Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. märts 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-19063
Kohtuasi
AKTSIASELTSI TALLINNA VESI hagi Harju Infra OÜ vastu hüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Harju Infra OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
89 057 eurot 44 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) AKTSIASELTS TALLINNA VESI (registrikood 10257326, asukoht Ädala 10, Tallinn), volitatud esindaja Merli Liivik Kostja (apellant) Harju Infra OÜ (registrikood 12041205, asukoht Mustamäe tee 54, Tallinn) lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Risto Sidok
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-19063 muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta Harju Infra OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Harju Infra OÜ kanda. AKTSIASELTSIL TALLINNA VESI ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid kulusid. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult
2-15-19063 teatavaks tegemisest. (Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada kaebuse, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.) Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AKTSIASELTS TALLINNA VESI (hageja) esitas 18. detsembril 2015. a Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista Harju Infra OÜ-lt (kostja) enda kasuks välja põhivõla 82 031 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 10 417 eurot 16 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja hüvitis 1200 eurot.
2.augustil 2016 esitas hageja taotluse hagiavalduse aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ning haginõude suurendamiseks, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 90 283 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 16 083 eurot 85 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja hüvitis 1500 eurot. Hageja 27. jaanuaril 2017 esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt määras Saue Linnavolikogu 22. oktoobril 2011. a kostja Sauel, Kadaka piirkonnas vee-ettevõtjaks. Kostja osutas 1. jaanuarist 2012 kuni 1. septembrini 2016 teenust Kadaka piirkonnas, kasutades oma klientidele teenuse osutamiseks õigusliku aluseta hageja veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust (veeteenus) selle eest hagejale tasu maksmata. Hageja arvates on täidetud kõik võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-s 1 toodud nõude eeldused. Kostja on saanud hageja veeteenust kasutades ning seda vee-ettevõtjana oma klientidele edasi müües 1. jaanuarist 2012 kuni 31. augustini 2016 hageja arvutuste kohaselt müügitulu kokku 90 283 eurot ning nimetatud summa ulatuses alusetult rikastunud hageja arvel. Kostja ei ole oma klientidele veeteenuse osutamiseks teinud ise kulutusi ei vee ega ka reovee puhastamiseks. Kuna kostja viivitab rahalise kohustuse täitmisega, peab ta maksma ka seadusjärgses määras viivist 1. veebruarist 2012 kuni 31. juulini 2016 16 083 eurot 85 senti. Hageja alternatiivse nõude õiguslik alus on VÕS § 1041. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kulu, mida kostja oleks kohustuse täitmisel pidanud ise kandma. Hageja täitis kostja kohustuse ning kostja on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud 1. jaanuarist 2012 kuni
31.augustini 2016 hageja arvutuste kohaselt 82 157 euro 53 sendi ulatuses.
2-15-19063
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on AKTSIASELTS KNOKE (arendaja) õigusjärglane. Tsiviilasjas nr 2-13-18128, mille materiaalne sisu oli sama mis käesolevas tsiviilasjas, on juba 2013. a oktoobris jõustunud kohtumäärus, millega kohus lõpetas tsiviilasjas menetluse hageja hagist loobumisega. Hagejaks viidatud asjas oli hageja. Kostjaks aga arendaja. Kuna määruse tegemise ajaks oli arendaja juba äriregistrist kustutatud ning jagunemise teel oli arendaja õigusjärglaseks saanud kostja, oli kostja sisuliselt kohtumääruse tegemise hetkeks õigusjärglasena tsiviilasjas nr 2-13-18128 pooleks, mistõttu saab öelda, et kohtumäärusega lõpetati hagist loobumise tõttu sisuliselt menetlus asjas, mille poolteks olid hageja ning kostja. Kuna hageja loobus vabatahtlikult hagist tsiviilasjas nr 2-13-18128, minetas ta ka võimaluse esitada tsiviilasja nr 2-13-18128 sisuks olev nõue uuesti, kuid nüüd siis juba kostja vastu. Alusetu rikastumise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja osutas kostjale veeteenuseid kokkuleppe alusel. Kostjale läks üle hageja ja arendaja vahel sõlmitud kokkulepe veeteenuse osutamiseks. Hageja oleks saanud lõpetada kostjale veeteenuse osutamise, kuid (mistahes asjaoludel) ei teinud seda. Jätkates veeteenuse osutamist möönis ning aktsepteeris hageja veeteenuste tarbimist, mis tähendab, et ei ole võimalik väita, et poolte vahel puudus õiguslik suhe. Hageja ei ole tõendanud, kas ja kui suures mahus on kostja hageja arvel rikastunud. On pahatahtlik ja ebamõistlik nõuda alusetu rikastumise sätete alusel kostja majandusaasta aruannetest nähtuvat müügitulu viimase kolme aasta eest, kui kostjal on ka mitmeid teisi tuluallikaid, mis ei ole seotud hageja teenusega. Isegi kui hageja suudab tõendada, et kostja on hageja teenust tarbinud, samuti seda, et mis mahus on kostja hageja teenust tarbinud, ei ole hageja esitatud nõue kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja jättis kostjale teenuseid osutades mulje, et teenust osutada oli võimalik ning vaidlus seisnes üksnes teenuse hinnas. Saanud teada, et poolte vahel tsiviilasja nr 2-12-35750 esemeks olnud kokkulepe puudub, asus hageja seisukohale, et osutas teenust kostjale üldse mistahes õigusliku aluseta. Selliselt eksitavalt teenuse osutamine kostjale on tõlgendatav tahtliku kahju tekitamisena kostjale. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2017. a otsusega hagi osaliselt ja jättis menetluskuludest 78,06% kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1170 eurot 90 senti.
