XX hagi YY ja AA vastu solidaarselt võlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1126,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Kostja I: YY (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja II: AA (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sulev Tammemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus osas, milles maakohus jättis YY’ilt välja mõistmata XX’i kasuks täitekulude hüvitise 192,88 eurot ja viivise sellelt summalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.10.2016.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY’ilt täiendavalt XX’i kasuks välja täitekulude hüvitis 192,88 eurot, viivis sellelt summalt 17.02.2017 seisuga 5,70 eurot ja alates 18.02.2017 viivis tasumata täitekulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitekulude hüvitise tasumiseni.
Lisaks tühistada Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha uus menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.
4.Muus osas jätta Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus muutmata.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 6.1 Rahuldada XX’i hagi YY vastu osaliselt. 6.2 Jätta XX’i hagi AA’i vastu rahuldamata. 6.3 Välja mõista YY’ilt XX’i kasuks õppelaenu võlgnevus 1315,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 38,86 eurot ja alates 18.02.2017 viivis protsendina tasumata põhinõude summalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. 6.4 Mõista YY’ilt täiendavalt XX’i kasuks välja täitekulude hüvitis 192,88 eurot, viivis sellelt summalt 17.02.2017 seisuga 5,70 eurot ja alates 18.02.2017 viivis tasumata täitekulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitekulude hüvitise tasumiseni. 6.5 AA’i menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta XX’i kanda. 6.6 XX’i maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega AA’i vastu, jätta tema enda kanda. 6.7 XX’i maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega YY’i vastu, jätta 88% ulatuses YY’i kanda ja 12 % ulatuses tema enda kanda. 6.8 YY’i maakohtu menetluskulud jätta 12% ulatuses XX’i kanda ja 88% ulatuses tema enda kanda. 6.9 XX’i ja YY’i ringkonnakohtu menetluskulud jätta nende endi kanda. 6.10 Välja mõista XX’ilt AA’i kasuks maakohtu menetluskulud summas 720 eurot ja ringkonnakohtu menetluskulud summas 432 eurot ning viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6.11 Välja mõista YY’ilt XX’i kasuks maakohtu menetluskulud 396 eurot ja viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6.12 Toimetada kohtuotsus YY’ile avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 12.04.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus YY-lt (kostja I) ja AA-lt (kostja II) solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse summas 1701,26 eurot ja viivise alates 13.04.2016 0,022% päevas. Kostjale I ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada. Kostja II esitas makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 05.09.2016 määrusega kostjate vastu maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.23.09.2016 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, mida täpsustas 17.10.2016 ja 23.10.2016 ning milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 786,34 eurot ja viivised alates 06.10.2016 täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Kostjalt I palus hageja täiendavalt välja mõista 914,92 eurot ja viivise alates 06.10.2016 täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse.
3.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid kostja I ja Hansapank 13.09.2005 õppelaenulepingu nr 05-191622-OL. 14.09.2005 sõlmisid hageja ja Hansapank käenduslepingu nr OL-1062940. Samasugune leping sõlmiti ka kostjaga II. Kostja I ei täitnud nõuetekohaselt õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu esitas võlausaldaja Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. 10.02.2012 tegi Pärnu Maakohus tsiviilasjas nr 2-11-29998 maksekäsu määruse, millega mõisteti kostjalt I ja hagejalt solidaarselt Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu kasuks välja põhinõuded 1174,36 eurot ja kõrvalnõuded 141,14 eurot. Kostja II suhtes anti asi üle menetlemiseks hagimenetluses. Pärnu Maakohtu 10.02.2012 määruse alusel algatati täitemenetlus nr 011/2013/1361, milles sõlmisid hageja ja kohtutäitur Kersti Seisler maksegraafiku. Võlgnevus 1315,50 eurot, koos täitekuludega 385,76 eurot (kokku 1701,26 eurot), on hageja poolt kogu ulatuses tasutud. Hagejal on VÕS § 69 tulenevalt kohustuse täitmise tõttu paralleelselt tagasinõudeõigus põhivõlgniku ja kaaskäendaja suhtes. Põhivõlgniku vastu on kohustuse täitnud käendajal tagasinõue kogu tema poolt täidetud põhikohustuse ulatuses, kaaskäendaja vastu saab kohustuse täitnud käendaja esitada nõude kaaskäendajate sisesuhtes vastava käendaja vastutuse ulatuses. Kostja II, kes vastutab kui kaaskäendaja, suhtes moodustab hageja nõue 1/2 tasutud põhivõlgnevusest, s.o 657,75 eurot, mida nõuab hageja kostjalt II solidaarselt kostjaga I. Ülejäänud 657,75 euro tasumist nõudis hageja üksnes kostjalt I. Täitekulude osas on kostja II osa 1/3, s.o 128,59 eurot ning kostja I osa 2/3, s.o 257,17 eurot.
