2-17-15188/26 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

7.VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta asi muuhulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Vaidlus puudub selles, et hageja ostis sõiduki selle tavapärasel kasutusviisil kasutamiseks, s.o sõitmiseks, ning poolte seletuste põhjal kostja teadis seda või pidi sellest aru saama lepingu sõlmimise ajal. Juhul kui müügilepingu objektiks olev asi on ostja poolt kavandatavaks või tavaliseks otstarbeks eesmärgipäraselt kasutatav, tuleb asja lepingutingimustele vastavuse hindamisel täiendavalt kontrollida, kas asjal on nimetatud kasutusviisiks ka nõuetekohane kvaliteet. Tulenevalt VÕS § 77 lg 1 peab erikokkuleppe puudumisel müüdud asi olema vähemalt keskmise kvaliteediga, s.o vastama vähemalt samale kvaliteedile, mis müüdud asjaga sarnastel asjadel tavaliselt on. Tarbijalemüügi korral tuleb asja keskmise kvaliteedi kontrollimisel arvestada ka VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sätestatud lisakriteeriumitega. VÕS § 217 lg 2 p 6 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Õiguskirjanduse kohaselt võivad lepingutingimusteks põhimõtteliselt saada müüja või tema esindaja poolt lepingu ettevalmistamise faasis ostjale edastatud andmed ja ühepoolsed kinnitused müüdud asja omaduste kohta. Kostja kinnitusel oli sõiduk korraliselt hooldatud ja Oskar Auto OÜ oli müügieelselt teostanud sõiduki tehnilise kontrolli (tl 47). Aleksei Kiršini sõnul ütles kostja talle, et: “Autol on puhas ajalugu ja suuri probleeme ei teki.“ (tl 82 pöördel). Kohtu hinnangul võis hageja seega mõistlikult eeldada, et talle müüakse selle tavapärasel kasutusviisil kasutatav ja sõidukorras auto. Keskmise kvaliteedi kontrollimisel tuleb vahet teha uute ja kasutatud asjade müügil. Riigikohus on selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (Riigikohtu 07.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Hageja esitas kohtule OÜ Mekre-Äri 30.05.2017 selgituse hageja sõidukil fikseeritud puuduste kohta ja hinnangu, mille kohaselt sarnasel kasutatud sõidukil neile teadaolevalt tavapäraselt selliseid puuduseid ei esine ning ei ole reaalne, et sellised vigastused tekiks vaid umbes ühekuulise sõiduki kasutamise järel (tl 20). O.H. möönis istungil, et 8 päeva peale auto ostu võiks auto sõita (tl 82 pöördel). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud seda, et OÜ Mekre-Äri poolt tuvastatud puudused esineksid tavapäraselt ka teistel vaidlusaluse sõidukiga samaväärsetel sõidukitel. Eeltoodust tulenevalt kohus nõustub hagejaga, et tegemist on puudustega, mille esinemist ei saa ka kasutatuna ostetud sõiduki puhul lugeda tavapäraseks ja seega lepingutingimustele vastavaks, seega loeb kohus tuvastatuks, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele.

Aleksei Kiršini kohtus antud seletuse põhjal oli juba sõiduki proovimisel enne ostmist tunda vibratsiooni tühikäigul, 25-l (jaanuaril) läks põlema tuli, mis näitas, et õlirõhk on madal, mille peale jättis kohe auto seisma, auto viidi remonditöökotta Mekre-Äri ja seal selgitati, milles probleem (tl 81 pöördel). Hageja väidet puuduse esinemise kohta kinnitab OÜ Mekre-Äri selgitus, mille kohaselt 30.01.2017 toimetati sõiduk neile remonti, peale sõiduki mootori demonteerimist tuvastati remonditöökojas, et sõidukil on katki õlipump ja hooratas, samuti ei olnud töökorras klapisääretihendid, kepsusaaled ja raamsaaled (tl 20). Puuduse esinemist kinnitab ka O.H.i seletus selle kohta, et kostja helistas talle, ütles, et õlipump on katki, teab seda, kuna töökojas on mootor lahti võetud. O.H.i sõnul võis see kõne olla 31. jaanuaril. Samas ta märgib, et tema müügi ajal vibreerimist ei täheldanud ja kui Oskar Autos auto üle vaadati, siis seda probleemi ei täheldatud (tl 82), sõiduki tehnilist korrasolekut kinnitab Oskar Auto OÜ 23.10.2017 selgituses (tl 52). Kohus leiab eeltoodu põhjal, et sõidukil esines puudus ja see ilmnes hiljemalt 25.01.2017 (põhjus selgitati välja 30.01.2017), seega kuni kuue kuu jooksul sõiduki üleandmisest hagejale 17.01.2017, mistõttu saab eeldada lepingutingimustele mittevastavuse olemasolu asja üleandmise ajal. Kohtu hinnangul ei ole selline eeldus käesoleval juhul vastuolus asja või puuduse olemusega. Kostja osutas võimalusele, et mootoririke võis olla põhjustatud 19.01.2017 OÜ Mekre-Äri teostatud puudulikust hooldus- ja remonditööst (tl 48) või hageja enda tegevusest – O.H.i seletuse kohaselt võib õlipump minna katki, kui näiteks sõidetakse tahhomeeter piirajasse või millegi otsa (tl 74). Kohus möönab selliste võimaluste olemasolu, kuid kuna käesoleval juhul ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks, asub kohus seisukohale, et müüja ei ole tõendanud puuduse tekkimist ostjast tulenevatel asjaoludel. Kohus peab vajalikuks siinkohal märkida, et sõiduki Oskar Auto OÜ-s ülevaatus ei toimunud mitte vahetult enne sõiduki müüki hagejale, vaid peaaegu kolm kuud varem, seega ei ole välistatud rikke tekkimine ka ülevaatuse ja müügi vahelisel ajal.

