Võlaõigus › Töövõtulepingud

nõuda kostjalt tasumata summadelt lepingujärgset viivist 0,06% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Enne hagi esitamist pöördus hageja kostja poole nõudega võlgnevuse tasumiseks. Hageja kasutas vandeadvokaadi abi ja kandis õigusabikulu 40 eurot. Seega on hagejal lisaks põhivõlgnevusele ja viivisele õigus nõuda kostjalt ka VÕS § § 1131 lg-s 1 sätestatud võla sissenõudmiskulude hüvitise tasumist summas 40 eurot. Alternatiivselt peab kostja hüvitama lisatööde väärtuse 17 184 eurot VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 2 järgi ja edasimüümisest saadud kasu 5550,90 eurot VÕS § 1032 lg 1 alusel. Hageja seisukoha kohaselt sai kostja kasu vähemalt 7160 eurot, millest hageja nõuab 5550,90 eurot. Kasu sai kasu, müües hageja poolt teostatud tööd edasi 20 eurot kallima tunnihinnaga kui hageja kostjale esitatud arvetes tunnihinna märkis. Kostja 20.09.2016 tasaarvestusavaldusele esitas hageja 17.10.2016 vastuväite. Hageja ei ole lepingut rikkunud ega kostjale kahju tekitanud. Kostjal puudub seega vastunõue ja tasaarvestus ei ole kehtiv. Kostja vastuväited hagile on otsitud ja vastuolus kostja varasema käitumisega. Kostja käitumisest sai hageja aru, et kostja on nõus lisatööde tellimisega lepingus sätestatust erineval viisil ja mahus. Lisatööde tunnistamist kostja poolt näitab ka hagejale 20.09.2016 tasaarvestuse avalduse esitamise fakt ja esimese hageja poolt esitatud lisatööde arve nr 334 tasumine ilma vastuväiteid esitamata. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagejal puudub nii lepingust kui ka lepinguvälistest võlasuhetest tulenev nõudeõigus kostja vastu. Kostja arvates lõppes poolte vahel 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtu- ja autorileping selle kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 mõttes 29. veebruaril 2016. Lepinguväliselt ja kostjaga kokkuleppeta esitatud arved, mille tasumist hageja nõuab, on koostatud perioodil alates 29.03.2016 kuni 14.06.2016. Kostja ei ole lepingu alusel hageja käest lisatöid tellinud. Lisatööde osas oli ka lepingu p-s 4.5 selge tingimus, et lisatööd ja nende mahud ning hinnad tuleb eraldi kokku leppida lepingu lisas, milles oleks vähemalt lisatööde kirjeldus, hind ja teostamise tähtaeg. Kuna hageja ei ole kostjaga lisatöid eelnevalt kirjalikult kokku leppinud, siis ei ole hagejal kui töövõtjal õigus lepingu p 4.5 alusel lisatööde eest tasu saada. Samuti ei saanuks teostatavate lisatööde kogumaht ületada lepingu p 4.2. järgi 25% esialgsest pakkumisest, mis lepingu p-st 4.1. nähtuvalt oli maksimaalselt 163 töötundi +/- 20%. Hageja poolt kostjale esitatud arvetel näidatud tööde maht lisatööde eest on aga kokku 358 tundi. Tööde mahu ületamise riski kandis hageja, mida tõendab lepingu punkt 4.7, mille kohaselt hageja on nõustunud tegema kirjalikult kokku leppimata lisatööd omal kulul. Lisatöid pole kostjale ka üle antud. Hageja teeb otse koostööd lõppkliendiga, kelle tellimusel lisatööd on ta teostusse võtnud ning kelle poole hageja on pöördunud tasunõudega. Poolte vahel ei ole VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tulenevat võlasuhet. Kostja ei ole hagejalt midagi saanud ning kostja ei pea hagejale hüvitama lisatöid summas 17 184 eurot ega kasu summas 5550,90 eurot. Isegi kui hageja oleks midagi kostja kasuks lepinguväliselt teinud või üle andnud, on täiesti arusaamatu, miks leiab hageja, et hüve väärtus on 17 184 eurot, millele lisandub 5550,90 eurot.

Alternatiivse vastuväitena hagile esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Kostjal on hageja vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue summas 27 265 eurot VÕS § 115 alusel, mille ta on hageja nõude ulatuses tasaarvestanud. Kostja arvates on hageja 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtu- ja autorilepingut oluliselt rikkunud VÕS § 116 lg 2 ja § 647 lg 1 mõttes. Rikkumiseks on asjaolu, et hageja pakkus veebilehe m.postimees.ee IT-alaseid arendustöid ka AS-le Postimees Grupp ja tema ettevõttele White Wizard OÜ. Lepingu p

