Võlaõigus › Võõrandamislepingud

RESOLUTSIOONI TERVIKTEKST:

Menetluskulude jaotus apellatsioonimenetluses:

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõue 17.03.2017 esitas XX (hageja) Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Roverto (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 32 520,45 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 2918,61 eurot, viivise alates 16.03.2016 kuni otsuse

tegemiseni summas 45,53 eurot päevas ja viivise põhivõlalt 0,14% päevas otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale 100% temale kuulunud AS Timmon (registrikood 10044524) aktsiatest, s.t 4000 aktsiat nimiväärtusega 6,3 eurot, nimiväärtusega kokku 25 200 eurot, aktsiate müügihinnaga 660 000 eurot 26.01.2016 sõlmitud aktsiate müügilepingu alusel. Aktsiate müügihinna kohustus kostja tasuma hagejale osade kaupa. Lepingu punkti 2.2.5. kohaselt kohustus kostja tasuma 130 000 eurot osade kaupa igakuiste maksetena 10 000 eurot hageja pangakontole iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks alates 15.03.2016. Vastavalt lepingu punktile 5.3. „Pooled on kokku leppinud, et käesoleva lepingu lisades välja toodud laekumata arvetest 31.12.2015.a seisuga, tulevikus laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõueteks ning selle summa võrra vähendatakse käesoleva lepingu punktis 2.2. välja toodud aktsiate müügihinda, arvestatuna viimasest lepingulisest maksest. Seda juhul, kui ostja on teinud kõik enesest oleneva ja mõistliku, et nimetatud nõuded laekuks.“ (aktsiate ostuhinna alandamise alus). Lepingu lisa 5 kohaselt on Timmon AS klientidelt laekumata arved 22.01.2016 seisuga kokku 120 368 eurot. Lepingu sõlmimise ettevalmistamist alustasid pooled 2015 novembris ja kohtusid selleks palju kordi kostja asukohas Lao tn 17 Pärnu. Lepingu algteksti pakkus välja kostja. Lepingu punkti 5.3. sõnastus fikseeriti kohtumisel enne 26.01.2016. Hageja esitas kostjale andmed ja selgitused selle kohta, miks nõuete nimekirjas fikseeritud nõuete summa AS-le Timmon laekub, miks neid nõudeid ei ole alust käsitleda ebatõenäoliste ega lootusetute nõuetena. Hageja esitas kostjale enne lepingu sõlmimist andmed kohtuasjade kohta nõuetes hagejalt kauba ostjate vastu. Hageja nõuete aluseks olevaid dokumente, s.h kauba müügilepinguid, käenduslepinguid ja arveid on kohtud korduvalt hinnanud. Ostjatelt on võlgnevusi kohtu kaudu sisse nõutud. Kostja saatis 19.01.2017 hagejale aktsiate müügilepingust tuleneva müügihinna ja lootusetute nõuete tasaarvestuse avalduse koos lisaga, milles teatas, et keeldub müügihinna osa 32 520,45 eurot tasumisest. Avalduse lisa 1 kostja väitel lootusetud nõuded nimekirjas on AS Timmon nõuded 19 võlgniku vastu, mis on fikseeritud ka lepingu lisas nr 5. Hagejal on nõue kostja vastu, sest kostja ei ole tõendanud, et lisas 5 fikseeritud nõuetest osa summas 32 520,45 eurot on lootusetud, mistõttu hageja leidis, et kostja esitatud väited ostuhinna alandamiseks AS Timmon lootusetute nõuete võrra on alusetud. 20.04.2017 esitas hageja seisukoha kostja vastuväidetele, mille järgi isegi kui lugeda tõendatuks, et ainus väidetav abinõu, mida kostja aktsiate müügilepingu lisas 4 AS Timmon nõuete rahuldamiseks kasutas, olid telefonikõned võlgnikele, ei olnud tegemist mõistliku meetodiga VÕS § 7 tähenduses aktsiate müügilepingu punkti 5.3. täitmiseks. Ühegi muu meetodi kasutamist ei ole kostja tõendanud. 05.06.2017 ja 12.06.2017 pärast eelistungit täiendas hageja oma seisukohti. Lepingu punkti

uus arve jääb võlaks; 10) klient saab sularahas kaupa, kui maksab natuke võlga; 11) leping inkassofirmaga, mille kohaselt võib panna saatelehele alla nende templi, et võlg loovutatakse ja kliendil tuleb tegeleda hoopis teiste inimestega; 12) kliendile käenduslepingu sisu selgitamine, et nad saaksid aru, et võlg pööratakse isiklikult nende vastu; 13) kirjalik teade tähitud kirjaga vabandusega kliendi ees, et ei jää muud üle, kui müüa võlg inkassole; 14) võla loovutamine inkassole; 15) maksekäsu kiirmenetlus; 16) Viimane võimalus kohtusse pöördumine. Hageja ei ole sellist kokkulepet sõlminud, mille järgi hageja perioodi november 2016 kuni märts 2017 jooksul 50 000 eurot summas osa AS Timmon aktsiate müügihinnast ega viivist igakuise osamakse 10 000 euro tähtajaks, s.t iga kuu 15-ndaks kuupäevaks, ei nõua. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal oli lepingu punkti 5.3 alusel õigus arvata lepingu punkti 2.2.5 alusel tasumisele kuuluvatest aktsiate müügihinna osamaksetest maha lepingu lisas 5 toodud, 31.12.2015 seisuga laekumata nõuete laekumata jäänud ja lootusetuks tunnistatud nõuded kogusummas 32 520,45 eurot. Kostja hinnangul ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust hageja poolt viidatud poolte lepingu sõlmimisel antud kinnitused. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei ole seatud hinna alandamine sõltuvusse valeandmete esitamisest. Seetõttu ei oma tähendust, missuguseid kinnitusi pooled andsid. Kostja on kasutanud erinevaid võimalusi nõuete sissenõudmiseks. Kostjal on töötaja, kelle tööülesandeks on nõuete sissenõudmisega tegelemine, sealhulgas võlgnikele helistamine ja nendega maksegraafikute kokkuleppimine. Kostja töötaja pideva ja intensiivse töö tulemusena on kostja suutnud laekumata nõuetest sisse nõuda üle 73%. Lisaks on kostja pakkunud nõudeid inkassoettevõtetele, kes oleks nõustunud tasuma nõuete eest üksnes lähtuvalt reaalselt tulevikus laekuvatest summadest. Kostja on ammendanud kohtuvälised võimalused nõuete sissenõudmiseks. Hageja tõlgendus, mille kohaselt peab kostja pöörduma 20 kliendi vastu nõuetega kohtusse, on ebamõistlik. Kohtusse pöördumisega kaasnevad paratamatult kulud. Lisaks, arvestades nõuete suurust, ei ole reaalne, et kohus mõistaks kostjale välja kõik kaasnevad kohtukulud. See tähendab, et kohtusse pöördudes tekiks AS-il Timmon kohustusi juurde. Kui pooled oleksid pidanud silmas, et kostja ei saaks alandada lepingu hinda enne, kui kõikide sissenõudmata nõuete osas on jõustunud kohtulahend ja see on täidetud, ei oleks punkti 5.3 lepingusse sellises sõnastuses saanud lisada. Nimelt on mõistlikult ette nähtav, et sellised tingimused ei oleks saanud saabuda enne lepingu punkti 2.2.5 alusel tasumisele kuuluvate viimaste osamaksete tasumist. Vastasel juhul oleks tegemist sisutühja sättega ning see ei olnud kindlasti poolte eesmärgiks. Tulenevalt vajadusest tuvastada lepingu punkti 5.3 alusel müügihinnast maha arvamisele kuuluvate lootusetute nõuete suurus, leppisid hageja ja kostja 2016 novembris kokku, et kostjal ei ole kuni vastavate summade selgumiseni kohustust osamakseid tasuda ning pooled täpsustavad lootusetute nõuete summa ja maksete edasise tegemise korra 2017 jaanuaris. Kui hagejal oleks olnud kostja vastu viivisenõue, oleks ta pidanud vastava nõude kostjale esitama. Hageja kostjale ühtegi viivisenõuet kohtueelselt ei esitanud ning esitas vastava nõude esmakordselt alles hagiavalduses, seega on hageja viivisenõue alusetu. Kostja tasaarvestas nõuded 19.01.2017, mistõttu lõppes kostja müügihinna maksmise kohustus summas 32 520,45 eurot 19.01.2017. Kui kostjal müügihinna mahaarvamise õigust lepingu punkti 5.3 alusel ei teki, siis punkti 5.3 lisamisel lepingusse ei oleks mingit tähendust.

