XXX’i ja XXX’i hagi aktsiaseltsi BAMBONA vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
33 224,72 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja I XXX (isikukood XXX)
esindajad
Hageja II XXX (isikukood XXX) Hagejate lepinguine esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja aktsiaselts BAMBONA (registrikood 10399486), lepingulised esindajad vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi ja advokaat Villy Lopman
Kohtuistungi toimumise aeg
31. jaanuar 2018. a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi ja advokaat Villy Lopman
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXX’i ja XXX’i hagi rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta solidaarselt XXX’i ja XXX’i kanda.
menetluskulude rahaline suurus 6927,50 eurot ja mõista XXX’ilt ja XXX’ilt solidaarselt välja aktsiaseltsi BAMBONA kasuks menetluskulud 6927,50 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Edasikaebamise kord
Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (29.03.2018). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja nõue
1.XXX (hageja I) ja XXX (hageja II, koos hagejad) esitasid 16.10.2017 hagi aktsiaseltsi BAMBONA (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hagejad nõuavad varalise kahjuna 29 719,55 eurot, perioodi 22.07.2017 kuni 16.10.2017 eest sissenõutavaks muutunud viivist 566,37 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist kuni kohustuse täitmiseni. Käesolevaks hetkeks on hageja kandnud ehitise parandamise kulutusi 22 619,32 eurot (elektrikaabli ja valgustite vahetus, ajutise räästapleki paigaldus, põlenud hooneosade lammutus). Hagiavalduse kohaselt on hagejad Tartus XXX asuva kinnistu (registriosa nr 4261103) ühisomanikud. Kinnistut haldab osaühing FORMIXI (haldaja). Kinnistu idaküljes asub kostjale kuuluv XXX(registriosa nr 2884103) kinnistu. 09.04.2016 toimus kostjale kuuluval kinnistul tulekahju, mille tekkekohaks oli kostja kinnistu edelanurgas asunud puitmaterjalist puuviljakastid ja -alused, mis olid täidetud põhuga. Põlema läinud puuviljakastidelt ja -alustelt läks tuli edasi kostja kinnistul asunud laohoonele ja veoautole. Põlengust sai tule- ja kuumakahjustusi ka hagejate kinnistu idaservas põhi-lõuna suunal paiknev hoone (garaažtöökoda) ja selle sisseseade. Tuli ja kuumus kandus hagejate kinnistul olnud hoone idaseinani ja kahjustas hoone 1-korruselist osa u. 40 meetri laiuselt. Kuumakahjustusi sai ka hagejate kinnistul hoone 2-korruselise osa katuseräästa plekk ja rullmaterjal. Päästeameti sündmuse kirjelduse andmete kohaselt sai tuli alguse põlevmaterjalist alustest ning aluste hunnikud olid u. 5 meetrit kõrged. Hagejate kinnistul ja kostja kinnistul oleva betoonmüüri vahe ei olnud rohkem kui 3,35 meetrit. Tule levikut soodustavaks asjaoluks oli kostja laohoone kõrval lahtisel platsil olev põlevmaterjal. Hagejate kinnistul asuva garaažtöökoja küttesüsteem vastas kõigile tuleohutusnõuetele. Tulekahju ei saanud algust hagejatele kuuluvalt kinnistult. Hagejad leiavad, et kostja on rikkunud seadusest tulenevat kaitsenormi ja vastutab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 alusel. Rikutavaks kaitsenormiks on tulekahju ajal kehtinud tuleohutuse seaduses (TuOS) § 19 lg 1 ja Siseministri 02.09.2010 määruse nr 44 „Põlevmaterjalide ja ohtlike ainete ladustamise tuleohutusnõuded“ (määrus) § 3 lg 1 ja § 5 lg
