Neli Elementi OÜ hagi Osaühingu Forellipüük vastu kahju hüvitamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.06.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
65 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Neli Elementi OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant: Neli Elementi OÜ (registrikood: 11317929), lepingulised esindajad vandeadvokaat Karl Haavasalu, vandeadvokaadi abi Eva-Liisa Pärtel ja seaduslik esindaja juhatuse liige XX Kostja/vastustaja: Osaühing Forellipüük (registrikood: 11167173), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Margus Poola, Urmas Ustav ja Olavi-Jüri Luik
Istungi toimumise aeg
14.02.2018
Istungil osalenud isikud
Vandeadvokaadid Karl Haavasalu, Margus Poola ja OlaviJüri Luik ning hageja seaduslik esindaja XX
Rahuldada Neli Elementi OÜ hagi Osaühingu Forellipüük vastu kahju hüvitamiseks.
3.Välja mõista Osaühingult Forellipüük Neli Elementi OÜ kasuks 65 000 eurot.
1(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201
4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühingu Forellipüük kanda.
5.Neli Elementi OÜ apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.03.11.2014 esitas Neli Elementi OÜ hagi Osaühingu Forellipüük vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled oktoobris 2011 suulise lepingu, mille kohaselt tõi kostja hagejale kuuluvasse Roosna-Alliku kalakasvandusse talvituma umbes 1,5 tonni vikerforelli eluskala tingimusel, et kalad pärinevad kostja Jõgisoo kalakasvandusest ja on terved. Kostja tõi Sõmerpalu kalakasvandusest 01.11.2011 kalad kahe partiina hoiule Roosna-Alliku basseini 1-3. Kalade laadimisel osalesid hageja töötajad TM, OM ja MO. Transpordi käigus oli hukkunud 11-12 kala. Kostja seaduslik esindaja UK keeldus surnud kalu rookimast ja selgitas, et kalad on haigestunud transpordi käigus. Alates 14.11.2011 algas basseinis 1-3 kalade igapäevane hukkumine. 23.11.2011 toimetas hageja 5 kala Eesti Maaülikooli ihtüopatoloogi JK juurde, kes pärast rookimist leidis, et tegemist võib olla viirusliku hemorraagilise septitseemiaga (VHS). AM teavitas sellest viivitamatult UK ning saatis kalad Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi bakterioloogilisele ja viroloogilisele uuringule. Hageja nõudis kostjalt kalade äraviimist. 24.11.2011 viis kostja hoiule toodud kalad tagasi Sõmerpalu kalakasvandusse. Alates 2011 novembri lõpust hakkasid surema hageja kalad, kellel ilmnesid VHS-i sümptomid. VHS on veeloomataud, mis levib eelkõige otsekontakti teel. Haiguse peiteperiood on 7–15 päeva. 09.12.2011 saabus ametlik kinnitus VHS diagnoosimisese kohta hoiule toodud ja uuringule saadetud isenditel. Hageja müüs kalu 2011 13 hobikalapüügiga tegelevale ettevõttele ja kusagil mujal taudi ei avastatud. Taudi ei avastatud ka paikadest, kust hageja 2011 ostis marja või maime. Taudi diagnoositi 2011 ainult hageja RoosnaAlliku ja Sõmerpalu kalakasvanduses. Taud sai alguse Sõmerpalu kalakasvanduses. 2011 sügisel olevat AL helistanud Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liidu juhatuse liikmele AL-le ja kirjeldanud taudi sümptomitega kalu ning AL avaldas telefoni teel avaldatud sümptomite põhjal kahtlust, et tegemist võib olla VHS-ga.
2.20.12.2011 kehtestas VTA Järvamaa Veterinaarkeskus hageja vesiviljelusettevõttes tauditõrjekitsendused. Seetõttu tekkis hagejal kahju, kuna hagejal tuli põletada AS-s Vireen kõik hukkunud või haigustunnustega kalad ning müügiks mittesobivat suurust saavutanud kalad. Müügikõlbliku suurusega kala võis müüa ainult tapetuna ja käitlemine oli lubatud ainult spetsiaalses tunnustuse saanud töötlemisettevõttes. 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 Samuti tuli hagejal taudi järel puhastada kõik basseinid ning desinfitseerida inventar ja ruumid. Kitsendused lõppesid 09.04.2012.
3.Kostja rikkus lepingut ja tõi hoiule võõraid kalu Sõmerpalu kasvandusest, kes ei olnud terved. Kostja rikkus kohustustust raske hooletuse tõttu, kuna esitas korduvalt ebaõigeid andmeid kalade kohta. Kahju koosneb haigestunud kalade kogumise, põletamise ja desinfitseerimise kuludest u 5 000 eurot, hukkumisest ja hukkamisest tekkinud kulust 36 100 eurot ning tapetud kalade kiirmüügist summas 56 986 eurot, millele lisandub kahju saamata jäänud marjast summas 25 000 eurot. 16.10.2015 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et kalade, maimude, kalamarja ja roogitud kala kiirmüügist saadud kahju oli 172 706,90 eurot. Hageja tootmistsükkel katkes 1,5 aastaks.