4.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 10. veebruaril 2004 sõlmis Saue linn piirkonna arendajaga Kadaka piirkonna arendamiseks ning detailplaneeringukohaste juurdesõiduteede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks lepingu nr 16, mille p 2.6 kohaselt kohustus arendaja võõrandama tänavaalade kinnisasjad ja tänavavalgustussüsteemi linnale pärast nende valmimist; - 4. jaanuaril 2006 sõlmisid hageja ja arendaja lepingu, mille kohaselt pidi arendaja välja ehitama Tule 50 piirkonnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni ja liitumispunktid ning pärast kasutuslubade väljastamist 15 päeva jooksul need hagejale tasuta üle
2-15-19063
-
-
-
-
-
-
-
andma. Vastavalt lepingu p-le 12 kohustus hageja osutama kuni torustike üleandmiseni arendajale ehitusaegse veevarustuse teenust, mille kohta pidid pooled sõlmima lisaks eraldi kokkulepe. Ehitusaegse veevarustuse teenuse osutamise eelduseks oli arendaja poolt veearvestite paigaldamine. Hageja pidi osutama ehitusaegse veevarustuse teenust tähtajaliselt ning juriidilistele isikutele kohalduva teenuse hinnaga. Võimaluse korral, pidi hageja samadel tingimustel osutama ka reovee ärajuhtimise teenust. Lepingu p 17 kohaselt võis kokkulepet muuta vaid kirjalikus vormis ja muudatused said jõustuda pärast seda, kui mõlema poole esindajad on nendele alla kirjutanud;
25.mail 2006 sõlmisid hageja ja arendaja veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste eest tasumise kokkuleppe nr T0000673, mida pooled käsitasid veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse kirjaliku ostu-müügilepingu eellepinguna. Kokkulepe oli ajutise iseloomuga ning hõlmas vaid teenuse eest tasumise korda. Kokkuleppe lisaks oleva akti kohaselt oli tegu ajutise ehitusaegse vee tarbimisega. Tasuda tuli juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel. Ühiskanalisatsiooni ärajuhitava heitvee kogus võrdsustati ühisveevärgist tarvitatud vee kogusega. Kokkulepe sõlmiti tähtajaga 1. august 2006; arendaja keeldus teede ja tehnovõrkude tasuta üleandmisest ning jätkas elanikele ehitusjärgse kokkuleppe alusel veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamist;
19.veebruaril 2009 määrati hageja Saue linna teeninduspiirkonnas vee-ettevõtjaks;
15.oktoobril 2010 esitas hageja kostjale nõude ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni torustike üleandmiseks hagejale; 18. jaanuar 2011 jagunes arendaja eraldumise teel ning omandavaks ühinguks sai Knoke Infra OÜ praeguse ärinimega Harju Infra OÜ (kostja). Kostja ei ole arendaja üldõigusjärglane; arendaja kui jagunev ühing ja kostja kui omandav ühing sõlmisid 18. jaanuaril 2011 jagunemislepingu selliselt, et arendaja andis jagunemisel oma varast kostjale üle üksnes osa – infrastruktuuriobjektid koos nendega kaasnevate lepingute, õiguste ja kohustustega. Pooled on ka jagunemislepingus täpsustanud, et eraldatav vara ei moodustanud ettevõtet või käitist. Kostja jätkas piirkonnas teenuse osutamist;
20.oktoobril 2011 võttis Saue Linnavolikogu vastu otsuse nr 102 “Vee-ettevõtja kinnitamine ja tema tegevuspiirkonna kehtestamine“, mille kohaselt moodustati Sauel Kadaka teeninduspiirkond, mis arvati hageja teeninduspiirkonnast välja ning kostja määrati Kadaka piirkonnas vee-ettevõtjaks; 2012. a alguses soovis kostja hagejaga lepingut sõlmida, kuid 25. mail 2012 teatas hageja, et tal puudub huvi lepingut sõlmida. Kohtuotsusega on tuvastatud, et hageja keeldus, sest kostja ei kooskõlastanud Konkurentsiametiga veeteenuse hinda, tarbijad ei olnud kostja kui vee-ettevõtja tegevusega rahul ning kostjal ei olnud huvi veeettevõtja teenuse osutamiseks, lepingus ei olnud kindlaks määratud vee hulka ning paigaldamata olid arvestid vee mõõtmiseks. Hageja soovis ka sõlmida kostjaga kokkuleppe arendaja võla tasumiseks maksegraafiku alusel; 7. september 2012 esitas kostja tsiviilasjas nr 2-12-35750 tuvastusnõude hageja vastu eesmärgiga tuvastada, et pooled sõlmisid 25. mail 2012 leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuse osutamiseks; alates 23. oktoobrist 2012 on kostja Konkurentsiametiga kooskõlastatud veeteenuse hind 1,47 €/m3 võetud vee eest ja 1,40 €/m3 reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest;