2.Viidatud määruse kohaselt tuleb põlevmaterjali hoiustada hoonest vähemalt 4 meetri kaugusel. Kuivõrd kostja ladustas laoplatsil põlevmaterjali rohkem kui 1000 m3, siis tuli põlevmaterjali hoidmine kooskõlastada Päästeametiga, mida kostja teinud ei ole. Hagejad ei nõustu kostja väitega, et kostja ladustas jäätmeid. Kuivõrd kostja kasutas puuviljakaste uuesti ja neid ei olnud ära visatud, siis ei olnud tegemist jäätmetega. Hagejad leiavad, et kostjale oli ettenähtav oma käitumisega tuleohu (ja kahju) põhjustamine. Alternatiivselt tuleneb kostja vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-st 5. Kui kaitsenorm puudub, siis lasus kostjal selles olukorras käibekohustus, mida ta on rikkunud. Hagejad märgivad, et asjaolu, et 2015. a
tuleohutuskontrolli käigus ei tuvastatud tuleohutusnõuete rikkumisi puuviljakastide ladustamise osas, ei tähenda, et sellist rikkumist ei olnud tulekahju toimumise ajal. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole rikkunud seadusest tulenevat kohustust ega käibekohustust. Pärast tulekahju toimumist läbi viidud kriminaalmenetluses ei tuvastatud kostjapoolset rikkumist. Määruses toodud nõuete kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei hoidnud põlevmaterjali tuleohtlikult ega hagejate kinnistul olevale ehitisele liiga lähedal. Määruse § 3 lg 2 kohaldamise eeldus on, et hoones viibivad püsivalt inimesed ja ladustatakse põlevamaterjale. Hagejate kinnistul asuval ehitisel puudub kasutusluba, seega ei tohiks nimetatud hoonet kasutada. Kostja ei ladustanud põlevmaterjali, vaid põlevmaterjalist jäätmeid. Määruse § 4 lg 3 kohaselt tuleb ladustada põlevmaterjalist jäätmeid hoonetest vähemalt 2 meetri kaugusel. Kuna kostja ei ladustanud põlevmaterjali, siis ei ole kostja rikkunud ka kohustust kooskõlastada põlevmaterjali hoidmine Päästeametiga. Kostja ei rikkunud teisi nõudeid tulekahju tekkimist ja levimist vältivate meetmete rakendamisel (TuOS § 3 lg 1, p 1, 2, 5 ja 8). Kostja on seisukohal, et tuleohutusnõudeid rikkusid hagejad ning tulekahju on põhjustatud hagejate tegevusest. XXX juurdeehitus, mille kahjustamist hagejad kostjale ette heidavad, oli ehitatud omavoliliselt ning see oli ebaseaduslik. Ehitis ei vasta ehitusloas sätestatud tingimustele ning sellel puudub kasutusluba. Hagejad peavad kasutusloata garaaž-töökojas autovärvimistöökoda, mille juurde kuulub mitme korstnaga katlamaja. Kostja leiab, et tegeledes garaaž-töökoja pidamisega kasutusloata ehitises (sh kasutusloata tulekoldega katlamajas), on hagejad rikkunud hoolsus- ja tuleohutusnõudeid ega ole käitunud käibes vajaliku hoolega. Hagejad on rikkunud tuleohutusnõudeid ka garaaž-töökoja ehitamisel/laiendamisel. Tulekahju põhjustas garaaž-töökoja korstnast välja lennanud säde. Hagejatele tekitatud kahju suuruse osas leiab kostja, et see on tõendamata ning kahju ja kostja õigusvastase teo vahel puudub põhjuslik seos. Hagejad ei ole tõendanud, et tulekahju kahjustas hagejate kinnistut just arvetel ja hinnapakkumisel nimetatud ulatuses. Hagejatele tekkis kahju hagejatest endast tulenevalt. Hagejad ei ole tõendanud ega põhjendanud, kuidas oleks arbuusikastide teistsugune ladustamine või ladustamise kooskõlastamine Päästeametiga ära hoidnud tulekahju. Lisaks eeltoodule ei ole kostja hagejatele kahju tekkimises süüdi. Kostja on tõendanud, et ta järgis enda kinnistul tuleohutusnõudeid ja käibes vajalikku hoolt ning tulekahju ei tekkinud kostja objektiivse hooletuse tagajärjel. Täiendavalt märgib kostja, et kuivõrd tulekahju sai alguse hagejate rikkumistest ning hagejate (ehitus)nõuetele mittevastavast töökojast, eksisteerib käesoleval juhul alus hagejate nõude VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamiseks nullini. Maakohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamata jätmisele.