9.VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuivõrd vaidlusaluse sõiduki näol on tegemist pea 10 aastat vana sõidukiga, läbisõiduga müügi hetkel umbes 250 000 km, siis oli hageja kahtlemata teadlik sõiduki seisukorrast ning sellest, et tegemist on kasutatud sõiduautoga, mis võib vajada jooksvalt remonti ja erineva kulumisastmega detailide väljavahetamist (tl 46-47). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et müüdi kasutatud sõiduk ning Aleksei Kiršin kinnitas, et sai aru, et kasutatud autole ei saa esitada samu nõudeid kui uuele autole (tl 82 pöördel). Müügilepingus ei sisaldu tingimust ja pooled ei ole väitnud, et sõiduk ostetakse sellises seisundis nagu see on või et müüja ei vastuta puuduste, eelkõige varjatud puuduste eest. Ainuüksi asjaolu, et müüdi kasutatud sõiduk, ei vabasta müüjat sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest tulenevast vastutusest. Kostja leiab ühtlasi, et hageja oli teadlik sõiduki seisukorrast, kuna ta vaatas selle enne ostmist korduvalt üle (tl 47). Kohus leiab, et müüja vastutust ei mõjuta see, kui ostja kasutab müügieseme ülevaatamisel vastava kogemuse või teadmistega isiku abi, kuna seadusest ei tulene kostjale kui tarbijale ostetud asja ülevaatamise kohustust (VÕS § 219). Ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul palkama asjatundjat (Riigikohtu 30.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 24). OÜ Mekre-Äri selgituse kohaselt riikliku tehnoülevaatuse ja tavapärase visuaalse ülevaatuse käigus selliseid puudusi tuvastada võimalik ei ole, selleks tuleb mootor eelnevalt demonteerida (tl 20). Eeltoodu põhjal kohus leiab, et sõidukil tuvastatud puuduste näol oli tegemist varjatud puudustega, mida hagejal ei oleks ka vajalike tehniliste teadmiste olemasolul ja sõiduki välisel ülevaatusel nõuetekohast hoolsust rakendades olnud kohapeal võimalik avastada. Seda kinnitab asjaolu, et ka sõiduki tavapärasel müügieelsel ülevaatusel Oskar Auto OÜ-s neid ei leitud.

