Võlaõigus › Seltsingulepingud

BB matusekulud kandis hageja, mis olid kokku 3 440,6 eurot (fotograaf 613,8 eurot, matusebüroo 1 746,8 eurot, peielaud 1 080 eurot). Nimetatud summa tuli pärijatelt välja mõista arvestusega, et hageja kui BB elukaaslase ja laste isa kanda jääks 430,07 eurot. Vastuseks kostjate tasaarvestuse vastuväitele märkis hageja, et BB arveldusarvelt väljavõetud rahaga tasus ta BB 2 000 euro suuruse võla UU ees, mitte ei pööranud raha enda kasuks. Kostjate vastuväited

võlaõigusseaduses (VÕS) seltsingusuhteid reguleeriv peatükk. Hageja panus oli arusaamatu A kinnistu soetamisel ja kolme ettevõttega majandamisel. Ühe ettevõtte loomise ajal oli BB abielus FF-ga ja hageja ei olnud ühegi ettevõtte juhatuse liige. Pelgalt abieluväline kooselu ei ole piisav seltsingu tuvastamiseks. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahe teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1109-14). Kuivõrd ajal, kui BB oli koomas või surnud, tehti hageja arveldusarvele BB kontolt ülekandeid vähemalt 2 100 euro ulatuses, oli kostjal VI hageja vastu 300 euro suurune nõudeõigus (2 100 / 7). Kostja VI soovis tasaarvestada selle hageja nõudega enda vastu. Menetluse edasine käik

LLL elamu eest 250 000 krooni ja sai raha kinnisasja ostmiseks väidetavalt XXX korteri müügist. Samas osteti viidatud korter vaid ligikaudu üks aasta varem väidetavalt 20 000 krooni eest. Veel enam, LLL elamu alune maa erastati hageja sõnul BB rahaliste vahendite arvelt 27.04.2000 ja kinnistu registreeriti BB nimele. Seega ei olnud tõendatud, et hageja panustas LLL kinnistu soetamisse. Pealgi oli BB ajal, kui LLL elamu soetati, abielus. Veel enam, elamute ostmisele vallasasjana oli TsK § 244 lg-s 1 nähtud ette kohustuslik notariaalne vorm. Riigikohus selgitas 20.12.2005 otsuses asjas nr 3-2-1-142-05, et vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping peab olema notariaalselt tõestatud ja kui sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei saa lähtuda sellest, et poolte ühine eesmärk oli korteri kaasomandisse soetamine. Seega pidi LLL elamu ühise tegutsemise leping juhul, kui see oleks olnud ühise tegutsemise lepingu alusel ostetav vara, olema sõlmitud notariaalses vormis. Suulises vormis sõlmitud sellesisuline leping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 järgi tühine. Samal põhjusel oleks tühise tehinguga olnud tegemist 06.10.2011 soetatud A kinnistu puhul, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1 tulenevalt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasi, olema notariaalselt tõestatud ja AÕS § 120 lg 1 järgi peab notariaalses vormis olema ka asjaõigusleping. Menetluses leidis tõendamist, et osaühingute osad kuulusid BB ainuomandisse. Tunnistajad ei andnud ütlusi selle kohta, et hageja ja BB sõlmisid ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu tunnustele vastava lepingu osaühingute osade kohta, vaid selgitasid, et hageja abistas BB osaühingute juhtimisel. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel leidis kohus, et hagi igalt kostjalt seltsinguvara arvel 19 669,21 euro väljamõistmiseks on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. BB testamenti ega pärimislepingut ei teinud ning kostjad olid BB lastena võrdsetes osades pärijad. Hageja tõi avalduses esile, et ta kandis matusekulusid kokku 3 440,60 eurot, millest fotograafile kulus 613,80 eurot, matusebüroo teenusele 1 746.80 eurot ja peielauale 1 080 eurot. Hageja esitas iga kostja vastu matusekulu nõude 430,07 eurot. Eelnev oli tõendatud kirjalike tõenditega (QQ ja OO kirjaliku tõendiga, Ö OÜ maksekorraldusega) ja tunnistajate ütlustega, kes kinnitasid, et matustel oli umbes 100-120 peielist, peielaud oli kaetud XXX sööklasse ja kohal oli fotograaf. Tunnistaja BB ütlustega oli tõendatud, et hageja tasus fotograafi ja peielaua eest. Kostjad esitasid menetluses tasaarvestuse vastuväite põhjusel, et hageja, omamata BB arveldusarve kasutamiseks õiguslikku alust, kandis BB arveldusarvelt enda kontole perioodil 30.05.2014-06.06.2014 kokku 2 100 eurot. Menetluses leidis tõendamist, et ülekantud summadest 2 000 eurot andis hageja enne matuseid üle UU-le, kellelt BB oli võtnud sama suure summa laenu. Sellega täitis hageja kooskõlas VÕS §-ga 1041 kostjate pärimisseaduse (PärS) §-st 130 tuleneva 2 000 eurose kohustuse UU ees, mistõttu said nad vastavalt VÕS § 200 lg-le 4 tasaarvestada hageja vastu kokku 100 eurose nõude ehk igal kostjal oli hageja vastu 14,29 euro suurune tasaarvestatav nõue. Pärast tasaarvestust tuli igalt kostjalt hageja kasuks välja mõista 415,78 eurot. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 98% ulatuses hageja ja 2% ulatuses iga kostja kanda. Apellatsioonkaebus

Maakohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei olnud hageja ja BB vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimine 1994. aasta mais. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei selgitanud hagejale, et XXX korteri müümine BB-le oli veenvalt tõendamata. Kui kohus oleks seda hagejale selgitanud, oleks ta saanud kohtule esitada korteri ostu-müügilepingu. Veel rikkus kohus menetlusõigust, kui nentis alles otsuses, et eluliselt ei olnud usutav, et 20 000 krooniga ostetud korteri müügist üks aasta hiljem sai soetada 250 000 kroonise elamu, seda pooltega eelnevalt arutamata. Mustamäe kahetoalise korteri keskmine müügihind 1995. aastal oli üle 100 000 krooni ning osa raha laenati MM-lt. Tunnistajad kinnitasid, et Mustamäe korteri müügist saadud raha eest soetati LLL kinnistu. Selle soetamisse ja korrastamisse panustasid nii hageja kui BB. Asja lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust ka asjaolu, et korter ja elamu soetati ajal, kui BB oli veel abielus FF-ga. Hageja ja BB kooselu alguseks olid BB ja FF abielulised suhted lõppenud. Kusjuures abielu lõppedes jättis BB kogu vara FF-le, s.t kogu vara oli neil kokkuleppel jagatud. Tunnistajate ütlustest nähtus, et pooltel olid ühised ettevõtted. Ettevõtete arendamiseks omandas hageja kõrghariduse ja panustas teadmistega ühiste ettevõtete arengusse. Pealgi avaldas BB korduvalt tunnistajatele, et kogu vara jääb perekonda, kelle all pidas silmas hagejat ja nende ühiseid poegi. Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud 98% ulatuses hageja ja 2% ulatuses kostjate kanda. Menetluskulude määramisel oleks kohus pidanud arvestama sellega, et hageja tegi korduvalt ettepanekuid asja kompromissiga lõpetamiseks. Kohus oleks pidanud otsuses põhjendama, miks ta sellega ei arvestanud. Seda tegemata rikkus kohus menetlusõiguse norme. Hageja on ka peale kohtuotsuse kuulutamist teinud kostjatele korduvalt ettepanekuid asi kompromissiga lõpetada. Kui kaebus jääb rahuldamata, palus hageja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Vastuapellatsioonkaebus