23.aprillil 2013 väljendas hageja, et kuigi kokkulepe nr T0000673 oli sõlmitud kuni 1. augustini 2006, jätkasid hageja ja arendaja kokkuleppe täitmist selles toodud tingimustel;
2-15-19063 -
-
-
-
-
-
-
-
11.septembril 2013 tegi kostja Saue Linnavalitsusele ettepaneku talle kuuluvate teekinnistute ja tehnovõrkude võõrandamiseks. Saue Linnavolikogu andis 23. jaanuari 2014. a otsusega nr 25 nõusoleku tänavakinnistute ja vee-, reoveekanalisatsiooni- ning gaasitrasside ostmise ettevalmistamiseks;
24.augustil 2015 jõustus tsiviilasjas nr 2-12-35750 kohtuotsus, milles kohus tuvastas, et hageja ja kostja olid kokku leppinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuste vahendamise lepingu sõlmimise kirjalikus vormis, kuid kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Kostjal võib olla teenuse eest tasumise kohustus, olenemata vastava lepingu sõlmimisest;
4.septembril 2015 nõudis hageja kostjalt VÕS § 1028 lg 1 alusel kasutatud teenuse eest hüvitist 85 752 eurot 61 senti 1. jaanuarist 2012 kuni 31. augustini 2015;
25.septembril 2015 vastas kostja, et ei nõustu nõudega, kuid teeb ettepaneku lahendada erimeelsused läbirääkimiste teel. Vastuses tõi kostja välja, et kostja ei ole tasunud, kuna hageja ei ole arveid esitanud;
29.oktoobril 2015 teatas kostja, et on nõus tasuma iga päeva eest 9,867 m3 ulatuses järgmiste hindadega – heitvee ärajuhtimise ning puhastamise eest 0,71 €/m3 ja joogivee eest 0,86 €/m3, hindadele lisandub käibemaks (kokku iga kuu eest ca 570 eurot, sh käibemaks sõltuvalt päevade arvust). 1. novemberist 2012 kuni 1. novembrini 2015 oli kostja nõus tasuma lähtuvalt päevade arvust kokku 36 kuu jooksul. Kuna kostja on tasunud hagejale juuni-august 2012 kokku kolme kuu eest 1710 eurot 66 senti (sh käibemaks), on esimesed 3 makset juba tasutud (1. november 2015 kuni 31. jaanuar 2016);
2.novembril 2015 ei nõustud hageja kostja ettepanekuga, selgitades, et on nõus kompromissi sõlmima reaalselt kasutatud teenuste koguste põhjal. Arvestades kostja majandusaasta aruandes toodud müügitulu summasid ja teenusele kehtestatud hinda, nähtub et piirkonnas klientidele osutatud teenuse kogus ja seega ka hageja teenuse kasutamine on olnud oluliselt suurem kui ca 300 m3 kuus; Saue Linnavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsusega nr 97 anti Saue Linnavalitsusele nõusolek erandkorras kinnisasjade koos rajatistega kostjalt ostmiseks. Vastav notariaalne leping sõlmiti 8. veebruaril 2016;
25.mail 2016 otsustas Saue Linnavolikogu võõrandada hagejale tasuta Kadaka elurajoonis paiknevad ühisveevärgija kanalisatsioonitrassid investeerimiskohustustega, mis tulenevad Saue Linnavalitsusega sõlmitud opereerimislepingust nr 6044 (reg nr 2-9.3/55) ja seaduses sätestatust nõuetest. Kadaka piirkonna trassid kuulusid kuni 1. septembrini 2016 kostjale; Kadaka piirkonna vee-ettevõtja on alates 1. septembrist 2016 on hageja.
5.Hageja nõuab kostjalt tasu veeteenuse õigusliku aluseta kasutamise eest VÕS § 1028 lg 1 või § 1041 järgi. Hageja nõude faktiliseks aluseks on hageja nõusoleku puudumine veeteenuse tasuta kasutamiseks. Kostja esmane vastuväide veeteenuse kasutamise õigusliku aluse olemasolu osas tugineb hageja nõustumisel kostja veeteenuse tasuta kasutamisega. Kostja tugineb ka hageja käitumise vastuolule hea usu põhimõttega.
6.Kohus on tuvastanud, et asjas on hageja nõude osas 1. jaanuarist 2012 kuni 24. augustini 2015 täidetud kõik VÕS § 1028 lg-s 1 ja 1032 lg-s 1 toodud nõude esitamiseks vajalikud eeldused. Pooled ei vaidle selle üle, et kogu hageja poolt esitatud nõudega hõlmatud perioodil on kostja hagejalt saanud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-35750 tuvastanud, et kostjal puudub veeteenuse kasutamiseks hagejaga leping. Asjaolu, et poolte vahel lepingut ei ole, sai hagejale teatavaks
24.augustil 2015.