asjaajamisega, kui hageja on esitanud nõude lepingu alusel. Viimasena kontrollis kohus hageja võimalikke nõudeid kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1028 lg 1 alusel ei saa kostjalt nõuda üleantu tagastamist, sest hageja ei ole tõendanud üleandmist. VÕS § 1032 lg-te 1 ja 2 alusel on hagejal õigus esitada nõue üleantu ja sellest saadud kasu väljaandmiseks. Hageja ei taotle üleantu (lisatööde) väljaandmist, vaid selle väärtuse hüvitamist. VÕS § 1032 lg 2 kohaselt peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik. Käesoleval juhul luges kohus, et üleantu väljaandmine pole natuuras olemuslikult võimalik ning ka põhjusel, et kostja võib olla selle kolmandale isikule kasutamiseks edasi andnud. Kohus jättis hageja nõude 17 184 euro saamiseks rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks selle summa võrra rikastunud. Hageja poolt 27.12.2016 menetlusdokumendiga esitatud arved (lk 80-83) ei tõenda asjaolu, et kostja müüs lisatööd edasi lõppkliendile (menetlusdokumendi p 8). Arvetele on märgitud disainitööd vastavalt 22.09.2015 sõlmitud koostöölepingule. Käesoleva vaidluse nõuded esitas hageja esmalt 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtu- ja autorilepingu alusel. Seega on tõendamata, et kostja on saanud raha, mille ta peaks hagejale üle andma. Hageja nõudis kostjalt ka lisatööde edasimüümisest saadud kasu summas 5550,90 eurot. Tuginedes TsÜS § 62 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatule leidis kohus, et käesoleval juhul ei ole hageja poolt nõutu näol tegemist TsÜS §-s 62 sätestatud kasuga. Välja mõista saab esemest tegelikult saadud kasu. Kuivõrd on tõendamata asjaolu, et kostjal on kohustus hagejale üle anda alusetu rikastuse alusel raha, puudub alus kasu väljamõistmiseks. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja (lk 127), mille järgi kostja menetluskulude suuruseks on 2385 eurot (käibemaksuta). Kostja esindaja tegi kostja esindamiseks töid 26,5 h (hagimaterjalidega tutvumine 3h), tõendite kogumine ja vastuse koostamine (6 h), täiendava seisukoha koostamine (4 h), nõupidamine kliendiga 2x2= 4h), eelistungiks ettevalmistumine ja osalemine eelistungil (kokku 3 h), täiendavate vastutõendite esitamine ja menetlusdokumendi koostamine (2,5 h), ettevalmistus kohtuistungiks ja kohtukõne seisukohtade koostamine (kokku 4 h). Kostja esindaja tunnitasumäär on 90 eurot + käibemaks. Kostja on käibemaksukohuslane. 05.10.2017 kohtuistungil kinnitas kostja, et tunnitasumäär on 90 eurot käibemaksuta ja et kulud on kantud seoses käesoleva asjaga. Istungiga seotud kulu palus kostja arvestada istungiks kulunud aja ja tunnitasu määra alusel. Kostja taotles TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus luges põhjendatud ajakuluks 18 tundi. Seega on kostja menetluskukude rahaline suurus 1620 eurot (18x90), mille kohus hagejalt kostja kasuks välja mõistis. TsMS § 174 lg-st 10 tulenevalt kostja menetluskulu kuulub väljamõistmisele käibemaksuta, kuna kostja on kinnitanud, et on käibemaksukohuslane. TsMS § 177 lg 4 ja kostja taotluse alusel on hageja kohustatud tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Apellatsioonkaebus 14.12.2017 esitatud apellatsioonikaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 15.11.2017 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses palub hageja teise järjekorra alternatiivina põhinõudele arvestada käsundita asjaajamise sätete alusel kostja vastu esitatavat nõuet, mille alusel lisatööde