4.Hageja palus kostjalt välja mõista tekitatud kahju hüvitamiseks 65 000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud 14 866 eurot, millele lisandub viivis. Kostja vastuväited
5.Kostja nõuet ei tunnistanud. Kostja leidis, et hagi on tõendamata. VHS-i viirust võivad edasi kanda mitmed elusorganismid, lisaks ei pruugi kaladel ilmneda haigustunnuseid kohe. Samuti võib haigus edasi kanduda inventari, põhjamuda ja parasiitide kaudu. VHS-i kliinilised tunnused sarnanevad mitmete teiste kaladel esinevate haigustunnustega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevus oli põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning hagejalt välja mõista 8 939 eurot kostja menetluskulude katteks. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 09.06.2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Esmalt kontrollis maakohus, kas kostja rikkus lepingut. Maakohtu hinnangul oli tõendatud, et pooled leppisid kokku selles, et hoiule toodav kala on kostjale kuuluv kala. Täiendavate tingimuste olemasolu ei ole tõendatud. Kuna pooled on professionaalsed kalakasvatajad, siis tuleb eeldada eritingimuste olemasoluta, et hoiule toodavad kalad on terved. Maakohus leidis, et juhul kui pooled soovinuks oma igapäevase kutsetegevuse raames tegutsedes leppida kokku, et hoiule toodavad ja hoiule võetavad kalad on haigestunud või haigustunnustega, siis oleks pooled selles eraldi kokku leppinud. Sellesisulist täiendkokkulepet pooled sõlminud ei ole (vt nt II kd tl 161, II kd tl 169). Samas on kostja omaks võtnud, et lepingu kohaselt pidid olema kalad terved (vt nt II kd tl 20). Seega tuli lugeda kostja lepingut rikkunuks, kui ta tõi hoiule haiged kalad.
8.Maakohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et esitatud dokumentide kohaselt müüs Leokitalu OÜ kostjale kala umbes 700 kg ulatuses, kuna vaidlus puudus selles, et kostjale kuuluvad kalad pärinesid Leokitalu OÜ Sõmerpalu kalakasvandusest ja Sõmerpalust laaditi peale kaks koormat kala ning Roosna-Allikul laaditi kalad maha kahest koormast. Samas koguses viidi kalad ka tagasi.
3(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201
9.Tunnistaja AL ütlustega (II kd tl 143–144) on tõendatud, et Sõmerpalu kalakasvandusest müüdi 2011 kalu ja maime ainult kostjale ning naabertallu OJ-le. Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) vastustega (I kd tl 145, I kd tl 170–171) on tõendatud, et OJ talus VHS-i ei esinenud. Ka tunnistaja AL ütlustega on tõendatud (II kd tl 123–124), et ta andis telefonitsi AL-le nõu võimaliku diagnoosi kohta, kuid kinnitas, et tegeliku diagnoosi saamiseks tuleb isikul pöörduda labori poole. AL ütlustest nähtub samuti, et ta eeldas, et kalad asuvad Sõmerpalus (II kd tl 123). Eelnenut kinnitavad tunnistaja AL ütlused (II kd tl 144). Vaidlus puudus selles, et kostja viis kalad tagasi Sõmerpalu kasvandusse. 24.11.2011, 11.12.2011 ja 15.12.2011 VTA kontrolli käigus ei tuvastatud veest VHS-i esinemine Sõmerpalu kalakasvanduses (I kd tl 128–134). Positiivne tulemus selgus 27.12.2011 VTA uurimisteatest (I kd tl 127). Seega juhul, kui kostja kalad oleksid haigestunud enne hageja juurde hoiule viimist Sõmerpalu kasvanduses, siis oleks Sõmerpallu jäänud kaladel avaldunud haigustunnused vähemalt samal ajal Roosna-Allikuga kui mitte varem. Tunnistaja TL ütlustega on tõendatud, et kostja kalad toodi Sõmerpallu tagasi ja lasti tiiki (II kd tl 136). VTA 11.12.2011 aktist Sõmerpalus kasvatatud kalade lahkamisel haigustunnuseid ei ilmnenud (I kd tl 130).
10.Haigete kalade hoiule toomist ei tõenda ka hageja väide 11-12 surnud kala olemasolu kohta transpordil. Nii tunnistaja MO ütlusega (II kd tl 127–128) kui ka tunnistaja OM ütlustega (II kd tl 131–132) on tõendatud, et surnud kalade olemasolu veo käigus oli tavapärane. Ainuüksi asjaolu, et kostja seaduslik esindaja ei soovinud transpordi käigus hukkunud kalu kohe lahata, vaid võttis need hilisõhtul tagasiteele asudes kaasa, ei tõenda asjaolu, et juba hoiule toodud kalad olid haigestunud (II kd tl 131, II kd tl 170). Ka tunnistaja OM ütlustega on tõendatud, et kalad nägid basseini lastes välja tavapärased (II kd tl 131).
11.Vaidlus puudus selles, et hageja basseinide süsteem on ühendatud sh on ühenduses bassein 1-3, kus kostja kalad oli voolava vee kaudu ühenduses hageja kaladega ülejäänud basseinides. Hageja ei ole tõendanud, et ühendatud veesüsteemis olid esimesed haigusekandjad just kostja kalad. Nimetatut ei tõenda ka MO ja OM tunnistajatena antud ütlused (II kd tl 127–128, II kd tl 131), kuna neist ei nähtu üheselt kelle kalad surid esimesena.
12.Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus lepingut sellega, et tõi hoiule haigestunud kalu. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tema kalad haigestusid kostja tegevuse tõttu, puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Seetõttu ei andnud maakohus hinnangut kahju suurusele. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.12.07.2017 esitas Neli Elementi OÜ apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu 09.06.2017 otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.
