21. veebruar 2018. a., Tartu kohtumaja, lihtmenetlus
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-17-15188 Aleksei Kiršini hagi Hansen Auto OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
2278,58 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Aleksei Kiršin (isikukood: XXX, elukoht XXX); esindajad Hageja esindaja: vandeadvokaat Rainer Kuulme (Advokaadibüroo Lillo & Partnerid, Pärnu mnt 10, 10148 Tallinn; [email protected]); Kostja: Hansen Auto OÜ (registrikood 12425992, asukoht Käbi tn 9, 50705 Tartu, e-post [email protected]); Kostja esindaja: vandeadvokaat Klen Laus (Advokaadibüroo TRINITI, Tartu mnt 2, 10145 Tallinn, [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista Hansen Auto OÜ-lt Aleksei Kiršini kasuks hüvitis 1320 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 70,20 eurot alates 07.06.2017 ja viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 22.02.2018 kuni nõude tasumiseni.
3.Jätta hagi rahuldamata hüvitise 680 eurot ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise osas.
4.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või
kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul kohus edasikaebamiseks luba ei anna. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi korral tuleb apellatsioonkaebuse esitajal kümne päeva jooksul otsuse kuulutamisest arvates teatada kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus, et kohus otsust puuduoleva osaga täiendaks. Otsuse täiendamise korral hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates. Kui hageja kümne päeva jooksul kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse kuulutamisest arvates ei teata apellatsioonkaebuse esitamise soovist, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
KOHTU SEISUKOHT
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. 06.02.2017 kohtuistungil hageja loobus nõudest summas 55,22 eurot õigusabikulude arvelt ja jäid nõude juurde põhisummas 2000 eurot, millele lisandub viivis, taotledes asja menetlemist lihtmenetluses. Kostjal ei olnud vastuväiteid asja arutamiseks lihtmenetluses. Kohus võtab loobumise summas 55,22 eurot vastu ja lõpetab selles osas menetluses ning jätkab asja arutamist lihtmenetluses.
2.Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 9 võib muu hulgas hagi menetlemisel lihtmenetluses teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu kohus jätab käesolevast otsusest välja kirjeldava osa. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Hageja esitas kohtule hagi Hansen Auto OÜ vastu sõiduki müügilepingule mittevastavusest tuleneva kahju hüvitise 2055,22 eurot, 12.10.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 57,87 eurot ja lisanduva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras väljamõistmiseks. Hageja nõudeks pärast nõude vähendamist on kahju hüvitis 2000 eurot, 12.10.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 56,32 eurot koos lisanduva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et müüdud sõiduk vastas lepingutingimustele ja müüja ei vastuta kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest.
5.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nad sõlmisid 17.01.2017 müügilepingu, millega kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki Audi A6 Avant hinnaga 7700 eurot ja et sõiduki müügilepingu näol oli tegemist tarbijale müügiga VÕS § 208 lg 4 tähenduses, s.o asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega kuuluvad kohaldamisele tarbijale müügi sätted.
6.VÕS § 217 lg 1 1. lause kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Pooled ei vaidle selle üle, et kirjalikus müügilepingus ei olnud eraldi kokkulepet sõiduki seisundi, s.h kvaliteeti piirava tingimuse esinemise kohta.
