Osaühing Hotell Pärnu ja Inari Holding OÜ hagi Linden Hotell OÜ vastu äriruumide valduse vabastamiseks ja kinnistu kasutamisest saadud tulu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 27.12.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Linden Hotell OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I Osaühing Hotell Pärnu (registrikood 10335003), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Hageja II Inari Holding OÜ (registrikood 14246779), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja Linden Hotell OÜ (registrikood 12472052), esindaja vandeadvokaat Marika Kütt
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbivaatamata Linden Hotell OÜ määruskaebus osas, milles Linden Hotell OÜ palus tühistada maakohtu määrus, millega tagastati Osaühingule Hotell Pärnu enammakstud riigilõiv 2 224,24 eurot.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 27.12.2017 määrus osas, milles kohus mõistis Linden Hotell OÜ-lt Osaühing Hotell Pärnu kasuks välja suurema menetluskulude hüvitise kui 19 870,01 eurot.
3.Teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta Linden Hotell OÜ-lt Osaühing Hotell Pärnu kasuks välja mõistmata 1 070,5 euro suurune menetluskulude hüvitis.
4.Maakohtu määruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada Osaühing Hotell Pärnu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt. 2) Määrata Osaühing Hotell Pärnu menetluskulud kindlaks summas 19 870,01 eurot ja välja mõista nimetatud summa Linden Hotell OÜ-lt Osaühing Hotell Pärnu kasuks. 3) Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 4) Tagastada Osaühingule Hotell Pärnu enammakstud riigilõiv 2 224,24 eurot. Riigilõiv tagastada Osaühingu Hotell Pärnu arvelduskontole nr EE151010902020646008 AS SEB Pank. 5) Rahuldada Linden Hotell OÜ määruskaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.Osaühing Hotell Pärnu (hageja I) esitas 18.10.2013 Pärnu Maakohtule hagi Linden Hotell OÜ (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat vabastama seitsme päeva jooksul hagejale kuuluvate Pärnus Rüütli tn 44 asuvate äriruumide (äriruumid) otsene valdus koos kõigi ruumidele juurdepääsu võimaldavate võtmete jm vahendite üleandmisega. Hageja palus määrata, et seitsmepäevane tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse tegemisest või alternatiivselt kohtuotsuse jõustumisest. Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjat vabastama äriruumide valdus ja määrata kostjale ruumide vabastamise ja võtmete üleandmise kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks mõistlik tähtaeg kohtu äranägemisel ning määrata, et see tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse tegemisest või alternatiivselt kohtuotsuse jõustumisest. Kui kostja ei vabasta ruumide valdust ega anna võtmeid üle, palus hageja määrata kindlaks kohtulahendi täitmise viisi ja tõsta kostja ruumidest sundkorras välja. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja 1 000 eurot. 11.03.2016 suurendas hageja rahalist nõuet ja palus mõista kostjalt lisaks välja äriruumide kasutamisest saadud tulu 389 694 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
4.Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus selgitas, et menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel. TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastas Riigikohus kautsjoni.
5.Inari Holding OÜ (hageja II) esitas 19.05.2017 avalduse menetlusse astumiseks senise hageja asemel kinnisasja Rüütli 44, Pärnu väljaandmise nõude osas, sest alates 26.04.2017 oli ta kõnealuse kinnisasja omanik. Ringkonnakohus asendas 30.05.2017 hageja I õigusjärglasega äriruumide, mis asuvad kinnistul asukohaga Rüütli tn 44, Pärnu otsese valduse väljanõudmise nõudes.
6.Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue, millega rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kõikides astmetes kostja kanda. Määrus jõustus, kui Riigikohus keeldus 30.08.2017 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
7.Hagejad esitasid 27.10.2017 taotluse määrata kindlaks nende menetluskulud. Maakohtu määrus
8.Maakohus rahuldas hageja I avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja menetluskulude hüvitise 20 128,01 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates maakohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Samuti tagastas kohus hagejale I enammakstud riigilõivu 2 224,24 eurot. Hageja I esitas kohtule mitu menetluskulude nimekirja kogusummas 23 164,75 eurot (9 583,65 + 3 080,26 + 4 864,8 + 775,14 + 1 686 + 2 740,6 + 434,3). Kostja avaldas
korduvalt, et vaidle menetluskulude nimekirjas märgitud kuludele vastu, v.a sõidule kulunud aja osas. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja I palus kostjalt välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõivu 3 400 eurot, hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 100 eurot (2 x 50), määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 3 400 eurot. Nimetatud kulud (kokku 6 950 eurot) olid põhjendatud ja vajalikud ning tuli kostjalt hageja I kasuks välja mõista. Põhjendatud ja vajalik oli ka asjatundja arvamuse kulu 1 200 eurot. Hüvitamisele ei kuulunud hageja I õigusabi osutaja ajakulu sõiduks maakohtu (150 + 425 eurot) ja ringkonnakohtu (237,5 eurot) istungitele (kokku 812,5 eurot). Hüvitatavaks menetluskuluks TsMS § 144 p 2 järgi võib olla otsene sõidukulu, s.o autokütuse maksumus, kuid mitte ajakadu. Eelnevat on selgitanud ka Riigikohus 12.06.2013 määruses asjas nr 3-2-164-13. Muud menetluskulude nimekirjades näidatud hageja esindajate kulud (11 978,01 eurot) olid põhjendatud ja vajalikud, arvestades asja keerukust, mahtu ja menetluslikku käiku. Seega tuli kostjalt hageja I kasuks kokku välja mõista menetluskulude hüvitis 20 128,01 eurot. Kooskõlas TsMS § 17t lg-ga 4 kohustas kohus kostjat maksma hagejale I menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus tagastas TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel ja juhindudes Riigikohtu 26.05.2015 otsusest asjas nr 3-4-1-59-14 hagejale enamtasutud riigilõivu 2 224,24 eurot. Kostja määruskaebus
