Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

eurot) tasuda SA-le Lastestaadioni Jäähall viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

maamaksu kohta perioodi 03.02-30.06.2016 eest ja 09.09.2016 arve nr 5 2016 teise poolaasta üüri ja maamaksu kohta. Üürilepingu p 6.3 kohaselt on pooled leppinud kokku viivisemääras 0,05% tasumata summalt päevas juhuks, kui üürnik ei tasu makseid ettenähtud maksetähtajaks. Hageja esitab viivisenõude 2016 teise poolaasta maamaksu tasumisega viivitamise osas perioodil 0412.10.2016, kus viivise summaks on kujunenud 14.84 eurot. Kostja võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga hageja ees on üürimaksete ja maamaksu maksete osas 17 847.07 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2016 teise poolaasta maamaksu eest 14.84 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivis 0,05% päevas 2016 teise poolaasta maamaksu summalt 3298.25 eurolt kuni nimetatud võlgnevuse kohase tasumiseni. Kostja vastuväited hagile

3(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

käesoleva nõudega tasaarvestamisele. Kostja on seisukohal, et kuna eelnevalt on hageja väljastanud nimetatud volikirja notariaalselt vormistatuna, siis kehtib vastav nõue ka edaspidi hoolimata asjaolust, et üürilepingu vastav punkt ei ole notariaalselt kinnitatud. Juhul kui kohus peaks hagi rahuldama, palub kostja alternatiivselt tasaarvestada hageja nõuded kostja leppetrahvinõudega 21 026.39 eurot (kd II, tl 88 pöördel). Esimese astme kohtu otsus

4(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

Siinkohal ei nõustud kohus hageja väidetega, et kuivõrd üürileping ei olnud sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, oli lepingu punktis 4.10 toodud kokkulepe tühine seaduses sätestatud vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Hageja viidatud AÕS § § 242 lg 1 sätestab, et hoonestusõiguse seadmiseks või üleandmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud. AÕS § 242 lõikest 2 tuleneb, et hoonestusõiguse seadmiseks või üleandmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 33 lg 1 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Üürilepingu punkt 4.10 ei sisaldanud tegelikult kokkulepet hoonestusõiguse seadmiseks ega üleandmiseks. Lepingu punkti 4.10 alusel pidi hageja väljastama kostjale volikirja selleks, et kostja saaks taotleda arendustegevuseks vajalikke ehituslubasid, kasutuslubasid ja muid kooskõlastusi. Antud kohtu järeldus ei tähenda aga seda, et kostja poolt käesolevas menetluses hageja nõudele esitatud vastuväited oleksid sisuliselt põhjendatud. Lepingu punktis 4.11. lepiti kokku, et kinnistule ehituste projekteerimise ja ehitamise kulutuste hüvitamist pidi kostja finantseerima nii omavahendite, kui