osas, milles kohus mõistis igalt kostjalt (kostjad I-III ja VI-VII) välja matusekulude hüvitise 415,78 eurot, tuvastades seejuures matusekulude suurusena 3 440,6 eurot ja kostjate I-III ja VIVII nõudena hageja vastu 100 eurot, mille tasaarvestas hageja nõudega. Kirjeldatud osas tuleb maakohtu otsuse lõppejäreldus jätta paika, muutes TsMS § 657 lg 21 alusel põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asjas on maakohus rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Iseenesest on kohus mitmed olulised asjaolud õigesti tuvastanud ja teinud neist korrektsed järeldused. Nii on maakohus esitletud asjaoludest ja tõenditest õigesti järeldanud, et BB ja hageja ei sõlminud ühise tegutsemise lepingut (hilisem seltsinguleping) asjade soetamiseks, matusekulud olid kokku 3 440,6 eurot ning BB-l oli sõlmitud suuline laenuleping UU-ga. Samas ei piisanud eelnevalt tuvastatud asjaoludest hageja rahalise nõude lahendamiseks. Maakohus jättis korrektselt tuvastamata pärandvara koosseisu, mis oli aga asja õige lahendamise seisukohast oluline. Seda enam, et ajal, kui soetati korter, elamu ja ühe ühingu osad, oli BB abielus FF-ga. Veel jättis kohus kontrollimata, kas hageja nõue oli võimalik lahendada mõnel alternatiivsel alusel ja selleks vajalikud asjaolud tuvastamata, kuigi menetluses märgiti mitmel korral, et XXX korteri soetamiseks panustas hageja 10 000 krooniga ja aasta hiljem ostetud elamu oli praktiliselt elamiskõlbmatu ning hageja koos BB-ga ehitas elamu välja ja haljastas kinnisasja. Praeguses asja lahenduse seisukohalt oli oluline silmas pidada, et mitmed asjad omandati ja korrastati ajal, kui kehtis TsK ja mitmed pärast VÕS-i jõustumist. Maakohus on õigesti märkinud, et TsK kehtis kuni aastani 2002, kui jõustusid VÕS ja TsÜS. VÕSRS § 18 lg 1 järgi kohaldatakse pärast VÕS-i jõustumist enne 01.07.2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele VÕS-is seltsingu kohta sätestatut. Kuid ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. VÕS-is käsundita asjaajamise kohta sätestatut kohaldatakse tegudele, mis on tehtud pärast 01.07.2002 (VÕSRS § 21) ja nõndasamuti kohaldatakse VÕS-is alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002 (VÕSRS § 23). TsK-i kehtimise ajal omandati BB nimele XXX korter (19.12.1994) ja LLL elamu (09.05.1995). Pärast VÕS-i jõustumist omandati A kinnistu (06.10.2011). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05; 18.12.1998 otsust asjas nr 3-2-1-129-98 jt). Samas on Riigikohus 26.01.1999 otsuses asjas nr 3-2-1-8-99 selgitanud, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. TsK § 440 lg 1 järgi tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ainuüksi kokkulepe osta ühiste

vahenditega elamu, ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Pealegi pidi ühise tegutsemise kokkulepe korteri kaasomandisse soetamiseks olema sõlmitud notariaalses vormis (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05, p 14). Praegusel juhul osteti XXX korter ostu-müügilepingu järgi BB ainuomandisse (III kd lk 20), kuigi ühiste rahaliste vahendite arvelt, ja nõndasamuti toimiti LLL kinnistuga (I kd lk 9-10), kusjuures pooltel ei olnud sõlmitud notariaalses vormis ühise tegutsemise lepingut korteri ja elamu soetamiseks. Samas on ühise tegutsemise leping võimalik sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks, nt majavalduse ühiseks parendamiseks ja ühiseks kasutamiseks vabaabielu jooksul. Maakohus jättis sellele aga tähelepanu pööramata ja vajalikud asjaolud tuvastamata. Samas on hageja menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta osales nii XXX korteri kui LLL elamu renoveerimises ja rajas elamu ümber oleva haljastuse. Kogu eelnev töö suurendas oluliselt asjade väärtust. Ühise tegutsemise lepingu muul eesmärgil sõlmimise korral tuleb ühele poolele kuuluva asja väärtuse juurdekasv (kasu), mis tekkis poolte kokkuleppe kohaselt ühise tegutsemise tulemusel, ühise tegutsemise lepingu lõppemise korral jagada kaasomandi jagamise põhimõtetega sarnaselt (vt nt Riigikohtu 13.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-133-05, p 14). Kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole vastu nõue alusetu rikastumise alusel (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05, p 14). Pärast VÕS-i jõustumist on Riigikohus sarnaselt TsK-i kehtimise ajal tehtud lahenditele avaldanud, et ainuüksi mehe ja naise püsiv ühise majapidamisega abieluväline kooselu (vabaabielu) ei vasta seltsingu kriteeriumitele (VÕS § 580 jj). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Abieluvälisest kooselust ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.t võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p-d 14-15). Abieluväline kooselu ei muuda poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, s.t kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Kusjuures ühisvara ei ole aga seltsingu vältimatu tunnus (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 17).