11.VÕS § 222 lg 1 1. lause kohaselt kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. VÕS § 222 lg 2 sätestab, et müüja kannab asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Aleksei Kiršini 19.02.2017 saadetud kirja põhjal hageja helistas pärast 31.01.2017 OÜ-lt Mekre-Äri õlipumba katkiolekust teadasaamist kostjale ja teatas probleemist, mille peale kostja taas keeldus remondi tegemisest (tl 62). Hageja istungil kostjale konkreetselt õlipumbaga seotud rikke parandamise nõude esitamist ei kinnitanud. O.H.i 23.03.2017 vastuse (tl 63-64) ja istungil antud seletuse põhjal (tl 73 pöördel) nõudis hageja pärast õlipumbarikke avastamist kostjalt üksnes raha maksmist. Kohtu hinnangul ei ole seega käesolevas asjas üheselt tuvastatav, et hageja oleks nõudnud kostjalt konkreetselt õlipumba rikkest tuleneva puuduse parandamist. Samas peab kohus käesoleva asja õigeks lahendamiseks oluliseks arvestada hageja seletustega selle kohta, miks ta pärast 25.01.2017 õlirõhu tule süttimist ja 30.01.2017 sõidukil esinevate probleemide ulatuse väljaselgitamist ei pöördunud kostja poole sõiduki parandamise nõudega, vaid soovis kulutuste hüvitamist Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja pöördus umbes pärast lepingu sõlmimist nädal (hageja seletuse põhjal 23.01.2017 – tl 81 pöördel) hageja poole teatega, et armatuurlaual põlevad ABS, ESP ja käsipiduri tuled (tl 46, 63). Kuigi hageja käesolevas asjas ei nõua kostjalt nimetatud puudustega kaasnenud kahjude hüvitamist, tuleb kohtu hinnangul antud asja lahendamisel arvestada ka selle rikke ilmnemisel toimunud pooltevahelist suhtlust, kuivõrd sõidukil avaldusid erinevad rikked väga lühikese ajavahemiku jooksul – sõiduki müümisest 17.01.2017 kuni selle sunnitud seismajätmiseni õlirõhutulede süttimise tõttu 25.01.2017. Hageja seletustest nähtub, et juba ABS, ESP ja käsipiduri tulede süttimise probleemiga kostja poole pöördumisel kinnitas kostja hagejale, et viimane peab rikete parandamise eest ise maksma (tl 81 pöördel). Aleksei Kiršini seletuse kohaselt ei helistanud ja pöördunud O.H.i poole rohkem, kuna ta juba esimesel korral ei tahtnud üldse endale vastutust võtta, siis suurema probleemi puhul poleks ta seda ammugi tahtnud teha. Ta ei pöördunud sellepärast Oskar Auto poole, kuna O.H. kogu aeg rõhutas, et hageja peab ise kõik kinni maksma (tl 82 pöördel). Kostja 23.03.2017 vastuse põhjal teatas kostja hagejale pärast 31.01.2017 kõnet, et kostja ei saa selle

12.VÕS § 222 lg 5 kohaselt kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kohus märgib, et kuivõrd parandamiskulude hüvitamisnõue on algse täitmisnõude spetsiifiline alaliik, mitte kahju hüvitamise nõue, siis ei kuulu siinkohal kohaldamisele VÕS § 127 jj. Hageja esitatud arvete osas (tl 16-19) on kohus seisukohal, et nende tegelikkusele vastavust või seotust konkreetselt hageja sõiduki remondiga ei sea kahtluse alla asjaolu, et kasutatud on teiste isikute ja ettevõtete abi varuosade tellimisel. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt uute varuosade maksumuse hüvitamist ainuüksi põhjusel, et lepingu esemeks oli kasutatud sõiduk. Küll aga on õiguskirjanduse kohaselt asja parandamiseks tehtud kulud mõistlikud juhul, kui need ei ületa keskmiselt vastava toimingu tegemiseks vajalikke kulusid. Seadus ei nõua ostjalt võimalikest parandamise võimalustest odavaima valimist. Samaväärsete pakkumiste korral peab ostja siiski eelistama odavamat, vastasel korral saab ta mõistlike kulutustena nõuda üksnes odavamale pakkumisele vastavaid kulusid. Antud juhul ei tulene kohtule esitatud asjaoludest, et hageja oleks remonditöid tellides uurinud ka teisi pakkumisi, vaid valis kohe oma tavapärase remonditöökoja. Kostja esitas kohtule Creus OÜ ja hooratta hinnapakkumise (tl 84-85). Kohus leiab, et puudub alus kahelda Creus OÜ hinnapakkumise usaldusväärsuses hageja esitatud põhjendustel (tl 105), kuna äriregistri andmetel on Creus OÜ tegutsev ettevõte, hinnapakkumine on vormistatud ettevõtte blanketil ning kuivõrd hinnapakkumine on üksnes esialgne hinnang tööde mahule ja kulule, lähtudes tellija esitatud lähteandmetest ja tööde teostaja hetkel olemasolevatest võimalustest, siis ei ole see samastatav juba tehtud tööde eest esitatud konkreetse arvega. Vastuseks hageja väitele leiab kohus, et ainuüksi asjaolu, et kulud on tegelikult kantud, ei tähenda veel, et need saab lugeda mõistlikeks kuludeks VÕS § 222 lg 5 mõttes. Kohus leiab, et võrreldes poolte esitatud andmete põhjal sõiduki remondiks kuluvat aega, tunnihinda ja materjalikulu, tuleb muude tõendite puudumisel antud juhul lugeda mõistlikuks kulutusi, mis jäävad nende keskmisesse vahemikku, s.o summas 1320 eurot.