4.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:
Hagejad on Tartus asuva XXX kinnistu ühisomanikud (kd I tl 7);
Kostja on hagejatele kuuluva kinnistu naaberkinnistu XXX omanik (kd I tl 8);
09.04.2016 kella 16.00 ajal toimus XXX kinnistul tulekahju (kd I tl 9-11, 12);
Hagejate kinnistul asuv ehitis sai tulekahju tagajärjel kahjustada (kd I tl 97-99, 185204).
5.Tulekahju kahjustas hagejate kinnistul olevat ehitist (garaaž-töökoda) ning hagejad nõuavad kostjalt VÕS § 132 lg 3 alusel ehitise parandamise kulude hüvitamist. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Kostja vastutuse esmaseks eelduseks on see, et kostja tegu on õigusvastane. Hagejate nõuet on võimalik kvalifitseerida kahel erineval õiguslikul alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on isiku tegu eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kui nimetatud nõude eeldus ei ole täidetud, siis kontrollib kohus kahju tekitamise õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, kui selle tagajärjel rikutakse kannatanu omandit. Tulekahju tagajärjel sai kahjustada hagejate kinnistul asuv ehitis. Kuna hagejate omandit rikuti, on kahju tekitamine saabunud tagajärge arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi eelduslikult õigusvastane. Kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, tuleb olukorras, kus puudub vastavat juhtumit reguleeriv kaitsenorm (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) kontrollida lisaks, kas kahju tekitajal oli kohustus käituda mingil viisil, et kahju tekkimist ära hoida, kuid ta ei käitunud vastavalt, s.t kas tal lasus selles olukorras käibekohustus, mida ta on rikkunud.
6.Kohus, hinnates asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et tulekahju tekkis järgmistel asjaoludel. Kriminaalasja nr 16278000500 materjalidest tulenevalt saab teha järelduse, et põlema süttisid puuviljakastid ja –alused, mis paiknesid kostjale kuuluva XXX kinnistu läänepiiril oleva müüri ääres, mille esiserva (müüri idaserva) ja XXX oleva hoone vahe oli 3,35 meetrit. Tuli ja kuumus kandusid XXX kinnistul oleva hoone idaseinani (kd I tl 9-12). Kohtu hinnangul on tõendatud, et tulekahju sai alguse lahtise tule allikast ning selleks allikaks oli hagejate kinnistul asuva garaaž-töökoja korstnast lennanud säde. Asjatundja Kaido Voor’i arvamuse kohaselt sai tulekahju alguse lahtise tule allikast ning suure tõenäosusega lendus tuule tõttu kõrval (s.o hagejate) kinnistul asetseva garaaž-töökoja korstnast säde alla tuult olnud kuivadele kastidele ja põhule ning süütas need. Arvamuse andmisel on asjatundja arvestanud ilmastikuolusid – temperatuur 10,7 C ja puhus tuul läänekaartest 3,0 m/s, puhanguti kuni 6,4 m/s (kd I tl 13-15). Asjatundja arvamust, et tulekahju allikaks on hagejate kinnistul asuva garaaž-töökoja korstnast lennanud säde, kinnitavad ka teised tõendid. Kohus hindab kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlusi dokumentaalsete tõenditena (TsMS § 272 lg 1). Tunnistaja XXX’i ülekuulamise protokollist tulenevalt on tunnistaja näinud, kuidas hagejate garaaž-töökoja korstnast on välja lennanud sädemeid ning et ta on sädemeid näinud pimedas (kd I tl 16-17). Tunnistaja XXX’i ülekuulamise protokolli kohaselt köeti pärast kella 13.00 garaaž-töökoja katelt (kd I tl 18-19). Hageja II poolt kriminaalasjas kannatanu ülekuulamise protokolli kohaselt küttis ta tulekahju tekkimise päeval garaaž-töökoja katelt ajavahemikus 08.30 kuni 13.00, kasutades puitbriketti ja küttepuid (kd I tl 20-21). Tunnistaja XXX ülekuulamise protokolli kohaselt on talle autojuht XXX öelnud, et ta on näinud garaaž-töökoja korstnast lendamas sädemeid ning et korsten on hõõguv ja punane (kd I tl 28-29). Asjatundja Lembit Rodes’e ülekuulamise protokolli kohaselt on võimalik, et tulekahju põhjustas garaaž-töökoja korstnast välja lennanud säde (kd I tl 52-53). Tunnistaja XXX (naaberkinnistul XXX asuva ettevõtte esindaja) ülekuulamise protokolli kohaselt ei märganud ta ettevõtte ümber kahtlast tegevust, mis võis olla tulekahju põhjuseks (kd I tl 24-25). Nimetatud tõend välistab võimaliku süütamise versiooni.