14.Maakohus jättis ebaõigesti ja alusetult tuvastamata pooltevahelise kalade hoiulepingu tingimuse, mille rikkumine põhjustas apellandile kahju. Nimelt oli lepingu sõlmimisel apellandi jaoks määravaks tingimuseks see, et vastustaja toob talvituma tema enda kasvanduse kalad ehk Jõgisoo kasvanduse kalad. Tegelikkuses tõi vastustaja apellandi 4(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 juurde talvituma kalad Sõmerpalu kalakasvandusest. Juhul, kui vastustaja oleks toonud talvituma enda kasvanduse kalad, ei oleks apellandi kalad haigestunud, kuivõrd Jõgisoo kasvanduses VHS-i ei tuvastatud. See tähendab, et apellandile oleks kahju tekkimata jäänud.
15.Hoiulepingu tingimuste osas järeldas maakohus ebaõigesti, nagu ei oleks tõendatud kokkulepe, et apellandi juurde hoiule toodavad kalad peavad pärinema vastustaja enda kasvandusest. Maakohus on sellisele järeldusel jõudnud, tuginedes vastustaja seadusliku esindaja ütlustele ning tunnistaja OM ütlustele, jättes arvestamata apellandi seadusliku esindaja ütlused. Arvestades, et maakohus keeldus üle kuulamast tunnistajat, kes hoiulepingu sõlmimist puudutavaid asjaolusid ka reaalselt kuulis, on üllatav ja ebaõige põhistada otsust sellega, et ainult apellandi seadusliku esindaja ütlustest hoiulepingu tingimuse tõendamiseks siiski ei piisa.
16.Maakohus leidis ebaõigesti, nagu ei oleks apellant tõendanud, et vastustaja tõi hoiule haigestunud kalu. On ilmne, et kui vastustaja oleks toonud talvituma terved kalad, ei oleks apellandi kalad haigestunud ning apellandile oleks kahju tekkimata jäänud.
17.Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja asjaolusid, eristamata isegi seda, et VHS-i haigustunnuste avaldumine/tuvastamine väliste tunnuste pinnalt ei ole sama, mis VHS-i diagnoosimine laboratoorselt. Tegemist on kogu asjas keskse tähtsusega faktiliste asjaolude eristamisega, milledest ebaõige arusaamise korral ei ole võimalik adekvaatseid järeldusi ja otsust teha.
18.Kohus välistas ebaõigesti VHS-i sissetoomise apellandi kasvandusse Sõmerpalust sellega, et VTA ei tuvastanud väliste tunnuste pinnalt Sõmerpalus VHS-i. Maakohus põhistab otsust sellega, et kui kostja kalad oleksid haigestunud enne hageja juurde hoiule viimist Sõmerpalu kasvanduses, siis oleks Sõmerpallu jäänud kaladel avaldunud haigustunnused vähemalt samal ajal Roosna-Alliku kaladega, kui mitte varem, tuginedes sellele, et 24.11.2011, 11.12.2011 ja 05.12.2011 VTA kontrolli käigus ei tuvastatud veest VHS-i esinemist Sõmerpalu kalakasvanduses. Positiivne tulemus selgus 27.12.2011 VTA uurimisteatest. Viidatud VTA kontrollide käigus toimus üksnes väliste tunnuste hindamine, mille põhjal ei ole võimalik VHS-i tuvastada. Ka kohus ise kinnitab, et VHS-i esinemine Sõmerpalus selgus alles 27.12.2011 uurimisteatega, s.o pärast laboratoorseid uuringuid.
19.Fakt, et apellant müüs terveid kalu (ega levitanud haigust edasi) isegi veel siis, kui vastustaja kalad olid just hoiule toodud, tõendab, et apellandi kalad olid enne Sõmerpalust kalade sissetoomist terved, st VHS-i levik toimus suunal Sõmerpalust Roosna-Allikule. Juhul, kui apellandi kalad oleksid olnud haiged juba enne Sõmerpalust kalade hoiule toomist, siis oleks VHS levinud ka nendesse kasvandustesse, kuhu apellant kalu müüs.
20.Maakohtu järeldus, nagu võiks poole aasta tagune kalade väljamüük Sõmerpalust tõendada, et 01.11.2011 Sõmerpalust apellandi kasvandusse viidud kalad olid terved, viitab selgelt tõendite uurimata jätmisele, kuivõrd täielikult on hindamata apellandi esitatud tõendid, mis selgitavad viiruse iseloomu ja kinnitavad, et apellant müüs veel 07.11.2011 (s.o isegi 7 päeva pärast Sõmerpalust kalade hoiule toomist) enda kasvandusest terveid kalu välja.
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201
21.Maakohus jättis ilma põhjenduseta ja täiesti alusetult tähelepanuta ja hindamata dokumentaalsed tõendid, mille kohaselt OJ talusse kalu 2011. a ei müüdud. AL ütluste eelistamine dokumentaalsetele tõenditele on seda enam põhjendamatu, et ütluste andmise käigus oli selge, et AL ei osanud põhjendada ka seda, miks ta andis VTA-le korduvalt valeandmeid nii vastustajale müüdud kui vastustaja poolt temale tagastatud kalade koguse kohta. Olukorras, kus apellant on esile toonud ja tõendanud dokumentaalselt, et AL kui tunnistaja ütlused on ilmsete vasturääkivuste tõttu ebausaldusväärsed, on kohtu poolt ebaõige ja ebaadekvaatne igasuguse kaalutluseta lähtuda tunnistaja ütlustest, jättes kõrvale vastupidist kinnitavad dokumentaalsed tõendid.