Sõltumata seltsingulepingu olemasolust, on kohtupraktika siiski nentinud võimalust kasutada isikute vabaabielu kestel omandatud vara hilisemale jagamisele osaliselt analoogia korras seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid). Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suuremate väärtustega esemete (nt kinnisasi) jaotamisel ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui (1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; (2) pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt nt Riigikohtu 21.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-129-16. p 22; 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Kui seltsingu likvideerimise sätted siiski kohaldamisele ei tule, tuleb hageja nõude rahuldamise võimalust analüüsida käsundita asjaajamise sätete järgi. Kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida alusetu rikastumise sätete alusel (Riigikohtu 21.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-129-16. p-d 29, 33). Maakohus jättis eelneva ebaõigesti tähelepanuta. Ühingu osade kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Praegusel juhul kanti üks vaidlusalune ühing äriregistrisse TsK-i kehtimise ajal (Osaühing S 16.06.1997 (I kd lk 40)) ja teised kaks pärast VÕS-i jõustumist. Nii TsK-i kui VÕS-i kehtimise ajal oli ühingu osade mõlema isiku omandisse soetamiseks vajalik poolte sellekohane kokkulepe. Sellise kokkuleppe olemasolu ei saanud järeldada asjaolust, et ühingud loodi ajal, kui BB ja hageja olid elukaaslased või sellest, et hageja oli mõnda aega ühe ühingu juhtorgani liige ja omandas ühingu hüvanguks kõrghariduse. Pelgalt ühingu juhtorgani liikmeks ja ärimehe toetavaks elukaaslaseks olemine ei tee kaaslasest ühingu omanikku elukaaslase kõrval. Samas ei võta see ära õigust nõuda oma panuseid tagasi muul alternatiivsel õiguslikul alusel. Maakohus jättis selle ebaõigesti kontrollimata. Kohus selgitab, et analoogia korras seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise võimaluse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha ühingute väärtused, s.t kas tegu on suuremat väärtust omava ühingutega. Kui ühingud ei oma suuremat väärtust, siis analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada ei saa. Seoses eespool märgitud esimese astme kohtu menetluse puudusega, et kohus jättis tuvastamata pärandvara koosseisu, märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja nõude õigeks lahendamiseks on oluline välja selgitada, missugune oli vaidlusaluse vara kuuluvus. Siinkohal on oluline tähele panna, et mitmed esemed soetati ajal, kui BB oli veel abielus ja sellisel juhul läks ühe abikaasa poolt soetatav vara ühisvara režiimi korral eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (PKS1994 § 14 lg 1). Järgnevalt võtab kohus seisukoha vastuhagi osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas matusekulude suuruse, BB arveldusarvelt hageja arveldusarvele kantud summade suuruse ja nentis võimalust tasaarvestuse kohaldamiseks. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Samas ei nõustu ringkonnakohus sellega, et hageja teguviisi õiguslikuks aluseks oli VÕS § 1041. Selle sätte alusel oleks hageja saanud esitada pärijate vastu nõude, kui ta oleks isiklike rahaliste vahendite arvelt täitnud pärandaja kohustuse, mis langes pärast pärandaja surma pärijatele. Tegu oleks olnud pärandvaral lasuva kohustusega, mille koormat kergendati, s.t pärijad rikastusid. Praegusel juhul kasutas hageja BB laenukohustuse täitmiseks BB arveldusarvel olevaid rahalisi vahendeid, mitte isiklikke. Samas oli selline teguviis käsitletav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui (1) tehakse midagi teise isiku kasuks ehk aetakse võõrast asja (lg 1), (2) asjaajajal puudub õigus või kohustus tegu