7.Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja ladustas oma territooriumil puitkaste ja -aluseid, milledes oli pakendamisest jäänud põhku (asjatundja Kaido Voor’i arvamus, tunnistajate
Lembit Rodes’e ja XXX ülekuulamise protokollid, sündmuskoha vaatlusprotokoll, kd I tl 40). Seega ei ole tõendatud hagejate väide, et kõik kastid olid täidetud põhuga. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendatud, et tulekahju sai alguse ladustatud kaubaalustest. Kaubaaluste ladustamisplatsi läänepoolses küljes on terve ladustamisplatsi ulatuses betoonist 1,4 m kõrgune müür. Müüri esiservast kuni XXX hoone tagaseinani on 3,35 m (vaatlusprotokoll, kd I tl 50). Kostja väide, et vahemaa on 3,5 m, on tõendamata. Kohtu hinnangul ei saa lugeda tõendatuks, et puitaluste virnad olid u. 5 m kõrged. Nimetatud väide tuleneb üksnes väljakutset kirjeldanud andmetest, millede tõesust ei saa kontrollida ning pole teada, kellelt see info pärineb (kd I tl 12 pöördel).
8.Hagejate hinnangul on rikutavaks kaitsenormiks tulekahju ajal kehtinud tuleohutuse seaduse (TuOS) § 19 lg 1 ja Siseministri 02.09.2010 määruse nr 44 „Põlevmaterjalide ja ohtlike ainete ladustamise tuleohutusnõuded“ (määrus) § 3 lg 1 ja § 5 lg 2 sätted. TuOS § 19 lg 1 järgi põlevmaterjali ei tohi hoida ehitises, selle all või vahetus läheduses selliselt, et see põhjustaks tuleohu või raskendaks päästetööd. Määruse § 3 lg 1 järgi põlevmaterjali ladustamine ehitise välisseina või krundi välispiiri läheduses ei tohi tekitada tuleohtu ega raskendada päästetööde teostamise võimalikkust, sealhulgas päästemeeskondade ligipääsu. Määruse § 5 lg 2 järgi kui objekti territooriumil ladustatakse põlevmaterjali rohkem kui 1000 m3, koostatakse objekti territooriumil põlevmaterjali ladustamise kohta plaan ja esitatakse see kooskõlastamiseks asukohajärgsele päästekeskusele. Kohtu hinnangul ei kohaldu käesolevas asjas määruse § 3 lg-s 2 sätestatud nõue, sest garaažtöökojas ei viibinud püsivalt inimesi.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja ladustas oma territooriumil põlevmaterjali või põlevmaterjalist jäätmeid. Pooled vaidlevad, millised määruse sätted kuuluvad vaidluses kohaldamisele. Kohtu hinnangul on kostja territooriumil ladustatud puidust kastid ja alused, milledes oli põhu jääke, vaadeldavad põlevmaterjalist jäätmetena. TuOS § 2 lg 3 järgi on põlevmaterjal süttiv aine, vedelik või valmistis, mis sädemete ja lahtise leegiga kokkupuutel ning ümbritseva keskkonna kõrge temperatuuri mõjul süttib, levitab tuld ning eraldab soojust, suitsu, mürgiseid gaase ja kuumi või põlevaid tilku. Kohus nõustub kostja käsitlusega, et puidust kastid ja alused (arbuusikonteinerid ja euroalused) on vaadeldavad jäätmetena jäätmeseaduse (JäätS) mõttes. Kostja on kohustatud isik pakendiaktsiisi