tasunõude rahuldamisel mõista kostjalt välja lisatööde tasumisega viivitamisest tulenev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest 27.10.2016 kuni põhisumma tasumiseni. Samuti palub hageja vande all tunnistajana üle kuulata lõppkliendi endine töötaja Kaarel Holm, kes selgitaks kostja arvetel (tl 80-83) viidatud lepinguga seotud asjaolusid. Kaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud nii materiaalõigust kui ka menetlusõigust ning nimetatud rikkumised kogumis on kaasa toonud ebaõige otsuse tegemise. Maakohus asus hageja põhinõude lahendamisel seisukohale, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasu lisatööde teostamise eest, kuna pooled ei leppinud enne lisatööde teostamist selles kirjalikult kokku. Kohus viitas lepingu punktile 4.5. Hageja põhinõude lahendamisel VÕS § 13 kohaldamata jätmisega rikkus kohus oluliselt materiaalõigust. Hageja tugines menetluses oma põhinõude osas läbivalt sellele, et pooled olid lepingut suulise kokkuleppega muutnud VÕS § 13 lg 1 mõttes, kuna kostja oli nõus lisatööde tegemisega ka ilma kirjaliku kokkuleppeta ning suuremas mahus, kui lepingus sätestatud piirang ette nägi. Hageja selgitas nii oma 27.12.2017 seisukoha p 4-12 kui ka 17.04.2017 seisukoha p 3-7, et sai kostja käitumisest aru, et kostja on nõus lisatööde tellimisega lepingus sätestatust erineval viisil (st ilma kirjaliku lisa sõlmimata). VÕS § 13 kohaldamisel koos VÕS § 108 lg-ga 1 oleks kohus pidanud tegema sisult vastupidise otsuse ning hagi rahuldama, kuna pooled olid suuliselt lepingut muutnud ning hageja võis kostja käitumisest aru saada, et kostja on nõus tellima lisatöid ka suulise kokkuleppe alusel ning suuremas mahus, kui lepingus algselt ette nähtud. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ka hageja alternatiivse alusetu rikastumise nõude lahendamisel. Kohus asus hageja VÕS § 1032 lg 1 alusel esitatud kasu väljaandmise nõude hindamisel muuhulgas seisukohale, et kostja poolt alusetult saadud lisatööde edasimüümisest saadud tulu näol ei ole tegemist TsÜS §-s 62 sätestatud kasuga, kuna välja saab mõista vaid esemest tegelikult saadud kasu. Kohtu vastav seisukoht on väär ning tugineb VÕS § 1032 lg 1 ja TSÜS § 62 ebaõigele kohaldamisele. Hageja on menetluses selgitanud, et kostja müüs hageja poolt teostatud lisatööd mahus 358 h Postimehele edasi hinnaga 60 eurot tunni kohta (+ käibemaks) (tl 80-83), st 20 eurot kallima tunnihinnaga kui hageja arvetes esitatud hind 40 eurot tunnis (+ käibemaks) (tl 27-32). Seega teenis kostja Postimehele hageja poolt teostatud lisatööde edasimüümisest kasu vähemalt 7160 eurot (358 x 20 eurot). Viidatud kasu näol on tegemist esemest saadava õigusviljaga TSÜS § 62 lg 3 tähenduses ning hagejalt saadud teenuse edasimüümisest tegelikult saadud kasuga VÕS § 1032 lg 1 mõistes. Hageja alternatiivse alusetu rikastumise nõude lahendamisel asus kohus üllatuslikult seisukohale, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et kostja oleks lisatööd lõpptellijale edasi müünud ning sellega lisatööde väärtuse (17 184 euro) võrra rikastunud. Kohus on sellisele järeldusele jõudmisel ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud suure osa vastuvõetud ja istungil uuritud tõendeid ning poolte sellekohased selgitused arvesse võtmata, rikkudes oluliselt TsMS § 232 lg-t 1. Samuti on kohus sellisele seisukohale asudes oluliselt rikkunud TsMS § 230 lg-t 1, kuna kostja ei ole oma sellekohase vastuväite põhistamiseks menetluses ühtegi sisulist vastuväidet ega tõendit esitanud. Samuti on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-st 4 tulenevat keeldu hinnata asjaolusid otsuses pooltest erinevalt. Esiteks rajas kohus oma seisukoha, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks lisatööd lõpptellijale edasi müünud, põhjendamatult ainult ühele hageja poolt asjas esitatud tõendite kogumile – hageja 27.12.2016 seisukoha lisas 2 esitatud kostja arvetele lõpptellijale (tl 80-83). Kohus jättis kõik ülejäänud hageja poolt oma põhinõude ning alternatiivse alusetu rikastumise nõude aluseks oleva faktilise asjaolu (et kostja müüs tema