22.Kohus ei arvestanud, et asja materjalide hulgast puuduvad tõendid selle kohta, kust pärinevad VHS-i nakatunud 2-kilogrammised kalad, kokku koguses 1700 kg, millised vastustaja tõi apellandi juurde talvituma. AL viide, et 13.05.2011 osteti Sõmerpalusse Saaremaalt Ecofarmi kaudu 200-grammised noorkalad, ei tõenda 2-kilogrammiste kalade päritolu, kuivõrd bioloogiliselt ei ole selline juurdekasv võimalik.
23.Nii vastustaja kui ka Sõmerpalu esindaja mitmed selgitused kinnitavad, et apellandi juurest ära toodud haiguskahtlusega kalu Sõmerpalu tiikidesse tagasi ei lastudki, mis oleks ka ainumõeldav – ei ole eluliselt usutav, et kasvanduse omanik seaks teadlikult ohtu kogu oma majandustegevuse jätkumise, lastes haiguskahtlusega kalad ülejäänud kalade juurde, kui omanik usuks, et tema enda kalad veel terved on. Arvestades eelpool viidatud tõendeid, s.o kalade liikumist Sõmerpalu basseinist apellandi basseini, on kalade liikumine toimunud ainult suunal Sõmerpalu Roosna-Alliku, st 100% identne viirus levis suunal Sõmerpalu Roosna-Alliku. Selliste asjaolude ja tõendite hindamata jätmine kohtu poolt on selgelt põhjendamatu, viies ka ebaõige otsuseni.
24.Kohus hindas ebaõigesti asjaolusid ja tõendeid, selgitamaks välja, millistest kaladest hakkas suremine pihta, mh milline on apellandi basseinide süsteem. Kohus leidis ekslikult, et on tõendamata, et ühendatud veesüsteemis olid esimesed haiguskandjad just vastustaja kalad, viidates, et vastustaja kalad olid voolava vee kaudu ühenduses apellandi kaladega ülejäänud basseinides. Ilmselgelt ei ole kohus arvesse võtnud apellandi selgitusi, mille kohaselt on bassein 1-3 (s.o bassein, kuhu lasti sisse vastustaja kalad) veevoolu suhtes kõige esimene bassein. See tähendab vee sissevoolu kanal (ühine kanal kõigi basseinide ees) on suunaga basseini 1-3 eest allavoolu teiste basseinide poole – tegemist ei ole suvalise/määratlemata veevoolu süsteemiga, nagu on välja loetav kohtu hinnangust. On ainuvõimalik, et viirus, nagu ka ükskõik mis muud passiivselt kanduvad osakesed, saavad veega edasi kanduda allavoolu. Ebaõige on maakohtu väide, nagu ei oleks tõendatud, millistest kaladest suremine pihta hakkas. Nimelt nähtub MO ütlustest üheselt, et kõigepealt hakkasid ilmnema haigustunnused ja suremus basseini 1-3 hoiule toodud, s.o vastustaja kaladel. Analoogsed haigustunnused hakkasid apellandi kaladel ilmnema alles teatud aeg pärast vastustaja kalade äraviimist.
25.Kohus on täielikult jätnud tuvastamata ja hindamata vastustaja poolse hea usu põhimõtte rikkumise lähtudes VÕS § 6 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 23 lg 1 p 1, 3 ja 4. Samuti on kohus jätnud täielikult tuvastamata ja hindamata asjaolu, et vastustaja 6(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt apellandi huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, kusjuures vastustaja rikkus kohustust ka tahtlikult, alternatiivselt raske hooletuse tõttu VÕS § 116 lg 2 p 2 ja 3 mõttes. Kohus on täielikult jätnud tuvastamata ja hindamata kõik kahjuga seotud asjaolud ja tõendid. Lisaks kajastas maakohus ebaõigesti faktilisi asjaolusid. Näiteks sai igapäevane vastustaja kalade suremine alguse 14.11.2011, mitte 17.11.2011, nagu viitab asjaolude all kohus. Samuti saatis haiguskahtlusega kalad VTA-sse uuringule ihtüopatoloog JK (vt apellandi 06.11.2014 menetlusdokumendi p 7), mitte AM, nagu on asjaolude all kirjutanud kohus. Eksitav on kohtu esitatud väide, nagu oleks apellandi seisukoha järgi taud saanud alguse sellest, et AL helistas AL-le. Apellandi seisukoht on täpsemalt see, et AL telefonikõne AL-le sügisel 2011, kui AL VHS-ile viitas (avaldas kahtlust, et tegu võib olla VHS taudiga), on üks asjaoludest, mis kinnitab, et Sõmerpalu kasvandusest toodud kalad olid juba 01.11.2011 hoiule toomisel VHS-i haigestunud (vt täiendavalt apellandi selgitus 16.02.2015 menetlusdokumendi p 20, tlk 161). Vastus apellatsioonkaebusele
26.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Kolleegium, ära kuulanud poolte seletused ja tunnistaja HS ütlused ning tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
28.Pooled ei vaielnud maakohtus, et nende vahel oli sügisel 2011 sõlmitud VÕS § 883 järgi hoiuleping, milles olid pooled kokku leppinud, et hageja võtab talveperioodiks hoiule kostja vikerforellid. Kalad pärinesid Leokitalu OÜ Sõmerpalu kalakasvandusest. Kalad toodi hageja Roosna-Alliku kasvandusse 01.11.2011. 24.11.2011 viis kostja kalad hageja nõudmisel tagasi Sõmerpallu. Detsembris 2011 tehtud laboratoorsete analüüside põhjal oli nii hageja Roosna-Alliku kalakasvanduses kui Leokitalu OÜ-le kuuluvas Sõmerpalu kalakasvanduses viiruslik kalataud VHS. Pooled ei vaielnud ka selles, et kokkuleppe kohaselt pidid olema hoiule toodud kalad terved.