seaduse (PakAS) mõttes, sest on isikuks, kes laseb Eesti turule kauba pakendeid. Pakendiseaduse (PakS) § 4 järgi on pakendijäätmed mis tahes pakend või pakendimaterjal, mis muutub pärast pakendi kasutamist jäätmeteks jäätmeseaduse § 2 tähenduses. Pakendijäätmeteks ei loeta pakendi ja pakendimaterjali tootmisel tekkinud jääke. Kostja on oma kohustuse täitmiseks sõlminud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu jäätmete kogumiseks ning taaskasutamiseks (kd I tl 166-168). Hagejate viide, et leping on sõlminud tagantjärele, ei ole kohtu hinnangul õiguslikult oluline, sest pooltevahelist lepingulist suhet tõendavad lisaks lepingule ka arved (kd I tl 169). Jäätmekäitluse korraldamist tõendavad täiendavalt osaühingu Contrailer vastus ja arved (kd I tl 170-177). Kohtu hinnangul on tunnistaja XXX ülekuulamise protokollis esitatud väited kastide taaskasutamise kohta üldised, et lükata eeltoodud dokumentaalsete tõenditega tõendatud asjaolu ümber. Samuti on ebausutav, et uuesti kasutamiseks mõeldud puidust pakendeid hoiti välitingimustes.
10.Kohtu hinnangul ei ole rikutud määruse § 5 lg-s 2 sätestatud nõuet. Puuduvad tõendid, millest järeldada, et territooriumil oli ladustatud põlevmaterjali rohkem kui 1000 m3. Esiteks pole tõendatud, et territooriumil oli ladustatud kaste ühtlaselt 19 m x 25 m x 5 m ristkülikuna. Tunnistaja XXX ülekuulamise protokolli kohaselt olid kastid ladustatud 1,4 m kõrge
betoonmüüri kõrgusel ning teine ja kolmas virn olid kõrgemad kui betoonsein ning et enamik kaste olid tühjad (kd I tl 29). Osa kaste sisaldas põhku, mis olid mõeldud arbuusidele pehmenduseks. Fotodelt nähtuvalt ei saanud kastid olla põhuga täielikult täidetud (kd I tl 178181). Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda Päästeameti arvamusest, et põlevmaterjali ruumala tuleb arvutada ilma õhuvahedeta (kd I tl 118 pöördel, vastus küsimusele nr 3). Asjaolu, et kostja ei ole rikkunud määruse § 5 lg-s 2 sätestatud nõuet kinnitab ka asjaolu, et Päästeamet on korduvalt kostja kinnistul viibinud enne tulekahju, tulekahju ajal ja pärast tulekahju, kuid ei ole tõstatanud vastava plaani koostamise küsimust. Kostjapoolseid tuleohutusnõuete rikkumisi ei ole Päästeamet uurimise käigus tuvastanud (kd I tl 94). Päästeameti 06.12.2017 vastus hagejate esindaja järelepärimisele kinnitab, et Päästeameti seisukoha järgi otsustatakse plaani koostamise vajadus vastavalt Päästeameti juhistele konkreetsel juhul (kd I tl 118). Kohtu hinnangul ei ole kostja rikkunud määruse §-s 4 sätestatud nõudeid. Puudub vaidlus, et poolte kinnistute vahel asub betoonmüür. Nimetatud müür oli piisav, et täita määruse § 4 lg-st 2 tulenev tuleohutuse nõue. Isegi kui eeldada, et hagejate kinnistul asuvas hoones viibisid püsivalt inimesed, siis oli täidetud ohutu kaugus 2 m.