4.Hageja vaidles kostja II aegumise kohaldamise taotlusele vastu. VÕS § 70 lg 2 tulenevalt ei aegu kaaskäendaja kui solidaarvõlgniku tagasinõue enne kuue kuu möödumist päevast, mil käendaja täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Hageja täitis kohustuse 22.02.2016 täitemenetluse raames ning pöördus maksekäsu kiirmenetluse avaldusega kohtusse 12.04.2016. Kostjate vastuväited
5.Kostja I hagiavaldusele ei vastanud. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II palus kohaldada nõudele aegumist. VÕS § 70 lg 1 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Haridus3
ja Teadusministeeriumi andmetel muutus õppelaen sissenõutavaks 26.10.2006. TsÜS § 147 lg 1 ja § 149 lg 1 tulenevalt aegus võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu 26.10.2009. Pärnu Maakohtu 10.02.2012 maksekäsu määrusest tsiviilasjas nr 2-11-29998 nähtuvalt on laenuandaja pöördunud maakohtu poole alles 28.06.2011, s.o pärast nõude aegumist. Kostja II esitas makseettepanekule aegumise vastuväite. 13.12.2016 menetlusdokumendis märkis kostja II täiendavalt, et võlausaldaja pöördus hageja vastu juba aegunud nõudega, mida hageja täitis. Sellises olukorras ei ole hagejal tagasinõuet teise käendaja kui solidaarvõlgniku vastu. Hageja on jätnud tähelepanuta VÕS § 70 lg 3, millest tulenevalt ei kohaldata lõikes 2 sätestatut, kui solidaarvõlgnik täitis juba aegunud nõuet. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 17.02.2017 otsusega hagi kostja I vastu osaliselt ning jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja õppelaenu võlgnevuse 1315,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 38,86 eurot ja alates 18.02.2017 viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hagi kostja I vastu rahuldamata täitekulude hüvitise 385,76 euro väljamõistmiseks. Kostja II menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja hageja menetluskulud 77% ulatuses kostja I kanda ja kostja I menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud summas 1008 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulud summas 381,15 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
7.Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid 13.09.2005 kostja I ja Aktsiaselts Hansapank (praeguse ärinimega Swedbank AS) õppelaenulepingu nr 05-191622-OL. 14.09.2005 sõlmisid hageja ja Aktsiaselts Hansapank käenduslepingu nr OL-1062940. Samasuguse lepingu sõlmis Aktsiaselts Hansapank ka kostjaga II. Kostja I ei täitnud nõuetekohaselt õppelaenulepingust nr 05-191622-OL tulenevaid kohustusi, mistõttu pöördus võlausaldaja Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu kohtusse ning 10.02.2012 Pärnu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-11-29998 mõisteti kostjalt I ja hagejalt solidaarselt Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu kasuks põhinõuded summas 1174,36 eurot ja kõrvalnõuded summas 141,14 eurot. Kostja II suhtes andis kohus asja üle hagimenetlusse. Võlgnevuse sissenõudmiseks alustati täitemenetlust nr 011/2013/1361. Hageja on tasunud võlgnevuse täies ulatuses koos täitekuludega (õppelaenu võlgnevus 1315,50 eurot ja täitekulud 385,76 eurot) 1701,26 eurot.
