Harju Maakohus
Kohtunik
Peeter Pällin
Otsuse avalikult teatavaks 23. veebruar 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-17-11316
Tsiviilasi
Luminor Bank AS hagi OÜ NHL-Trans ja Xxxx vastu solidaarselt liisingulepingust ja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
11 041,56 eurot.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Luminor Bank AS (registrikood 11315936, asukoht Tartu mnt 10, Tallinn 10145, e-post: [email protected]) Hageja lepinguline esindaja xxxx (isikukood xxxx, DNB Pank jurist, e-post: xxxx) Kostja I OÜ NHL-Trans (registrikood 11334980, Veski 1-1, 41531 Jõhvi vald, e-post: [email protected]) Kostja II Xxxx (isikukood xxxx, elukoht Xxxx, e-post: xxxx)
Kohtuistungi toimumise aeg või Kirjalik menetlus menetluse liik
2-17-11316 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda. Määrata menetluskulud kindlaks peale otsuse jõustumist ja menetluskulude nimekirja kohtule esitamist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja Luminor Bank AS palub kostjatelt OÜ-lt NHL Trans ja Xxxx solidaarselt hageja kasuks välja mõista liisingumaksete põhivõlgnevus 7888,70 eurot, liisingulepingu ülesütlemisel tekkinud lisakulu 48 eurot, intress 32,06 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2437,86 eurot ja edasine viivis kuni põhinõude (7936,70 eurot) täitmiseni tasumata võlasummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 5498,84 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 13.09.2012 liisinguleping nr xxxx, mille esemeks oli sõiduk Volvo FH 460, tehasetähis XXXX. Üldiste tingimuste punkt 4.1 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale osa- ja intressimakseid ning lepingutasu vastavalt liisingulepingule ning selle lisaks olevale maksegraafikule. Hageja ja kostja 2 vahel sõlmiti 13.09.2012 käendusleping nr xxxx, tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga 1. Käenduslepingus lepiti kokku rahalise vastutuse maksimumsummas 82811,08 eurot. 18.09.2012 anti liisingulepingu ese kostjale 1 üle liisingulepingu lisaks oleva liisingulepingu eseme üleandmise vastuvõtmise aktiga. Hageja saatis 08.03.2017 võlgnevusega seoses kostjale 1 2 liisingulepingu ülesütlemise avalduse, mille on kostja 1 ja kostja 2 kätte saanud 15.03.2017. Liisinguleping on üles öeldud alates 30.03.2017. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga võlgnes kostja 1 tähtajaks tasumata arvete alusel hagejale 1991,44 eurot, millest põhiosa moodustas 1959,38 eurot, intress 32,06 eurot ja viivis 129,46 eurot. Liisinguese on hagejale tagastamata. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal 1 liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kuludest hagejale hüvitamata 5929,32 eurot. Hageja selgitab, et maksegraafikus sisalduvad andmed kehtivad ainult seni kuni Intressimäära või lisakulusid liisingulepingu kohaselt muudetakse. Antud juhul on liisingulepingu intress olnud seotud 6 2 (6)
2-17-11316 kuu euriboriga, mille määra vastavalt liisingulepingule täpsustatakse iga kuue järel, millega seoses tehakse muudatused ka maksegraafikus esitatud andmetes. Üldtingimuste punktis 12.9 on kokku lepitud, et liisinguvõtja on kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja andis liisingueseme pärast lepingu ülesütlemist otsimisse AS-le Reeborn, millega seoses tekkis hagejal kulu 48 eurot. Üldtingimuste punktis 4.8 on kokku lepitud, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Eritingimustes on pooled kokku leppinud viivise määraks 0,25% päevas. Üldiste tingimuste punkt 1.1. järgi Intressi arvestamise