2-15-19063
Kostja on leidnud, et hageja ei ole välja toonud, millise kohustuse täitmiseks hageja kostjale teenust osutas ning millisel hetkel vastav kohustus lõppes. Hageja on aga kohtu hinnangul selgelt väljendanud, et kokkulepe oli sõlmitud hageja ja arendaja vahel 25. mail 2006 ning hiljem pooled jätkasid kokkuleppe täitmist selles toodud tingimustel, kuid hageja ja arendaja vahel sõlmitud leping ei ole kostjale üle läinud. 25. septembri 2015 vastus hageja nõudele ja kostja 29. oktoobri 2015 kompromissiettepanek näitavad, et pooled said ühtemoodi aru, et neil lepingut ei olnud ning pooled ei tegutsenud hageja ja arendaja vahelise kokkuleppe alusel. Hageja ja arendaja vahel 4. jaanuaril 2006 sõlmitud kokkulepe on selgelt ajutise iseloomuga ehitusaegseks ajaks, samuti on seda ka 25. mail 2006 hageja ja arendaja vahel sõlmitud kokkulepe nr T0000673. Kokkulepet soostusid küll hageja ja arendaja täitma ka pärast kokkuleppes toodud tähtaja möödumist (tsiviilasjas nr 2-13-18128 esitatust nähtub, et hageja on kinnitanud, et kuigi kokkulepe nr T0000673 oli sõlmitud kuni 1. augustini 2006, jätkasid hageja ja arendaja selle täitmist), kuid see ei tähenda kohtu hinnangul kõnealuse ajutise iseloomuga ehitusaegse kokkuleppe muutumist tähtajatuks veeteenuse lepinguks kostjaga. Hageja on usutavalt selgitanud, et võimaldas kostjal kasutada veeteenust seetõttu, et poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas vee-ettevõtjate vahel on sõlmitud leping või mitte. Arendaja ja kostja sõlmisid 18. jaanuaril 2011 jagunemislepingu selliselt, et arendaja andis jagunemisel oma varast kostjale üle üksnes osa – infrastruktuuri objektid koos nendega kaasnevate lepingute, õiguste ja kohustustega. Kostja ei ole arendaja üldõigusjärglane. Kuigi kostja on jagunemislepinguga kostjale üleantud vara osas nn eriõigusjärglane, pole üheselt selge, millised lepingud, õigused ja kohustused läksid jagunemislepingu alusel üle. Seega ei tõenda jagunemisleping hageja ja arendaja vahel sõlmitud lepingute üleminekut kostjale. Kuna pooled said ühtemoodi aru, et neil lepingut ei olnud, siis jagunemislepinguga hageja ja arendaja lepingud kostjale üle ei läinud. Kuna hageja ja arendaja vahel oli kokkulepe sõlmida vee- ja kanalisatsiooniteenuse vahendamise leping kirjalikult, siis ei olnud seda võimalik sõlmida suuliselt. Kirjalikku kokkulepet kostja ja hageja vahel esitatud ei ole. Kuna kostja on kinnitanud, et hageja ja kostja ei suutnud kokku leppida hinnas, millega hageja kostjale teenuseid osutab, siis ei olnud hageja ja kostja vahel ka suulist kokkulepet.
7.Ajavahemiku 25. august 2015 kuni 1. september 2016 eest, saaks hageja nõude rahuldada üksnes juhul, kui hageja täitis kostjale veeteenuse osutamisel kostja ees olemasolevat või tulevast kohustust. Kuna hagejal ei olnud kohustust kostja ees ning asjas ei nähtu ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks järeldada, et hagejal oli kostja ees mõni tulevane kohustus, ei olnud sel perioodil hageja poolt kostjale veeteenuse osutamine seotud hageja olemasoleva või tulevase kohustusega ning VÕS § 1028 lg 1 alusel nõude esitamise eeldused hageja poolt veeteenuse osutamisel on täitmata.
8.Põhjendatud ei ole ka nõue VÕS § 1041 alusel. Hageja teadis alates 25. augustist 2015, et ta soodustab veeteenuse osutamisega kostjat ning tahtis tegutseda kostja kasuks. Kuna hagejal oli tahe tegutseda kostja kasuks 25. augustist kuni 1. septembrini 2016, ei ole hageja nõude rahuldamiseks veeteenuse osutamise eest eeltoodu perioodil võimalik tugineda VÕS § 1028 lg-le 1 ega VÕS §-le 1041. Kostja vastu nõude esitamine olukorras, kus hagejal oli tahe tegutseda kostja kasuks, võib tähendada, et hagejal võib olla nõudeid kostja vastu muudel alustel.
2-15-19063
9.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja täitis arendaja ja hageja vahel sõlmitud lepingut ja seda olukorras, kus poolte vahel oli vaidlus, kas kostja ja hageja on lepingu veeteenuse osutamiseks sõlminud või mitte. Hageja, saanud kohtuotsuse jõustumisega 24. augustil 2015 teada, et poolte vahel veeteenuse lepingut sõlmitud ei ole, on esitanud 4. septembril 2015 kostjale nõude teenuse eest tasumiseks käesolevas hagis tuvastatud põhjendatud nõude alusel ning andnud seega mõistliku aja jooksul kostjale teada, et veeteenus ei olnud tasuta. Selline käitumine ei ole eksitav ega tõlgendatav tahtliku kahju tekitamisena kostjale. Hageja on selgitanud, et kui hageja ei oleks veeteenust võimaldanud, oleks piirkonnas jäänud ca 80 klienti teenuseta. Hagejal ei olnud peale nõude esitamise võimalik muul viisil saavutada oma nõude rahuldamist.