pangalaenu arvelt. Üürileandja pidi koormama hoonestusõiguse hüpoteegiga Eestis registreeritud krediidiasutuse kasuks määras, mis on vajalik üürniku poolt võetava laenu tagamiseks. Juhul, kui üürileandja ei sõlmi lepingut eelnimetatud hüpoteegi seadmiseks üürniku poolt kindlaksmääratud notari ajal, vabanes üürnik vastutusest lepingu punktis 4.3 nimetatud kohustuse rikkumise eest. Lepingu punkt 4.3. nägi kostjale ette kohustuse rajada kinnistule üks või mitu sotsiaalotstarbega ehitist. Kohus leidis, et üürilepingust ei tulenenud hagejale kohustust seada hüpoteeki kostja kasuks. Lepingu punkti 6.2. nägi ette, et kui kohustatud pool viivitab muuhulgas lepingu punktis 4.10 sätestatud kohustuse täitmisega, kohustub ta tasuma leppetrahvi summas 1000 eurot iga üleandmisega viivitatud päeva eest. Seega nägi leping iseenesest ette hagejale kohustuse väljastada kostjale volikiri ning kohustuse tasuda leppetrahvi juhul, kui ta volikirja väljastamisega viivitab. Volikiri ei olnud aga suunatud hoonestusõiguse käsutamisega seotud toimingute tegemiseks, vaid lepingus märgitud arendustegevuse teostamiseks. Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-16-2726 04.03.2016 tehtud hagi tagamise määrusest nähtub, et kostja esitas kohtule hagi, milles palus tuvastada 16.02.2005 sõlmitud üürilepingu kehtivuse või alternatiivselt 03.02.2016 tehtud üürilepingu ülesütlemise avalduse tühisuse. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, mille kohus rahuldas. Hagi tagamise korras andis kohus kostjale õiguse kasutada hoonestusõigust asukohaga SuurAmeerika 14, Tallinnas 16.02.2005 üürilepingus toodud tingimustel kuni viidatud tsiviilasjas menetluse lõpuni. Määruse põhjendavas osas märkis kohus, et õigussuhte esialgsel reguleerimisel ei saa lähtuda vaid ühe poole ehk Suur Ameerika Jäähall OÜ huvist, vaid õigussuhet tuleb reguleerida laiemalt, et mõlemad poole huvid oleksid vaidluse ajal arvestatud. Seetõttu tagas kohus hagi viisil, kus vaidluse lahendamiseni kehtis poolte vahel 16.02.2005. a üürileping ning asja kasutamise eest tuli kostjal vastavalt tasuda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et käesoleva lahendi koostamise ajaks ei ole vaidlus tsiviilasjas nr 216-2726 jõustunud lahendiga lõppenud, vaid nimetatud tsiviilasjas on menetlus peatatud kuni lahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-16-14871. Kohus leidis, et kehtivast hagi tagamise määrusest tulenevalt ei olnud kostjal vähemalt kuni lahendi tegemiseni tsiviilasjas nr 2-16-2726 õigust üüri ja maamaksu tasumisest keelduda. Kostja esitas ise hagi tagamise taotluse ning pidi arvestama sellest tulenevate tagajärgedega. Kostja tegi notarile üüri ja maamaksu hoiustamiseks avalduse enne, kui kohus tegi tsiviilasjas