8.Kostja I ja Aktsiaseltsi Hansapank vahel on sõlmitud laenuleping VÕS § 396 mõistes. Hageja ja kostja II olid laenulepingu käendajateks. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. VÕS § 152 lg 1 järgi põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS §-s 70 sätestatut.
9.Kostja II esitas nõudele aegumise vastuväite. Hageja ja kostja II on solidaarvõlgnikud (VÕS § 69 lg 1, 2). VÕS § 70 lg 1 järgi solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Käesolevas asjas on võlausaldaja nõudeks laenulepingust tulenev kohustuse täitmise nõue, mille aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolme aastane aegumistähtaeg. Võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks 26.10.2006 ja seega
aegus nõue 25.10.2009. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-153-10, p 11). Hageja tugineb VÕS § 70 lg 2, mille kohaselt solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Samas jätab hageja tähelepanuta VÕS § 70 lg 3, mis sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta tagasinõude esitas. VÕS § 70 lg 4 järgi koos tagasinõudega aegub ka käesoleva seaduse § 69 lg-s 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Hageja täitis kohustuse 22.02.2016, s.o pärast seda, kui nõue oli nii tema kui ka kostja II suhtes aegunud. TsÜS § 146 lg 4 järgi on mh TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-09, p 11).
10.Kohus leidis, et hageja nõue kostja I vastu kuulub osaliselt rahuldamisele VÕS § 152 lg 1 alusel. Hageja nõuab kostjalt I lisaks õppelaenu võlgnevusele ka kantud täitekulude hüvitamist summas 385,76 eurot. Kohtu hinnangul ei kuulu nimetatud kulutused kostjalt I väljamõistmisele VÕS § 69 lg 5 alusel, mille järgi võib solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Kulutuste hüvitamist ei või nõuda, kui kulutused on seotud üksnes selle solidaarvõlgniku isikuga. Täitemenetlus oli seotud konkreetselt hageja isikuga ning need kulutused jäävad hageja enda kanda. Hagi kuulub kostja I osas rahuldamisele summas 1315,50 eurot. Sissenõutavaks muutunud viivise nõue on õiguslikult põhjendatud. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud (135 päeva intressimääraga 8 % aastas) viivis 38,86 eurot. Tulevikku suunatud viivise nõue kuulub rahuldamisele TsMS § 367 alusel.
11.TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 lähtudes jättis maakohus kostja II menetluskulud hageja kanda, hageja menetluskulud 77 % ulatuses kostja I kanda ja kostja I menetluskulud 23 % ulatuses hageja kanda. Kostjaga I seonduvateks hageja menetluskuludeks on riigilõiv 225 eurot ja esindaja kulud 270 eurot. Riigilõiv tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista summas 173,25 eurot (225x77%). Hageja esindaja tunnitasu suuruseks on 90 eurot, millele lisandub käibemaks ja kostjaga I seonduvalt on õigusabi osutatud kokku 2 tundi ja 30 min. Kohus nõustus tunnitasu suurusega ja leidis, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ning vastab tsiviilasjas teostatud menetlustoimingutele ja esitatud menetlusdokumentidele. Seega on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 2 tundi ja 30 minutit, mis tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista summas 207,90 eurot (270x77%). Kostja II menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud summas 1800 eurot. Kohus nõustus kostja II esindaja tunnitasu suurusega 144 eurot (km-ga), kuid leidis, et esindaja ajakulu 12 tundi 30 min on ülepaisutatud. Kohus pidas vajalikuks ja mõistlikuks kostja II esindaja ajakuluks kokku 7 tundi (sh hagile vastuse koostamisega seonduvalt 5 tundi ja täiendavate seisukohtade esitamisega 2 tundi) ning mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 1008 eurot (sh km). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.21.03.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 17.02.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagiavalduse rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus tervikuna rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
13.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oli täitemenetlus seotud konkreetselt hageja isikuga. Hagejal ei oleks tekkinud kahju kantud täitekulude näol, kui kostja I oleks täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Täitemenetluses olid hageja ja kostja I solidaarvõlgnikena. Nõude rahuldamisel kuulus ka kostja I vastu algatatud täiteasi lõpetamisele ning kostja I on vabanenud täitekulude kandmisest. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja I osa täitekuludest moodustab 2/3 (s.o 257,17 eurot) ning täitekulud kuuluvad kostjalt I väljamõistmisele.