poolt teostatud lisatööd lõpptellijale edasi) tõendamiseks esitatud tõendid arvesse võtmata, rikkudes TsMS § 232 lg-st 1 tulevat kohustust hinnata kõiki menetluses vastuvõetud tõendeid. Teiseks hindas kohus ka kostja poolt lõpptellijale esitatud arveid (tl 80-83) ebaõigesti ning vastuolus poolte poolt menetluses esitatud selgitustega. Kostja arvetel (tl 80-83) ei ole märgitud üksnes “disainitööd vastavalt 22.09.2015 koostöölepingule”, nagu viitab kohus otsuse lk-l 5. Ka kostja ise pole menetluses kordagi väitnud, et arved kajastaksid üksnes disainitöid, nagu viitab ekslikult kohus. Eelnevast nähtuvalt hindas kohus tõendeid pealiskaudselt (kohus hindas ilmselt ainult tl 80 olnud esimest arvet, kuhu oli ekslikult märgitud disainitööd topelt) ja poolte poolt menetluses nimetatud tõendite kohta esitatud selgitusi arvesse võtmata. Kolmandaks rikkus kohus vastava faktilise asjaolu (et kostja müüs lisatööd lõpptellijale edasi) mittetuvastatuks lugemisel oluliselt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud poolte tõendamiskohustuse jaotust. Kohus jättis arvesse võtmata, et ka kostjal on kohustus tõendada asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited. Hageja hinnangul on kohus rikkunud ka TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevat selgitamiskohustust ning § 392 lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevat asjaolude väljaselgitamise kohustust eelmenetluses, rajades otsuse asjaolule, mida ta hagejaga eelmenetluses ega ka kohtuistungil ei arutanud. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et hageja poolt menetluses esitatud kostja arved lõppkliendile ei tõenda kostja poolt lisatööde edasimüüki lõppkliendile, kuna “Arvetele on märgitud disainitööd vastavalt 22.09.2015 sõlmitud koostöölepingule. Käesoleva vaidluse nõuded esitas hageja esmalt 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtuja autorilepingu alusel.” Kohtu kirjeldatud seisukoht on hagejale üllatuslik, kuivõrd kohus ei ole menetluses kostja arvetel kajastatud informatsiooni tähendust kordagi hagejaga arutanud ega sellele hageja tähelepanu juhtinud. Kui kostja arvetel (tl 80-83) esitatud lepinguviide omas kohtu arvates asjaolude väljaselgitamisel olulist tähendust, oleks kohus pidanud seda asjaolu TsMS § 351 lg 1 kohaselt pooltega kohtuistungil arutama ning andma lg 2 kohaselt hagejale võimaluse seda kohtule selgitada ja vajadusel täiendavalt tõendada. Kohus on oluliselt rikkunud ka TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kuna otsus on valdavas osas põhjendamata. Kohus jättis hageja põhinõude lahendamisel analüüsimata hageja 27.12.2016 menetlusdokumendi p-des 4-12 ja 17.04.2017 menetlusdokumendi p-des 3-7 esitatud väited ja tõendid, esitamata ühtegi selgitust, miks hageja poolt osundatud asjaolud ja tõendid asja lahendamisel tähtsust ei oma ning miks VÕS § 13 käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu. Alusetu rikastumise sätetest tuleneva alternatiivse nõude lahendamisel esitatud kohtu põhjendused ja viited tõenditele on seosetud ning sisult arusaamatud. Kohtu põhjendustest jääb arusaamatuks, kuidas hageja poolt põhinõude esitamine 29.12.2015 lepingu alusel välistab kostja poolt lõpptellijale esitatud arvete (tl 80-83) alusel järelduse tegemist, et nimetatud arved kajastavad hageja poolt teostatud lisatöid, või kuidas üldse on need kaks asjaolu omavahel seotud. Hageja märgib, et hageja põhinõude aluseks olev 29.12.2015 leping ei oma mistahes puutumust hageja alternatiivselt esitatud alusetu rikastumise nõudega. Alusetu rikastumise nõude esitaski hageja menetluses alternatiivina juhuks, kui kohus leiab, et hagejal puudub õigus saada lisatööde eest kirjaliku kokkuleppe puudumise tõttu tasu 29.12.2015 lepingu alusel. Otsus ei sisalda ka ühtegi põhjendust selle kohta, miks kostja arvetel esitatud viide disainitöödele vastavalt kostja ja lõppkliendi vahel 22.09.2015 sõlmitud koostöölepingule lükkaks ümber hageja poolt menetluses läbivalt esitatud ja täiendavate tõenditega kinnitatud tõelevastava fakti, et kostja müüs lisatööd lõpptellijale edasi. Lisaks jäi suur osa menetluses vastuvõetud, sh kohtuistungil uuritud tõenditest kohtu poolt analüüsimata. Kohus hindas suure osa menetluses esitatud tõendeid arusaamatult ning pooltega eelnevalt arutamata kohtu omal algatusel kvalifitseeritud käsundita asjaajamise