Lepingu sõlmimise hetkel oli AS-il Timmon 134 pikaajalist võlgnikku. Neist mitmetel puudus aktiivne majandustegevus juba enne lepingu sõlmimist. Näiteks Kuursaali OÜ oli juba enne lepingu sõlmimist pankrotis ning kostjal puudus igasugune võimalus mõjutada viimaselt võlgnevuste sissenõudmist. Juba lepingu sõlmimisel oli selge, et kui kostja teeb nõuete sissenõudmisel kõik enesest oleneva, siis kõik nõuded siiski ei laeku. Rohkem kui pooled võlgnevused olid lepingu sõlmimise ajal vanemad kui 1 aasta. Hageja nende nõuetega kohtusse ei pöördunud. Samas kandis hageja osa laekumata nõuetest pärast lepingu sõlmimist majandusaastaaruande projektis ebatõenäoliselt laekuvaks. Seega kinnitab hageja enda käitumine, et kõikide nõuetega ei pea pöörduma kohtusse ja nõuded, mis vaatamata mõistlikele pingutustele ei ole mingi aja jooksul rahuldatud, on mõistlikum jätta sisse nõudmata kui kulutada nende sissenõudmisele lisaressursse ja suurendada seeläbi tekkivat kahju. Kokkulepitud hinna alandamise mehhanism kaitses nii kostjat kui ka hagejat. Lähtuvalt hinnakohandusmehhanismi mõttest tuleks lepingu punkti 5.3 tõlgendada nii, et kui kostja on võlgade sissenõudmisel käitunud nagu mõistlikult tegutsev ettevõtja, siis on tal õigus hinda alandada. Pooltevahelise 2016 novembrikuu kokkuleppe eesmärgiks oli kostja poolsete maksete peatamine selleks, et võimaldada kostjal nende arvelt lepingu punktis 5.3. sätestatud mahaarvamisi teha. Kui pooled oleksid kokku leppinud, et mahaarvamisi saab teha üksnes 10 000 eurot ulatuses, nagu väidab hageja, oleks hageja seda kindlasti kostjale eelnevalt märkinud. Lepingus on jaotatud maksed viieks. Lepingu punkti 2.2 järgi on viimane lepingus nimetatud makse 130 000 eurot, mida tasutakse igakuiselt jaotatuna. Seega tuli lepingu grammatilise tõlgenduse kohaselt vähendada müügihinda lepingu punkti 2.2 viimase makse arvelt ehk punktis 2.2.5 toodud 130 000 euro suuruse müügihinna osa arvelt. Maakohtu otsus 08.09.2017 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena kostja lepingulise esindaja kulu 5265 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kohus rahuldas osaliselt kostja 22.08.2017 taotluse 15.08.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja määras lugeda lk 12 õigeks tekstiks: „Oluliseks müügitingimuseks oli see et peab olema bilansiline käibevarade ja kohustuste vahe minimaalselt 230 000 eurot, kui oleks tegelikult maha arvatud need nõuded mis olid juba lootusetud või ebatõenäolised, ei oleks see tingimus olnud täidetud. Vastasel juhul ei oleks saanud tehing toimuda.“ Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate tähtsust omavate asjaolude osas: - hageja müüs 26.01.2016 kostjale 100% temale kuulunud AS Timmon, registrikood 10044524, aktsiatest, s.t 4000 aktsiat nimiväärtusega 6,3 eurot, nimiväärtusega kokku 25 200 eurot, aktsiate müügihinnaga 660 000 eurot (edaspidi leping); - lepingu punkti 2.2.5. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 130 000 eurot osade kaupa igakuiste maksetena 10 000 eurot hageja pangakontole iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks alates 15.03.2016; - kostja tasus hagejale 530 000 eurot vastavalt lepingu punktides 2.2.1 kuni 2.2.4 sätestatule; - kostja tegi viimase osamakse 21.01.2017 summas 17 479,55 eurot ja jättis hagejale tasumata maksegraafiku järgi osamaksed 15.11.2016, 15.12.2016 ja 15.01.2017; - pooled on leppinud kokku lepingu punktis 5.3., mille järgi „pooled on kokku leppinud, et käesoleva lepingu lisades välja toodud laekumata arvetest 31.12.2015.a seisuga, tulevikus

laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõueteks ning selle summa võrra vähendatakse käesoleva lepingu punktis 2.2. välja toodud aktsiate müügihinda, arvestatuna viimasest lepingulisest maksest. Seda juhul, kui ostja on teinud kõik enesest oleneva ja mõistliku, et nimetatud nõuded laekuks.“ - lepingu lisa 5 kohaselt oli Timmon AS klientidelt laekumata arved seisuga 22.01.2016 kokku summas 120 368 eurot; - 19.01.2017 saatis kostja hagejale aktsiate müügilepingust tuleneva müügihinna ja lootusetute nõuete tasaarvestuse avalduse koos lisaga, millega keeldus müügihinna osa 32 520,45 eurot tasumisest. Lootusetute nõuete nimekirjas on AS Timmon nõuded kokku 19 võlgniku vastu. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud osaliselt hagejale tasumata AS Timmon aktsiate eest summas 32 520,45 eurot, milles puudub vaidlus. Pooled ei vaidle ka selle üle, et müügileping kehtib, lepingut ei ole tühistatud ega lepingust taganetud. Kostja on 19.01.2017 hagejale edastatud avaldusega keeldunud lepingujärgsetest maksetest ja tasaarvestanud AS Timmon klientidelt laekumata rahasummad hagejale lepingu p 2.2. veel tasumata osamaksetega, millega on võlgnetava ostuhinna ulatuses ostuhinda alandatud (I kd, tl 46). Eelistungil on kostja kohtule selgitanud, et kostja eesmärgiks oli nimetatud avaldusega toetuda lepingu p 5.3, millega välistada osaliselt hageja nõude sissenõutavus. Kohus leidis, et kostja eesmärgiks oli avaldada hagejale tahet, et tehinguga kindlaksmääratud asjaolude tõttu puudub õiguslike tagajärgede lõppemise tõttu hagejal kostja vastu nõue summas 32 520,45 eurot (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102 lg 3). Tegemist ei ole tasaarvestamise situatsiooniga VÕS § 197 tähenduses, sest kostjal puudub põhinõude tasaarvestamiseks hageja vastu nõue. Lepingu p 5.3. kohaselt on pooled leppinud kokku, et „[...] lepingu lisades välja toodud laekumata arvetest 31.12.2015.a. seisuga, tulevikus laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõuetest ning selle võrra vähendatakse käesoleva lepingu punktis 2.2 välja toodud aktsiate müügihinda [...].“ VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtuistungil üle kuulatud hageja ütluste kohaselt lisati lepingusse p 5.3. kostja ettepanekul juhuks, kui osadelt võlgnikelt raha ei laeku. Selleks lepiti kokku, et kostja ei pea nende summade võrra hagejale aktsiate eest tasuma. Kokkuleppele jõudmine nähtub ka hageja esitatud lepingu erinevatest tööversioonidest, millest esialgses lepingus ei olnud vastavat sätet, see-eest on järgnevates versioonides p 5.3 sõnastatud selliselt, et „[...] laekumata arvetest 31.12.2016.a. seisuga laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõueteks [...].“ Eelnimetatuga haakuvad tunnistajana üle kuulatud Ahti Saagpakki ütlused, mille järgi olukorras, kus aktsiate hinnas saavutati kokkulepe, lepiti kokku ka ostuhinna ositi tasumises, sest nii oli võimalik lepingu p 5.3. alusel jätta hagejale tasumata võlgnikelt laekumata jäävad summad. Kohus leidis, et lepingu p 5.3 tingimuse lepingusse lisamise vajadus oli juba ilmnenud lepingueelsetel läbirääkimistel, et vähendada hagejale tasumisele kuuluvat lõppsummat vastavalt sellele, kuidas jääb võlgnikelt kostjale raha laekumata. Seega ei oma asjas tähtsust, kas hageja ja kostja teadsid või pidid teadma, et lepingus lisas 5 nimetatud nõuded on 26.01.2016 lepingu sõlmimise ajal lootusetud ega hageja poolt viidatud poolte