14.Riigikohus on leidnud, et osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses (RKTKo nr 3-2-1-118-15, p 13). Antud juhul on maakohus jätnud aegumise kohaldamisel tähelepanuta TsÜS § 154 lg 1, mille kohaselt algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustus muutub sissenõutavaks. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja on täitnud kostjate kohustused kehtiva kohtulahendi alusel. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Maakohus on jätnud analüüsimata ka TsÜS §-s 162 sätestatu, mille kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. On ebausutav, et Haridusja Teadusministeerium oleks oodanud 6 aastat (väidetavast nõude sissenõutavaks muutumisest 26.10.2006 kuni 10.02.2012) ilma kohustatud isikuga ühendust võtmata. Viivitus kohtusse pöördumisest on tingitud peamiselt kostja I kohustuste täitmise kõrvalehoidumisest. Seega käesolevas asjas vaidlusalune õigussuhe ja sellest tulenev nõue ei ole aegunud. Maakohus on jätnud selgitamata, millised vaidlusalused asjaolud vajavad täiendavalt hageja poolt tõendamist. Pole välistatud, et aegumine peatus ka kostjaga I läbirääkimiste teostamise ajaks (TsÜS § 167 lg 1). Hageja palus hagi rahuldamise võimalusi hinnata ka selliste õigusnormide alusel, millele ta ei tuginenud. Maakohus on analüüsinud vaid TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatut. Samas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151. Kostja II on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks alles käesolevas asjas esitatud nõude peale. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja II suhtes andis kohus asja üle hagimenetlusse. Kostja II ei esitanud aegumise kohaldamise taotlust tsiviilasja nr 2-11-29998 raames. Nimetatud taotlus ei sisaldu ka käesoleva kohtuvaidluse raames (maksekäsu kiirmenetluse korras) esitatud vastuväidetes.
15.Maakohus ei ole järginud TsMS § 404 lg 5 p 5 ja p 8 sätestatut, millest tulenevalt on kohtul lihtmenetluses menetletavas asjas suurem aktiivsus tõendite väljaselgitamisel ja kogumisel. Kui kohus leiab, et menetlusosaline ei ole esitanud kõiki vajalikke tõendeid, võib ta neid ise koguda ja teha ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus ei ole seda järginud. Maakohus on jätnud täitmata ka eelmenetluse ülesanded (nt ei võimaldanud kohus hageja taotletud tunnistaja vande all ülekuulamist).
16.Hageja ei ole nõus temalt kostja II kasuks välja mõistetud menetluskulude suurusega. Hageja leiab, et hagimaterjalide läbitöötamisega (1 h) ja kliendiga nõupidamisega (1,5 h), e-toimikus olevate materjalidega tutvumisega (0,5h), hagi aegumise analüüsiga (3h), telefonivestlusega Haridus-ja Teadusministeeriumiga ning kirjaliku järelepärimise
koostamisega (0,5h) ja hagile esitatava vastuse projekti koostamisega (2,5 h) seotud ajakulu pole kontrollitav ja kohtutoimikus puuduvad vastavasisulised tõendid/menetlusdokumendid. Kohtupraktika analüüsile kulunud aega ei ole põhjendatud menetluskuluna välja mõista. Kostja II esindaja on advokaat ning eeldatakse, et advokaat tutvub üldiselt töö käigus vajalike materjalidega ning ei vaja eraldi aega kohtupraktikaga tutvumiseks. Ka telefonivestluse ajakulu on põhjendamata ja vastava kõne sisu ebaselge. 13.12.2016 ajakulu hageja 12.12.2016 menetlusdokumendi ja sellele lisatud tõenditega tutvumisele ja nende analüüsimisele (1,5 h) ja vastuse koostamisele (0,5h) on ülepaisutatud.
