Gersamia Company OÜ hagi A.A. , M.M. ja K.K. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks 3316 eurot ja 45 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. augusti 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Gersamia Company OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: Gersamia Company OÜ (hageja), rk 11993049; esindaja Andres Saretok
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustajad: 1) A.A. (kostja 1), ik XXX; esindaja advokaat Toomas Metsma; 2) M.M. (kostja 2), ik XXX; esindaja advokaat Toomas Metsma; 3) K.K. (kostja 3), ik XXX
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 11. augusti 2017 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud kulud Gersamia Company OÜ kanda.
4.Mõista Gersamia Company OÜ-lt välja Eesti Vabariigi kasuks 144 eurot.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Gersamia Company OÜ (hageja) esitas 10.03.2017 Tartu Maakohtule hagi A.A. (kostja 1), M.M. (kostja 2) ja K.K. (kostja 3) vastu kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse summas 3000 euro ja 5 sendi väljamõistmiseks, millele lisandub seadusjärgne sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 29.08.2014 kuni 09.03.2017 eest 316 eurot ja 40 senti ja alates 10.03.2017 seadusjärgne viivis kuni põhinõude tasumiseni. Usaldusühinguga Alterstar sõlmiti 01.04.2012 äriruumi üürileping nr 29. 2013. aastal tekkis usaldusühingul esitatud arvete tasumisel võlgnevus. Usaldusühingu täisosanikuks oli võla tekkimise ajal O.E. , kes suri septembris 2013 ja tema pärijateks olid kostjad 1 ja 2, kellele läksid üle ka kõik pärandaja kohustused. Usaldusühingu uueks täisosanikuks sai kostja 3, kes kujundas usaldusühingu ümber osaühinguks Alterstar ja kellest sai usaldusühingu õigusjärglane. Hagejal oli 2014 aastal võimalus esitada haginõue nelja solidaarvõlgniku vastu, so usaldusühingu Alterstar õigusjärglase OÜ Alterstar vastu, kostjate 1 ja 2 kui pärijate vastu ja kostja 3 kui usaldusühingu Alterstar täisosaniku vastu. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ Alterstar vastu ja Pärnu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-14-28121 kohustati Alterstar OÜ-d tasuma hagejale kokku 3220,85 eurot. Väljamõistetud summast on täitemenetluses täidetud 220 eurot ja 80 senti.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja leidsid, et nõue on aegunud. Kostjad 1 ja 2 leidsid, et nõude aegumistähtaeg algas 31.12.2013, selleks ajaks oli usaldusühingu Alterstar täisosanik O.E. surnud. Notar väljastas 21.10.2013 pärimistunnistuse. Nõue aegus 31.12.2016, aga hagi on esitatud 10.03.2017. Kostjad 1 ja 2 ei soovinud ühingusse astuda ning ei omandanud ka O.E. õigusi ega kohustusi usaldusühingus Alterstar (äriseadustiku (ÄS) § 125 lg 2 ja § 106 alusel).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 11.08.2017 otsusega hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, mõistis hagejalt välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna kostjatele 1 ja 2 riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ja kulu kokku koos käibemaksuga 335 eurot ja 40 senti ning menetluskulude tasumisega viivitamise korral viivis tasumata menetluskulult kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis kostja 3 menetluskulude rahalise suurus kindlaks määramata. Maakohtu põhjenduste kohaselt nõustus kohus hageja käsitlusega selles, et tähtsust ei oma asjaolu, kas kostja 1 ja kostja 2 on kunagi olnud või soovinud saada UÜ Alterstar täisosanikuks. Valga notar Katri Kutsari poolt 21.10.2013 väljastatud pärimistunnistuse kohaselt on 11.09.2013 surnud O.E. pärijateks 1⁄2 suuruses mõttelises osas kostja 1 ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas kostja 2 (tl 8). Alterstar OÜ e-äriregistri