11.Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostja rikkus muid käibekohustusi ja vastutab hagejatele tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt. Käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Sellised üldised käibekohustused on lepinguvälised ja seaduses otseselt sätestamata tegutsemise kohustused, mis tulenevad õiguste heas usus kasutamise kohustusest, sh keelust kahjustada oma käibetegevusega teisi isikuid. Hagejad leiavad, et kostja on vastutav selle eest, et tema kinnistult ei leviks tuli naaberkinnistule ja ei tekitaks seal kahjustusi. Kohus nõustub, et kinnistu omanikul on käibekohustus takistada tema kinnistult kõikvõimalike kahjulike mõjutuste levikut naaberkinnistutele. Iseenesest ei ole kinnisasja omanikul õigus keelata mitmesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (asjaõigusseaduse (AÕS) § 143 lg 1). Nimetatud säte loetleb kahjulikud mõjutused, mida naabrid peavad taluma. Tuli sellesse kategooriasse ei kuulu, kuivõrd tule levik naaberkinnisasjale ei kahjusta mitte üksnes oluliselt naaberkinnisasja kasutamist, vaid ka kinnisasja (selle olulisi osi) ennast. Tulenevalt kostja vastuväidetest tuleb lisaks arvestada AÕS § 144 lg 1 sättega, mille kohaselt kinnisasja omanikul on õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale.
12.Kohtupraktika kohaselt on leitud, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Samas ei saa hoolsuskohustuse ehk üldise käibekohustusena nõuda isikult võimatut ning ka naaberkinnistu omanikult oodatav käitumine peab olema mõistlik. Käesoleval juhul leiab kohus, et sündmuse asjaolusid arvestades ei saa kostjale ette heita käibekohustuse rikkumist. Realiseerunud oht ei olnud kostja mõjualas. Pooled vaidlevad, millal on hagejate kinnistule juurdeehitusena garaaž-töökoda ehitatud. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejate kinnistul asuv garaaž-töökoda ehitati pärast 2003. a. Nimetatud asjaolu on tõendatud Maa-ameti ortofotodega (kd I tl 159-162). Seega ei saa juurdeehitusel olla 03.12.1996 väljastatud kasutusluba (kd I tl 149-150). Hagejate kinnistul asuv garaaž-töökoda oli ehitatud omavoliliselt ning sellel puudus ehitusluba (kd I tl 96). Tartu Linnavalitsus on 23.08.2005 teinud hagejale I ettekirjutuse, mille kohaselt on garaaž-töökoda ehitatud omavoliliselt ehk ilma kinnitatud ehitusprojekti ja ehitusloata (kd I tl 163).
20.11.2007 väljastati ehitusluba nr 3220/07 XXX garaaž-töökoja rekonstrueerimiseks, mille aluseks oli 21.12.2005 ehitusprojekt T-05-34 (kd I tl 100-103, 151-158). Kohtu hinnangul on tõendatud, et juurde ehitatud garaaž-töökoda ei vasta ehitusloale. Samuti on tõendatud, et garaaž-töökojale ei ole väljastatud kasutusluba (kd I tl 164). Kohus märgib, et kasutusloa eesmärk on tagada, et kohalik omavalitsus ehitusjärelevalve asutusena on kontrollinud ehitise vastavust nõuetele ja projektile ning selle turvalisust.
13.Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hagejate väide, et garaaž-töökoja küttesüsteem, sh katel ja korsten, olid nõuetekohaselt paigaldatud ja tagasid tuleohutuse. Hageja II on kriminaalasja menetluses avaldanud, et ehitises oli katlamaja olemas juba siis, kui ta ehitise omanikuks sai ning katla paigaldamise kohta talle teadaolevalt dokumente ei ole (kd I tl 20 pöördel). Päästeameti spetsialisti Kaido Voor’i ülekuulamise protokolli kohaselt ei ole Päästeamet XXX läbi viinud tuleohutuskontrolli (kd I tl 57 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole korstnapühkija aktis ehitise küttesüsteemi ohutusele hinnangut antud (kd I tl 35). Korstnapühkija Marko Mesi ei ole kinnitanud, et tuleohutusnõuded on täidetud (kd I tl 58). Korstnapühkija on üksnes hinnanud korstna vastavust kõrguse nõuetele.