10.Hageja esitas nõude suuruse tõendamiseks äriregistri kostja majandusaasta aruannete väljavõtted. Kohus ei kahtle nende usaldusväärsuses, kuna kostja ei ole tõendanud, et esitatud kinnitamata aruanded on valed. Kuna hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on põhjendatud üksnes ajavahemiku 1. jaanuar 2012 kuni 24. august 2015 (s.o 1331 kalendripäeva) eest, on hagejal õigus nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi hüvitist proportsionaalselt, st 78,06% nõutud 90 283 eurost, so 70 474 eurot 90 senti. Selles osas tuleb rahuldada ka viivisenõue. Hageja on teenuse hariliku väärtuse ja teenuselt saadud kasu arvutamise aluseks võtnud kostja majandusaasta aruannetes avaldatud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste müügitulud. Kostja on küll väitnud, et majandusaasta aruannete põhjal ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi kostja majandustegevuse kohta, kuid majandusaasta aruannete esitamise kohustus ja nende koostamise nõuded on kehtestatud just selleks, et kolmandatel isikutel oleks võimalik ettevõtte majandustegevust hinnata. Alates 23. oktoobrist 2012 on kostja Konkurentsiametiga kooskõlastatud veeteenuse hind on 1,47 €/m3 võetud vee eest ja 1,40 €/m3 reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest. Võttes aluseks kostja müügitulu ja Konkurentsiameti poolt kostja teenusele kehtestatud hinna, on kostja osutanud oma klientidele veeteenust 33 994 m3 ja reovee ärajuhtimise teenust 28 794 m3 ulatuses. Kokku oli 1. jaanuarist 2012 kuni 31. augustini 2016 kostja veeteenuse müügitulu 90 283 eurot. Konkurentsiameti kehtestatud veeteenuse hind alates 23. oktoobrist 2012 saab olla veeteenuse hinnaks seni, kuni kostja ei ole teinud Konkurentsiametile taotlust uue veeteenuse hinna määramiseks. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) § 142 lg 1 kohaselt veeettevõtja koostab veeteenuse hinna ettepaneku (hinnataotlus) ning esitab selle enne veeteenuse hinna kehtestamist koos põhiteenustega seotud teenuste hinnakirja ja muu hinnataotluse aluseks oleva dokumentatsiooniga kooskõlastamiseks Konkurentsiametile. Seega tehakse hinna määramine kostja taotluse alusel, hind on avalik ning seni, kuni kostja ei ole käesolevas menetluses tõendanud muud kehtivat Konkurentsiameti veeteenuse hinda kostja osas, lähtub kohus käesoleva asja lahendamisel alates 23. oktoobrist 2012 kehtestatud veeteenuse hinnast 1,47 €/m3 võetud vee eest ja 1,40 €/m3 reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest. Kuigi veeteenuse hinna kohta enne 23. oktoobrit 2012 ei ole tõendit esitatud, sai veeteenuse hinna harilik väärtus 1. jaanuar 2012 kuni 22. oktoober 2012 olla samaväärne. Kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et varem oli veeteenuse harilik väärtus madalam. Hageja ei ole võtnud aluseks kogu kostja majandusaasta aruannete andmeid, vaid üksnes kostja veekogumise, -töötluse ja -varustuse ning kanalisatsiooni ja heitveekäitluse müügitulu.
2-15-19063 Kuigi vaadeldaval perioodil nähtus kostja majandusaasta aruannetest kahjum, ei ole kostja tõendatud, et kahjum tekkis veeteenuse osutamisest. Hageja on tõendatud kostja majandusaasta aruannete väljavõtetega, ja Konkurentsiameti veeteenuse hinna kooskõlastusega, nii teenuse mahu kui ka hinna. Veeteenuse müügitulu näitab ära kasutatud teenuse hariliku väärtuse ja ka seeläbi saadud kasu. Muude andmete puudumisel saab tarbitud teenuse harilikku väärtust arvutada aruannetes esitatud veeteenuse müügitulust ning Konkurentsiameti poolt kostjale kehtestatud vee hinnast. Kostja ei ole esitanud tõendeid tegeliku tarbimise mahu kohta või näitamaks hageja väidetud mahtude ebaõigsust või et veeteenuse hariliku väärtuse määramiseks oleks kohane mõni muu sobilikum meetod.
11.Hageja menetluskuludest 78,06% tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1500 eurot, mis on põhjendatud ja vajaliku kulu. Arvestades kulude jaotust tuleb kostjalt mõista hagejale 78,06% hageja menetluskulust, s.o 1170 eurot 90 senti. Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on alates 18. jaanuarist 2011 hageja alusetu rikastumise nõuded välistatud, sest sel päeval läks arendaja ja hageja vahel sõlmitud kokkulepe nr T0000673 koos torustikuga arendaja jagunemise tõttu kostjale üle. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-12-35750 tehtud kohtuotsuse alusel vääralt, et pooltel ei olnud veeteenuse osutamise lepingut. Viidatud kohtuasjas tuvastas maakohus, et pooled ei sõlminud 25. mail 2012 lepingut, kuid ei välistanud, et pooled võivad olla muul ajal ja muus vormis lepingu sõlminud. Maakohus asus tõendeid vääralt hinnates ekslikule seisukohale, et arendaja ja hageja sõlmitud kokkulepe nr T0000673 ei muutunud tähtajatuks, kuna leping oli ajutise iseloomuga. Kokkulepe kehtib, muutus tähtajatuks ning läks 18. jaanuaril 2011. a sõlmitud jagunemislepingu alusel kostjale üle. Hageja aktsepteeris kostjat arendaja eriõigusjärglasena ega katkestanud veeteenuse osutamist. Hageja on käitunud kostjaga hea usu põhimõtte vastaselt, sest on kostjat lepingulises suhtes eksitanud, kui jätkas kostjale ilma õigusliku aluseta teenuse osutamist, samal ajal kui kostja eeldas, et arendaja leping on talle üle läinud. Asjaolul, et veeteenuse katkestamise korral oleks jäänud Kadaka piirkonnas jäänud ca 80 klienti teenuseta, ei ole asjas tähtsust. Maakohus leidis vääralt, et hagejale üleantud hüve maht ja väärtus on tõendatud. Hageja ei ole osutatud teenuse mahtu mõõtnud ja tema esitatud kaudsed tõendid ei ole piisavad, sh ei ole ilmne, et majandusaasta aruannete väljavõtted on autentsed. Seetõttu ei ole asjas teada tarbitud teenuste tegelik maht. Samuti ei ole kogu perioodi osas tõendatud teenuse hind. Vastustaja seisukoht
