Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

isiku väidete avaldamisel on avaldajal võimalik valida, kas öeldut avaldada või jätta see avaldamata. Kui isik avaldab kolmanda isiku väite, muutub see üldjuhul tema enda väiteks. Kostja vastuväited

Kuivõrd hageja kohta ei avaldatud artiklis tõsiseid süüdistusi, ei pidanud temalt küsima lisainformatsiooni või andma võimalust teema kommenteerimiseks. Kõigele lisaks oli teema oluline ja avalikkusele huvipakkuv. Maakohtu otsus

hetk sobitus ajaliselt ka e-pileti ostukeskkonna käivitamise ning e-sadama läbipääsu- ja laadimissüsteemi väljavahetamisega. Neljanda väite osas nõustus kohus samuti kostjaga, et artiklis ei väidetud, et piletimüügisüsteem oleks amortiseerunud. Tõdemus pärines kahel arvamusel, mis oli kooskõlas mõistlike arusaamadega tark- ja riistvara kulumisest ning (turu)väärtuse vähenemisest. Lisaks asjaolule, et kõik väidet olid tõesed, ei olnud need ka hagejat halvustavad. Pealegi on samadel teemadel avaldanud artikleid ka teised meediaväljaanded ning teema on aktuaalne ja avalikkusele huvipakkuv. Kostja ei rikkunud ajakirjandusväljaandele seatud kohustusi, kui ei andnud hagejale võimalust kommenteerimiseks ja ei küsinud hagejalt lisainformatsiooni, sest artiklis ei avaldatud hageja kohta tõsiseid süüdistusi, vaid peamiselt teavet, mida oli juba varem avaldatud. Hagejal kahju tekkimine ei leidnud tõendamist. Pealegi ei olnud hageja subjekt, kellel oleks olnud õigus mittevaralise kahju hüvitisele. Nimelt oli hageja juriidiline isik, kes ei saanud tunda füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. Maine kahjustamise eest mittevaralise kahju hüvitist välja mõista ei olnud võimalik. Veel enam, artikkel ei olnud hagejat solvav, häbistav, laimav või rüvetav. Hageja kuulumine Tuule Grupi ettevõtete hulka ei olnud asjaolu, millega oleks pidanud kahjunõude lahendamisel arvestama. Kuivõrd kahju hüvitamise eeldused ei olnud täidetud, puudus vajadus lahendada hageja alternatiivne taotlus jätta VÕS § 134 lg 2 kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 25 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt määratud õiglases hüvitises VÕS § 127 lg 1 alusel ja edastada kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 3 alusel põhiseaduslikkuse järelevalve läbiviimiseks. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud kulud olid põhjendatud ja vajalikud. Samuti oli mõistlik õigusabi osutaja tunnitasu. Seega tuli hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 2 925 eurot, millele lisandub viivis. Apellatsioonkaebus