lepingu sõlmimisel antud kinnitused, sest hinna alandamise õigus tuleneb lepingu punktist 5.3 ega ole seotud poolte kinnituste õigsusega. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, mille järgi võis kostja jätta tasumata üksnes 10 000 eurot, mis oli lepingu p 5.3. tähenduses „viimaseks lepinguliseks makseks,“ millest võis mahaarvamist teha. Kohus nõustus kostjaga selles, et lepingu p 5.3. viitab p-le 2.2., mille alajaotuse p 2.2.5. nimetab viimase osamaksena 130 000 eurot. Lepingu lisa 5 kohaselt olid klientide (ostjate) poolt summas 120 368 eurot AS-le Timmon tasumata, mis on ligilähedane lepingu p-s 2.2.5. nimetatud summale, mida tuli kostjal lepingu järgi osade kaupa hagejale tasuda. Seega moodustus p-s 5.3 nimetatud viimane osamakse ostjate laekumata nõuetest, mille kohta tunnistaja A. Saagpakk on ülekuulamisel selgitanud, et aasta jooksul sooviti vastavalt laekumistele saada selgust, kui palju tegelikult hagejale võlgnetakse. AS ütlustega riimuvad tunnistaja GE ütlused, mille järgi tegeles tunnistaja GE aasta jooksul pärast lepingut spetsiaalselt võlgnevuste sissenõudmisega, mis olid kajastatud lepingu lisas 5. Tunnistajate ütlusest nähtub, et lepingu p-del 2.2.5. ja 5.3 oli vahetu seos – maksed tuli hagejale teha igakuiselt alates 15.03.2016 10 000 euro suuruste osade kaupa, millest võis maha arvata ostjatelt laekumata jääva osa. Kohus leidis, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi samadel asjaoludel mõistma, et lepingu järgi tasumisele kuuluvatest summadest võis mahaarvamisi teha kogusummast, mis on lepingu p-s 2.2.5. kajastatud viimase osamaksena (RKTKo 3-2-1-102-14, p 18, RKTKo 3-2-1-112-15, p 15). Puudub vaidlus selles, et lepingu lisas 5 nimetatud klientidest – Feilenment OÜ, Party Maker OÜ, Accedo Grupp OÜ, Pizza Hunt OÜ, Punane Karussell OÜ, Kurator OÜ, Osaühing MaxBel, Rukki Kaubanduse OÜ, Dannu OÜ Rommi äri, Kuursaali OÜ, Malendo OÜ, Ringi Lounge OÜ, Rüütli Diner OÜ, Unibaltic OÜ, Taavi Ojala FIE, Rivera Consulting OÜ, Osaühing Klep, Triidud OÜ – on seniajani arvete eest tasumata kokku summas 32 520,45 eurot. Vaidlus on selles, kas kostja võib nimetatud osas jätta hagejale osamaksed tegemata. Hageja leiab esiteks, et nõue ostja vastu peaks olema lootusetu. Samuti sätestab lepingu p 5.3. mahaarvamiseks lisatingimuse: „[...] kui ostja on teinud kõik enesest oleneva ja mõistliku, et nimetatud nõuded laekuks.“ Hagiavalduses on viidatud Raamatupidamise Toimkonna juhendile RTJ3 Finantsinstrumendid p-dele 31 ja 32, mille järgi loetakse nõuet lootusetuks, kui ettevõttel puuduvad igasugused võimalused nõude kogumiseks. Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille järgi p 5.3. sätestab lootusetuna ja seega mahaarvatava laekumata arve mõiste, järgmiselt: „[...] lepingu lisades välja toodud laekumata arvetest 31.12.2015.a. seisuga, tulevikus laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõueteks [...].“ Seejuures on pooled leppinud kokku mitte „igasugustes võimalustes“ nõuete kogumiseks, vaid selles, et ostja (kostja) teeb „kõik enesest oleneva ja mõistliku,“ et klientidelt võlgnevused kätte saada. Kohtu järeldust ei väära hageja poolt kohtule esitatud AS Timmon 2016. majandusaasta aruanne, milles ei ole märgitud vaidlusaluses summas lootusetuid nõudeid. Kohus leidis, et lootusetuks saab sõlmitud lepingu järgi lugeda vaid neid nõudeid, mida ei ole saanud mõistlike pingutuste tulemusena võlgnikelt sisse nõuda. Kohtu järeldust kinnitab asjaolu, et hageja ei ole nõuete käsitlemisel lähtunud raamatupidamiseeskirjast nõuete lootusetuks tunnistamisel. Näiteks Kuursaal OÜ, kellel on võrreldes teiste võlgnikega arvestatav võlgnevus (summas 4693,69 eurot), suhtes oli 09.11.2015 tsiviilasjas nr 2-15-13797 välja kuulutatud pankrot, seega enne lepingu sõlmimist, kuid lepingu lisas 5 oli 26.01.2016 endiselt Kuursaal OÜ vastu kajastus reaalse nõudena. Kostjal puudus igasugune võimalus nõude esitamiseks alates 26.01.2016, sest nõue oli muutunud võlgniku pankroti tõttu lootusetuks. Tunnistaja GE ütluste järgi teavitas ta