13.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-15-19063 Vastuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et pooled ei ole sõlminud lepingut ning jagunemislepinguga ei läinud hageja ja arendaja lepingud kostjale üle, sest kostja ei ole arendaja üldõigusjärglane. Kostja on üleantud vara osas eriõigusjärglane, kuid ei ole üheselt selge, millised lepingud, õigused ja kohustused läksid jagunemislepingu alusel kostjale üle. Hageja on piisavalt tõendanud kostja saadud hüve mahtu ja väärtust. Maakohus on esitatud tõendeid aktsepteerinud ja üksikasjalikult hinnanud. Kostja on teadlik iseenda majandusaasta aruannetes sisalduvatest andmetest. Kui kostja leidis, et esitatud andmed ei vasta tõele, tulnuks tal nende ümberlükkamiseks esitada tõesed andmed.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtus otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus rahuldas hagi. Hageja ei ole hagi rahuldamata jätmise osas maakohtu otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust üksnes osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja õigusliku aluseta saadu väärtuse ja viivise. Vaidlustatud osas nõustub kolleegium TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid, v.a arendaja jagunemislepingu tõlgendamist puudutavas osas. Selles osas muudab kolleegium osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, muutmata maakohtu lõppjäreldust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
15.Maakohus asus asjas esitatud tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et hageja osutas kostjale veeteenust, kuid pooltel ei olnud vaidlustatud haginõude aluseks oleval ajavahemikul (1. jaanuarist 2012 kuni 24. augustini 2015) kehtivat lepingut, millest hageja sai teada, kui
25.augustil 2015 jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-35750. Nimetatud kohtuasjas esitas praeguse kohtumenetluse kostja hageja vastu hagi, milles palus tuvastada, et poolte vahel kehtib 25. mail 2012 sõlmitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise leping hoolimata sellest, et pooled ei olnud seda allkirjastanud. Selles kohtuasjas on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et pooled ei sõlminud 25. mail 2012 lepingut. Kohtuotsust arvestades on seega põhjendatud kostja arusaam, et selles kohtuasjas ei tuvastanud kohus, et pooled ei ole kunagi ühtegi lepingut haginõude aluseks oleva perioodi kohta sõlminud. Siiski ei anna see alust arvata, et maakohtu järeldus lepingu puudumise kohta on ekslik. Hageja tõi hagis esile, et kostja saab hagejalt teenust, kuid pooled ei ole teenuse saamiseks lepingut sõlminud (I kd, tl 2). Oma väite tõendamiseks esitas hageja ülalviidatud asjas tehtud jõustunud kohtuotsuse (I kd, tl 8–15). Kostja nõustus hagejale saadetud vastuses, et pooled ei ole 25. mail 2012 kehtivalt lepingut sõlminud, kuid leidis, et arendaja ja hageja vahel oli enne
25.maid 2012 sõlmitud leping ning arendaja asemel asus vee-ettevõtjana tegutsema kostja (I kd, tl 22). Ka kohtule esitatud vastustes on kostja esitanud hagile vastuväite, et tal on hagejaga lepinguline suhe – hageja ja arendaja sõlmitud leping läks arendaja jagumisel
2-15-19063 kostjale kui arendaja eriõigusjärglasele üle (I kd, tl 47–51, 67–69, 145–147 ja 171–172). Seda, et pooled oleksid sõlminud omavahel muul ajal muus vormis lepingu, ei ole kostja maakohtus väitud ega ka sellise lepingu olemasolu tõendanud. Seda arvestades järeldas maakohus põhjendatult, et pooled ei ole sõlminud lepingut kostjale teenuse osutamiseks.
16.Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et ta sai haginõude aluseks oleval ajavahemikul teenust arendaja ja hageja vahel sõlmitud veeteenuse lepingu alusel, mis läks kostjale kui arendaja eriõigusjärglasele üle. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et kostjale ei ole hageja ja arendaja 4. jaanuaril 2006 sõlmitud lepingust ja 25. mai 2006. a kokkuleppest tulenevad veeteenuse osutamist puudutavad õigused ja kohustused üle läinud. Siiski tuleb selles osas mõnevõrra muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
16.1.Maakohus asus kolleegium hinnangul arendaja ja hageja sõlmitud veeteenuse osutamise kokkuleppeid (I kd, tl 155–158) hinnates põhjendatult seisukohale, et arendajaga sõlmitud lepingud olid ajutise iseloomuga ja tähtajalised ning mõeldud teenuse osutamiseks ajal, mil arendaja ehitas välja ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni torustikud talle kuulunud kinnisasjade teenindamiseks.