aluseks on 30 päevane kuu ja 360 päevane aasta. Kostja 1 on hagiavalduse kohtule esitamise päeva seisuga võla põhiosa tasumisega viivituses (30.03.2017-25.07.2017) 117 päeva. Kostjal 1 on alates liisingulepingu ülesütlemisest kuni hagi kohtule esitamiseni võla põhiosalt arvestanud viivist 2307,44 eurot (117x7888,70x0,25:100) ning liisingulepingu ülesütlemisest hagejal tekkinud lisakulude hüvitamise nõudelt (48 eurot) nõude sissenõutavaks muutumisest (18.07.2017) kuni hagiavalduse esitamiseni viivist 0,96 eurot (8x48x0,25:100). Hagiavalduse esitamise (26.07.2017) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku 2437,86 eurot (129,46+2307,44+0,96). Kostjate seisukohad Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad selgitavad, et probleemi hagejale tasumisega põhjustas liisingueseme vargus ning kostja1 ei saanud enam teenida liisingu esemega rahalisi vahendeid liisingumaksete tasumiseks. Varguse osas on algatatud kriminaalmenetlus. Varastatud eseme omandiõigust ei ole kostjale1 vormistatud, kuigi hageja nõuab põhivõla tasumist. Kostjad leiavad, et liisingulepingu ese ei ole täielikult amortiseerunud ning tema jääkväärtus katab hageja nõuded. Kostjad leiavad, et kuna liisingueseme omanikuks on hageja, siis ainult hageja saab olla kriminaalmenetluses kannatanu ja esitada tsiviilhagi, mille tulemusena saab hageja liisingueseme eest topelt kasu. Kostjad on seisukohal, et selline topelt kasu saamine ei ole vastavuses seadusega ning seetõttu tuleb jätta nõue kostjate vastu rahuldamata. Kostjad olid lepingu sõlmimisel seatud olukorda, kus nad ei saanud mõjutada viivismäära vähendamist mõistliku suuruseni. Kostjate hinnangul on viivise määr 0,25% päevas ebamõistlikult suur ja tuleks piirduda VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses toodud viivisemääraga. Kohtu põhjendused Tutvunud menetluspoolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte seisukohtadest nähtuvalt ja kooskõlas TsMS §-ga 231 lg-ga 4 ei ole poolte vahel vaidlust järgmiste asjaolude üle: • •
Hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 13.09.2012 liisinguleping xxxx, mille esemeks oli sõiduk Volvo FH 460, tehasetähisega XXXX (tl 3). Hageja ja kostja 2 vahel sõlmiti samal päeval käendusleping xxxx, tagamaks liisingulepingust 3 (6)
2-17-11316 • • • •
• •
• • • •
tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga 1 (tl 3, 9). Käenduslepingus lepiti kokku rahalise vastutuse maksimumsummaks 82811,08 eurot (tl 3, 9). Liisinguese anti kostjale 1 üle 18.09.2012 (tl 10, 11). Hageja ütles liisingulepingu võlgnevusega seoses üles alates 30.03.2017. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga võlgnes kostja 1 tähtajaks tasumata arvete alusel hagejale 1991,44 eurot, millest põhiosa on 1959,38 eurot, intressi nõue 32,06 eurot ja viivis 129,46 eurot. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal 1 liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finatseerimise kuludest hagejale hüvitamata 5929,32 eurot. Kostja 1 on jätnud hagejale tasumata liisingulepingu xxxx põhiosa summas 7888,70 eurot, intresse summas 32,06 eurot, liisingulepingu ülesütlemisega tekkinud lisakulude nõude 48 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivie 2437,86 eurot. Hageja on liisinueseme pärast lepingu ülesütlemist andnud otsimisse AS-le Reeborn ning kandnud sellega seoses kulu 48 eurot. Liisinguese on hagejale tagastamata. Kostja on hagiavalduse kohtule esitamise seisuga olnud põhivõla tasumisega viivituses 117 päeva. Pooled on viivisemääraks kokku leppinud 0,25% päevas.