vähendanud kostja tegevuse ebaõigsust. Asjaolu, et isik ei vaidlusta varem avaldatud artikli väiteid kohtus, ei tähenda, et isik nõustub nendega. Kohtu järeldused väite osas, mille kohaselt oli piletimüügisüsteemi arendaja InfoSys OÜ, olid samuti väärad. Kostja ei parandanud ebaõiget faktiväidet kohaselt, sest vaidlusaluse artikli avaldas kostja Meie Maa 07.09.2016 esilehel, kuid paranduse ajalehe viiendal leheküljel ja väiksemas tekstisuuruses. Vale faktiväite avaldamist ei saanud õigustada väitega, et see ei kahjustanud hageja mainet. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, kui leidis, et piletimüügisüsteemi arendamist toetas EAS. Hagejale maksti toetust eesmärgiga suurendada Eesti ettevõtjate konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali ettevõtjate, ettevõtete juhtide ja töötajate juhtimis- ja tööalaste teadmiste ning oskuste arendamise kaudu. Sellega toetati tööalast täienduskoolitust, sh üld- ja erikoolitust, tööalast tasemetestimist juhul kui tasemetestimisele eelneb koolitus, väljaspool Eestit toimuvatel erialastel konverentsidel osalemist ning kuni kuuekuulist välisettevõttes praktiseerimist ning välismessi ühiskülastust juhul, kui enne messi külastamist määratletakse ühiskülastuse eesmärgid ja oodatavad tulemused ning messi järgselt korraldatakse messi külastamise tulemusi kokkuvõttev sisuline tegevus koolituse või seminari vormis. Seega ei toetanud EAS piletimüügisüsteemi arendamist. Ebaõige faktiväide kahjustas hageja mainet, sest lõi temast mulje kui ettevõtjast, kes ei kasuta talle eraldatud toetusi sihtotstarbeliselt. Viimase osas maakohus otsuses seisukohta ei võtnud. Neljanda väite analüüsimisel (piletisüsteem oli vananenud) eksis kohus selle vastu, et analüüsis selle väite tõepärasust, mida hageja ei vaidlustanud. Hageja vaidlustas artikli lõpupoole avaldatud väite, et hageja piletimüügisüsteem on tehniliselt vananenud. Vaidlusalune väide oli faktiväide, sest põhimõtteliselt oli kohtumenetluses kontrollitav, kas süsteem sobib või ei sobi kasutusotstarbeks. Kui kohus peaks leidma, et tegu on väärtushinnanguga, oli see ebakohane, sest väide oli negatiivne ja halvustav ning kahjustas hageja mainet. Pealegi ei põhjendanud kostja väidet. Kostja rikkus hoolsuskohustust. Ta muutis üks päev enne artikli avaldamist selle sisu, lisades ebaõiged faktiväited. Samas ei küsinud ta väidete osas hageja seisukohta. Hagejal oli õigus mittevaralise kahju hüvitisele mainekahju tõttu. Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palus kohtul tuvastada, et 07.09.2016 ajalehes Meie Maa ilmunud artiklis „Tuule piletikeskus andis ministeeriumi kohtusse“ avaldatud neli faktiväidet on ebaõiged ja kohustada kostjat need ümber lükkama. Kuivõrd VÕS § 1047 lg-s 4 sätestatud õiguskaitsevahendit (s.o ebaõigete andmete ümberlükkamist) on võimalik kohaldada üksnes faktiväidete puhul, on esmalt oluline välja selgitada, kas kõik vaidlusalused väited olid faktiväited. Kohus, arutanud seda pooltega, on veendumusel, et artikli väide, mille kohaselt oli piletimüügisüsteem vananenud, oli väärtushinnang, mitte faktiväide. Teised vaidlusalused väited on maakohus õigesti kvalifitseerinud faktiväidetena. Eelnevale järeldusele jõudis kohus põhjusel, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. See väide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (Riigikohtu 11.02.2004 otsus asjas nr 3-2-1-11-04, p 10). Hinnang, et miski on vananenud, on tunnetuslik, sõltudes paljuski igaühe isiklikust sisemaailmast. Seesugust väidet saab põhjendada, kuid mitte tõendada. Kuna väärtushinnangut ümber lükata ei saa, siis väärtushinnangu puhul VÕS § 1047 lg-t 4 kohaldada ei ole võimalik. Samas on õigusvastaste väärtushinnangute korral kannatanul reeglina õigus nõuda talle tekitatud varalise kahju hüvitamist ja sõltumata kahju hüvitamise hagi esitamisest nõuda rikkujalt õigusvastase käitumise lõpetamist, kui õigusrikkumine on jätkuv või sellega ähvardamise hoidumist, kui on alust karta õigusrikkumise kordumist. Kuivõrd hageja esitas mittevaralise kahju hüvitise nõude mh õigusvastase väärtushinnangu avaldamise tõttu, tuli tuvastada, kas hinnang, et piletimüügisüsteem oli vananenud, oli õigusvastane. Väärtushinnangu õigusvastasuse tuvastamiseks peavad esinema ülekaalukad põhjused. Selle õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1. VÕS § 1046 lg 1 järgi on õigusvastane isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga. Ebakohased on need väärtushinnangud, millel on hinnangu konteksti arvestades konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus ning selline hinnang ei ole kohane. Isiku mainet kahjustav väärtushinnang on kohane, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees negatiivselt kajastada (Riigikohtu 31.05.2006 otsus asjas nr 3-2-1-161-05, p 12). Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, s.t sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsas väljendusviisis (Riigikohtu 21.12.2010 otsus asjas nr 3-2-1-67-10, p 20). Vaidlusalune väide oli põhjendatud ja need põhjendused olid avaldatud ka artikli tekstis (süsteem loodi 2011. aastal ja juba 2014. aastal ütles Väinamere Liinid OÜ juht, et süsteem oli tehniliselt vananenud; artikkel avaldati 07.09.2016). Lisaks oli see kooskõlas mõistlike arusaamadega tark- ja riistvara kulumisest, nagu märkis maakohus. Samuti ei olnud hinnang halvustav, pigem oli see neutraalne. Seega ei olnud väide õigusvastane ja seda ei saanud arvestada mittevaralise kahju hüvitise nõude lahendamisel. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas vaidlusalused kolm faktiväidet olid ebaõiged ja kas need tuli ümber lükata hageja taotletud viisil. Ringkonnakohus nõustub kahe esimese vaidlusaluse väite (hageja jättis alusetult mingi raha endale; piletimüügisüsteemi arendaja oli InfoSys OÜ) osas esimese astme kohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule vastab ringkonnakohus järgmist.