17.Juhul, kui kohus jätab maakohtu otsuse muutmata, palub hageja jätta kostja II menetluskulud tema enda kanda, kuna kostja II menetluskulude hagejalt väljamõistmine riivab oluliselt hageja õigusi. Sisuliselt tuleb hagejal kanda kostjate ees kulusid topelt. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Kostja I apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
19.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi kostja II suhtes rahuldamata ning osas, milles maakohus jättis kostjalt I välja mõistmata täitekulude hüvitise ja viivise. Samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, milles maakohus rahuldas hagiavalduse osaliselt kostja I suhtes ning mõistis talt hageja kasuks välja õppelaenu võlgnevuse 1315,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 38,86 eurot ja alates 18.02.2017 viivise protsendina tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt I hageja kasuks välja mõistmata täitekulude hüvitise summas 192,88 eurot ja viivise. Samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõistab kostjalt I hageja kasuks täiendavalt välja täitekulude hüvitise 192,88 eurot ja viivise ning teeb uue menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
21.Maakohtu otsuse kohaselt täitis hageja käenduslepingust tulenevalt võlausaldaja (Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi) ees kostja I ja Aktsiaseltsi Hansapank vahel sõlmitud õppelaenulepingust nr 05-191622-OL tuleneva kostja I kohustuse. Hageja nõudis VÕS § 152 lg 1 ja § 69 tulenevalt võlausaldaja ees täidetud kohustuse ning lisaks täitemenetluse kulude väljamõistmist põhivõlgnikult kostjalt I ja kaaskäendajalt kostjalt II.
22.Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et hageja nõue kostja II vastu on tervikuna aegunud ja hagi tema vastu tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud solidaarvõlgnik. Kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kaitseks ei aegu tagasinõue
VÕS § 70 lg 2 järgi enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue tema või teise solidaarvõlgniku vastu oli aegunud (VÕS § 70 lg 3). Eeltoodu kohaselt tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati (vt Riigikohtu 21.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5413, p 12). VÕS § 70 lg 4 tulenevalt aegub koos tagasinõudega ka VÕS § 69 lg-s 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tegemist on tehingust tuleneva nõude aegumisega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Maakohus tuvastas, et võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks ning aegumistähtaeg hakkas kulgema 26.10.2006, s.o alates ajast, mil pank rakendas kostjaga I sõlmitud õppelaenulepingu nr 05-191622-OL suhtes riigitagatist (I kd lk 138). Kuna kostjaga I sõlmitud õppelaenulepingu suhtes rakendati riigitagatist, siis sellest saab järeldada, et laenuleping oli eelnevalt üles öeldud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, et nõue muutus sissenõutavaks maakohtu poolt tuvastatust hilisemal ajal. Seega aegus võlausaldaja nõue kostja II suhtes hiljemalt 26.10.2009. Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 28.06.2011 ning see rahuldati hageja ja kostja I suhtes 10.02.2012 maksekäsu määrusega tsiviilasjas nr 2-11-29998 (I kd lk 41). Hageja täitis täitedokumendist tuleneva kohustuse täitemenetluse raames 22.02.2016. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et hageja täitis juba aegunud nõude ega saa seetõttu VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt tugineda VÕS § 70 lg-s 2 ette nähtud aegumise pikenemisele.