regulatsiooni alusel, jättes samas need tõendid hageja põhinõude ning alternatiivse alusetu rikastumise nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude kontekstis käsitlemata. Kohtu järeldused VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 2 kohaldamise eelduseks olevate asjaolude mitteesinemisest käesolevas asjas on ebaõiged ning tuginevad tõendite puudulikule ja ebaõigele hindamisele. Nimelt asus kohus seisukohale, et lõpptellija 16.12.2016 kinnitus (tl 84) tõendab, et lisatööde tegemine hageja poolt oli lõpptellija huvides (st. mitte kostja huvides). Kuigi kahtlemata oli lisatööde tegemine ka lõpptellija kui tööde resultaadi kasutaja huvides, oli hageja ja kostja vahelise õigussuhte ja käesoleva vaidluse esemeks olevate nõuete lahendamise aspektist lisatööde tegemine just kostja huvides, kuivõrd nimetatud lõpptellija kinnitusest kostjalt kõigi autoriõiguste ülevõtmise kohta (tl 84) ja sellele lisatud töövõtulepingu p 6.1 väljavõttest nähtuvalt (tl 85) tasus lõpptellija hageja poolt teostatud lisatööde eest just kostjale. Kohus hindas käsundita asjaajamise nõude lahendamisel vääralt ka poolte e-kirjavahetust (tl 33-38). Kohtu järeldus, justkui oleks kostja palunud 06.06.2016 e-kirjas (tl 38) uue lepingu osas mõtlemisaega, on vale ja vastuolus kogu ülejäänud kirjavahetuse sisuga. Hageja on läbivalt menetluses, sh istungil, selgitanud, et KH on lõpptellija kontaktisik, mistõttu 06.06.2016 e-kirjas viidatud „K palus uue lepingu osas natuke veel mõtlemisaega“ tähendab, et lõpptellija soovis kostja poolt temale esitatud uue lepingu osas mõtlemisaega. Ka kogu kirjavahetusest (tl 33-38) nähtub, et kostja viivitas arvete maksmisega muuhulgas põhjusel, et ta soovis enne hagejale arvete tasumist lõpptellijaga uue lepingu sõlmida ning survestas hagejat tema arvete kinnihoidmisega lõpptellijat selles veenma. Nimetatud kirjavahetus tõendab, et kostja oli lisatööd lõpptellijale jooksvalt esitatud arvetega edasi müünud, oli kursis lisatööde tegemisega hageja poolt ning kiitis selliselt vastava hageja asjaajamise heaks. Kohtu järeldus lisatööde osas heakskiidu puudumisest on ebaõige ka seetõttu, et tl 33-38 esitatud kirjavahetus puudutab sisuliselt perioodi pärast lisatööde teostamist, st kostja palve töid ootel hoida ja uusi töid mitte sisse võtta sai puudutada üksnes edaspidi teostatavaid töid, mitte juba tehtud lisatöid. Hageja hinnangul on hagejal kostja vastu alternatiivne lisatööde väärtuses (17 184 eurot) tasu nõue ka kohtu poolt viidatud käsundita asjaajamise regulatsiooni alusel. Hageja hinnangul on käesoleva hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega täidetud mõlemad VÕS § 1018 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud eeldused juhul, kui kohtu arvates ei olnud hageja lisatööde tegemiseks lepingu alusel kohustatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb vastu apellatsioonkaebusele ja hageja taotlusele tunnistaja ülekuulamiseks. Kuna kostja arvetel (tl 80-83) viidatud lepinguga seotud asjaolu ei puutu hagi alusesse, siis ei ole vaja selle asjaolu kohta lisatõendeid koguda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid tulenevalt TsMS § 657 lg-st 22 tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid 29.12.2015 arvutitarkvara töövõtu- ja autorilepingu, mille alusel hageja teostas Postimees Grupi mobiilse uudiste veebilehe tehnilise teostuse (t.l.10-25). Kostja müüs Postimees Grupi mobiilse uudiste veebilehe teostuseks tehtavad tarkvaratööd nendevahelise lepingu alusel edasi AS-ga Postimees Grupp seotud OÜ-le White Wizard. Postimees Grupi mobiilse uudiste veebilehe tarkvara tööd on lepingus toodud