Artikli alapealkirjas oli väide, et piletikeskus jättis raha endale ning alljärgnevas lõigus põhjendati seda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud auditis avaldatuga. Väidet, nagu oleks hageja raha alusetult endale jätnud, artiklis ei esinenud. Õige on hageja seisukoht, et avaldatud faktiväidet tuleb võtta sellisena, nagu see on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Kuid see ei tähenda, et väite võib kontekstist välja rebida ja sisustada seda erinevalt, kui see artiklis esines. Maakohus leidis õigesti, et väide oli tõene, kuivõrd põhines auditil, milles toodud andmete ja järelduste ebaõigsusele hageja menetluses ei tuginenud. Tõese väite ümberlükkamist nõuda ei saa. Teise vaidlusaluse väite on kostja omal kulul juba enne hagi avaldamist ümber lükanud, avaldades selle kohta 09.09.2016 paberväljaandes viiendal leheküljel täpsustuse ja parandades vead veebiväljaandes. Kuigi on õige, et reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati (Riigikohtu 31.05.2006 otsus asjas nr 3-2-1-5-07, p 29), ei ole tegelikult seadusega reguleeritud, kuidas ja kus saab valeandmete ümberlükkamist nõuda. Kuivõrd vaidlusalune informatsioon ei olnud läbinisti vale ja kostja likvideeris ebatäpsuse kahe päeva jooksul pärast väite avaldamist, ei olnud põhjendatud nõuda kostjalt taas samasisulise teate avaldamist, kuid seekord ajalehe esilehel. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjenduste ja järeldusega osas, milles kohus leidis, et väide, nagu oleks EAS toetanud piletimüügisüsteemi arendamist 2 500 euroga, oli tõene. EAS-i kodulehe andmetel sai hageja toetust programmi „Teadmiste ja oskuste arendamise toetus (2007-2013)“ raames strateegia väljatöötamiseks ja juurutamiseks. Programmi eesmärk, mille kaudu kostja toetust sai, oli Eesti ettevõtjate konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali suurendamine ettevõtjate, ettevõtete juhtide ja töötajate juhtimis- ja tööalaste teadmiste ning oskuste arendamise kaudu (majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2008 määrus nr 52 „Teadmiste ja oskuste arendamise toetamise tingimused ja kord“ § 5 lg 1). Meetme elluviimise tulemusena nähti, et ettevõtjate ja ettevõtete juhtide otsused vastavad muutuvas majandus- ja turusituatsioonis vajadusele, sh osatakse juhtimisotsuseid tulemuslikult ellu viia ning ettevõtjad on jätkusuutlikud ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja ettevõttes on tööl ettevõtja vajadustele vastava kompetentsiga kvalifitseeritud töötajad, kes suudavad luua lisandväärtust ning toetavad ettevõtja ärieesmärkide saavutamist (majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 52 § 2 lg 1 pd 1 ja 2). Seega toetas EAS hageja organisatsioonilist arengut, mitte piletimüügisüsteemi tehnilist väljaarendamist, mistõttu oli artiklis avaldatud väide ebaõige. Kuivõrd ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane, ei olnud vajalik ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude rahuldamiseks kontrollida, kas rikkumine oli õigusvastane. Siiski märgib kohus, et andmete avaldamine oli õigusvastane, sest kuigi andmete avaldamiseks oli õigustatud huvi, ei kontrollinud avaldaja andmeid piisavalt põhjalikult. Kui avaldaja oleks kontrollinud määratud toetuse andmise tingimusi, oleks ta teadnud, et selle eesmärgiks ei olnud piletimüügisüsteemi tehnilise lahenduse väljatöötamise toetamine. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude kohustada kostjat avaldama seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Meie Maa paberväljaande esilehel sama suures kirjas kui 07.09.2016 avaldatud artikli tekst ebaõigeid andmeid ümberlükkav teade: „Meie Maa 07.09.2016 avaldatud artikkel „Tuule Piletikeskus andis ministeeriumi kohtusse“ sisaldab hageja kohta ebaõigeid väiteid. Hageja ei saanud piletimüügisüsteemi arendamiseks toetust

EAS-ilt.“ Samuti tuleb kostjal Meie Maa veebiväljaandes avaldada 07.09.2016 artikli juures samasugune ebaõigeid andmeid ümberlükkav teade. Hageja on lisaks palunud välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Õiguskirjanduses on avaldatud, et mittevaralise kahju hüvitamist saab enamasti nõuda vaid füüsiline isik. Samas ei välista VÕS-i sõnastus juriidilise isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kohtupraktika ei ole siiani juriidiliste isikute mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnustanud ja on nentinud, et kuna juriidilisele isikule ei ole omane moraal, ei saa ka nõuda moraalse kahju hüvitamist (vt nt Riigikohtu otsust asjas nr 3-2-1-35-97). Seepärast on õiguskirjanduses selgitatud, et küsimus mittevaralise kahju tekkimisest juriidiliste isikute puhul tekib äärmiselt spetsiifilistel juhtudel, eelkõige maine kahjustamise korral. Kusjuures mittevaralise kahju hüvitamise nõude maksmapanekul peab kannatanu tooma välja asjaolud, mis näitavad ära kahjunõude õigustatuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei esine kaalukaid argumente juriidilisele isikule mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kuivõrd kohus leidis, et juriidiliste isikute mainekahju korral ei ole mittevaralise kahju hüvitise nõue võimatu, puudus vajadus analüüsida, kas VÕS § 134 lg 2 oli vastuolus PS §-ga 25. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.