teha (lg 1), asjaajajal on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2) ja lisaks on täidetud mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimustest (Riigikohtu 15.01.2015 otsus asjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Hageja kandis BB kontolt raha enda kontole, olemata selleks kohustatud või õigustatud, võttis selle sularahas välja ja andis UU-le, et täita esmalt BB laenu tagastamise kohtustus, millest pärast tema surma kujunes pärandvaral lasuv kohustus. Kirjeldatud teguviis vastas soodustatu huvile ja tema eeldatavale tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Kuigi hageja palus maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses, ei ole ta kaebuse põhjendustes ja ka eelneva menetluse kestel vaidlustanud BB arveldusarve väljavõttest nähtuvat, s.t seda, et hageja kandis BB kontolt enda kontole vahetult enne ja vahetult pärast tema surma kokku 2 100 eurot. Seega kandis hageja enda kontole 100 eurot rohkem, kui oli tarvis laenu tagasi maksmiseks. Viidatud summa tasaarvestas maakohus õigesti hageja matusekulude nõudega. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha täiendavate tõendite vastuvõtmise kohta. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega VV, BB, EE ja XX avalduse, ostu-müügilepingu, turuülevaate ja kirjad kompromissiettepanekute kohta. TsMS § 633 lg 5 järgi, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kusjuures ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel (TsMS § 652 lg 3 p-d 1-2). TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus ei võta aluseks asjaolu ega tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata (TsMS § 652 lg 2). Tuginedes TsMS § 652 lg-le 2 keeldub kohus VV, BB, EE ja XX avalduse vastuvõtmisest. Maakohus keeldus õiguspäraselt 17.10.2016 avalduse vastuvõtmisest põhjusel, et kohus rahuldas nende isikute ülekuulamise taotlused. Hageja on põhjendanud turuülevaate ja korteri ostu-müügilepingu esitamist sellega, et kohus märkis otsuses üllatuslikult, et tõendatud ei olnud XXX korteri soetamine BB poolt 1994. aastal ja eluliselt ei olnud usutav, et korteri müümise rahast sai aasta hiljem osta elamu. Nimelt osteti korter 20 000 krooni eest ja elamu 250 000 krooni eest. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et maakohtu seisukoht, et tõendatud ei olnud BB poolt korteri soetamine 1994. aastal, oli üllatuslik. Kohus vajadusele esitada korteri ostumüügileping oma väite tõendamiseks poole tähelepanu ei juhtinud. Samas oli tõend asja õigeks lahendamiseks vajalik, mistõttu võtab kohus vastu korteri ostu-müügilepingu. Teisalt on kostjad menetluses korduvalt viidanud sellele, et eluliselt ei olnud usutav, et korteri müügist saadud raha eest osta elamu. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Hageja, otsustades kostjate vastuväidetele vastamata jätta, kasutas selliselt oma menetlusõigust. Pealegi ei olnud peamiselt 1998. aasta kinnisvaraturu seisukorrale keskenduv ülevaade vajalik asja õigeks lahendamiseks. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel keeldub kohus kinnisvaraturu ülevaate dokumendi vastuvõtmisest. Asja lahendamise seisukohast ei olnud oluline ka kirjavahetus kompromissi sõlmimise teemadel, mistõttu keeldub kohus ka selle tõendi vastuvõtmisest. Kuivõrd menetlusosaliste esitatud dokumendid, mille vastuvõtmisest kohus keeldub, on esitatud elektrooniliselt, ei tagasta kohus neid menetlusosalistele.

Ringkonnakohtu arvates on pooltel vaidluse kõiki asjaolusid arvestades mõistlik sõlmida asjas kompromiss, vältimaks asja lahendamise edasist venimist ja menetluskulude suurenemist. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole pooltel võimalik ilma täiendava aja- ja rahakuluta ning ulatusliku tõendamismenetluse läbimiseta jõuda asjas pooli rahuldava lahenduseni. Juhindudes TMS § 4 lg-st 4 tulenevale kohtu kohustusele suunata pooli kompromissile, on ka Riigikohus erinevate vaidluste lahendamisel juhtinud sellele tähelepanu (vt nt Riigikohtu 20.12.2017 otsust asjas nr 2-14-25115, p 13.2; 8.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-116-16, p 81 jt). Praeguses vaidluses tuleb pooltel sisuliselt määrata kindlaks pärandvara koosseis, mida siis pärijad saavad jagada (asja materjalidest nähtuvalt on pärijatevaheline vastavasisuline vaidlus maakohtus algatatud). Arvestades eeltoodut ja juba praeguseks ajaks poolte kantud menetluskulusid, on mõistlik lõpetada vaidlus kompromissiga. TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.