põhimahus teostatud, kostjale üle antud ja kostja poolt tasutud. Hageja ise kinnitab, et 29.12.2015 töövõtuleping on täitmisega lõppenud. Vaidlus puudub ka selles, et kirjalikku kokkulepet lisatööde teostamiseks ei sõlmitud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja poolt teostatud lisatööde osas on poolte vahel suuline kokkulepe töövõtulepingu p-de 4.5 ja 4.7 muutmiseks alates 01.03.2016, nagu väitis hageja seaduslik esindaja ringkonnakohtu 21.02.2018 istungil. Hagiavalduse kohaselt teostas hageja jooksvalt lisatöid Postimees Grupi mobiilse uudiste veebilehe täiustamiseks ja edasiarendamiseks. Kõik tellitud lisatööd on teostatud ja kostjale üle antud. Hageja teada on lisatööd kostja poolt üle antud lõppkliendile, kuna lõppklient on hakanud lisatööde objektiks olevaid tarkvaralahendusi kasutama. Lisatööde kohta väljastas hageja kostjale arved nr 341, 346, 354, 379 ja 384. Arved on tänaseni kostja poolt tasumata. Kostja eitab töövõtulepingu muutmist suulise kokkuleppe alusel. Lepingu p-s 2 sisaldub poolte kokkulepe, et võimalike lisatööde tervik- kogumaht ei saa ületada 25% esialgsest pakkumisest. Nimetatud lepingu punkt sisaldab viidet punktile 4.5. Lepingu p 4.5 sätestab, et pooled võivad kokku leppida, et töövõtja (hageja) teostab lisaks tööle ka täiendavaid lisatöid. Lisatööde tellimise kohta sõlmivad pooled lepingu lisa, milles lepitakse kokku vähemalt lisatööde kirjeldus, hind ja teostamise tähtaeg. Lisatööde mahuhinnangu kokku leppimisel lähtuvad pooled mõistlikkuse põhimõttest. Töövõtjal on õigus lisatööde eest tasu saada üksnes juhul, kui lisatööde teostamine on poolte vahel eelnevalt kirjalikult kokku lepitud. Maakohus leidis ülaltoodu alusel, et vaidlusaluste lisatööde teostamises pooled eelnevalt kirjalikult kokku ei leppinud ning seega puudub hagejal õigus kostjalt nõuda töövõtulepingu alusel lisatasu nende lisatööde teostamise eest. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis annaks õiguse selle rahuldamisest keelduda. Kostja on esitanud vastuväited hageja tasunõudele, kuna hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe hagiavalduses nimetatud lisatööde teostamiseks, kostja ei ole neid töid tellinud ja hageja pole ka neid töid kostjale üle andnud. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et vaidlusalust töövõtulepingut muudeti VÕS § 13 alusel. Pooltel on VÕS § 13 järgi õigus lepingut alati kokkuleppel muuta ning kirjalikus vormis sõlmitud lepingut võib VÕS § 13 lg 2 järgi kokkuleppel muuta ka muus vormis. Kui lepingus on aga ette nähtud, et lepingut muudetakse kindlas vormis, ei või üks lepingupool VÕS § 13 lg 3 järgi sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega. Töövõtulepingu p 4.5 järgi on töövõtjal õigus lisatööde eest tasu saada üksnes juhul, kui lisatööde teostamine on poolte vahel eelnevalt kirjalikult kokku lepitud. Lisaks on pooled lepingu p-s 4.7 eraldi kokku leppinud, et töövõtja on teadlik ja nõustub tööde tegemiseks punktides 4.2 ja 4.3 ületavad töötunnid oma kulul. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul on põhimõtteliselt võimalik hind määrata ka VÕS § 28 alusel, kuid seda üksnes juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta. Sama kinnitab töövõtulepingu kohta VÕS § 637 lg 1. Poolte sõlmitud töövõtulepingu p-des 4.1-4.7 on aga lepingu hind reguleeritud küllalt detailselt, mistõttu puudub alus nimetatud sätte kohaldamiseks.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-89-12 p-s 27 leidnud järgmist: „Kolleegiumi arvates on taunitav töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu. Just sellise praktika vältimiseks ongi VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud“. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja seaduslik esindaja, et enne vaidlusaluste lisatööde tegema hakkamist ei olnud kostjaga suuliselt kokku lepitud konkreetsete tööde mahus, hinnas ega teostamise tähtajas. Samuti kinnitas hageja seaduslik esindaja ringkonnakohtu istungil, et tööülesanded saadi mitte kostjalt, vaid kolmandalt isikult, st OÜ-lt White Wizard otse (protokolli lk 3). Asjas esitatud tõenditest ei nähtu samuti, et pooled oleks 01.03.2016 suhelnud ja sellega suulise lepingulisa sõlminud. Maakohus tuvastas põhjendatult, et OÜ White Wizard kinnitus (lk 84) tõendab, et lisatööde tegemine hageja poolt oli OÜ White Wizard huvides. See järeldus on põhjendatud, kuna OÜ White Wizard (Postimehe Mobiiliveebi tarkvara omanik ja varaliste autoriõiguste omaja) oligi tööde tegelik tellija. Ka varasemates menetlusdokumentides on hageja on mitmel korral ise väitnud, et lisatööd tellis hoopis Postimees. See nähtub hageja 27. detsembri 2016.a menetlusdokumendi p-st 9 (t.l.73) ja 15.09.2016 hageja e-kirjast (t.l.61). Maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnanud kogumis siseveendumuse kohaselt ja leidnud, et poolte vahel ei olnud sõlmitud suulist töövõtulepingu lisa. Poolte e-kirjavahetusest (lk 3338) selgub, et pooled uut lepingut ei sõlminud ning kostja palus uue lepingu osas mõtlemisaega (06.06.2016 e-kiri) ning palub endiselt töid mitte sisse võtta (09.06.2016 ekiri). Järgnevates e-kirjades on juttu ka infost arvelduste kohta, kirjavahetus ei sisalda arvete maksmise lubadusi. 12.05.2016 kostja e-kirjast hagejale nähtub, et kostja on selgelt väljendanud, et hageja on teinud töid, mida kostja ei ole tellinud (t.l.60). 30.06.2016 e-kirjast nähtub selgelt kostja nõue hagejale kooskõlastada tööd enne nende teostamist (t.l.118). 26.05.2016 kostja e-kirjast nähtub samuti, et kostjal puudus igasugune ülevaade hageja tegevusest (t.l.110). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja poolt 27.12.2016 menetlusdokumendiga esitatud arved (lk 80-83) ei tõenda asjaolu, et kostja müüs lisatööd edasi lõppkliendile (menetlusdokumendi p 8). Arvetele on märgitud disainitööd vastavalt 22.09.2015 sõlmitud koostöölepingule. Käesoleva vaidluse nõuded esitas hageja esmalt 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtu- ja autorilepingu alusel. Nimetatud maakohtu seisukoht ei saanud olla hagejale üllatuslik, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses, kuna nimetatud arved esitas hageja ise maakohtule ning neis arvetes kõigis on selge viide 22.09.2015 koostöölepingule. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt tõendab arve nr 334 tasumine kostja poolt suuliselt kokkulepitud tööde eest tasumist (t.l.79). Arve on esitatud 15.03.2016 summas 2 808,00 euro osas ja mille järgi kuulus tasumisele 0 eurot, kuna kostja poolt on tehtud ettemaks. Ülekanne kostja poolt on aga tehtud alles 01.04.2016 (t.l.107). Seega on usutav kostja seisukoht, et tegemist oli maksega, mis oli tehtud kirjaliku töövõtulepingu alusel, kuna selleks ajaks puudusid hageja ja kostja vahel igasugused