väljatrükist nähtuvalt oli O.E. (surnud) nimetatud ettevõtte täisosanik ajavahemikul 13.07.2007 kuni 18.09.2013 (tl 6-7). Seega kuulus pärandaja vara hulka ja kostjad 1 ja 2 kui pärijad omandasid muuhulgas ka UÜga Alterstar seotud õigused ja kohustused. Maakohus ei nõustunud kostjate 1 ja 2 seisukohaga, et pärimistunnistuse kohaselt on viidatud kostjate poolt päritud vaid osa 11.09.2013 surnud O.E. varast ja päritud varaks on ainult Valga linnas, Viljandi tn 49 asunud kinnistu. Notari poolt tõendatud pärimistunnistus saab kinnitada selles märgitud isikute pärimisõigust ja selle ulatust, mitte ei määra kindlaks päritava vara nimekirja (pärimisseaduse (PärS) § 171 lg 1). Pärimistunnistuses märgitud aadress Valga linn, Viljandi tn 49 on tõlgendatav kui pärijate elukoht, mitte kui päritud vara. E-äriregistri väljatrükist nähtuvalt oli ettevõte nimega Alterstar õiguslikuks vormiks perioodil 13.07.2007 kuni 13.01.2014 usaldusühing, alates 13.01.2014 on õiguslikuks vormiks osaühing (tl 6-7). Kannetest nähtuvalt on kostja 3 olnud täisosanik perioodil 25.10.2013 kuni 13.01.2014 ja alates 13.01.2014 on kostja 3 juhatuse liige. Maakohus tuvastas ka kostja 3 võlgnevuse tasumise kohustuse õiguslikud alused. Kostja 3 on olnud usaldusühingu Alterstar täisosanik, kujundanud usaldusühingu ümber osaühinguks, on osaühingu juhatuse liige ja vastutab seaduses sätestatud eelduste järgi nimetatud ettevõtte kohustuste eest (ÄS § 125 lg 1, § 102 lg 1). Hageja nõue põhineb Sanmerand OÜ ja Alterstar UÜ vahel 01.04.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingu nr 29 alusel esitatud kuid tasumata jäetud arvetel (tl 12-14). Viidatud äriruumi üürilepingus punktis 2 on kokku lepitud, et üüri tuleb tasuda igas kalendrikuus hiljemalt järgneva kuu 15. kuupäevaks. Pärnu Maakohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest nähtuvalt on tõendiks muuhulgas ka teade 05.06.2012 nõude loovutamise kohta (tl 10 pöördel). Poolte vahel ei ole nõude loovutamise osas vaidlust. E-äriregistrist nähtuvalt on Sanmerand OÜ registrist kustutatud 23.05.2013. Eeltoodust järeldas kohus, et Sanmerand OÜ on nõude loovutanud Gersamia Company OÜ-le (VÕS § 271).
Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud ainult Alterstar OÜ vastu (tl 10-11), Pärnu Maakohtu 01.10.2014 maksekäsu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-14-28121 on summa välja nõutud Alterstar OÜ-lt (tl 21). Hageja on ka ise esitatud hagiavalduses möönnud, et tegelikult oli hagejal 2014. aastal õigus esitada nõue nelja solidaarvõlgniku vastu, kuid ta esitas nõude vaid Alterstar OÜ vastu. Maksekäsu menetluses on menetlusosalisteks olnud Gersamia Company OÜ ja Alterstar OÜ, seega saab ka maksekäsu menetluses tehtud kohtulahend olla kohustuslik vaid nimetatud osapooltele. Hageja ei ole kohtule esitanud kohtuotsust ega muud täitedokumenti, millest nähtuks tunnustatud nõue käesolevas tsiviilasjas märgitud kostjate vastu. Seega ei ole õiguslikult põhjendatud tõlgendada esitatud nõuet hageja poolt esitatud viisil, so, et hagi on esitatud kohtuotsusega tunnustatud nõude alusel. Kohaldatav ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg 1 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg. Maakohus leidis, et ÄS § 102 lg 2 ei ole kohaldatav eelkõige seetõttu, et kostjad, muuhulgas ka kostja 3, ei ole Alterstar OÜ endised osanikud. Kostjad 1 ja 2 ei ole olnud täisosanikud ega ka juhatuse endised ega praegused liikmed, kostja 3 oli usaldusühingu Alterstar täisosanik ja on Alterstar OÜ juhatuse liige. E-äriregistri kande kohaselt on osaniku kostja 3 osamaks 500 eurot. Tulenevalt nõude olemuselt so äriruumi üürilepingust, mille täitmine toimub igakuiselt ja tegemist on korduvate kohustustega, ei saa asuda seisukohale, et usaldusühingu Alterstar ümberkujundamise ajal, so 13.01.2014 oli kohustuse täitmise tähtpäev saabunud. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui võlausaldajal on tekkinud kahju juhatuse liikme õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ning juhatuse liige ei tõenda, et kahju ei tekkinud tema süül. Hagiavalduses ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja 3 kui juhatuse liikme õigusvastast tegevust või tegevusetust. Eeltoodu alusel ei ole ÄS § 495 sätestatud 5 aastane nõude aegumistähtaeg kohaldatav kostja 3 suhtes. Maakohus leidis, et korduvate kohustuste täitmise aegumisel tuleb lähtuda TsÜS § 154 lg 1 sätestatust. Hageja nõude kohaselt on kostjatel tasumata alljärgnevad arved: 31.12.2012 arve nr 102, kokku summas 438,68 eurot, tasutud 204,68 eurot, jääb tasuda 234 eurot (tl 19); 31.01.2013 arve nr 8, summas kokku 454,80 maksetähtaeg 14.02.2013 (tl 18); 28.02.2013 arve nr 29 summas kokku 342,01 eurot, maksetähtaeg 14.03.2013 (tl 17); 31.03.2013 arve nr 48 summas 366,25 eurot, maksetähtaeg 14.04.2013 (tl 16); 30.09.2013 arve nr 164 summas kokku 157,25 eurot, maksetähtaeg 14.10.2013 (tl 15). Seega on kõik esitatud arved muutunud sissenõutavaks 2013 aastal. Korduvate kohustuste nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2014 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2016 kell 24.00 (RKTKo nr 3-2-1-95-08 p 11). Hagi on esitatud 10.03.2017 ja hageja esitatud nõue kostjate vastu on aegunud. Kuna ka poolte vahel sõlmitud äriruumi üürilepingus nr 29 on kokku lepitud viivise tasumise kohustus iga viivitatud päeva eest, on tegemist korduva kohustusega. Seega muutus ka viivisenõue sissenõutavaks 2013 aastal ja seda olenemata sellest, et hageja on justkui viivise
eest esitanud arve ca aasta pärast põhiarve tasumata jätmist. Viimase arve makstähtaeg oli 14.10.2013, viivisearve on esitatud 25.08.2014. Esitatud viivisearve kirjeldusest ei nähtu, et viivise summa tuleneb viidatud äriruumi üürilepingu alusel esitatud arvete tasumata jätmisest, samuti ei ole arve tasumiseks antud lepingukohaselt 14 kalendripäeva. Maakohus leidis, et hageja esitatud viivisenõude aegumistähtaeg algas samuti 01.01.2014 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2016 kell 24.00. Isegi juhul, kui tõlgendada asjaolusid hageja poolt esitatud viisil ja lähtuda sellest, et viivisenõue esitati 25.08.2014, tuleb kohaldada TsÜS §-i 144, mille kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on ka hageja poolt kostjate vastu esitatud viivisenõue aegunud. Eeltoodu alusel tuvastas maakohus küll seaduslikud alused ja kostjate kohustuse esitatud nõue tasuda, kuid kuna nõue on aegunud, jättis kohus esitatud hagi rahuldamata. Kohtuotsuses viitamata tõendid ei ole asjakohased. Asjakohane ei ole hageja poolt kohtuistungil esitatud osanike otsus (tl 91), sest kostjad 1 ja 2 ei ole olnud osanikud, tekstis on selgesõnaliselt märgitud, et tegemist on pärijatega.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Maakohtu 11.augusti 2017 kohtuotsus tühistada ainult selles osas, millega tunnistati haginõue aegunuks ning teha ringkonnakohtu poolt uus otsus, millega rahuldada hageja nõue täielikult. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus nõude aegumise tuvastamise osas eksinud. Seoses ootamatu surmaga muutus täisosanik juriidilises mõttes usaldusühingu endiseks täisosanikuks ning kostjad 1 ja 2 on seega käsitletavad endise täisosaniku pärijatena. Sellest tulenevalt vastutasid kostjad 1 ja 2 kui pärijad ÄS § 126 ja § 102 lg 2 koostoime tõttu usaldusühingu Alterstar nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne täisosaniku surma, kui nende kohustuste täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul, arvates lahkumisest. Isegi