23.Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses toodud etteheited TsÜS §-s 154 sätestatud korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaja kohaldamata jätmise kohta. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15 toodud seisukohad puudutavad enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid. Laenulepingust tulenevad maksed muutuvad kogu ulatuses sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega (VÕS § 399). Kuna kostja II suhtes ei ole nõude väljamõistmise kohta jõustunud kohtulahendit, ei kuulu kohaldamisele ka TsÜS §-s 157 sätestatud jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaks aegumise katkemisele või peatumisele. Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt peatus aegumistähtaeg TsÜS § 162 alusel ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks ning et välistatud ei ole aegumise peatumine ka TsÜS § 167 alusel läbirääkimiste ajaks. Asjas ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et aegumistähtaeg võis kostja II suhtes sellistel alustel peatuda. Üksnes hageja oletus nende aluste esinemise kohta ei anna alust lugeda aegumistähtaega peatunuks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuses toodud etteheited maakohtu selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesannete rikkumise kohta. Maakohus on andnud hagejale võimaluse esitada kostja II aegumise vastuväitele omapoolne seisukoht ja tõendid. Kohus ei pidanud tõendeid ise koguma.
24.Hageja on vaidlustanud kostjalt I täitemenetluse kulude välja mõistmata jätmise. Hagiavalduse kohaselt on hageja kandnud seoses Pärnu Maakohtu 10.02.2012 maksekäsu määruse tsiviilasjas nr 2-11-29998, millega kohustati hagejat ja kostjat I solidaarselt tasuma
põhinõudeid 1174,36 eurot ja kõrvalnõudeid 141,14 eurot, täitmisega täitekulusid summas 385,76 eurot. Täitetoimiku väljavõttest nähtuvalt oli täitemenetluse kulude suurus 385,76 eurot (sh täituri tasu 366 eurot, alustamise tasu 19,16 eurot ja täitekulu 0,60 eurot) (I kd lk 48). Kohtutäituri 22.02.2016 otsusega on täitemenetlus lõpetatud seoses nõude täieliku tasumisega (I kd lk 169). VÕS § 69 lg-st 2 tulenevalt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 5 tulenevalt võib solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Kulutuste hüvitamist ei või nõuda, kui kulutused on seotud üksnes selle solidaarvõlgniku isikuga. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et täitemenetluse kulud ei kuulu hüvitamisele, kuna need on seotud üksnes hageja isikuga. Täitemenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kui täitedokumendi kohaselt on võlgnikeks solidaarvõlgnikud, vastutavad nad täitekulude tasumise eest solidaarselt. VÕS § 69 lg-st 1 tulenevalt peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul võib käesoleval juhul eeldada, et täitemenetluse kulud tuleb hageja ja kostja I omavahelises suhtes täita võrdsetes osades, kuna mõlemad viivitasid lahendi täitmisega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjalt I tuleb hageja kasuks täiendavalt välja mõista pool täitekuludest, s.o 192,88 eurot. Hageja nõudis viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.10.2016. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivis summalt 192,88 eurot ajavahemiku 06.10.201617.02.2017 eest on 5,70 eurot. Lisaks tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.02.2017 kuni täitekulude hüvitise tasumiseni. Hageja on soovinud, et kohus mõistaks viivise välja selliselt, et esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevus. Kolleegium märgib, et kohustuste täitmise kord, kui võlgniku üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, on reguleeritud seadusega, mistõttu ei ole kohustuse täitmise korda vajalik kindlaks määrata. Menetluskulude jaotus
25.Praeguses tsiviilasjas osaleb iga kostja menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2 esimene lause). Seega oleks maakohus pidanud kulude jaotamisel lähtuma põhimõttest, nagu hageja oleks esitanud kaks eraldi hagi, millest üks on osaliselt rahuldatud ja teine jäänud rahuldamata (vt ka Riigikohtu 25.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-15, p 15). Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel eeltooduga arvestanud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, leiab ringkonnakohus, et hageja maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja I vastu, tuleb jätta 12 % ulatuses hageja kanda ja 88 % ulatuses kostja I kanda. Kostja I menetluskulud maakohtus tuleb jätta 88 % ulatuses tema enda kanda ja 12 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Kuna hagi kostja II vastu jääb rahuldamata, tuleb hageja maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja II vastu ja kostja II maakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kolleegiumi hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjendatud kostja II menetluskulude jaotamine teisiti TsMS § 162 lg 4 alusel. TsMS § 162 lg 4 näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruse nr 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel
juhtudel. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks.