14.Kohtu hinnangul oli realiseerunud oht hagejate mõjualas. Hagejate kinnistule oli ehitatud ebaseaduslikult garaaž-töökoda, millele taotleti tagant järele ehitusluba. Sellises olukorras pidid hagejad arvestama, et kostja territooriumil ladustatakse pakendijäätmeid ning et juurde ehitatav hoone ei tohtinud tekitada keelatud mõjutusi naaberkinnistule. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et garaaž-töökoda ei vastanud projekti ega ehitusloa nõuetele. Ennekõike ei vasta garaaž-töökoda seaduses, projektis ega selle alusel väljastatud ehitusloas sätestatud tuleohutusnõuetele. OÜ HASPO (endine ärinimi aktsiaselts HASPO) projekti kohaselt oleks garaaž-töökoja tulekindlus pidanud olema TP1, e. tulekindel (kd I tl 152 pöördel). Kandeseinad tuli projekti kohaselt soojustada mineraalvillaga, paigaldada tuuletõkkeplaat, ehitis viimistleda krohviga ning ehitise piirile jäävas välisseinas ei tohtinud olla peale klaasblokkidest muid valgusavasid (kd I tl 152). Fotodelt nähtuvalt on garaaž-töökoja ehitise seinas ilma kaitseta õhuvõtuavad, seinad ei ole soojustatud mineraalvillaga ega paigaldatud tuuletõkkeplaati, seinad ei ole krohvitud (kd I tl 13-14, 98-99). Nimetatud asjaolu tõendab ka asjatundja arvamus (kd I tl 186 pöördel). Mineraalvilla asemel polüstüreenplaatide kasutamine tegi hoone tuleohtlikuks, mis on tõendatud materjalide iseloomustuse ja asjatundjate arvamustega (materjali iseloomustus, kd I tl 206-212, asjatundjate arvamused, kd II tl 50-52, 54-56). Asjatundjate arvamuste kohaselt, mida kohus hindab dokumentaalsete tõenditena (TsMS § 272 lg 2), kui garaaž-töökoja ehitamisel ei oleks kasutatud projekti ja ehitusloaga vastuolus olevaid ehitusmaterjale ning oleks ehitatud ehitis vastavalt ehitusprojektile, ei oleks hagejatele kahju tekkinud. Kohtu hinnangul on nimetatud järeldus mõistlikult põhjendatav, sest projekti eesmärk oli takistada kahjulike mõjude levimist.
15.31.01.2018 kohtuistungil vaidlesid pooled selle üle, kas garaaž-töökoja ehitamisel kasutatud projektivälised materjalid omasid mõju tulekahju ulatusele ja kahju tekkimisele (kd I tl 218). Kohus märgib, et eeltoodud kohtu seisukohta, et oht realiseerus hagejate mõjualas, ei lükka ümber hagejate poolt esitatud asjatundja Kaarel Sahk’i arvamus (kd II tl 5-14). Tõendamata on hagejate väide, et garaaž-töökoja fassaadilahendus oli tulele vastupidavam kui projektijärgne lahendus. Hagejate esindaja on teinud sellise järeldusele võrreldes XXX kinnistul asuva hoone tules hävinemise kiirust vaidlusaluse garaaž-töökoja hävinemise kiirusega. Tegemist on hagejate lepingulise esindaja subjektiivse arvamusega, mis ei tugine teaduslikul uurimusel.
16.28.02.2018 on hagejad esitanud uue väite, et garaaž-töökoja ehitusprojekt ei vasta ehitusseadusele ja sellega seonduvatele muudele õigusaktidele (ehitis ei pidanud vastama TP1 nõudele). Samuti on hagejate 15.03.2018 menetlusdokumendis esitatud uued väited, et: projektis ettenähtud lahendust ei olnud ega ole võimalik ehitustehniliselt teostada ja projektis kajastatud soojustuskonstruktsioon ei vasta TP1 nõuetele. Tegemist on uute väidetega, mida
kohus nende hilinenud esitamise tõttu ei arvesta (TsMS § 330 lg 1, § 331 lg 1, vt kohtu 01.03.2018 e-kiri kd II tl 61). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjale ei olnud võimalikud hagejate kinnistul asuvast garaaž-töökojast tulenevad riskid teada, et sellele vastavalt tegutseda.