29.Hageja väitis, et seoses taudi puhkemisega hukkus osa hageja kaladest ja ülejäänud kalad tuli hukata. Samuti tuli kasvanduses teha taudi tõrjeks ja vältimiseks ettenähtud toimingud. Eeltoodu tõttu tekkis hagejal väidetavalt kahju. Sellele, et hageja RoosnaAlliku kalad tuli hukata ja kasvandus tühjendada ning desinfitseerida, kostja vastu ei vaielnud.
30.Esmalt tuleb tuvastada, kas kostja rikkus hoiulepingut, see tähendab tõi hageja juurde hoiule haiged kalad. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud tõendatud, et kostja tõi hageja juurde hoiule VHS-i haigestunud kalad. Hageja vaidlustas selle maakohtu järelduse ja leidis, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on tõendite hindamisel teinud ebaõige järelduse.
31.VHS (viiruslik hemorraagiline septitseemia) on kalataud, mille eripäraks on see, et haiguse ägedad kliinilised tunnused avalduvad üldjuhul siis, kui vee temperatuur on 7(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 madal (4o kuni 14o). Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne. Eriti tundlikud on väikesed vikerforellid, kelle suremus on kuni 100%. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel. Peiteperiood on 7-15 päeva (I kd tl 19). Tunnistajana ülekuulatud veterinaararsti HS ütluste kohaselt võib olla haiguse peiteperiood ka kuni 20 päeva (III kd tl 35). HS ütluste kohaselt haiguse algusfaasis väline kliinika (välised haigustunnused) selgelt ei avaldu. VTA loomatervishoiubüroo peaspetsialisti OP 17.02.2014 e-kirja kohaselt olid hageja Roosna-Alliku ja Sõmerpalu kalakasvatustes haiguse põhjustanud viirused genotüübilt identsed ja erialakirjanduse kohaselt on sama genotüübi viirust leitud Põhja-Poolas Slawno piirkonna kalakasvandustes, kus oli 2010 2 ja 2012 4 haiguspuhangut. Samuti on olnud Poolas VHS puhanguid 2011. a (I kd tl 23). VTA Toidulabori peaspetsialisti loomahaiguste alal TT kirjaliku arvamuse järgi oli tegemist ülimalt virulentse viirusega, mis põhjustab kalade suurt suremust (I kd tl 169). Bioloogi ja kalakasvataja ES arvamuse järgi võib VHS levida ka looduses olevatelt kaladelt kasvanduse kaladele (I kd tl 153), kuid kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis muudaks usutavaks loodusliku leviku. Arvestades viiruse genotüüpi, mida Põhja-Euroopas varem leitud ei ole (I kd tl 169), on usutav VHS-i levimine kalakasvanduste vahel. Kolleegium leiab, et eeltoodust saab järeldada, et VHS pidi levima Roosna-Alliku ja Sõmerpalu kalakasvanduste vahel. Järgnevalt tuvastab kolleegium, millisest kalakasvandusest sai taudi levik alguse.
32.Kolleegium leiab, et hageja on toonud esile ja tõendanud, et enne kostja poolt kalade hoiule toomist olid hageja kasvanduses olevad kalad terved. Kuna hageja on pidevalt müünud eluskala teistele äriühingutele (II kd tl 32-63), kus tegeletakse huvikalapüügiga, siis haiguse olemaolu korral oleksid pidanud haigestuma ka nende äriühingute tiikides olevad kalad. Hageja on tõendanud, et ta müüs 07.11.2011 vikerforelli eluskala 445 kg OÜ-le Reilve (II kd tl 64). Selle äriühingu tiikides VHS-i ei tuvastatud (I kd tl 170). Eeltoodust saab järeldada, et selleks ajaks ei olnud kalataud hageja kasvanduses levinud. Arvestades VHS-i peiteperioodi, mis on keskmiselt 7-15 päeva, on tõenäoline, et hageja Roosna-Alliku kalakasvanduses ei olnud enne oktoobri 2011 viimast dekaadi VHS-i. Hageja ostis 2011. aastal noorkalu Aravuse kalakasvandusest (OÜ Viru Salmo) ja Härjanurme kalakasvandusest (AL) kalamarja. Neis kalakasvatustes VHS-i ei olnud. Sõmerpalu kalakasvatuse kohta müügiandmed 2011. a kohta puuduvad. AL, kes töötab Leokitalu OÜ-s, tunnistajana antud ütluste kohaselt müüs ta 2011. a 3-5-grammiseid vikerforelli maimusid OJ-le (II kd 143-145), kuid aruandluses (I kd tl 181) selline müük ei kajastu. Seda, miks müük aruandluses ei kajastunud, AL selgitada ei osanud. Sõmerpalu kalakasvanduse aruandluse kohaselt oli sisse ostetud Saaremaalt Kalakasvatajate Ühistust Ecofarm 13.05.2011 1350 kg 200-grammiseid maimusid. Selles kalakasvanduses VHS-i ei olnud.