7.VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta asi muuhulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Vaidlus puudub selles, et hageja ostis sõiduki selle tavapärasel kasutusviisil kasutamiseks, s.o sõitmiseks, ning poolte seletuste põhjal kostja teadis seda või pidi sellest aru saama lepingu sõlmimise ajal. Juhul kui müügilepingu objektiks olev asi on ostja poolt kavandatavaks või tavaliseks otstarbeks eesmärgipäraselt kasutatav, tuleb asja lepingutingimustele vastavuse hindamisel täiendavalt kontrollida, kas asjal on nimetatud kasutusviisiks ka nõuetekohane kvaliteet. Tulenevalt VÕS § 77 lg 1 peab erikokkuleppe puudumisel müüdud asi olema vähemalt keskmise kvaliteediga, s.o vastama vähemalt samale kvaliteedile, mis müüdud asjaga sarnastel asjadel tavaliselt on. Tarbijalemüügi korral tuleb asja keskmise kvaliteedi kontrollimisel arvestada ka VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sätestatud lisakriteeriumitega. VÕS § 217 lg 2 p 6 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Õiguskirjanduse kohaselt võivad lepingutingimusteks põhimõtteliselt saada müüja või tema esindaja poolt lepingu ettevalmistamise faasis ostjale edastatud andmed ja ühepoolsed kinnitused müüdud asja omaduste kohta. Kostja kinnitusel oli sõiduk korraliselt hooldatud ja Oskar Auto OÜ oli müügieelselt teostanud sõiduki tehnilise kontrolli (tl 47). Aleksei Kiršini sõnul ütles kostja talle, et: “Autol on puhas ajalugu ja suuri probleeme ei teki.“ (tl 82 pöördel). Kohtu hinnangul võis hageja seega mõistlikult eeldada, et talle müüakse selle tavapärasel kasutusviisil kasutatav ja sõidukorras auto. Keskmise kvaliteedi kontrollimisel tuleb vahet teha uute ja kasutatud asjade müügil. Riigikohus on selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (Riigikohtu 07.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Hageja esitas kohtule OÜ Mekre-Äri 30.05.2017 selgituse hageja sõidukil fikseeritud puuduste kohta ja hinnangu, mille kohaselt sarnasel kasutatud sõidukil neile teadaolevalt tavapäraselt selliseid puuduseid ei esine ning ei ole reaalne, et sellised vigastused tekiks vaid umbes ühekuulise sõiduki kasutamise järel (tl 20). O.H. möönis istungil, et 8 päeva peale auto ostu võiks auto sõita (tl 82 pöördel). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud seda, et OÜ Mekre-Äri poolt tuvastatud puudused esineksid tavapäraselt ka teistel vaidlusaluse sõidukiga samaväärsetel sõidukitel. Eeltoodust tulenevalt kohus nõustub hagejaga, et tegemist on puudustega, mille esinemist ei saa ka kasutatuna ostetud sõiduki puhul lugeda tavapäraseks ja seega lepingutingimustele vastavaks, seega loeb kohus tuvastatuks, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele.
8.VÕS § 218 lg 1 1. lause järgi müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 2 2. lauses sätestatu järgi tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Lähtudes tõendamiskoormusest peab tarbijast ostja seega tõendama puuduse olemasolu ja selle ilmnemise ajahetke. Müüja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel.
Aleksei Kiršini kohtus antud seletuse põhjal oli juba sõiduki proovimisel enne ostmist tunda vibratsiooni tühikäigul, 25-l (jaanuaril) läks põlema tuli, mis näitas, et õlirõhk on madal, mille peale jättis kohe auto seisma, auto viidi remonditöökotta Mekre-Äri ja seal selgitati, milles probleem (tl 81 pöördel). Hageja väidet puuduse esinemise kohta kinnitab OÜ Mekre-Äri selgitus, mille kohaselt 30.01.2017 toimetati sõiduk neile remonti, peale sõiduki mootori demonteerimist tuvastati remonditöökojas, et sõidukil on katki õlipump ja hooratas, samuti ei olnud töökorras klapisääretihendid, kepsusaaled ja raamsaaled (tl 20). Puuduse esinemist kinnitab ka O.H.i seletus selle kohta, et kostja helistas talle, ütles, et õlipump on katki, teab seda, kuna töökojas on mootor lahti võetud. O.H.i sõnul võis see kõne olla 31. jaanuaril. Samas ta märgib, et tema müügi ajal vibreerimist ei täheldanud ja kui Oskar Autos auto üle vaadati, siis seda probleemi ei täheldatud (tl 82), sõiduki tehnilist korrasolekut kinnitab Oskar Auto OÜ 23.10.2017 selgituses (tl 52). Kohus leiab eeltoodu põhjal, et sõidukil esines puudus ja see ilmnes hiljemalt 25.01.2017 (põhjus selgitati välja 30.01.2017), seega kuni kuue kuu jooksul sõiduki üleandmisest hagejale 17.01.2017, mistõttu saab eeldada lepingutingimustele mittevastavuse olemasolu asja üleandmise ajal. Kohtu hinnangul ei ole selline eeldus käesoleval juhul vastuolus asja või puuduse olemusega. Kostja osutas võimalusele, et mootoririke võis olla põhjustatud 19.01.2017 OÜ Mekre-Äri teostatud puudulikust hooldus- ja remonditööst (tl 48) või hageja enda tegevusest – O.H.i seletuse kohaselt võib õlipump minna katki, kui näiteks sõidetakse tahhomeeter piirajasse või millegi otsa (tl 74). Kohus möönab selliste võimaluste olemasolu, kuid kuna käesoleval juhul ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks, asub kohus seisukohale, et müüja ei ole tõendanud puuduse tekkimist ostjast tulenevatel asjaoludel. Kohus peab vajalikuks siinkohal märkida, et sõiduki Oskar Auto OÜ-s ülevaatus ei toimunud mitte vahetult enne sõiduki müüki hagejale, vaid peaaegu kolm kuud varem, seega ei ole välistatud rikke tekkimine ka ülevaatuse ja müügi vahelisel ajal.