siis, kui praegusel juhul ei kehtiks TsÜS § 154 lg 1 järgne 10 aastane aegumistähtaeg, vastutavad kostjad 1 ja 2 ikkagi ÄS § 102 lg 2 alusel, sest ka 5 aastat ei ole ühegi arve puhul möödunud; 2) on ekslik maakohtu seisukoht, et ÄS §-d 102 lg 2 ja 495 ei ole kohaldatavad ühegi kostja suhtes, sest kostjad ei ole olnud Alterstar OÜ endised osanikud. Asjaolu, kas mõni kostja on olnud osaühing Alterstar osanik või mitte, ei oma praeguses vaidluses mingisugust tähtsust, sest loeb vaid see, kes on olnud usaldusühing Alterstar täisosanikud või on surnud täisosaniku pärijad; 3) on kohus tuvastanud, et usaldusühingul Alterstar oli vaidlusalune kohustus tekkinud perioodil 31.12.2012 kuni 30.09.2013 ning et korduvate kohustuste nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2014. Sellises olukorras on arusaamatu, miks kohus leidis, et ÄS § 495 sätestatud 5 aastane nõude aegumistähtaeg ei ole kohaldatav kostja 3 suhtes.
Kuna usaldusühingul seadus juhatuse olemasolu ette ei näe, kuid osaühingul peab juhatus kindlasti olema, ning kuna kohus on käsitlenud juhatuse liikme vastutust, siis see viitabki selgelt, et kohus on segi ajanud osaühingu ja usaldusühingu; 4) ei ole kostja 3 vastu hagi esitatud mitte seetõttu, et osaühingu juhatuse liige kostja 3 oleks hagejale tekitanud õigusvastane tegevusega mingisugust kahju, vaid seetõttu, et kostja 3 usaldusühingu täisosanikuna on keeldunud täitmast talle seadusega pandud kohustust tasuda oma vara arvelt vähemalt 5 aasta jooksul usaldusühingu kohustused, mis on tuvastatud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-14-28121; 5) ei ole haginõue aegunud 3 aastaga, nagu väidab ekslikult maakohus, vaid antud juhul on tegu usaldusühingu vastu esitatud nõudega ja seetõttu on lubatud täisosanike ja/või täisosanike pärijate vastu esitada nõue 5 aasta jooksul (ÄS § 102 lg 2, § 495). Maakohus on tuvastanud, et hagi aegumine algas 01.01.2014, siis järelikult aegub pragune hagi alles 01.01.2019. Hageja menetluskulud koos käibemaksuga käesoleva tsiviilasja apellatsioonmenetluses on 31.10.2017 seisuga kokku 192 eurot.
5.Kostjad 1 ja 2 palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) nõustuvad kostjad 1 ja 2 maakohtu otsuses välja toodud kohtu põhjendusega, et antud juhul ei ole ÄS § 102 lg 2 asjakohane. Kostjad 1 ja 2 ei ole usaldusühingu endised osanikud, kuivõrd endiste osanikena on mainitud sättes sõnaselgelt mõeldud isikuid, kes on usaldusühingust lahkunud või väljaarvatud; 2) arusaamatu on hageja väide, et juhul kui ei kehtiks TsÜS § 154 lg 1 tulenev 10-aastane aegumistähtaeg, vastutavad kostjad 1 ja 2 siiski ÄS § 102 lg 2 alusel, sest ka 5 aastat ei ole ühegi arve puhul möödunud. Antud norm sätestab olukorda, kus enne endise osaniku lahkumist tekkinud kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtpäev on enne osaniku lahkumist või väljaarvamist saabunud või saabub viie aasta jooksul. See norm ei reguleeri nõude aegumist; 3) on hageja nõue alusetu põhjusel, et kostjad 1 ja 2 ei ole kunagi olnud usaldusühingu Alterstar täisosanikud. ÄS § 125 lg 2 järgi kohaldatakse usaldusühingule täisühingu sätteid, on ÄS § 106 lg 1 kohaselt osaniku surma korral pärijatel õigus täisühingusse astuda, kui see on ühingulepinguga ette nähtud või kui sellega nõustuvad kõik osanikud. Seega ei saa pärija automaatselt astuda täisosaniku asemele ja kõik pärandaja õigused ja kohustused usaldusühingus ei lähe pärijatele üle. Kostjad 1 ja 2 ei asunud pärandi vastuvõtmisel O.E. kohale usaldusühingus Alterstar. Kostjad 1 ja 2 ei ole ka kunagi soovinud usaldusühingusse astuda. Kostjad 1 ja 2 on andnud vaid nõusoleku, et usaldusühingu täisosaniku staatuse omandaks kostja 3.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta apellandi kanda.