kokkulepped lisatööde tegemiseks. Hageja pole tõendanud nimetatud arves lisatööde teostamist ega kostjale üleandmist. Nimetatut ei tõenda ka hageja poolt esitatud 14.12.2016 ekirjad, millest nähtub, et edastatud on arenduse raport kostjale, kuid e-kirja lisana raporteid edastatud ei ole (t.l.109-110). Selles vaidlus puudub. Kostja eitab raportite saamist. Kohtule neid ei esitatud, kuna neid polevat hageja väidetel võimalik taastada. Ringkonnakohus ei pea hageja nimetatud seisukohta usutavaks äriühingu poolt, kes põhitegevusena pakub digilahendusi. Hageja on leidnud, et 10.06.2016 kell 10:15 e-kiri tõendab kokkulepet lisatööde teostamiseks. Nimetatud e-kirjas kirjutab kostja esindaja RP (t.l. 35-36): „Härrad, mis ebaselget siin saab olla - kui ma midagi ütlen, siis see ka nii on. Eile hommikul ei olnud laekumist ning tööde jätkamiseks vajalik lisaks ka uuele lepingule allkiri, mida eile ka veel ei olnud. Kontrollin seisu uuesti täna pärastlõunal ja T-l on esmaspäevaks lepitud kohtumine - seejärel tuleb loodetavasti“. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud e-kiri tõendab, et põhjendatud ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt kokkulepe täiendavate lisatööde tegemiseks sõlmiti suuliselt 01.03.2016, kuna e-kirjas kostja esindaja otseselt viitab kokkuleppe puudumisele. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt lisatööde kokkulepet tõendab lõpptellija seadusliku esindaja 16.12.2016 kinnitus (t.l. 84) kõigi Postimehe mobiiliveebiga seotud autoriõiguste kostjalt ülevõtmise kohta vastavalt lõpptellija ja kostja vahel 31.12.2015 sõlmitud töövõtulepingu punktile 6.1 – 6.6 koos vastava lepingu väljavõttega autoriõiguseid puudutavast peatükist (t.l. 85), mille punktist 6.1 nähtuvalt läksid Postimehe mobiiliveebi varalised õigused lõpptellijale üle kostjale tasu maksmisega. Nimetatud kinnitus viitab otseselt konkreetsele lepingule, mille alusel on kostja oma lepingulised kohustused lõpptellija ees täitnud. Selles ka vaidlus puudub. Ei lõpptellija kinnitusest ega sellele lisatud lepingu väljavõttest ei nähtu hageja poolt nimetatud lisatöid. Hageja leidis, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt ka TsMS § 351 lg 1, lg 2 tulenevat selgitamiskohustust ning § 392 lg 1 p 3 ja 4 tulenevat asjaolude väljaselgitamise kohustust eelmenetluses, rajades otsuse asjaolule, mida ta hagejaga eelmenetluses ega ka kohtuistungil ei arutanud, kuna otsuse lk 5 asus maakohus seisukohale, et hageja poolt menetluses esitatud kostja arved lõppkliendile ei tõenda kostja poolt lisatööde edasimüüki lõppkliendile, sest “Arvetele on märgitud disainitööd vastavalt 22.09.2015 sõlmitud koostöölepingule. Käesoleva vaidluse nõuded esitas hageja esmalt 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtu- ja autorilepingu alusel.” Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et kohtu kirjeldatud seisukoht on hagejale üllatuslik. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud eelnimetatud seisukohaga. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsus üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaolule, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. 05.10.2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja esindaja on otseselt viidanud nimetatud arvetele (t.l.80-83) ja märkinud, et nimetatud arved on esitatud 22.09.2015 koostöölepingu alusel (t.l.131 pöördel). Nimetatud tõendid on esitanud hageja ise. Seega oli hagejal võimalik esitada omapoolne seisukoht. Maakohus ei pidanud andma oma hinnangut tõenditele kohtuistungil. TsMS § 243 lg 1 kohaselt uurib kohus tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid. Seega pole hageja apellatsioonkaebuses toodud etteheited maakohtule põhjendatud. VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Ülaltoodu alusel ei nõustu ringkonnakohus hageja

