012, 02.03.2012, 05.04.2012 ja 04.05.2012 ning maksete selgitus oli kõikidel juhtudel „intress“ (I kd lk 28). 28.12.2013 allkirjastasid samad isikud samasisulise maksegraafiku 2014. aasta kohta (I kd lk 24) ning summad kandis kostja üle 03.02.2014, 03.03.2014, 30.04.2014 ja 03.06.2014 (I kd lk 30). Kõikide maksete selgitus oli „intress“. 2010.

ja 2013. aasta kohta hageja maksegraafikut ei esitanud, kuid konto väljavõttest nähtus, et kostja tasus hagejale intressi ka 2010. ja 2013. aastal (I kd lk 26, 29). Seega järeldus lepingu sõnastusest, maksegraafikutest ja konto väljavõtetest üheselt, et pooled leppisid 01.01.2009 laenulepingus kokku jooksva intressi tasumise kohustuses. Eelnevat tõdemust tugevdas ka asjaolu, et allkirjastatud maksegraafikutes märgitud laenujääk oli aastaaastalt sama. Samas ei olnud eluliselt usutav, et kostja valitud ülekannete selgitus „intress“ oli juhuslik ja tingitud suuresti sellest, et kostja oli eakas härra, kes teostas makseid pangakontori abil. Kostja on teovõimeline isik, kes omab ärivaldkonnas suuri kogemusi ning pangakontorite töötajad lähtuvad maksete selgituse kirjutamisel kliendi soovist, mitte enda paremast äranägemisest. Ka intressitulu deklareerimata jätmine, ei kinnitanud üheselt, et pooled leppisid kokku ühekordse intressisumma tasumise kohustuses. 29.01.2009 allkirjastatud lepingu dokumenti pooled kohtule ei esitanud, kuid hageja esitas lepingu pikendamise dokumendi, kus taasesitati algse laenulepingu tekst (I kd lk 17). Dokumendilt nähtuvad hageja ja kostja allkirjad. Laenulepingu järgi tuli laen 150 000 krooni tagastada hiljemalt 31.03.2009. Laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel tuli lepingu sõnastuse järgi tasuda intressi 1,5% kalendrikuus (I kd lk 17). Maakohus märkis õigesti, et sisuliselt oli tegu viivise tasumise kokkuleppega. Lepingus kirjeldatud kuupäevaks kostja laenusummat ei tagastanud. Hageja 2009. aasta arveldusarve väljavõtte järgi maksis kostja hagejale kolmel korral intresse 6 750 krooni (u 430 eurot). Samas summas tegi kostja hagejale ülekandeid ka järgmistel aastatel ning enamasti oli makse selgitus „intress“. Maksegraafikud olid vormistatud 2011., 2012. ja 2014. aasta kohta. Sellest järeldub, et pooled leppisid teise lepingu puhul suuliselt kokku intresside tasumises kohustuses summaliselt, s.t kostjal tuli intressi tasuda neli korda aastas 6 750 krooni või 430 eurot (I kd lk 17-18, 23-30). Viidatud summa vastas 1,5% suurusele intressimäärale kuus. Eelnevaid järeldusi kinnitas ka EE istungil antud ütlused. Ringkonnakohus nõustub kostja väidetega, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuli arvesse võtta, et ta oli enne kohtumenetlust allkirjastanud kaks vasturääkivat seletust laenulepingu tingimuste kohta. Samas tuli siinkohal silmas pidada, et ühe seletustest (I kd lk 83) koostas kostja abikaasa HH, mitte EE isiklikult. Seletuse sõnastus andis seetõttu võimaluse tõlgendada dokumendis kirjeldatut nii ühe kui teise poole kasuks. Samas ei vähendanud tunnistaja usaldusväärsust see, et ta oli koos hagejaga ühe ühingu osanik. Tunnistaja avaldas istungil, et tal on hagejaga tööalased suhted (II kd lk 159 pöördel). Samas avaldas EE ka seda, et ta oli kostja ühingu raamatupidaja ja lävis kostjaga perekondlikult. Eelnev oli ka usutav, kuivõrd EE oli isik, kelle poole kostja raha laenamise sooviga pöördus ja kes talle laenuandja ka otsis. Menetluses ei leidnud kinnitamist, et hageja tegevus laenu andmisel, sh lepingute vormistamisel ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei leidnud tõendamist see, et lepingud oli koostatud tagantjärele. Pealegi kinnitas kostja vaidlusalustele lepingutele allkirja andes mh seda, et lepingutes kirjeldatu (sh lepingute kuupäev) vastab tõele. Seega esines eeldus, et lepingud allkirjastati lepingute päises märgitud kuupäeval. Kostja ei suutnud eelnevalt kirjeldatud eeldust menetluses ümber lükata. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude summa oli 5 936,88 euro võrra liiga suur. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja eksis oma arvestusega 287 euro võrra kostja kahjuks ja maakohus jättis ebaõigesti sellega arvestamata. Viidatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu lahendit. Kostja maksis alates 2009. aastast hagejale arveldusarvete väljavõtetest nähtuvalt kokku 57 250 krooni ja 25 388,9 eurot, s.o kokku 29 047,8 eurot. Samas oli tal kohutus esimese lepingu puhul tasuda intressi 1,5% aastas 300 000