33.VTA analüüside kohaselt diagnoositi Sõmerpalu kalakasvanduses 12.12.2011 püütud kaladel VHS (I kd tl 186). Varasemalt kontrollitud kaladel haiguse kliinilised tunnused vaatlusel ja lahkamisel ei avaldunud. Vastavalt Järvamaa Veterinaarkeskuse 12.12.2011 inspekteerimise aktile, näitas lahang samal päeval hukkunud 3-suvisel kalal VHS-le iseloomulikke nõrgalt väljendunud kliinilisi tunnuseid (I kd tl 51-52). Seega Sõmerpalu ja Roosna-Alliku kalakasvanduste kaladel diagnoositi haigus samal ajal. See, et Sõmerpalu kalakasvanduses ei tuvastatud 11.12.2011(I kd tl 173-176) ja 8(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 15.12.2011 (I kd 178-180) VTA Võrumaa Veterinaarkeskuse töötaja poolt visuaalsel vaatlusel ja üksikute püütud kalade lahkamisel VHS-i, ei anna alust järelduseks, et taudi ei olnud. Tunnistajana ülekuulatud veterinaararst HS ütluste kohaselt on kalade välisel vaatlusel haigustunnuseid raske märgata ja 12.12.2011 ei märganud ta hageja basseinides kaladel väliseid haigustunnuseid, mis tähendas, et haigus võis olla algfaasis. Haiguse algfaasi 12.12.2011 kinnitasid tunnistaja HS ütluste järgi ka suremuse andmed, kuna algul ei olnud Roosna-Alliku kalade suremus massiline (III kd tl 35). Hageja kasvanduses haiguse leviku kohta selgitas tunnistaja MO, et RoosnaAlliku kalakasvanduse vesi läbib kõiki basseine. Vett saadakse allikatest ja kõigepealt läheb see 1. korpusesse ja sealt edasi järgnevatesse. Kostja toodud kalad pandi 1. korpuse 3. basseini (II kd tl 127-128). Seega oli võimalik haiguse levik ühest basseinist teise. 23.11.2011 hageja poolt Maaülikooli kalahaiguste spetsialistile JK-le saadetud kalad, mille viimane saatis edasi laborisse uuringuteks, olid hageja seadusliku esindaja XX vande all antud seletuse kohaselt kostja poolt hoiule toodud kalad. XX seletuse kohaselt novembri keskel 2011 hakkasid kalad basseinides 1-3, need on basseinid, kuhu lasti kostja poolt hoiule toodud kalad, massiliselt surema ja 23.11.2011 viis AM 4 kala Maaülikooli JK-le, kes lahkas kaks kala ja ülejäänud saatis Veterinaar- ja Toidulaborisse. JK arvas, et tegemist võib olla VHS-ga, kuna külmas vees sarnaste sümptomitega bakterhaigused ei avaldu. Pärast seda nõudis AM kostjalt, et kalad ära viidaks. Seda, et kalad pärinesid Sõmerpalust, sai AM teada pärast JK poolt pandud haiguse esmast oletatavat diagnoosi kostja esindajalt (II kd tl 161-164). Kostja seadusliku esindaja juhatuse liige UK vande all antud seletuse kohaselt sai ta kalade võimalikust haigusest teada hageja seaduslikult esindajalt ja pärast seda viis ta kalad tagasi Sõmerpallu (II kd tl 169-172).
34.Tunnistaja AL ütluste kohaselt pöördus AL enne Roosna-Allikul kalade nakatumist tunnistaja poole probleemiga, et kalad on uimased, ei söö ega allu ravile ja surevad. Tunnistaja palvel lahkas AL mõne kala ja kirjeldas telefonivestluses, et kalade sisemuses on verd rohkem kui tavaliselt ja oleks nagu täppverevalumid. Tunnistaja selgitas AL-le, et tegemist võib olla VHS-ga ja palus olla ettevaatlik. AL poolt tunnistajale avaldatu järgi olid haigestunud väiksed vikerforellid. AL rääkis tunnistajale temale endale kuuluvatest kaladest. Tunnistaja, kes on hariduselt zoohüdrobioloog ja tegeleb kalakasvatusega, selgitas, et täppverevalumeid põhjustavaid haigusi ta peale VHS-i ei tea (II kd tl 123-124). AL tunnistajana antud ütluste kohaselt helistas ta septembris 2011 AL-le seoses naabri OJ kalade haigestumisega. OJ kalad said ravi ja paranesid. Seega on AL ja AL ütlused vastuolulised. Kolleegium ei pea AL ütlusi usaldusväärseks, kuna oletatava haiguse tõsidust arvestades, pole usutav, et AL ei oleks avaldanud AL-le, et probleem ei ole tema enda, vaid OJ kaladega. AL on seoses VHS-ga VTA-le esitatud seletuskirjas ja kohtus tunnistajana antud ütlustes avaldanud vastuolulisi asjaolusid. VTA-le esitatud seletuskirjas väitis AL, et tagasitoodud kalad müüdi maha ja neid ei lastud basseinidesse (I kd tl 177), kuid tunnistajana antud ütluste kohaselt pandi kalad pärast tagasitoomist väiksemasse tiiki, kus need sorteeriti ja terved kalad lasti suurde tiiki (II kd 143-144). Harjumaa VTA Veterinaarkeskuse juhatajale UK esitatud seletuskirja kohaselt ei lasknud AL kalasid suurde tiiki (I kd tl 172). Kolleegium ei pea veenvaks AL tunnistaja ütlustes 9(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 esiletoodut, kuna usutav ei ole, et kogenud kalakasvataja laseb haiguskahtlusega kalad tagasi teiste kalade juurde. Kalade tagasitoomisel oli oletatav diagnoos AL-le teada. Samuti muudab AL tunnistajana antud ütlused mitteusaldusväärseks see, et nii tema poolt peetud arvestuse kui ka VTA-le avaldatu järgi müüdi kostjale 700 kg kala, kuid tegelikult oli kogus ca 1 700 kg. Seega on tunnistaja AL avaldanud nii müüdud kalade kui nende tiikidesse tagasilaskmise kohta vastuolulist infot, mis muudab tema tunnistajana antud ütlused mitteusaldusväärseks.