nimetatud asjaolust AS Timmon omanikku hagejat, sest lootusetuks nõudeks sai tunnistada üksnes juhtkonna nõusolekul, mida hageja ei teinud. Hageja on leidnud, et nõuet võis lepingu p 5.3. tähenduses lugeda lootusetuks, kui ettevõttel puuduvad vaatamata mõistlikele pingutustele võimalused nõude sissenõudmiseks. Hageja on leidnud, et aktsiate müügilepingu punkti 5.3. täitmiseks ei pidanud kostja pöörduma lepingu lisas 5 nimetatud ostjate vastu kohtusse. Hageja poolt 20.04.2017 kohtule esitatud menetlusdokumendist nähtub, et pooled leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et kostja toimib analoogselt AS-ga Timmon, s.t saadab kirjalikke meeldetuletuskirju, teeb koostööd inkassofirmadega, müüb nõuded jne. Kohtusse pöördumine on hageja hinnangul abinõu, kui kohtuvälised jõupingutused nõuete rahuldamiseks positiivset tulemust ei anna. Kostja väidab tunnistaja GE ütlustele ja võlgnikele edastatud e-kirjade alusel, et kostja on teinud enesest oleneva ja mõistlikult võimaliku, et nõuded saaksid enne viimast osamakset rahuldatud. VÕS § 7 lg 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja on eelistungil õigeks võtnud, et kostja töötaja GE on tegelenud nõuete sissenõudmiseks võlgnikele helistamisega ja e-kirjade saatmisega, kelle töö tulemusena õnnestus nõuda sisse 73% nõuete kogusummast, s.o 120 368,00 eurot. Nimetatud töötaja võttis pidevalt võlgnikega ühendust eesmärgiga saavutada nõuete rahuldamine maksimaalses võimalikus ulatuses ning leppis kokku maksegraafikud. Tunnistajana üle kuulatud raamatupidaja GE, kes töötas enne ja pärast lepingu sõlmimist kuni 2017 jaanuarini AS-s Timmon, on andnud ütluseid, mille järgi tuli tal võlgnikega tegeleda alates 2013 tööle asumisest kuni ka pärast omanike vahetust kuni 2017. Alates 2013. aastast ei ole tunnistaja ütluste kohaselt võlgnikele kauba müüki lõpetatud, samuti ei loovutatud nõudeid inkassole ja kohtusse pöörduti ainult ühel juhul OÜ Verk vastu – seega olid toimingud võlgade kättesaamiseks samaväärsed. Seejuures tuleb võtta arvesse, et hageja kontrolli all valminud AS Timmon 2015. aasta majandusaasta aruande kohaselt käsitleti lootusetuna 7994 euro osas nõudeid, samas ei ole hageja ise pöördunud pikaaegsete võlgnike vastu kohtusse (nt Klep OÜ, Patymaker OÜ, Feilenment jne). Tunnistaja ütluseid kinnitab tõik, et mitmed nõuded olid vanemad kui 1 aasta, s.o aastatest 2013 ja 2014, nt Paymaker OÜ ja Pizza Hunt OÜ (I kd, tl 47-52). Hageja on istungil põhjendanud olukorda selliselt, et Pärnus tegutsevad paljud ettevõtjad hooajaliselt, mis tähendab, et parematel aegadel on klientidel võimalik kaupa edukamalt müüa ja seetõttu ei saanud katkestada kauba müüki. Kohus leidis, et mõistlikult ei saa ka kostjalt, kes tegutses ettevõtjana samas valdkonnas edasi, eeldada, et ta keelduks ostjatele kauba müümisest. Hageja esile toodud meetodid võlgade kättesaamiseks on küsitava väärtusega, et pidada neid samas valdkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks mõistlikuks (vt otsuse p-s 1.4. nimekirja). Näiteks sooduskampaaniate tegemine võlgnikele või tasuta külmikute, fritüüride jms pakkumine olukorras, kus võlgnik ei tule niigi oma kohustuste täitmisega toime. Ebamõistlik oleks eelistada võlgu olevaid kliente nendele kauba ostjatele, kes täidavad oma kohustusi eeskujulikult. Tunnistaja GE teada ei ole võlgade vähendamiseks kunagi võlgnikele tasuta tehnikat antud ega soodustusi tehtud, ehk siis tegevus nii nagu seda hageja praegu näeb, kuidas kostja peaks käituma, ei ole olnud hagejale omane, kes on juba varem pikka aega samas valdkonnas tegutsenud. Kohus leidis, et kostja on teinud kõik enesest oleneva, sest palkas AS Timmon varem klientidega töötanud GE, kes on 2016. aasta jooksul saatnud

klientidele meeldetuletuskirju ja saldoteatise, mille tulemusena on ka enamus nõuded sisse nõutud. Mõistlikult tegutsedes on kostja selgitanud välja võlgnike maksevõime, mille kohta on kohtule esitatud Julianus Inkasso OÜ analüüs, millest nähtub, et näiteks Patymaker OÜ olemasolu kohta ei ole äriregistris andmeid, Feilement OÜ, Kurator OÜ ootab äriregistrist kustutamine, samuti on palju maksejõuetuid äriühinguid, millel tegevus puudub. Inkassofirma andmetel on perspektiivi vaid mõnel äriühingul, nt Punane Karussell OÜ, mille kohta aga on pooled kohtuistungil teavitanud, et nimetatud äriühingu asemel tegutseb kauba müümisega samas kohas juba teine äriühing. Sisuliselt on nende 19 võlgniku puhul tegemist nõuetega, mille perspektiiv on väga ebakindel. Kohus nõustus kostjaga selles, et nimetatud ettevõtjate suhtes hagi esitamine kohtusse ei ole vaidlustega kaasnevaid kohtukulusid arvestades mõistlik. Kohus leidis, et kostja ei ole lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud, sest lepingu punkti 5.3 alusel oli kostjal õigus alandada aktsiate müügihinda 32 520,45 euro võrra, mistõttu ei saa hageja VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda raha maksmise kohustuse täitmist. Kostja 22.08.2017 taotlust 15.08.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks pidas kohus põhjendatuks osaliselt, s.o lk 12 taotluses märgitud osas. Kohus nõustus kostjaga, et märgitud osas on jäänud protokoll lünklikuks, mistõttu tuleb protokolli täiendada. Sõnastuse muutmise osas jättis kohus esitatud taotluse rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg-le 2 tuginedes hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. 17.08.2017 esitas kostja menetluskulude nimekirja ja menetluskulude hüvitamise taotluse kokku summas 8145 eurot (ei sisalda käibemaksu). Kostja lepinguline esindaja on 15.08.2017 ja 17.08.2017 menetluskulude nimekirjas märkinud õigusabile kulunud ajaks kokku 62h ja 30min, so kokku 8125 eurot (II kd, tl 69-70, 87). Töötunni maksumus on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite, milles palus lugeda mittevajalikuks ja põhjendamatuks järgmised kostja kulud: 1) kostja õigusabikulu 15.05.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks 3,5 tundi summas 455 eurot, sest kostja esindaja varasemad toimingud peaksid seda hõlmama, s.t kostja esindaja teadis/pidi teadma, millise sisuga menetlusdokumendid ja tõendid on kohtule varem esitanud tema ise ja hageja; 2) kostja õigusabikulu 15.05.2017 kokku 4,5 tunnist summas 585 eurot 2,4 tundi, sest 15.05.2017 eelistung kestis 2 tundi 10 minutit ja sisuliselt on see osa kostja esindaja tööst hõlmatud tööga 14 tundi/1820 eurot 30.05-05.06 „Kostja täiendavate seisukohtade koostamine, tõendite kogumine, komplekteerimine ja edastamine“; 3) kostja esindaja töö 30.05-05.06.2017 14 tundi hinnaga 1820 eurot ei ole täies mahus põhjendatud, sest kostja raamatupidamisdokumendid koondati kohtule esitamiseks kostja raamatupidamises, mitte kostja esindaja büroos ja kostja seisukohtade koostamiseks, milles on välja toodud asja lahendamisel sisulist tähtsust omavad asjaolud ja kostja põhjendused, seetõttu ei ole põhjendatud mitte rohkem kui 3 tundi/390 eurot; 4) kostja õigusabikulu 14.08.2017 8 tundi/1040 eurot ei ole täies mahus põhjendatud, sest kostja esindaja kordab kohtukõne kirjalikes seisukohtades seda, mida varasemates menetlusdokumentides on esitanud, seetõttu ei ole põhjendatud mitte rohkem kui 3 tundi/390 eurot. Kohus nõustus hagejaga selles, et 15.05.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks 3,5 tundi, õigusabikulu 15.05.2017 kohtuistungil osalemisel ja eelistungil läbiräägitu arutamine kokku