Kostjad on hagi vaidlustanud, leides, et kuna liisinguese on varastatud ja selle omanikuks on endiselt hageja, siis ei saa olla hagejal kostjate vastu nõuet. Kostjad on seisukohal, et hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur. Põhinõuetest ja intressist Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohus on tuvastanud, et hageja omandas ja andis kostjale 1 kasutusse sõiduki ja kostja kohustus tasuma liisingueseme kasutamise eest hagejale tasu. Seega on pooled sõlminud VÕS § 361 järgi liisingulepingu. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu ülesütlemisel on liisinguvõtjal VÕS § 195 lg 5 järgi kohustus liisinguese tagastada. VÕS § 364 järgi kannab liisingueseme juhusliku hävimise (sh varastamise) riski liisinguvõtja. Pooltel puudub vaidlus, et liisinguese on varastatud ja selle valdust ei ole hagejale, kui liisingueseme omanikule üle antud. Seega tulenevalt VÕS § 364 ja VÕS § 367 lg 1 koostoimest ei saa arvestada liisingueseme väärtusega selle liisinguandjale tagastamise hetkel ja vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Põhjendamatu on kostjate seisukoht, et liisingueseme vargusel ei ole liisinguvõtjatel kohustust hüvitada liisinguandjale eseme omandamiseks tehtud kulutused. VÕS § 364 järgi läheb liisingueseme juhusliku hävimise, sh varastamise risk üle liisinguvõtjale. VÕS § 367 lg 1 nõude eelduste 4 (6)
2-17-11316 täitmiseks piisab asjaolust, et liisingueset ei ole liisinguandjale üle antud. Liisinguandja poolt nõude esitamine VÕS § 367 lg 1 järgi ei ole selles olukorras hea usu põhimõtte vastane VÕS § 6 järgi. Kui liisinguese leitakse, saab liisinguvõtja teostada oma valduse kaitset AÕS § 40 lg 1 järgi ja kui liisinguvõtja või kolmas isik annab eseme liisinguandjale üle, saab liisinguvõtja esitada liisinguandja vastu alusetu rikastumise nõude VÕS § 1028 järgi nõudes tagasi enam tasutud summa, mis võrduks liisingueseme väärtusele tagastamise hetkel. Käesoleval juhul ei ole aga teada, kas liisinguese üldse kunagi leitakse ja kas ja kui palju tal võib leidmisel väärtust olla. Kostjad ei ole ümber lükanud hageja väidet, et kostjatel jäi kohaselt täitmata liisingulepingus kokkulepitud liisingumaksete tasumise kohustus veebruari eest 2017 a (osamakse 978,63 eurot, intress 17,09 eurot, arve SI2053121, tl 12) ja märtsi eest 2017 a (osamakse 980,75 eurot, intress 14,97 eurot, arve SI2068855, tl 13) ja kostjad ei ole hagejale hüvitanud liisinguese tagastamisega tekkinud kulu (48 eurot, arve SI2132911, tl 14). Üldtingimuste punktis 12.9 on pooled kokku leppinud, et liisinguvõtja on kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud (tl 6). Kostjad ei ole ümber lükanud ka hageja väidet selle kohta, et liisingueseme jääkväärtus, mis ei olnud kaetud osamaksetega oli lepingu ülesütlemise seisuga 5929,32 eurot. Seega kuulub hagi liisinguesemelt tasumata põhimaksete, 7888,70 eurot ja tagastamisega tekkinud kulu, 48 eurot, osas rahuldamisele VÕS § 367 lg 1 alusel.
liisingueseme
Pooled on liisingulepingus kokku leppinud, et kostja kohustus tasuma liisingueseme kasutamise eest hagejale intressi 2,6%, millele lisandub viimase 6 kuu euribor (tl 3, tl 9). Kostjad ei ole ümber lükanud hageja väidet intressi mitte tasumise kohta perioodil 29.01.2017 – 28.03.2017. Seega kuulub hagi rahuldamisele hageja intressi nõude, 32,06 eurot, osas VÕS § 108 lg 1 alusel. Viivisest VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõustavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on viivisemääraks kokku leppinud 0,25% päevas (tl 3). Kostjad leiavad, et viivisintress 0,25% päevas on ülemäära suur ning lähtuda tuleb seadusjärgsest viivisest. Kohus on 24.11.2017 kirjas kostjatele selgitanud, et kohtu hinnangul on tegemist viivise vähendamise taotlusega VÕS § 162 lg 1 järgi ning kohus hindab viivisenõuet arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Asjaolude esile toomise ja tõendamise kohustus on seejuures kostjal. Kuna kostja ei ole kohtule täiendavaid asjaolusid esitanud ja kohtu hinnangul on majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul viivisintress 0,25% pigem tavapärane, siis jääb kostjate taotlus viivise vähendamiseks rahuldamata. Eelnevast tulenevalt ja VÕS § 113 lg 1 alusel kuulub hageja viivise nõue vastavalt esitatud viivise arvestusele rahuldamisele. VÕS § 145 lg 1 ja 2 sätestavad, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. 5 (6)
2-17-11316 Kuna hagi kuulub kostja 1 osas kohustuse rikkumise tõttu rahuldamisele, siis VÕS § 145 lg 1 ja 2 alusel kuulub hagi rahuldamisele ka kostja 2 osas. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostjate kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.