4.jaanuari 2006. a kokkuleppe p-dest 2–4 nähtub, et arendaja pidi enda kulul ehitama valmis piirkonna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni torustikud ning andma need pärast valmimist ja neile kasutusloa väljastamist tasuta üle hagejale kui vee-ettevõtjale. Kuni kasutusloa väljastamiseni ja torustike üleandmiseni pidi hageja vee-ettevõtjana osutama arendaja taotlusel lepingu p 12 järgi ehitusaegse veevarustuse teenust, mille kohta pidid pooled sõlmima eraldi kokkuleppe, sh oli ehitusaegse veevarustuse teenuse osutamise eelduseks see, et arendaja on paigaldanud veearvestid, sellist teenust pidi hageja osutama tähtaegselt ning juriidilistele isikutele kohalduva teenuse hinnaga. 25. mail 2006 sõlmisidki arendaja ja hageja kokkuleppe nr T0000673, mille eesmärgiks oli p 1 järgi arendajale vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimine kuni kirjaliku lepingu sõlmimiseni, sh oli kokkulepe ajutise iseloomuga ja hõlmas üksnes teenuste eest tasumise korda. Hageja ja arendaja leppisid kokkuleppe p-s 3 kokku, et hageja esitab mais, juunis ja juulis 2006 arendajale arved vastavalt järgmiste veekoguste kohta: 100 m3, 300 m3 ja 300 m3 ning arendaja tasub juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel. Kokkulepe oli sõlmitud tähtajaga kuni 1. august 2006, s.o üksnes kolme kuu kohta. Ühtlasi kinnitasid lepingu pooled p-des 1 ja 7, et see on käsitatav veeteenuse müügilepingu eellepinguna ning hagejal oli p-8 järgi õigus keelduda teenust osutamast, kui arendaja peaks hoiduma kõrvale lepingu sõlmimisest. Kumbi pool ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja arendaja sõlmisid kokkuleppes viidatud müügilepingu. Seega on ilmne, et arendaja ja hageja ühiseks tahteks oli korraldada veeteenuse eest maksmine ajal, mil hageja ei ole veel lõpptarbijatega lepinguid sõlminud, sest torustikke pole talle üle antud, ning kokkulepe oli sõlmitud kolme kuu ettenähtavaid mahte arvestades.
16.2.Kuigi hageja kinnitas arendaja vastu esitatud hagis tsiviilasjas nr 2-13-18128 (I kd, tl 160–161), et ta jätkas pärast tähtaja möödumist (1. august 2006) kokkuleppe täitmist selles toodud tingimustel, ei saa sellest üheselt järeldada, et hageja ja arendaja leppisid kokku lepingu tähtaja pikendamises ega selles, et leping muutus tähtajatuks. Arvestades 1. jaanuari 2006. a lepingu ja 25. mai 2006. a kokkuleppe sisu, on ilmne, et hageja ja arendaja sõlmisid ajutise kokkuleppe üksnes selleks ajaks, mil arendaja ehitab ühisveevärgi
2-15-19063 ja -kanalisatsiooni torustikud välja, ning selleks, et tagada enne torustiku hagejale kui veeettevõtjale üleandmist ajutine teenus lõpptarbijatele. See, et hageja ei katkestanud pärast tähtaja möödumist veeteenuse osutamist arendajale, ei tähenda seda, et arendajal ja hagejal oli kokkulepe ajutise lepingu pikendamise või tähtajatuks muutumise kohta. Kostja tugineb küll hageja kinnitusele, et ta osutas teenust samadel tingimustel edasi, kuid ei ole esitanud maakohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et arendajal ja hagejal oli kokkulepe selle kohta, et nad muudavad lepingu tähtajatuks või pikendavad seda mingi tulevikus ettenähtava ajani. Seega ei ole kostja oma väidet menetluses tõendanud. Ainuüksi hageja kinnitusest ei saa kohus sellist kokkulepet järeldada. Isegi kui arendaja ja hageja oleks vastavalt mõistetava käitumisega leppinud kokku lepingu pikenemises, ei oleks nende käitumist arvestades saanud see muutuda tähtajatuks ega pikeneda kauemaks kui ajutise olukorra muutumiseni. Hageja 15. oktoobril 2010 arendajale saadetud kirjast nähtub, et hageja nõudis arendajalt kui omavoliliselt tegutsema asunud veeettevõtjalt torustike tasuta üleandmist, sest torustikud on saanud kasutusloa. Seega oli hiljemalt selleks ajaks lõppenud ajutine olukord, mille puhuks arendaja ja hageja ajutise veeteenuse lepingu sõlmisid ning poolte kokkuleppe sisust tulenevalt ei oleks saanud see enam edasi kehtida.