5(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

nr 2-16-2726 hagi tagamise määruse, kuid kostja ei esitanud kohtule hagi tagamise korras taotlust, et kohus vabastaks ta õigussuhte esialgse reguleerimise korras üüri ja maamaksu tasumise kohustusest. Kohtumääruse põhjendustest ja kohtumääruse resolutsioonist nähtub selgelt, et kohus nägi esialgse õigussuhte reguleerimise korras kostjale ette kohustuse tasuda üüri ja maamaksu. Hagi tagamise taotluse esitamisest tulenevat riski kandis kostja ning kostja pidi hagi tagamise taotluse esitamisel arvestama selle võimalike tagajärgedega. Kohus ei saa käesoleva tsiviilasja raames muuta ega tühistada tsiviilasjas nr 2-16-2726 tehtud ja kehtivat hagi tagamise määrust. Kuna kostjal tuleb hagejale makseid teha kehtiva hagi tagamise määruse alusel, ei saa kohus käesoleva vaidluse lahendamisel arvestada kostja teiste vastuväidetega, millised on kostja samaaegselt esitanud teistes Harju Maakohtu menetluses olevates tsiviilasjades. Kui kohus peaks mõnes teises tsiviilasjas tegema kohtulahendi, mis annab kostjale õiguse keelduda üürilepingu täitmisest või hoiustada tasumisele kuuluvat üüri või maamaksu, saab kostja vajaduse korral esitada kohtulahendi käesolevas asjas tehtava kohtulahendi täitmisel läbiviidava täitemenetluse raames. Samuti saab kostja ise esitada tsiviilasjas nr 2-16-2726 kohtule taotluse hagi tagamise abinõu muutmiseks või hagi tagamise abinõu tühistamiseks. Asjas kogutud tõenditest nähtus, et hageja väljastas erinevaid notariaalselt tõestatud volikirju alates 2004. aastast kuni 2014. aastani, kuid need ei olnud väljastatud kostjale ning need ei olnud välja antud lepingu punkti 4.10 märgitud toimingute tegemiseks. Hageja väljastas volikirju muuhulgas kostja juhatuse liikmetele, kuid ei väljastanud volikirju lepingus toodud tingimustel. Kostja ei ole põhistanud, kuidas ta sai esitada hagejale leppetrahvinõude ja nõuda hagejalt lepingu nõuetele mittevastava volikirja väljastamist tulenevalt sellest, et hageja tunnistas kehtetuks 16.12.2014 volikirja. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu ning kostja väidetest ei saa järeldada, et kostja oleks kordagi pärast lepingu sõlmimist pöördunud hageja poole nõudega väljastada talle lepingu punktis 4.10 toodud tingimustele vastav volikiri. Kuivõrd kostja ei ole mõistliku aja jooksul volikirja väljastamist nõudnud, on kostja leppetrahvinõue kohtu hinnangul alusetu ja vastuolus VÕS § 159 lõikes 2 tooduga. Nimelt näeb VÕS § 159 lg 2 ette, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostjale pidi hageja lepingu punktist 4.10 tuleneva kohustuse rikkumine olema arusaadav hiljemalt ühe kuu jooksul pärast lepingu sõlmimist. Mõistlik aeg kohustuse rikkumisest tuleneva leppetrahvi nõude esitamiseks möödus kohtu hinnangul kõige hiljem aasta möödumisel pärast lepingu sõlmimist. Kostja esitas esimest korda leppetrahvi nõude hagejale alles 15.10.2015 avalduses. Lisaks nähtub kostja 15.10.2015 avaldusest, et kostja ei esitanud hageja vastu leppetrahvi nõuet tulenevalt sellest, et hageja viivitas lepingu punktis 4.10 toodud kohustuse täitmisega. Kostja esitas hagejale leppetrahvinõude tulenevalt sellest, et hageja kuulutas kehtetuks kostja juhatuse liikmele 16.12.2014 antud volikirja. Kuna volikiri ei olnud aga väljastatud lepingus toodud tingimustel, ei saanud volikirja kehtetuks kuulutamisest tuleneda kostjale õigust nõuda lepingus toodud leppetrahvi. Lepingule mittevastavate tingimustega volikirja kehtetuks kuulutamine ei saanud endast kujutada lepingu rikkumist. 23.12.2015 koostas kostja notar Rainis Inti juures hoiustamisavalduse, millise kohaselt soovis kostja notari juures hoiustada 9050 eurot ning kuni 16.12.2053 iga aasta 10. jaanuariks vähemalt 5 950 eurot ning 10. juuliks vähemalt 5950 eurot hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu punktidest 3.3. kuni 3.5. tulenevate kohustuste täitmiseks kuni hageja poolt hoiustamisavalduse punktides 1 kuni 5 toodud tingimuste täitmiseni. Hoiustamisavalduses on märgitud, et rahasumma kuulub notari poolt välja maksmisele hageja kontole kolme tööpäeva