kroonilt ehk kostja kasuks ümardatult 19 170 eurot alates 01.01.2010. Viie aasta jooksul tuli seega intressi tasuda kokku 17 253 eurot (19 170 x 0,18 x 5) ehk kostja kasuks ümardatult 17 250 eurot. Teise lepingu puhul oli kostjal kohustus tasuda intressi kindla summana. Kuivõrd 2009., 2010. ja 2013. aasta kohta hageja maksegraafikuid ei esitanud, kuid konto väljavõtetest nähtus, et kostja oli juba alates 2009. aasta aprillist intresse tasunud esmalt 6 750 krooni kvartalis ja pärast ametliku valuuta vahetumist 430 eurot kvartalis, tuli järelikult peaaegu kuue aasta jooksul (alates 01.04.2009) 150 000 krooni ehk kostja kasuks ümardatult 9 585 euro suuruselt laenusummalt intresse tasuda kokku 9 899,8 eurot ((6 750 x 7 / 15,6466) + (430 x 16)). Seega tuli intresse kokku tasuda 27 149,8 eurot (17 250 + 9 899,8). Kuivõrd kostja tasus nende aastate jooksul 29 047,8 eurot, tuli põhisumma katteks arvestada 1 898 eurot (29 047,8 - 27 149,8), s.o 287 eurot enam, kui arvas hageja (hageja hinnangul tuli põhiosa katteks arvestada 1 611 eurot). Põhisumma oli praegusel juhul kostja kasuks ümardatult 28 755 eurot. Sellest oli kostja hagejale tasunud 1 898 eurot. Seega tuli kostjal hagejale tasuda põhisumma katteks veel 26 857 eurot (28 755 – 1 898). Kostja väljapakutud arvestus praegusel juhul ei pädenud, sest kostja arvestas igalt kostja teostatud makselt osa põhinõude katteks, milles pooled praegusel juhul kokku ei leppinud. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1, mille järgi loetakse viivisemäära suuruseks lepinguga ettenähtud intressimäär, kui see on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, laenulepingute sõnastusest ja poolte vahel väljakujunenud praktikast, oli laenusummade maksmisega viivitamise korral viivisemäär 1,5% kuus ehk 18% aastas. Siinkohal on paslik märkida, et seadusandja mõtte järgi on intressimäär kohustuse täitmisega viivitamise korral (viivitusintress) suurem kui intressimäär, mida tuleb tasuda raha kasutamise eest (võrdle VÕS § 64 ja § 113). Kõik laenulepingutega seonduvad kohustused muutusid sissenõutavaks 01.01.2015 (I kd lk 31 jj). Seega oli seisuga 20.04.2015 viivist kogunenud 1 477,1 eurot ((3 x 26 857 x 0,015) + (26 857 x 0,015 / 3 x 2)). Eelnevale lisaks taotles hageja viivise väljamõistmist kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi 1,5% kuus põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Maakohus mõistis välja 20.04.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 22.04.2017 kuni põhinõude täitmiseni koguneva viivise, kuid jättis vastavalt vastuapellatsioonkaebuses märgitule väljamõistmata perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivise. Arvestades tasumata põhinõude suurust ja viivisemäära 1,5% muutus perioodil 23.04.201521.04.2017 sissenõutavaks 9 856,5 euro suurune viivis ((23 x 26 857 x 0,015) + (26 857 x 0,015 x 44 / 30)). Viimaks võtab kohus seisukoha kostja väidete osas, mis puudutasid viivise vähendamist. Õige on kostja väljendatud mõte, et vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja §-le 162 on viivisenõuet võimalik vähendada, kui see on ebamõistlikult suur. Samas on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et praegusel juhul ei esinenud aluseid viivise vähendamiseks. Viivise vähendamine on kohtu diskretsioonotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivisel on raha väljaandjale kompensatsiooniline ja eeldatavat kahju vähendav funktsioon. Kostja huvi viivist taotletud summas mitte maksta võib olla tingitud viivisemäära ebaproportsionaalsest suurusest või laenu võtmise äärmisest vajadusest. Praegusel juhul ei olnud viivisemäär ebaproportsionaalselt suur, arvestades seda, et tegu oli tagatiseta laenuga. Pealegi pöördus hageja vaidluse lahendamiseks kohtusse paari kuu jooksul erimeelsuste ilmnemisest, s.t ei viivitanud põhjendamatult vaidluse lahendamisega ja tänaseks ei ole viivisenõue ületanud põhinõuet. Eluliselt ei olnud usutav kostja selgitus, et laenu võeti esmavajaduste rahuldamiseks, sh elektriarvete tasumiseks. Oluliselt usutavam oli kostja kaaslase tunnistus, et laenu võeti suvekodu haljastuse rajamiseks ning piirdeaia ja automaatväravate ehitamiseks (II kd lk 160 pöördel, 161). Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et kostja huvi viivist

mitte maksta ei kaalu praegusel juhul üles hageja huvi saada kompensatsiooni rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.