17.Isegi kui kostjale saab ette heita käibekohustuse rikkumist, siis leiab kohus, et käibekohustuse rikkumise ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose kindlakstegemiseks VÕS § 127 lg 4 alusel uuritakse objektiivset faktilist olukorda. Kohus on tuvastanud, et põhjusliku seose ahel sai alguse hagejate kinnistul asuva garaažtöökoja korstnast lendavast sädemest (vt otsuse p 6). VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutatakse nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus (praegusel juhul korstnast välja lendav säde) loetakse hilisema sündmuse (praegusel juhul tulekahju) põhjuseks. Kahjulik tagajärg ei oleks saabunud, kui hagejate kinnistul asuva garaaž-töökoja korstnast ei oleks tulesädet kostja kinnistul ladustatud puidust kastidele ja alustele lennanud. Menetluskulud
18.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigikohus on varasemalt leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu (vt nt Riigikohtu lahend 3-2-1-50-06, p 25). Käesolevas asjas on hagejad esitanud ühiselt hagi, mille esemeks on hagejate ühisomandis olevale kinnistule kahju tekitamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Seega on hagejad teostanud ühist õigust. Menetluskulud jäävad TsMS § 165 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda.
19.TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskuludeks on lepinguliste esindajate kulud ja asjatundja arvamuse kulu kokku 20 735,75 eurot (käibemaksuta). Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 135 eurot käibemaksuta (kd II tl 76-84).
20.Hagejad vaidlevad kostja menetluskuludele vastu. Hagejad leiavad, et käesolevas asjas on põhjendatud ja vajalike õigusabikulude maht 40-50 tundi. Hagejate arvates ei ole antud kohtuasja näol tegemist keskmisest mahukama tsiviilasjaga ja seetõttu puudus vajadus kahe esindaja järele. Lisaks on kostja avaldanud kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamise kulu 26.01.2018 ning 29.01.2018, kuigi kohus ei olnud pooltelt kohtukõne kirjalikke seisukohti küsinud. 22.02, 26.02 ning 27.02.2018 nõupidamised kliendiga on liiga mahukad toimingud (kd II tl 86 ja pöördel).
21.Asja läbivaatamise kulud on dokumentaalse tõendi kulud (TsMS § 143 p 2). Riigikohus on varasemalt leidnud asjatundja arvamuse saamise kulud on dokumentaalsete tõendite saamise kulud TsMS § 143 p 2 mõttes, seega asja läbivaatamise kulud (vt Riigikohut lahend 3-2-1-9314 p 22). Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate kulud (TsMS § 144 p 1). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on
menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Seega tuleb maakohtul menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Kostjat esindab kaks esindajat – vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi ja advokaat Villy Lopman. Kohus märgib, et kahe või enama esindaja kaasamine on põhjendatud aeganõudvate menetlustoimingute ja materjalide mahukuse tõttu. Kohus nõustub hagejate vastuväitega ning leiab, et käesolevas ajas ei ole põhjendatud kahe esindaja kasutamine (TsMS § 175 lg 3). Seega hindab kohus üksnes ühe esindaja ajakulu. Kohus nõustub kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinnaga 135 eurot.
22.Kohus leiab, et asjatundja arvamuse kulu on põhjendatud ja vajalik menetluskulu, mis tuleb hagejatelt kostja kasuks välja mõista summas 2000 eurot. Kohus ei nõustu osaliselt kostja esindaja ajakuluga. Kohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu 140 tundi ja 17 min ülepaisutatud ning ajakulu tuleb osaliselt vähendada. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtul ei ole võimalik sisuliselt kontrollida ja hinnata menetluskulude nimekirjas esitatud koosolekute ja kliendiga nõupidamise/kommunikatsiooniga seonduvate toimingute vajalikkust ega põhjendatust. Kohus peab vajalikuks ja mõistlikuks kostja esindaja ajakuluks:
kostja 15.03.2018 kohtukõne teeside koostamine ja esitamine kohtule (toimingud kuupäevadel 13.03.2018 – 15.03.2018) – 2 tundi.
Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et toimingud kuupäevadel 21.11.2017 (kell 15:00) – 18.12.2017 on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud 36 tunni ja 30 min ulatuses. Tunnitasu 135 eurot arvestades tähendab see 4927,50 eurot, mis tuleb hagejatelt kostja kasuks välja mõista.
23.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastavasisulise taotluse esitanud. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude
suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.