6(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

jooksul alates ajast, mil notarile on esitatud kostja notariaalselt kinnitud või digitaalselt allkirjastatud avaldus raha väljamaksmiseks ilma täiendavate väljamakse tingimusteta ja ilma notaripoolse kohustuseta andmeid täiendavalt kontrollida. Kostja võttis endale avalduses kohustuse esitama avalduse hoiustatu väljamaksmiseks 3 tööpäeva jooksul alates päevast, mil hageja on väljastanud kostjale notariaalselt tõestatud volikirja avalduses toodud sõnastuses, kinnistult on kustutatud OÜ Thorsten kasuks seatud hüpoteek summas 2 000 000 eurot, hoonestusõigusele on seatud hüpoteek Toom-Kuninga OÜ või mõne Eestis tegutseva krediidiasutuse kasuks summas vähemat 1 597 791 eurot, on esitatud kohtulahend, millest nähtub, et kostjal ei ole õigust keelduda üürilepingu täitmisest või kostja kinnitab täitmisest keeldumise asjaolude puudumist ning hageja on tasunud kostjale leppetrahvi summas 4 026.33 eurot ning alates 08.12.2015 kuni volikirja väljastamiseni leppetrahvi 63.91 eurot päevas. Kostja esitas notarile hoiustamise avalduse, sest tema hinnangul oli hageja poolte vahelist lepingut rikkunud. Kostja on hoiustamise avalduses seadnud hoiustatu väljamaksmiseks tingimused, milliste esitamiseks kostjal üürilepingust tulenevalt õigust ei olnud. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tal oli õigus keelduda üürilepingu alusel tasumisele kuuluvate summade tasumisest ning et tal oli õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Kostja kohustus ei ole täidetud kooskõlas VÕS § 122 lõikega 2 hoiustamisavalduse tegemise tõttu, sest kostjal puudus õiguslik alus üürisumma ning maamaksu hoiustamiseks ning kostja on sidunud hoiustatud summa väljamaksmise selliste tingimustega, mis ei tulenenud pooltevahelisest lepingust. Kostja ei ole käesolevas asjas esitanud avaldust hageja nõude tasaarvestamiseks kostja leppetrahvinõudega. Kostja leppetrahvinõue ei ole sisuliselt põhjendatud. Kohus osundas, et sisuliselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et 03.02.2016 müüs hageja OÜ-le EHJK Kinnisvara Suur-Ameerika 14 kinnistu koos hoonestusõigusega. OÜ Thorsten kasuks seati hüpoteek summas 2 700 000 eurot. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-15-18488 hageja ja OÜ EJHL Kinnisvara vastu hagi, millest ta muuhulgas palus tuvastada, et tal on kuni 30.08.2016 õigus keelduda üürilepingu punktides 3.2. ja 3.2.2. toodud kohustuste täitmisest, sest hageja ei ole kõrvaldanud üürilepingu rikkumisi. Samuti esitas kostja nimetatud tsiviilasjas hageja vastu leppetrahvinõude. Kohus leidis, et kui kostja leppetrahvinõue tsiviilasjas nr 2-15-18488 rahuldatakse kohtu poolt, saab kostja esitada kohtuotsuse käesoleva lahendi täitmiseks läbiviidava täitemenetluse käigus. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja vaatamata kohtu selgitustele esitanud vastuses hageja nõudele leppetrahvi tasaarvestamise avaldust. Vaatamata kohtu selgitustele ja hageja seisukohtadele esitas kostja korduvalt avalduse, milles ta palus “alternatiivselt tasaarvestada hageja nõuded kostja leppetrahvi nõudega“. Isegi juhul, kui kostja muud vastuväited nõudele ning vastuväide tulenevalt leppetrahvi nõude olemasolust oleksid põhjendatud, ei saa kohus ise kostja asemel tasaarvestust teostada. Kostja esitas kohtule hageja poolt tsiviilasjas nr 2-15-18320 esitatud hagiavalduse koos lisadega ning väitis, et hageja on käesolevas vaidluses nõutud maamaksu summat juba kasutanud tsiviilasjas nr 2-15-18320 tasaarvestamiseks. Kohus selle kostja väitega ei nõustunud. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt 2015. aasta teise poolaasta eest maamaksu tasumist, mis tuli tasuda hiljemalt 01.10.2015 Tsiviilasjas nr 2-15-18320 viitas hageja aga 10.09.2015 tehtud tasaarvestuse avaldusele, mis esitati hageja poolt kostja eest tehtud maksete kohta perioodil 16.02.2005 kuni 31.12.2014. Hagile lisatud tasaarvestuse avaldusest nähtub, et see puudutas maamaksu makseid, mis oli tehtud kuni 31.12.2014.