4,5 tundi ja kostja esindaja töö 30.05-05.06 14 tundi on ülepaisutatud menetluskulu. Kohus vähendas nimetatud ajakulu poole võrra ja luges eelnimetatud toimingute mõistlikuks kuluks kokku 11 tundi, mis on kohtu hinnangul piisav kulu istungiks ettevalmistamiseks ja kohtule tõendite esitamiseks. Seega tuleb hagejalt väljamõistetavat menetluskulu vähendada 2860 euro võrra (11h*130€). Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja loetletud toimingud põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja taotlused ja seisukohad on olnud sisukad, menetluse kestel ei esitatud põhjendamatuid taotlusi, mistõttu on kohtu hinnangul lepingulise esindaja kulu olnud 51h ja 30min ulatuses põhjendatud. Töötunni maksumus 130 eurot (lisandub käibemaks) vastab keskmisele tunnihinnale.. Kohus leidis, et lepingulise esindaja kulud peavad hõlmama ka esindamisega seotud kulusid, sh transpordikulu, seega kohus ei mõista hagejalt välja transpordikulud summas 20 eurot. Kohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse summas 5265 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel ja kostja taotlusel märkis kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasine menetluse käik 11.09.2017 esitas kostja maakohtule taotluse kohtuotsuses vigade parandamiseks. Taotluse kohaselt on kostja arvates otsusesse sattunud arvutusviga, mille tulemusel on kostja kasuks välja mõistetud menetluskulusid vähendatud 1430 euro võrra liiga palju ning kostja kasuks tegelikult väljamõistetavate menetluskulude summa on 6695 eurot. 26.09.2017 määrusega parandas Pärnu Maakohus arvutusvea tsiviilasja nr 2-17-4265 08.09.2017 kohtuotsuses, lugedes õigeks hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaks menetluskulude suuruseks 6695 eurot ning määras lugeda menetluskulude jaotuse all õigeks kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 järgmises sõnastuses: Välja mõista hagejalt XX-lt kostja Roverto OÜ kasuks menetluskulud kokku summas 6695 € (kuus tuhat kuussada üheksakümmend viis eurot), s.o kostja lepingulise esindaja kulu. 09.10.2017 esitas hageja Pärnu Maakohtu 26.09.2017 määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja jätta kostja menetluskulud maakohtu menetluses tema enda kanda. Juhul kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, palus hageja tühistada maakohtu määruse ja lugeda kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks maakohtu menetluses taotletud summast 3120 euro võrra väiksem summa, s.t 5025 eurot. 01.11.2017 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 26.09.2017 määruse ja tegi uue määruse, millega jättis rahuldamata kostja 11.09.2017 taotluse Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuses vigade parandamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus selle tegemise päeval, s.o 01.11.2017. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on otsuse põhjendavas osas arvutusvea tegemise puhul tegemist sellise veaga, mida ei saa TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Ringkonnakohus selgitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-86-10 p-le 18 tuginedes, et poolel, kelle kahjuks viga tehti, on võimalik esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebus. Samuti selgitas ringkonnakohus, et maakohus on kostja taotluse rahuldamisega loonud eksliku mulje, et kostjal ei ole oma õiguste kaitseks vaja rohkem samme astuda ja et selline maakohtu eksitav käitumine võib olla apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise alus.

15.11.2017 esitas kostja koos apellatsioonkaebusega Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuse peale ka taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. 28.11.2017 määrusega rahuldas ringkonnakohus kostja taotluse, ennistas kostja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ja luges kostja 15.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuse esitatuks tähtaegselt. Hageja apellatsioonkaebus 04.10.2017 Pärnu Maakohtule esitatud ja 10.10.2017 ringkonnakohtule edastatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuse ja hagi rahuldada. Juhul, kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, palub hageja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse punkti 2 ja lugeda kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks maakohtu menetluses taotletud summast 3120 euro võrra väiksem summa, s.t 5025 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus põhjendas otsust sellega, et lepingu punktis 5.3. on äramuutev tingimus (TsÜS § 102 lg 3), s.t aktsiate kogu müügihinna tasumine sõltub AS Timmon poolt ostjatele esitatud arvete tasumisest, mille kohta ei ole teada, kas need arved tasutakse või mitte. Maakohtu menetluses selle sätte alusel asja lahendamise võimalust ei arutatud, kumbki pool sellele sättele ei viidanud. Maakohus on TsÜS § 102 lg-t 3 ebaõigesti kohaldanud ja menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Hageja leiab, et TsÜS § 104 lg 2 alusel äramuutva tingimusega tehingut TsÜS § 102 lg 3 alusel tehtud ei ole. Kostja soovis aktsiate müügilepinguga saavutada tulemuse, et müüb kaupa samadele ostjatele, kellele oli müünud AS Timmon ja säilitada head suhted nende ostjatega, s.h AS Timmon võlgnikega. Sellise käitumisega aitas kostja äramuutva tingimuse saabumisele kaasa hea usu põhimõtte vastaselt. Samuti ei esitanud kostja andmeid käenduste kohta inkassofirmale, mis hinnangut võlgade sissenõutavuse kohta oleks muutnud oluliselt positiivsemaks. TsÜS § 102 lg 3 õigeks kohaldamiseks oleks maakohus pidanud kohaldama ka TsÜS § 104 lg 2, kuid ei teinud seda. TsÜS § 102 lg 3 kohaldamine, s.t äramuutev tingimus kas lugeda saabunuks või mitte, sõltub sellest, kas tehingu pool selle saabumist takistas (TsÜS § 104 lg 1) või selle saabumisele kaasa aitas (TsÜS § 104 lg 2). Tuginedes TsÜS § 104 lg-tele 1 ja 2 ning Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-111-08 p-s 24 selgitatule märgib hageja, et TsÜS § 104 lg 1 kohalduks antud asjas ainult hageja suhtes, kuid selle kohaldamiseks alus puudub, sest hageja ei saanud lepingu punkti 5.3. täitmist kuidagi mõjutada ega mõjutanud. TsÜS § 104 lg 2 kohaldub antud asjas ainult kostja suhtes ja selle sätte kohaldamiseks on alus olemas, sest arvete laekumist hea usu põhimõtte vastaselt kostja takistas ja arvete laekumata jäämine/mittelaekumine oli ostjale kasulik. Tuginedes Riigikohtu seisukohale, hea usu põhimõtte vastane on pahatahtlik käitumine, seisneb kostja pahatahtlik käitumine selles, et 1) kostja pöördus inkassofirma poole alles aasta peale lepingu sõlmimist, st 2017 jaanuaris, kuid piirdus arvamuse küsimisega laekumata arvetest tulenevate nõuete sissenõutavuse kohta, mitte ei andnud neid sissenõudmiseks, 2) kostja ei pöördunud nõuete sissenõudmiseks inkassofirma poole siis, kui oli selge/pidi olema selge, et arved ei laeku, s.t hiljemalt 2016 aprillis-mais. Isegi juhul, kui nõustuda maakohtuga selles, et kostja käitumist laekumata arvete sissenõudmisel peab hindama lähtudes raamatupidamist reguleerivatest normidest, ei ole tõendatud, et kostja oleks saatnud võlgnikele 2016 detsembris saldoteatised. Ei saa välistada, et sellisel juhul oleks arved enne 15.03.2017 laekunud. Enne 15.03.2017 ei olnud alust aktsiate müügihinna alandamiseks lepingu punkti 5.3. alusel. Hageja leiab, et juhul, kui ringkonnakohus peab maakohtu poolt TsÜS § 102 lg 3 kohaldamist õigeks, tuleks hagi rahuldada TsÜS § 104 lg 2 alusel järgmistel põhjendustel: 1) vastavalt aktsiate müügilepingu punktile 5.3. on äramuutev tingimus AS Timmon arvete tasumata