9.Kostja palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule menetluskulude kindlaksmääramiseks. Maakohus ei põhistanud määrust piisavalt. Kohus oleks pidanud iga esindaja toimingut eraldi hindama. Eelnev kohustus oli kohtul sellest hoolimata, et kostja hageja I menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Ebavajalik oli esindaja kulu 2017. aasta mais nõude suurendamise avalduse koostamiseks, sest tegu oli uue hagiga, mida kohus menetlusse ei võtnud. Samuti oli ebavajalik menetluskulu riigilõivu tasumine hagi tagamise taotluselt, sest hagi tagamise taotlust ei rahuldatud. Kohus jättis põhjendamatult ka arvestamata, et hagejal I oli apellatsiooniastmes kolm esindajat, kes tegid samu toiminguid. Hageja I seisukoht
10.Hageja I määruskaebusega ei nõustunud ja palus jätta määruskaebus läbivaatamata või rahuldamata. Edasine menetluse käik
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas uus määrus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt vastab kohus kostja väitele, mille kohaselt tuleks määruskaebus tervikuna jätta läbivaatamata. Kostja vaidlustas maakohtu määruse täies ulatuses, mistõttu ületas vaidlusalune menetluskulude summa TsMS § 178 lg-s 2 määratud 200 euro piiri ja kostjal oli kaebeõigus. Seega hageja I viidatud alusel määruskaebust läbivaatamata jätta ei saanud. Küll aga tuleb määruskaebus jätta läbivaatamata osas, milles kostja vaidlustas enammakstud riigilõivu tagastamise. Vastavalt TsMS § 660 lg-le 1 võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud ning TsMS § 150 lg 10 kohaselt saab riigilõivu tagastamise otsustuste puhul määruskaebuse esitada vaid siis, kui maakohus keeldub riigilõivu tagastamisest. Praegusel juhul ei puudutanud enammakstud riigilõivu hagejale I tagastamine kostjat ja maakohus ei keeldunud riigilõivu tagastamisest, mistõttu puudus kostjal kaebeõigus. Kostja on määruskaebuses välja toonud kaks etteheidet maakohtu määrusele, n.o kohus ei analüüsinud iga hageja I esindaja toimingut eraldi, s.t ei põhjendanud kohtulahendit piisavalt ja luges põhjendatuks menetluskulud, mille kandmine ei olnud tulemuslik (hagi tagamise taotlust ei rahuldatud, nõude suurendamist käsitles kohus uue hagina, mistõttu keeldus selle vastuvõtmisest). Õige on määruskaebuse esitaja väide, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1) ning kohtul on kohustus sõltumata vastuspoole väidetest või nende esitamata jätmisest kontrollida kulude põhjendatust. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Praegusel juhul tõi kostja määruskaebuses välja ühe ilmselge eksimuse hageja I lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Kohus nõustub kostjaga selles, et kostjalt ei olnud põhjendatud välja nõuda 19.05.2017 nõude suurendamise avalduse koostamisega seonduvat kulu. Reeglina jäävad esindaja kulud, mis on teostatud konkreetse tsiviilasja raames, TsMS-i regulatsiooni piiridesse ja on ilmselt vajalikud kliendi parimal viisil esindamiseks, põhjendatud ja tuleb kaotanud poolelt välja mõista. Menetlusosalise lepingulise esindaja ülesanne on esindada klienti parimal võimalikul viisil, sh kasutada kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Menetlustoiming ei ole vajalik ja põhjendatud, kui see on ilmselgelt asjakohatu. Praegusel juhul oli olukorras, kus menetlus oli kestnud alates 2013. aasta oktoobrist, ilmselt üleliigne esitada 11.05.2017 sama tsiviilasja raames nõue välja mõista ka VÕS § 1032 lg 1 järgi kasutuseelis, kui seda ei olnud varem palutud. Nõude suurendamise avalduse koostamiseks kulus T. Laasikul 1 tund (tunnihind 108 eurot) ja U. Volensil hinnanguliselt 1 tund (tunnihind 150 eurot). Viidatud kulu (258 eurot) tuli põhjendatud esindaja kuludest maha arvata. Ilmselt asjakohatu ei olnud aga hageja I esitatud hagi tagamise taotlus, mis oli TsMS-i järgi lubatav ja vajalik meede kliendi huvide parimal võimalikul viisil esindamiseks. Taotlus oli
motiveeritud ning asjaolu, et see jäeti rahuldamata, ei muuda kantud kulu automaatselt põhjendamatuks. Maakohus mõistis selle õigesti kostjalt välja. Kostja viimase väite osas, et maakohus arvestas põhjendamatult vajalikeks menetluskuludeks hageja I kolme esindaja kulusid, märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 3 hüvitatakse mitmele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Kuivõrd asi oli mahukas, keerukas ja uut kohtupraktikat loov, millest andis mh kinnitust asjaolu, et vaidlus läbis kolm kohtuastet ja vastaspoolel oli mitu esindajat ning hageja I esindajate tegevus menetluse kestel oli nähtav nii kohtule kui vastaspoolele, oli praegusel juhul põhjendatud, et hagejat I esindas menetluses enam kui üks lepinguline esindaja. Maakohus kohaldas õigusnorme õigesti, kui mõistis kostjalt välja hageja I kolme esindaja kulu apellatsiooniastmes. Muud määruskaebuses toodud etteheited maakohtu lahendile ei olnud käsitletavad diskretsioonipiiride ületamisena, mistõttu tuli ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata. Kostjalt tuli hageja I kasuks välja mõista 19 870,01 eurot (20 128,01 – 258). TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.