35.Vaidlust ei ole, et sellise genotüübiga VHS viirust leiti Eestis ainult hageja RoosnaAlliku ja Leokitalu OÜ Sõmerpalu kalakasvandustes ja lähim piirkond, kus selline viirus levis, oli Poolas. Seega on usutav, et viirus on levinud Poolast toodud kaladega Eestisse. See, et hageja või Leokitalu OÜ oleks Poolast eluskala ostnud, tõendatud ei ole. Vaatamata eeltoodule peab kolleegium usutavaks, et haigus sai alguse Sõmerpalu kalakasvandusest. AL ütluste kohaselt müüs ta kostjale kala, mille ta oli 13.05.2011 ostnud Kalakasvatajate Ühistult Ecofarm 200-grammiste maimudena. Kostja tõi hagejale hoiule kalad, mis kaalusid keskmiselt 2 kg. Hageja kalakasvanduse töötaja MO ütluste kohaselt kasvavad kalad 2-3 aastat, et saavutada kaal 2 kg (II kd tl 127128). Tunnistaja OM selgitas, et hoiule toodud kalad olid 2,5-3,5- aastased (II kd 131132). Järvamaa Veterinaarkeskuse 12.12.2011 Roosna-Alliku kalakasvanduse inspekteerimise akti kohaselt olid hageja basseinides olevad 2 kg raskused kalad kasvanud vähemalt 3 aastat ja 1,7 kg raskused kalad kasvanud vähemalt 2 aastat (I kd tl 51-52). Kostja ei ole esile toonud, et Leokitalu OÜ-s rakendatav tehnoloogia võimaldab saavutada juurdekasvu vähemalt 1,5 kg viie ja poole kuuga. AL tunnistaja antud ütlustest ei selgu, millist tehnoloogiat rakendades on selline juurdekasv võimalik. AL selgitas ainult, et kui ta ei saavutaks sellist juurdekasvu, siis ta kala ei kasvataks. (II kd tl 143-145). Kolleegiumi arvates ei muuda AL poolt avaldatu usutavaks kalde juurdekasvu vähemalt 1,5 kg viie ja poole kuuga. Eeltoodud asjaoludest võib järeldada, et kalad võisid pärineda mujalt, kui Kalakasvatajate Ühistult Ecofarm.
36.Eelnevalt tuvastatut kokku võttes leiab kolleegium, et hageja on esile toonud asjaolud ja tõendanud, et usutav on VHS-i levik kostja poolt hoiule toodud Sõmerpalu kaladelt hageja Roosna-Alliku kalakasvanduse kaladele.
37.Seega on kostja rikkunud kohustust tuua hoiule terved kalad. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et rikkumine oleks vabandatav (VÕS § 103 lg 1). VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 888 lg 2 sätestab, et hoiuleandja peab hüvitama hoidjale asja ohtlikkusest tekkinud kahju, välja arvatud juhul, kui ta asja hoiule andmisel asja ohtlikkusest ei teadnud ega pidanudki teadma või kui ta asja ohtlikkusest hoidjale teatas või kui hoidja sellest ise aru sai. Kolleegium leiab, et VÕS § 888 lg 2 järgi ei vabane kostja vastutusest. Kostja tegeleb äritegevusena kalade kasvatamisega, ostes oma tiikidesse eluskalu, mistõttu omab ta vastaval alal tegutsemise kogemusi. Kalade hoiule toomisel ilma neid eelnevalt kontrollimata pidi ta eeldama, et kalad võivad olla haiged ja levitada haigust 10(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 sh hageja kaladele. Kostja on ise selgitanud, et ta ei avaldanud hagejale, et kalad pärinevad Sõmerpalu kalakasvandusest, vaid väitis, et hoiule toodav on ta enda kala, millest võis hagejale jääda mulje, et kala pärineb kostjale kuuluvatest Jõgisoo basseinidest. Arvestades kalahaiguste, sh mitte ainult VHS, leviku võimalustega, oli kolleegiumi arvates usutav, et hageja huvitus kala päritolust. Samas ainult seda, et kala ei pärinenud kostja enda kasvandusest, ei saa pidada lepingu rikkumiseks, mis on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (VÕS § 127 lg 5). Oluline oli see, et hoiule toodi haiged kalad.