seisukohaga, mille kohaselt võis hageja kostja käitumisest aru, et kostja on nõus lisatööde tellimisega lepingus sätestatust erineval viisil (s.t ilma kirjalikku lisa sõlmimata). Seega on maakohus põhjendatult lõppjäreldustes jätnud hagi rahuldamata lepingulisel alusel. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus selgitamiskohustust käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamisel, kuna kohus kohaldas menetluses VÕS § 1018 lg 1 üllatuslikult ilma pooltega eelnevalt arutamata. TsMS § 392 lg 1 p 41 kohaselt peab kohus eelmenetluses selgitama välja ka asja lahendamisele kohaldatava õiguse. VÕS § 3 p 4 kohaselt võib võlasuhe tekkida käsundita asjaajamisest. VÕS § 1018 lg 1 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS § 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohutus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Ringkonnakohus hageja eeltoodud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et hageja ei ole toonud esile asjaolusid apellatsioonkaebuses, mis võimaldanuks tema nõuet rahuldada muul õiguslikul alusel, nagu põhjendatult leidis maakohus. Maakohus andis õigusliku kvalifikatsiooni hageja võimalikele nõuetele ning hageja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile asjaolusid, mis annaksid alust maakohtu otsust muuta ja haginõude rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Hagejal oli võimalus esitada oma seisukohad apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtu istungil. Lisaks eeltoodule leidis Riigikohus lahendi nr 3-2-1-26-16 p-s 11 järgmist: „Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldanuks tema nõuet rahuldada muul õiguslikul alusel. Kolleegium leiab, et kuna õigusliku kvalifikatsiooni andis hageja nõudele linnakohus ning hageja ei toonud esile asjaolusid, mis oleksid olnud kvalifikatsiooni muutmise aluseks, siis ei pidanud ringkonnakohus analüüsima kõikide võimalike nõuete olemasolu“. Alternatiivse nõude esitas hageja alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1027 järgi peab isik teisele isikule välja andma temalt õigusliku aluseta saadu VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses. Maakohus jättis hageja nõude 17 184 euro saamiseks rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks selle summa võrra rikastunud. Hageja poolt 27.12.2016 menetlusdokumendiga esitatud arved (lk 80-83) ei tõenda asjaolu, et kostja müüs lisatööd edasi lõppkliendile (menetlusdokumendi p 8). Arvetele on märgitud disainitööd vastavalt 22.09.2015 sõlmitud koostöölepingule. Käesoleva vaidluse nõuded esitas hageja esmalt 29.12.2015 sõlmitud arvutitarkvara töövõtu- ja autorilepingu alusel. Seega on tõendamata, et kostja on saanud raha, mille ta peaks hagejale üle andma. Hageja taotleb kostjalt ka saadud kasu väljanõudmist. Hageja seisukoha kohaselt sai kostja kasu vähemalt 7160 eurot, hageja nõuab sellest 5550,90 eurot. Kasu sai kostja väidetavalt lisatööde edasimüümisest. Kostja müüs hageja poolt teostatud tööd edasi 20 eurot kallima tunnihinnaga kui hageja kostjale esitatud arvetes tunnihinna märkis. Maakohus jättis hagi alusetu rikastamise sätete alusel põhjendatult rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult nimetatud osas maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

Menetluskulude vaidlustatud.

jaotust,

samuti

nende

väljamõistmist

ei

ole

apellatsioonkaebuses

Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud lepingulise esindaja kulud 1800 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude koosseisu nimekirja järgi kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja selle analüüsiks 4 tundi, kaebusele vastuväite koostamiseks 8 tundi, ringkonnakohtu kohtuistungiks ettevalmistamiseks 4 tundi ning kohtukõne teeside koostamiseks 4 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja apellatsioonkaebuse mahukust (sisuliselt 15 lehel) ning kostja vastuse sisu arvestades on kogu ulatuses põhjendatud kostja lepingulise esindaja aeg, mis kulus kaebusega tutvumisele ning sellele vastuse koostamisele, kokku 12 tundi (12x90=1080). Kolleegium nõustub aga hageja seisukohaga, et kostja lepingulise esindaja aeg, mis on väidetavalt kulunud kohtuistungiks ettevalmistusele ning teeside koostamisele, on ülepaisutatud ning seda tuleb mõistlikus ulatuses vähendada. Arvestades asjaolu, et tegemist on teise kohtuastme menetlusega, samuti seda, et eelnevalt tutvus kostja esindaja väga põhjalikult apellatsioonkaebusega ning koostas sellele vastuse, ei saa kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud ning teeside koostamisele (sisuliselt 1 lehel) kulunud aega pidada põhjendatuks enam kui 2 tunni ulatuses (2x90=180). Kohtuistungil esitas kostja esindaja taotluse mõista välja tasu kohtuistungil osalemise eest, arvestades istungi toimumise aega. Kohtuistung kestis 1,5 tundi, mistõttu on põhjendatud välja mõista lepingulise esindaja tasu istungil osalemise eest 135 eurot (1,5 x 90). Lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi tunnihinnaga 90 eurot, mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 1395 eurot (1080+180+135). Hageja on kohustatud tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.