jätmine ostjate poolt seisuga 31.12.2016 (26.01.2016 aktsiate müügilepingu lisa 1 arvete nimekiri), mis loetakse lootusetuteks nõueteks juhul, kui kostja on teinud kõik enesest oleneva ja mõistliku, et nimetatud nõuded laekuks; 2) aktsiate müügihinna tasumist äramuutev tingimus on AS Timmon tasumata arvete summa; 3) kostja ei teinud kõike enesest olenevat ega mõistlikku arvete laekumiseks, sest kaks e-kirja (2016 aprillis ja oktoobris) ega väidetavad telefonikõned võlgnikele ei saa selliste jõupingutustena käsitleda, milles pooled lepingu punkti 5.3. sõnastuses kokku leppisid, milles väljendus poolte tegelik tahe; 4) kostja pöördus inkassofirma poole 15.01.2017 ja ka siis, s.t ligikaudu aasta pärast aktsiate müügilepingu sõlmimist pidas inkassofirma reaalseteks nõueteks ca 19 000 eurot laekumata arvetest; 5) kostja aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa sellele, et ostjad AS Timmon arveid hiljemalt 31.12.2016 ei tasu. Poolte ühise tegeliku tahte osas aktsiate müügihinna osas on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 3. Tuginedes AS Timmon 2015 majandustulemustele ja varasemate aastate majandustulemustele ei olnud poolte tegelik tahe ja seda ei lepitud kokku ka aktsiate müügilepingus, et 130 000 eurot aktsiate müügihinnast jääb sõltuma AS Timmon arvete tasumisest ostjate poolt (aktsiate müügilepingu lisa 5). AS-l Timmon oli 2015 bilansi järgi ebatõenäoliselt laekuvaid arveid summas 7994 eurot. Kostja soovis maksta hagejale 26,19 kordset hinda võrreldes AS Timmon aktsiate nimiväärtusega just seetõttu, et teadis/pidi teadma, et tasumata arved tasutakse ja võimalike lootusetute nõuete piirmäär on 10 000 eurot. 15.08.2017 kohtuistungi protokolli kohaselt hageja vande all antud seletus, et hageja soovis aktsiaid müüa algselt hinnaga 710 000 eurot ja kostja oli nõus aktsiaid ostma algselt hinnaga 610 000 eurot, kuid kokku lepiti hinnas 660 000 eurot, ja kostja tunnistaja Ahti Saagpakk ütlused (lk 11 neljas lõik) tõendavad, et kokkulepet aktsiate müügihinnast osa summas 130 000 eurot sõltuvusse seadmise kohta AS Timmon arvete tasumisest pooled ei sõlminud ja sellekohase poolte ühise tegeliku tahte kohta tõendid puuduvad. Enne lepingu sõlmimist oli kostjal piisavalt aega tutvuda AS Timmon tasumata arvete nimekirjaga, ostjad ja nende maksekäitumine oli/pidi olema kostjale teada, sest kostja tegutseb AS-ga Timmon samas valdkonnas, s.t toidukaupade hulgimüügiga. Kostja ei avaldanud lepingu sõlmimisel ega kuni 17.11.2016, et ta soovib jätta osa aktsiate müügihinnast hagejale tasumata. Tunnistaja Ahti Saagpakk ütlused (protokoll lk 10 seitsmes lõik) tõendavad, et lepingu punktis 5.3. viimase lausega kostja endale võetud kohustust teha kõik temast olenev ja mõistlik, et arved laekuksid, arvestada ega täita ei soovi. Samuti on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 442 lg 8). Maakohus ei ole arvestanud ega põhjendanud, miks ei ole kohus arvestanud alljärgnevaid tõendeid, mis on asja lahendamisel olulised, s.h TsÜS § 102 lg 3 ja VÕS § 29 lg 3 õigeks kohaldamiseks. Hageja vande all antud seletust ja kostja tunnistaja Ahti Saagpakk ütlusi 15.08.2017 kohtuistungil, mille kohaselt aktsiate müügihinda on võimalik vähendada maksimaalselt summas 10 000 eurot juhul, kui kostja on teinud kõik endast oleneva ja mõistliku, et AS-le Timmon tasumata arved laekuksid; et aktsiate müügilepingu sõlmimisel ei omanud kostja jaoks mingit tähtsust, millises summas aktsiate müügilepingu lisa 1 , s.t AS-le Timmon tasumata arvete nimekirjas on võimalikke lootusetuid nõudeid; aktsiate müügihind 660 000 eurot kujunes sellest, et hageja soovis müüa aktsiaid algselt hinnaga 710 000 eurot ja kostja soovis aktsiaid osta algselt hinnaga 610 000 eurot, s.t pooled ei ole kokku leppinud lootusetute nõuete piirmääras 130 000 eurot ega üheski muus 10 000 eurost suuremas summas, mille võrra aktsiate müügihinda on võimalik vähendada. Aktsiate müügihinna vähendamise piirmäär 10 000 eurot tuleneb AS Timmon majandustulemustest, AS Timmon majandusaasta aruannetest. Julianus Inkasso analüüs AS Timmon nõuete sissenõutavuse kohta (I kd tl 168-197) ja samad tõendid selle kohta, et esimest korda pöördus kostja

inkassofirma poole seoses AS-le Timmon laekumata arvetega alles 2017 jaanuaris, s.t aasta pärast aktsiate müügilepingu sõlmimist. Kostja on saatnud AS Timmon võlglastele 2016. aasta jooksul 2 e-kirja, aprillis ja oktoobris (I kd tl 198-214). Kohtuistungi protokolli parandamiseks alust ei ole. Maakohus jättis arvestamata hageja 25.08.2017 seisukoha ja rahuldas kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks vastuolus TsMS § 53 lg-ga 2, sest kostja sai protokolli kätte 17.08.2017 ja esitas taotluse 22.08.2017, s.t pärast kolme tööpäeva möödumist arvates protokolli allakirjutamisest. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas, märkides, et hageja esitas 24.08.2017 vastuväited kostja menetluskuludele ja palub vähendada kostja vajalikke ja põhjendatud õigusabikulusid summas 3120 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud hageja kanda ning määrata vastavalt kostja esitatavatele menetluskulude nimekirjadele kindlaks kostjale hüvitatavad menetluskulud ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja apellatsioonkaebus 15.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5265 eurot ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 6695 eurot. Kostja leiab, et arvestades Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuse põhjendavas osas märgitud kostja lepingulise esindaja põhjendatud ning vajalike õigusabi toimingute ajakulu (51,5h) ning lepingulise esindaja tunnitasu (130h), on ilmne, et maakohtu otsuse resolutsioonis on arvutusviga, mis tuleb parandada ning märkida hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude suurusena 5265 euro asemel 6695 eurot. Kohus tegi ilmselge arvutusvea, kui märkis, et „seega tuleb hagejalt väljamõistetavat menetluskulu vähendada 2860 euro võrra (11h*130€)“, kuna 11x130 võrdub tegelikkuses 1430 euroga. Eelnimetatud arvutusvea tõttu vähendas kohus kostja lepingulise esindaja menetluskulusid 1430 euro asemel 2860 eurot, mille tulemusena määrati otsuse resolutsioonis hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaliseks suuruseks 5265 eurot, kuigi oleks pidanud olema 6695 eurot (8125-1430=51,5 x 130=6695). TsMS § 436 lõike 1 järgi peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Riigikohus on selgitanud, et kui otsuse resolutsioon ei vasta otsuse põhjendavale osale, on rikutud TsMS §-st 442 tulenevaid nõudeid (3-2-1-9-10, punkt 9). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline (3-21-18-07, punkt 12). Maakohus tuvastas kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike õigusabi toimingute ajana 51,5 tundi ja töötasu tunnihinnana 130 eurot. Korrutades kohtu poolt põhjendatud ja vajalikud õigusabi teenusele kulunud töötunnid tunnihinnaga, on tulemuseks 6695 eurot (51,5 x 130 = 6695). Maakohus arvutas ning märkis ekslikult resolutsiooni hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude summana 5265 eurot, kuigi oleks pidanud märkima 6695 eurot. Kohtuotsuse resolutsioonis selliselt märgitud menetluskulude summa ei vasta kohtu