16.3.Eelnevat arvestades ei saanud pärast seda toimunud arendaja jagunemisel ja kostjale vara üleandmisel kostjale ajutisest lepingust tulenevad kohustused üle minna. Siiski ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et jagunemislepingu alusel ei oleks saanud veeteenuse osutamist puudutavad kokkulepped arendajalt kostjale üle minna. Selles osas muudab kolleegium maakohtu põhjendusi. Kostja esitas kohtule tõendina 18. jaanuaril 2011 sõlmitud arendaja jagunemislepingu (I kd, tl 152–154), mille kohaselt andis arendaja omandavale ühingule (kostjale, endise ärinimega KNOKE Infra OÜ) p 6.2 järgi üle p-des 6.2.1–6.2.19 nimetatud kinnisasjad. Lepingu p-s 6.2 on üleantava vara kohta sulgudes täpsustatud järgmist: „jagunevale ühingule kuuluvad infrastruktuuri objektid koos nendega kaasnevate lepingute, õiguste ja kohustustega, sh kõik nõudeõigused, mis on seotud allpool toodud varaga ja neisse tehtud investeeringutega“. Lepingus ei ole üleantavaid lepinguid täpsemalt nimetatud, sh ei nähtu lepingust, et arendaja pidas 2006. aastal hagejaga sõlmitud veeteenuse osutamise ajutisi lepinguid kehtivaks ja andis neist tulenevad õigused ja kohustused kostjale üle. Siiski tuleb arvestada, et lepingus loetletud varaks olid kinnisasjad, millel asusid piirkonna tänavad ja tehnovõrgud, sh veetorustik. Saue valla 25. mai 2016. a otsusest (I kd, tl 91–92) nähtub, et jagunemisel andis arendaja kostjale üle piirkonna teed ja tehnovõrgud ning 8. veebruaril 2016 ostis Saue vald erandkorras kostjalt piirkonna kinnisasjad ja kostja kasuks seati tasuta kasutusvaldus vee-, sadevee- ja kanalisatsioonitorustikele ja rajatistele. Sama otsusega otsustas vald võõrandada ühisveevärgija kanalisatsioonitrassid hagejale ning määras hageja vee-ettevõtjaks, millega lõppes kostja tähtajaline kasutusvaldus. Seega andis arendaja kostjale 18. jaanuari 2011. a lepingu alusel üle kinnisasjad, sh neil asuvate torustike omandi ja torustikuga kaasnevad õigused ja kohustused, sh arendaja kohustuse anda torustiku omand tasuta hagejale üle. Samuti oleks kolleegiumi hinnangul saanud sellise lepingu alusel kostjale üle minna ka veeteenuse osutamise leping, kui jagunemislepingu ajal oleks selline leping hageja ja arendaja vahel kehtinud. Praegusel juhul aga ei olnud hagejal ja arendajal 18. jaanuari 2011. a seisuga enam kehtivat lepingut, mistõttu ei saanud see ka jagunemislepingu alusel kostjale üle minna.
2-15-19063
17.Kostja väited selle kohta, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja kostjat eksitavalt, kui ei lõpetanud veeteenuse osutamist, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ega kostjale tahtlikult kahju tekitades ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Mh arvestas maakohus põhjendatult ka hageja väidet selle kohta, et kui hageja oleks katkestanud veevarustuse, oleks ca 80 klienti jäänud teenuseta. Olukorras, kus hageja oli vee-ettevõtja ja arendaja jättis talle lepingu kohaselt vee- ja kanalisatsioonitorustiku üle andmata ning asus ise lõpptarbijatele teenust osutama, saanuks hageja küll teenuse osutamise arendajale või hiljem kostjale lõpetada, kuid selline tegevus võinuks tuua hageja ja arendaja vaheliste probleemide tõttu kaasa ulatuslikud negatiivsed tagajärjed lõpptarbijatele. Seega käitus hageja lõpptarbijaid säästval viisil ja selline käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti oli kostjale veeteenuse osutamise ajal pooltel käimas kohtuvaidlus nendevahelise lepingu kehtivuse üle ning sellises olukorras käitus hageja mõistlikult ka kostja suhtes, kui ei katkestanud teenuse osutamist.
18.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et hageja ei ole esitanud asjas piisavalt tõendeid hüvitise suuruse kohta. Kolleegium selgitab, et kohus hindab TsMS § 232 lg 1 järgi seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegiumi hinnangul põhjendas maakohus, miks saab hageja esitatud hüvitise suuruse määramise aluseks esitatud tõendeid pidada usaldusväärseks ja võtta aluseks hüvitise suuruse arvutamisel, ega ole seda tehes väljunud diskretsiooni piiridest. Seetõttu ei ole kolleegiumil alust asjas esitatud tõendeid ümber hinnata. Lisaks märgib kolleegium, et olukorras, kus arendaja ja kostja jätsid torustiku hagejale üle andmata ja asusid ise vee-ettevõtjana lõpptarbijatele nendega sõlmitud lepingute alusel ja neile paigaldatud mõõturite alusel teenust osutama, saades oma teenuse osutamiseks vajaliku vee hagejalt ja juhtides reovee hagejale, ei olnud hagejale kättesaadavad andmed selle kohta, kui palju tarbisid lõpptarbijad neile paigaldatud mõõturite järgi teenust. Arendaja ja hageja
1.jaanuari 2006. a lepingu p 12 järgi pidi arendaja paigaldama vastavad veearvestid. Kui kostja ei nõustunud hageja esitatud tõenditega ja neist nähtuvate mahtudega, saanuks kostja esitada tõendid selle kohta, kui palju lõpptarbijad tegelikult mõõturite järgi teenust tarbisid, kuid seda ei ole kostja teinud. Seega ei ole kostja kummutanud hageja väidetud ja tõendatud mahtusid. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tegelik veeteenuse hind oli erinev. Sellest tulenevalt on kostja väited hüvitise suuruse kohta ka paljasõnalised ega anna alust maakohtu otsust tühistada.
19.Neil põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
20.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2-15-19063
21.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuna hageja kinnitas
16.veebruari 2018. a kirjas, et tal ei tekkinud apellatsioonimenetluses kulusid, ei määra kolleegium hagejale hüvitatavate menetluskulude suurust ega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.