7(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

Viimane kostja makse hagejale on tehtud 10.07.2015 selgitusega “arve nr 20“ summas 2 850 eurot, millise kohus loeb hageja nõude osas tasutuks osaliselt, kuna arvet nr 20 kohtule kumbki pool esitanud ei ole. Seega peab kohus hageja nõuet põhjendatuks 2015. aasta teise poolaasta ja 2016. aasta üüritasu ning maamaksu võlgnevusena summas 14 997.07 eurot (hagis toodud 17 847.07 eurot miinus kostja poolt 10.07.2015 tasutud 2 850 eurot). Kuna kohus rahuldas hageja 2016 maamaksu nõude täielikult, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue summas 14.84 eurot, millele lisandub tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 0,05% päevas summalt 3298.25 eurot kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr 2-16-15490

Ringkonnakohtu seisukoht

erakorralise ülesütlemise avalduse (I kd, tl 18-21) ja et kostja ei ole ülesütlemise avalduse

9(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

esitamise asjaolule vastu vaielnud (p 106). Ülesütlemisega võlasuhe lõpeb (VÕS § 186 p 6). Kostja on lepingu ülesütlemise vaidlustamiseks hagiga kohtusse pöördunud (tsiviilasi nr 2-162726) ning vältimaks üürilepingu lõppemise tagajärgi taotlenud hagi tagamise korras õigust hoonestusõigust edasi kasutada. Tuvastatud on, et poolte suhtes kehtib Harju Maakohtu 04.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-2726, mille resolutiivosa p-is 2 kohus määras, et Suur Ameerika Jäähalli OÜ-l on õigus kasutada hoonestusõigust (registriosa number 15159801), mis asub kinnisasjal (registriosa number 2340001) aadressil Tallinnas Suur-Ameerika tn 14, Suur Ameerika Jäähalli OÜ ja Sihtasutuse Lastestaadioni Jäähall vahel 16.02.2005 sõlmitud üürilepingus sätestatud tingimustel kuni tsiviilasjas nr 2-16-2726 menetluse lõppemiseni. Kolleegium leiab, et olukorras, kus poolte vahel on vaidlus segatüübilise lepingu kehtivuse üle ning kohus on esialgselt õigussuhet reguleerides võimaldanud asja kasutada, tuleb sellest järeldada, et määruse alusel kehtib menetluse ajal vaid asja kasutamisele suunatud õigussuhe, mis võimaldab üürnikule vaid üürist kui kasutuslepingust tulenevate õiguste ja kohustuste teostamist. Seega on maakohus tõendeid hinnates ja määrust tõlgendades õigesti leidnud, et

kehtiva ja täitmiseks kohustusliku kohtumääruse alusel oli kostjal nii õigus kohtuvaidluse ajal hoonestusõigust üürilepingu alusel jätkuvalt kasutada kui ka kohustus selle eest tasuda.

hagejal on kostja ees sissenõutavaks muutunud kohustus, mida hageja täitnud ei ole. Hagejale adresseeritud 15.10.2015 kirjast nähtuvalt teatab kostja üüri maksmisest keeldumisest, sest hageja ei ole seadnud üürilepingu p 3.2.2 kohast hüpoteeki (I kd tl 108-109).

Maakohus on antud väidet sisuliselt hinnanud ja märkinud, et vaidlusaluse üürilepingu (kd I tl 7-17) punkti 3.2.2 kohaselt oli kostjal kui üürnikul õigus keelduda punktis 3.1. toodud üüri tasumise kohustusest, kui hiljemalt 01.06.2005 ei tagata hoonestusõigusele seatava hüpoteegiga kostja kohustusi kostja poolt määratud isiku ees summas, mis tagab kostja poolt ehitiste projekteerimiseks ja ehitamiseks võetava laenu vähemalt summas 25 miljonit krooni. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud seda, et kostja ei esitanud enne 01.06.2005 hagejale taotlust, et hoonestusõigusele seataks tema poolt ehitamiseks võetava laenu tagamiseks vajalik hüpoteek. Seega on õige ka maakohtu järeldus, et sellise sissenõutavaks muutunud kohustuse olemasolu seisuga 15.10.2015 (mil kostja esitas hagejale avalduse, kus ta keeldus üüri tasumisest) või seisuga 23.12.2015 (mil kostja tegi notari juures hoiustamise avalduse) ei ole kostja põhistanud ega tõendanud. Kolleegium leiab, et pärast vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemist, mil lepingu eseme kasutamine toimub kohtu poolt esialgse õigussuhte reguleerimise korras, ei ole antud kostja vastuväitele tuginemine lubatud ka põhjusel, et kohustus, mille mittetäitmise tõttu kostja üüritasu maksmisest keeldus, ei olnud seotud asja kasutamisega, vaid tulenes ehitus- ja arendustegevuseks sõlmitud kokkuleppest. Käesoleva kohtuotsuse p-is 11 toodud põhjendustel ringkonnakohtu arvates kostja antud vastuväitele tugineda ei saa, sest arvestades hagi tagamise määrust, puudub selle alusel tekkinud paralleelsest õigussuhest tuleneval üüritasu maksmise kohustusel hüpoteegi seadmise kohustusega VÕS § 110 lg 1 tähenduses piisav vastastikune seos.