põhjendavas osas märgitud kohtu hinnanguga kostja esindaja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summa kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus vastuoluline ning rikub TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 5. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsus tühistada osas, millega kohus jättis hagejalt kostja kasuks osaliselt menetluskulud välja mõistmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku summas 6695 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused hagi rahuldamata jätmise osas kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt hageja apellatsioonkaebuses väidetust tõendite ebaõiget hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus TsÜS § 102 lg-t 3 ebaõigesti kohaldanud, põhjendades otsust sellega, et lepingu p-s 5.3 on äramuutev tingimus (TsÜS § 102 lg 3), st aktsiate kogu müügihinna tasumine sõltub AS Timmon poolt ostjatele esitatud arvete tasumisest, mille kohta ei ole teada, kas need arved tasutakse või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti leidnud, et lepingu punkti 5.3 lepingusse lisamise vajadus oli juba ilmnenud lepingueelsetel läbirääkimistel, et vähendada hagejale tasumisele kuuluvat lõppsummat vastavalt sellele, kuidas jääb võlgnikelt kostjale raha laekumata. Alusetu on ka apellatsioonkaebuses osundatu maakohtu otsuse üllatuslikkusest, mis seisneb kaebusest nähtuvalt selles, et maakohtu menetluses ei arutatud TsÜS § 102 lg 3 alusel asja lahendamise võimalust ja kumbki pool sellele sättele ei tuginenud. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Riigikohus on selgitanud, et kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Asja materjalide põhjal ei ole võimalik järeldada, et maakohus oleks käesoleval juhul eelnimetatud menetlusõiguse norme rikkunud. Pärnu Maakohtu 15.05.2017 eelistungi protokollist (kd I tl 116-121) nähtuvalt on maakohus menetlusosalistele selgitanud, et kostja poolt hagejale 19.01.2017 edastatud tahteavaldust (kd I tl 46) võib tõlgendada nii tasaarvestamise avaldusena, hinna alandamisena kui ka lepingu punktis 5.3 nimetatud tulevikku suunatud tingimuse kohaldamisena, selgitades seejuures, et kohus kohaldab õigust, kuid pooltel on võimalus esitada seisukohti, kuidas kohus peaks nimetatud tahteavaldust tõlgendama. Hageja on ise vastaval eelistungil selgitanud, et tema on saanud lepingu punktist 5.3 aru nii, et laekumata summad on võimalik maha võtta talle makstavast summast sel juhul, kui on enda poolt tehtud kõik mis võimalik, et need laekumata summad klientidelt laekuksid. Ka kostja on eelistungil esitanud eelnimetatud lepingu punkti tõlgendamise osas enda nägemuse. Eeltoodust tulenevalt puudub alus väita, et maakohus oleks TsÜS § 102 lg 3

kohaldamise osas teinud üllatusliku otsuse. Lisaks eeltoodule on hageja seisukoht, et äramuutva tingimusega tehingut TsÜS § 102 lg 3 alusel tehtud ei ole, ka vastuoluline, kuivõrd hageja on ise kaebuses kostja käitumisele osundades leidnud, et kostja aitas äramuutva tingimuse saabumisele kaasa hea usu põhimõtte vastaselt. Põhjendamatud on ka hageja etteheited, mille kohaselt oleks maakohus pidanud TsÜS § 102 lg 3 õigeks kohaldamiseks kohaldama ka TsÜS § 104 lg-t 2, mida kohus aga ei teinud. Hageja hinnanguga, et viimatinimetatud sätte kohaldamiseks on alus olemas, sest kostja takistas hea usu põhimõtte vastaselt arvete laekumist ja arvete laekumata jäämine oli kostjale kasulik, ei saa nõustuda. Olukorras, kus maakohus on otsuses käsitletud tõendite kogumis hindamise tulemusena õigesti leidnud, et kostja on teinud kõik endast oleneva, et klientidelt võlgnevused kätte saada, puudub alus väita, et kostja on arvete laekumist hea usu põhimõtte vastaselt takistanud. Nõustuda ei saa ka hageja etteheitega, mille kohaselt on maakohus aktsiate müügihinna osas poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 3. Lepingu punkti 5.3 järgi „pooled on kokku leppinud, et käesoleva lepingu lisades välja toodud laekumata arvetest 31.12.2015.a seisuga, tulevikus laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõueteks ning selle summa võrra vähendatakse käesoleva lepingu punktis 2.2. välja toodud aktsiate müügihinda, arvestatuna viimasest lepingulisest maksest. Seda juhul, kui ostja on teinud kõik enesest oleneva ja mõistliku, et nimetatud nõuded laekuks.“ Lepingu punkti 2.2.5. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 130 000 eurot osade kaupa igakuiste maksetena 10000 eurot hageja pangakontole iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks alates 15.03.2016. Nõustuda ei saa hageja käsitlusega, mille kohaselt oli viimaseks lepinguliseks makseks lepingu p-i 5.3 tähenduses, millest võis mahaarvamisi teha ja mille kostja võis tasumata jätta, lepingu p-s 2.2.5 nimetatud 10 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul saab lepingu p-s 2.2.5 nimetatud 10 000 eurot lepingu punktide 2.2.5 ja 2.2. sõnastusest tulenevalt mõista kui lepingu p-s 2.2.5 nimetatud kogusumma 130 000 euro täitmist puudutava summana. Kolleegium jagab selles osas maakohtu seisukohta lepingu punkti 5.3 tõlgendamisel, mille kohaselt pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik sarnastel asjaoludel mõistma, et lepingu punkti 5.3 tähenduses viimaseks lepinguliseks makseks, millest võis mahaarvamisi teha, on lepingu punktis 2.2.5 aktsiate müügihinna viimase osamaksena kajastatud kogusumma 130 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda apellatsioonkaebuse väited ega asjas esitatud tõendid asuda seisukohale, et kostjal ei olnud lepingu punkti 5.3 alusel õigus alandada aktsiate müügihinda 32 520,45 euro võrra, mistõttu ei saa kostjat pidada lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunuks. Kuivõrd kolleegium järgib selles osas täielikult maakohtu põhjendusi, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive korrata. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsust ka osas, millega kohus osaliselt rahuldas kostja taotluse 15.08.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Protokolli paranduste osas maakohtu seisukoht ei ole vaidlustatav. Lisaks eeltoodule ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et kohus on protokolli parandamise taotluse rahuldanud vastuolus TsMS § 53 lg-ga 2, sest kostja esitas protokolli parandamise taotluse 22.08.2017, s.t pärast kolme tööpäeva möödumist protokolli allkirjastamisest. TsMS § 53 lg 2 esimene lause sätestab, et menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Asja materjalidest nähtuvalt allkirjastati 15.08.2017 kohtuistungi protokoll 17.08.2017. TsMS § 62