38.Pooled ei vaielnud selle üle, et seoses VHS-iga pidi hageja hukkama kõik kalad, tühjendama kõik basseinid ja need desinfitseerima. 09.04.2012 anti hagejale luba uuesti kalad basseinidesse tuua. Hageja tõi hagiavalduses esile, et tema kahju suuruseks oli 129 933 eurot, millest kalade kogumise ja basseinide desinfitseerimise kulud on 5 000 eurot, hukkumise ja hukkamise tõttu tekkinud kahju oli 36 840 eurot, sunnitud kiirmüügi kahju oli kokku 88 093 eurot. Hageja nõudis kostjalt 65 000 euro hüvitamist (I kd tl 39-41). Kostja vaidles nõudele vastu ja leidis, et kahju on tõendamata. Hageja on esitanud arvutused, kuid ei ole tõendanud arvutuste aluseks olevaid asjaolusid (näiteks turuväärtust) (I kd tl 124-125). Hageja väitis 03.03.2015 menetlusdokumendis, et algandmed on tõendatud VTA kontrollaktidega ja turuväärtus tuleneb hagi lisadest 11-26. Hageja palus juhul, kui kahju suurus ei ole tõendatud, määrata hüvitis VÕS § 127 lg 6 järgi kohtu poolt (I kd tl 199). 16.09.2015 eelistungi protokolli kohaselt on kostja esitanud kahju suurusele vastuväite, et see on tõendamata. Kohus andis hagejale tähtaja kahju suuruse tõendamiseks kuni 16.10.2015 (II kd tl 20-21). 16.10.2015 menetlusdokumendi kohaselt on hageja tegelik kahju kiirmüügi tõttu 172 706,90 eurot. Sama menetlusdokumendi lisades 1, 3, 5 esitas hageja kahju arvestused ja tõendid, mis tõendavad tavalist väljamüügihinda ja VHS-i järgselt teostatud kiirmüügi hinda ja koguseid. Kostja 13.11.2015 menetlusdokumendis ei ole konkreetseid vastuväiteid hageja kahju arvestusele esitatud (II kd tl 77-79).
39.Kuna hageja on piirdunud kahju hüvitamise nõudega 65 000 eurot, siis järgnevalt kontrollib kolleegium, kas hageja on tõendanud vähemalt selles summas kahju tekkimist. Hageja väitis, et ta kandis kahju seoses kalade ja kalamarja kiirmüügiga, kuna ta pidi kalad hukkama ja müüma odavamalt. Hageja arvestuse kohaselt oli tavapärane eluskala väljamüügihind keskmiselt 4,78 eurot kilogramm, kalamaimude müügil 6 eurot kilogramm ja kalamarja müügil 30,67 eurot kilogramm (II kd tl 30-31). Hageja on esitanud keskmise müügihinna tõendamiseks väljamüügi kohta arved perioodi 05.04.2011-07.11.2011 kohta (II kd tl 32-65). Kiirmüügi hinna kohta on hageja esitanud arvestuse (II kd tl 65). Arvestuse aluseks on tegelikud väljamüügihinnad, mille tõendamiseks on hageja esitanud arved perioodi 18.12.201108.03.2012 kohta (II kd tl 66-72). Arvestuse kohaselt oli kiirmüügil eluskala keskmine väljamüügi hind 2 eurot kilogramm, kalamaimude hind 1,9 eurot kilogramm, kalamarja hind 15,08 eurot kilogramm ja roogitud kala väljamüügi hind 2,65 eurot kilogramm. Kostja neile arvestustele ega tõendites toodud kogustele ja hindadele vastuväiteid ei ole esitanud. Hageja arvestuse järgi tekkis tal eluskala kiirmüügist kahju 47 260 eurot, arvestades arvetel toodud müüdud kogust 17 000 kilogrammi, 11(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201 kalamaimude müügist 3321 eurot, müüdud kogus oli 810 kilogrammi, kalamarja müügist 26 055,56 eurot, müüdud kogus oli 1671,3 kilogrammi ja roogitud kala müügist 96 070 eurot, müüdud kogus oli 22 658,1 kilogrammi. Roogitud kala tavamüügi hind tuleneb Eesti Konjunktuuriinstituudi 25.02.2015 vastusest hageja hinnapäringule (I kd tl 204). Arvestades eeltoodut, leiab kolleegium, et hageja on tõendanud kahju tekkimist summas 172 706,90 eurot. Hageja piiras oma kahju hüvitamise nõude 65 000 euroga ja selles ulatuses on kahju tekkimine igal juhul tõendatud. Kostja üldsõnalise vastuväide, et kahju on tõendamata, ei anna alust vastupidiseks järelduseks.
40.Kostja lepingu rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks toonud hageja kasvandusse haigeid kalu, siis poleks hageja kalad haigestunud ja hageja poleks pidanud hukkama kõiki kalu ja neid müüma kiirmüügi korras.
41.VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kolleegium leiab, et kostja rikkus lepingut ja tekitas kahju hooletuse tõttu. Kostja professionaalse kalakasvatajana pidi ette nägema, et kui ta toob hoiule kalad võõrast kasvandusest, mida ei ole kontrollitud, siis see võib põhjustada kalade haigestumise ja sellega kahju. VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium leiab, et rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiks oli hageja kalade haigestumise vältimine, kuna kohustus oli tuua hoiule ainult terved kalad. Kuna hagejal õnnestus kiirmüügil müüa kalad, mis olid piisavalt suured müümiseks, siis ei ole alust järeldada, et hageja oleks seoses kalade hukkamisega olulises ulatuses kulusid kokku hoidnud (VÕS § 127 lg 5). Arvestades, et hageja piiras oma nõude 65 000 euroga ja tegelik kahju ainuüksi kiirmüügist oli 172 706,90 eurot (sellesse summasse ei ole arvestatud hageja kulutusi basseinide puhastamisele ja desinfitseerimisele ning hukkunud kalade hävitamisele), siis kahjuhüvitise ja tegeliku kahju vahe katab võimaliku kulude kokkuhoiu.
42.Seega tuleb hagi kahju hüvitamiseks rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 65 000 eurot (VÕS § 136 lg 1). Menetluskulude jaotus
43.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, siis kuuluvad menetluskulud TsMS § 174 lg 4 ja 177 lg 2 järgi maakohtu poolt kindlaksmääramisele pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60201
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.