7.Ringkonnakohus märgib, et nõue tekkis korduvkohustustest (üüri tasumine) 2013 aastal ja maakohus tuvastas, et kogu nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2013 aasta seisuga. Nõude aegumisele tuleb kohaldada nõude sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni. TsÜS § 154 (redaktsioon 05.04.2011- 22.03.2014) kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
8.Maakohus leidis õigesti, et kostjate suhtes ei kohaldu TsÜS § 157 (maakohtu otsuses ja apellatsioonkaebuses on ekslikult märgitud § 154). TsÜS § 157 (redaktsioon 05.04.201122.03.2014) lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Käesoleval juhul on jõustunud lahendiga (maksekäsk) tuvastatud kolmanda isiku ehk põhivõlgniku võlakohustus. Kostjate kohta ei ole kohtulahendit tehtud, seega puudub nendel kohtulahendist tulenev kohustus.
9.Ringkonnakohus märgib, et ekslik on apellandi seisukoht mka selles, et kostjate suhtes kuulub kohaldamisele ÄS § 102. Maakohus tuvastas otsuse p-s 8.1.1., et kostjad 1 ja 2 ei ole olnud täisosanikud ega ka juhatuse endised ega praegused liikmed. Apellatsioonkaebuses seda kohtu tuvastatud asjaolu vaidlustatud ei ole. Seega lähtub ringkonnakohus, arvestades TsMS § 652 lg 1 p 1, maakohtu poolt tuvastatud asjaolust. ÄS § 102 (redaktsioon 12.07.2013 - 31.12.2013) lg 1 kohaselt isik, kes saab täisühingu osanikuks, vastutab ka ühingu nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne tema osanikuks saamist. Lg 2 kohaselt vastutab täisühingu endine osanik solidaarselt teiste osanikega ka täisühingu selle kohustuse eest, mis on tekkinud enne tema lahkumise või väljaarvamise äriregistrisse kandmist, kui selle kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul, arvates lahkumisest või väljaarvamisest. Ringkonnakohus leiab, et ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu ning sellest tulenevalt ei saa täisühingu osaniku vastu esitatud nõude aegumisele kohaldada seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega (TsÜS § 149). ÄS § 101 lg 2 on osaniku täiendavat vastutust reguleeriv säte ning Riigikohtu hinnangul saab võlausaldaja esitada viidatud sätte alusel täisühingu osaniku vastu nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Seega saab võlausaldaja nõuda täisühingu kohustuse täitmist täiendavalt täisühingu osanikult. Kuna osanikult saab nõuda täisühingu kohustuse täitmist ja osaniku vastu eraldi õiguslikul alusel nõuet ei teki, tuleb osaniku vastu esitatud nõue kvalifitseerida täisühingu vastu esitatud nõude järgi ning nõude aegumisele kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumise tähtaja kohta sätestatut (RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-28-14 p 12,13). Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates hageja esitada kostjate vastu nõude korduvate kohustuste täitmiseks ning nõude aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Maakohus jättis põhjendatult hagi aegumise tõttu rahuldamata ja tuvastas õigesti, et hageja nõue aegus 31.12.2016.
10.Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus mõistab hagejalt TsMS § 190 lg 4 kohaselt välja riigi kasuks A.A. ja M.M. riigi õigusabi kulu, kuna riigi õigusabi osutajale
hüvitati see kulu riigieelarveliste vahendite menetluskulusid ei ole kostjad esitanud.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
arvel.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
Muid
hüvitamisele
kuuluvaid
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.