26.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja 24.01.2017 menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepingulisel esindajal kulunud hagiavalduse koostamisele 2,5 tundi (225 eurot),12.12.2016 ja 27.12.2016 kostja II vastuste peale seisukohtade esitamisele 3 tundi (270 eurot) ja lõplike seisukohtade esitamisele 1 tund (90 eurot). Lisaks on hageja kandnud riigilõivu 229,30 eurot. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ning menetluskulude nimekirjas nimetatud summad ei sisalda käibemaksu. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt I tuleb välja mõista hagiavalduse eest tasumisele kuulunud riigilõiv summas 225 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostjaga I seonduvateks lepingulise esindaja kuludeks võib pidada hagiavalduse koostamisega seotud kulu summas 225 eurot. Hagejale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 90 eurot, mis on ringkonnakohtu hinnangul mõistlik. Samuti on põhjendatud hagiavalduse koostamisega seotud ajakulu. Kuna kostja I menetluses seisukohti ei esitanud, siis ei saa hageja poolt kostja II vastuste peale seisukohtade koostamist, samuti lõplike seisukohtade koostamist, pidada kostjaga I seotud kuluks. Käibemaksu väljamõistmist hageja ei taotlenud. Eeltoodust tulenevalt, ja arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluskulu summas 396 eurot (450x88%). Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusele tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
27.Kostja II taotles maakohtu menetluskulude väljamõistmist summas 1800 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati kostjale II õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks ning lepingulisel esindajal on kulunud hagiavaldusele vastamisega seotud toimingutele kokku 9,5 tundi ning hageja 12.12.2016 ja 27.12.2016 menetlusdokumentidega tutvumisele ja neile vastuse koostamisele vastavalt 2 tundi ja 1 tund. Ringkonnakohus leiab, et kostja II lepingulise esindaja kulu on osaliselt põhjendamatu. Kostja II vastuväide hagile puudutas sisuliselt üksnes nõude aegumist ning vaidluse sisu ei saa pidada eriliselt keeruliseks. Võttes arvesse vaidluse asjaolusid ja keerukust, menetlusdokumentide mahtu ning ka kostja II vastu esitatud haginõude suurust, on kolleegiumi hinnangul kostja II lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik maakohtus kokku 5 tunni ulatuses. Kostja II lepingulise esindaja tunni hind ei ületa keskmist turuhinda ning seda võib ringkonnakohtu arvates pidada põhjendatuks. Kostja II on vastavalt TsMS § 174 lg 10 kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega on põhjendatud menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hagejalt kostja II kasuks välja mõistetavat menetluskulu täiendavalt vähendada. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista maakohtu menetluskulu summas 720 eurot (sh käibemaks) ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 177 lg 4).
28.Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb kostjat II puudutavas osas rahuldamata ning kostjat I puudutavas osas kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, leiab ringkonnakohus, et kostja II ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1) ning hageja ja kostja I menetluskulud nende endi kanda. Kostja II on kandnud ringkonnakohtu menetluses õigusabikulusid summas 648 eurot. Kostjale II on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot (millele lisandub käibemaks) kokku 4,5 tunni ulatuses. Sealjuures
on esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele 3 tundi ja kaebusele vastuse koostamisele 1,5 tundi. Hageja vaidles menetluskulude suurusele vastu ning leidis, et tegemist on ebamõistlikult suure kuluga, mis ei vasta esindaja töö keerukusele. Ringkonnakohus leiab, et kostja II lepingulise esindaja tunni hind ei ületa keskmist turuhinda ning seda võib pidada põhjendatuks. Arvestades vaidluse asjaolusid ja menetlusdokumentide mahtu, loeb ringkonnakohus kostja II lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks 3 tunni ulatuses. Kostja II on vastavalt TsMS § 174 lg 10 kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb hagejalt kostja II ringkonnakohtu menetluskulude katteks välja mõista 432 eurot (sh käibemaks). Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja II taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.