lg 1 sätestab, et menetlustähtaegade arvutamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg-st 1 tulenevalt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuivõrd 15.08.2017 kohtuistungi protokoll allkirjastati 17.08.2017, hakkas TsMS § 53 lg 2 kohane tähtaeg protokolli parandamise taotluse esitamiseks kulgema järgmisel tööpäeval, milleks oli reede, 18.07.2017 ning tähtpäev saabus 22.08.2017, s.o kolmandal tööpäeval protokolli allkirjastamisest. Kuivõrd kostja esitas asja materjalidest nähtuvalt taotluse 15.08.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks 22.08.2017, on taotlus seega esitatud tähtaegselt ning hageja kaebuse väited ei anna selles osas alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus jättis eeltoodud põhjendustel hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, võtab kolleegium järgnevalt seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud hageja taotluse osas tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse punkti 2 osas, lugedes kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks 5025 eurot. Kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas viitab hageja enda 24.08.2017 vastuväidetele kostja menetluskuludele, paludes vähendada kostja õigusabikulusid maakohtu menetluses taotletuga võrreldes 3120 euro võrra. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse vastavale taotlusele peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks selgitada, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Hageja poolt maakohtu menetluses 24.08.2017 esitatud vastuväidete alusel kostja menetluskuludele on maakohus vaidlustatud otsuses kostja lepingulise esindaja ajakulu 15.05.2017 ja 30.05-05.06.2017 toimingute osas juba poole võrra, s.o 11 tunni ulatuses vähendanud. Muid kostja lepingulise esindaja kulusid on maakohus pidanud põhjendatuks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud maakohtu rikkumistele sellekohaste otsustuste tegemisel või hageja vastuväidete arvestamisel. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel on maakohus õigesti pidanud põhjendatud ja vajalikeks kostja õigusabikulusid maakohtu menetluses kokku 51 tunni ja 30 minuti ulatuses. Ülaltoodu alusel ei anna üksi hageja apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Seevastu kostja apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel tuleb vaidlustatud maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul osaliselt, s.o kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas tühistada. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et maakohtu otsus ei vasta kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu praktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-06 p 19 , Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-07 p 12). Praegusel kujul on maakohtu otsus vastuoluline, kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioonis hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kostja menetluskulude rahaline suurus ei vasta otsuse põhjendustest nähtuva kohtu seisukohale kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku kulu kohta. Nimelt on maakohus otsuse põhjendavas osas kostja menetluskulude hindamise tulemusel asunud seisukohale, et kostja lepingulise esindaja kulu on olnud põhjendatud 51 tunni ja 30 minuti ulatuses. Arvestades kostja lepingulise esindaja töötunni

hinda 130 eurot, pidanuks maakohus hagejalt kostja kasuks välja mõistma menetluskulud summas 6695 eurot (51h 30min x 130). Kostja lepingulise esindaja kulude vähendamisel tehtud arvutusveast tulenevalt on maakohus aga mõistnud hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja kulud summas 5265 eurot. Maakohus vähendas hageja 24.08.2017 vastuväidete alusel kostja lepingulise esindaja kulusid kokku 11 tunni ulatuses, ent leidis ekslikult, et seega tuleb hagejalt väljamõistetavat menetluskulu vähendada 2860 euro võrra (11h x 130). Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et nimetatud arvutusvea tõttu on maakohus vähendanud kostja lepingulise esindaja menetluskulusid 1430 euro asemel 2860 euro võrra. Kuivõrd ringkonnakohus on hageja apellatsioonkaebuse väidete käsitlemisel toodud põhjendustel pidanud maakohtu otsust kostja lepingulise esindaja ajakulu osas põhjendatuks, tuleb maakohtu otsus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas seega tühistada ja mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja lepingulise esindaja kulud summas 1430 eurot, s.o kokku summas 6695 eurot. Kostja apellatsioonkaebus kuulub seega täies ulatuses rahuldamisele. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele kõik veel lahendamata taotlused. Apellatsioonimenetluses on lahendamata kostja 01.03.2018 taotlus ringkonnakohtu 21.02.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluses palub kostja eemaldada protokolli teise lehekülje üheksandast lõigust hageja esindaja S.Västra lause „Mais 2017.a selgus, et sissenõutavaks 45,7 protsenti nõuetest“. Kostja märgib, et hageja esindaja ei saanud seda väita, kuna alus selleks puudub ning tegelikult väitis hageja esindaja tsiviilasja toimiku leheküljele 168 tuginedes, et sissenõutavad oleksid võinud tema hinnangul olla 30% nõuetest. Praegusel kujul ei kajasta protokoll tõepäraselt hageja esindaja väiteid. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et menetlusosalise iga mõtte ebaõnnestunud sõnastus ei vaja protokolli parandamise korras muutmist, arvestades seejuures ka seda, et menetlusosaliste õiguslikud seisukohad on kohtule esitatud menetlusdokumentides juba eelnevalt kajastatud ning sisaldavad asja lahendamise seisukohalt olulisi andmeid. Menetluskulud Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ning jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, peab kolleegium põhjendatuks jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohtule 21.02.2018 esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja määrata ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulu summas 2957,50 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud õigusabikuludest ja kostja lepinguline esindaja on osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 22 tunni ja 45 minuti ulatuses tunnitasuga 130 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi seisneb järgmistes toimingutes: 30.1001.11 hageja apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs, kaebusele vastuse koostamine, kooskõlastamine kostjaga ja kohtule esitamine – 18,5h; 30.11 suhtlus kohtuga istungiaja osas – 0,25 h; 20.02 kohtuistungiks ettevalmistamine – 3h; kohtuistungist osavõtt – 1h. Kostja kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on seostud antud kohtumenetlusega.

Hageja esitas kostja menetluskuludele 23.02.2018 vastuväited, mille kohaselt palub hageja lugeda kostja vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks apellatsioonimenetluses maksimaalselt 11 tundi, s.o maksimaalselt 10 tundi kaebusele vastuse koostamise ja 1 tund kohtuistungil osalemise eest. Kostja ei pidanud 01.11.2017 vastuses ilmtingimata esitama uuesti asjaolusid, mis on varasemates menetlusdokumentides korduvalt esitatud. Sarnaselt maakohtule esitatud vastuväite põhjendusega ei pea hageja põhjendatuks ka kostja õigusabikulu 3 tundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks. Kostja esindaja teadis, et ringkonnakohtu istungil on tema peamine ülesanne põhjendada kostja apellatsioonkaebust, kuid kostja apellatsioonkaebusega seotud õigusabikulude nimekirja ei ole kostja esitanud. Põhjendatud ei ole õigusabikulu 0,25 tundi suhtlemiseks kohtuga istungiaja osas, kuna tegemist ei ole õigusabiga kostjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 22 tundi ja 45 minutit õigusabi osutamiseks apellatsioonimenetluses pidada täies ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohus, pidades silmas hageja apellatsioonkaebuse ning sellele koostatud vastuse sisu ja põhjendava osa mahtu, vaidluse keerukust ning kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, leiab, et põhjendatud ajakuluks hageja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, analüüsiks, sellele vastuse koostamiseks, kooskõlastamiseks kostjaga ja kohtule esitamiseks on kokku mitte enam kui 15 tundi. Vastupidiselt hageja vastuväitele leiab ringkonnakohus, et suhtlemine kohtuga seoses istungiaja muutmisega on põhjendatud ja vajalik toiming õigusteenuse osutamisel, eriti arvestades ka asjaolu, et kohus 30.11.2017 kirjaga muutis varasemalt määratud istungiaega. Samuti on põhjendatud nimetatud toimingu ajakulu. Vaatamata maakohtu otsuse tegemise ja ringkonnakohtu 21.02.2018 istungi toimumise vahelist aega ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ajakulu 3 tundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks. Tegemist ei ole sedavõrd keeruka õigusliku vaidlusega, mis õigustaks sellises ulatuses istungiks ettevalmistamist. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks 21.02.2018 istungiks ettevalmistamiseks mitte enam kui 2 tundi. Hageja vastuväide, mis puudutab istungiks ettevalmistamist, ei ole põhjendatud. Kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu osas ei oma tähendust asjaolu, kas kostja on nõudnud menetluskulude hüvitamist enda apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulude osas. Lisaks märgib kolleegium, et kostja jättis menetluskulude nimekirja enda apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulude kohta esitamata põhjusel, et TsMS § 178 lg-st 4 tulenevalt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Arvestades ringkonnakohtu 21.02.2018 istungi kestust (46 minutit) peab ringkonnakohus istungil osalemise põhjendatud ajakuluks 46 minutit. Käesoleva vaidluse keerukust ning kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga kostja esindaja tunnihind 130 eurot (ilma käibemaksuta). Seega peab ringkonnakohus kostja õigusabikulu apellatsioonimenetluses põhjendatuks kokku 18 tunni ja 1 minuti ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud kokku summas 2342,17 eurot (18h 1min x 130). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.