10(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

esinema üürilepingu esemel ning olema seotud asja kasutamisega. VÕS § 276 järgi on üürileandja kohustuseks anda asi üürnikule kokkulepitud ajaks koos päraldistega üle lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ning tagada asja hoidmine selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Vaidlus puudub, et asi on lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis üle antud, kostja on seda kasutanud ja kasutab ka praegu, mistõttu on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole näidanud ega tõendanud üüritud asjal VÕS § 278 mõttes puudust ning et asja kasutamist takistavate puudustena ei saa käsitleda üürilepingust tulenevate muude kohustuste rikkumist. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal ei olnud õigust VÕS § 120 lg 1 alusel üüritasu ja maamaksu hoiustada. Ka tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral ei saa lugeda kostja üüritasu ja maamaksu kohustust VÕS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt hoiustamise ajal täidetuks, sest maakohus on õigesti märkinud, et kostja on erinevalt VÕS § 123 sätestatust seadnud hoiustatu väljamaksmiseks tingimused, milliste esitamiseks kostjal üürilepingust tulenevalt õigust ei olnud (maakohtu otsuse p 128).

Tsiviilasi nr 2-16-15490

Kuna ühte vaidlust saab kohtus lahendada ainult ühe korra, on kolleegiumi hinnangul antud juhul õigustatud tasaarvestuse vastuväite lubatavuse kontroll sarnaselt hagi lubatavuse eelduse kontrolliga ning jätta eelduse puudumise korral antud menetluses leppetrahvi nõue sisuliselt lahendamata. Arvestada tuleb ka, et kui üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtuotsuse resolutsioon, siis erandina vastavalt TsMS § 457 lg-l e 2 kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, seob otsus menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata (vt RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-34-17 p13). Seega, kui kohus kontrolliks käesolevas menetluses kostja leppetrahvi nõuet sisuliselt, lahendaks ta asja, mis on juba varasemalt kohtu menetluses, pooltele siduval viisil. Kuigi maakohus tuvastas, et kostja on vaidlusaluse leppetrahvi nõude tsiviilasjas nr 2-1518488 kohtulikult maksma pannud, asus ta siiski sisuliselt hindama tasaarvestuse formaalseid ja materiaalseid eeldusi. Arvestades käesoleva kohtuotsuse p-is 15 märgitut, tuleb kolleegiumi arvates maakohtu otsusest kostja tasaarvestust puudutavad põhjendused välja jätta.

12(13)

Tsiviilasi nr 2-16-15490

3 298.25 eurot tasumiseni. Seega on apellatsioonkaebuse hinnaks 15 613.84 eurot [15 011.91 + (3 298.25 x 0,05% x 365 päeva)]. Apellatsioonkaebuselt hinnaga 15 613.84 eurot tuleb maksta riigilõivu riigilõivuseaduse § 59 lg-s 15 ja lg-s 1 nimetatud lisa 1 kohaselt 700 eurot. Apellant on tasunud riigilõivu 750 eurot (II kd tl 152). Enamtasutud riigilõiv tagastatakse vastava taotluse alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.