9.VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuivõrd vaidlusaluse sõiduki näol on tegemist pea 10 aastat vana sõidukiga, läbisõiduga müügi hetkel umbes 250 000 km, siis oli hageja kahtlemata teadlik sõiduki seisukorrast ning sellest, et tegemist on kasutatud sõiduautoga, mis võib vajada jooksvalt remonti ja erineva kulumisastmega detailide väljavahetamist (tl 46-47). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et müüdi kasutatud sõiduk ning Aleksei Kiršin kinnitas, et sai aru, et kasutatud autole ei saa esitada samu nõudeid kui uuele autole (tl 82 pöördel). Müügilepingus ei sisaldu tingimust ja pooled ei ole väitnud, et sõiduk ostetakse sellises seisundis nagu see on või et müüja ei vastuta puuduste, eelkõige varjatud puuduste eest. Ainuüksi asjaolu, et müüdi kasutatud sõiduk, ei vabasta müüjat sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest tulenevast vastutusest. Kostja leiab ühtlasi, et hageja oli teadlik sõiduki seisukorrast, kuna ta vaatas selle enne ostmist korduvalt üle (tl 47). Kohus leiab, et müüja vastutust ei mõjuta see, kui ostja kasutab müügieseme ülevaatamisel vastava kogemuse või teadmistega isiku abi, kuna seadusest ei tulene kostjale kui tarbijale ostetud asja ülevaatamise kohustust (VÕS § 219). Ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul palkama asjatundjat (Riigikohtu 30.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 24). OÜ Mekre-Äri selgituse kohaselt riikliku tehnoülevaatuse ja tavapärase visuaalse ülevaatuse käigus selliseid puudusi tuvastada võimalik ei ole, selleks tuleb mootor eelnevalt demonteerida (tl 20). Eeltoodu põhjal kohus leiab, et sõidukil tuvastatud puuduste näol oli tegemist varjatud puudustega, mida hagejal ei oleks ka vajalike tehniliste teadmiste olemasolul ja sõiduki välisel ülevaatusel nõuetekohast hoolsust rakendades olnud kohapeal võimalik avastada. Seda kinnitab asjaolu, et ka sõiduki tavapärasel müügieelsel ülevaatusel Oskar Auto OÜ-s neid ei leitud.
Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja müüs hagejale puudustega sõiduki ehk lepingutingimustele mittevastava asja VÕS § 217 lg 2 p-de 2 ja 6 tähenduses. Kohus märgib, et VÕS § 218 ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Käesoleval juhul peab sõiduki varjatud puuduste eest kostja müüjana vastutama ka siis, kui ta ise puudustest ei teadnud.
10.VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. VÕS § 220 lg 3 1. lause sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Nii O.H.i kui Aleksei Kiršini kohtus antud seletuse põhjal teatas hageja kostjale õlipumba katkiminekust ja suurenenud õlikulust pärast selle kindlakstegemist OÜ Mekre-Äri poolt 31.01.2017 (tl 81, 82), seega teatas hageja ilmnenud puudusest müüjale õigeaegselt.
11.VÕS § 222 lg 1 1. lause kohaselt kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. VÕS § 222 lg 2 sätestab, et müüja kannab asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Aleksei Kiršini 19.02.2017 saadetud kirja põhjal hageja helistas pärast 31.01.2017 OÜ-lt Mekre-Äri õlipumba katkiolekust teadasaamist kostjale ja teatas probleemist, mille peale kostja taas keeldus remondi tegemisest (tl 62). Hageja istungil kostjale konkreetselt õlipumbaga seotud rikke parandamise nõude esitamist ei kinnitanud. O.H.i 23.03.2017 vastuse (tl 63-64) ja istungil antud seletuse põhjal (tl 73 pöördel) nõudis hageja pärast õlipumbarikke avastamist kostjalt üksnes raha maksmist. Kohtu hinnangul ei ole seega käesolevas asjas üheselt tuvastatav, et hageja oleks nõudnud kostjalt konkreetselt õlipumba rikkest tuleneva puuduse parandamist. Samas peab kohus käesoleva asja õigeks lahendamiseks oluliseks arvestada hageja seletustega selle kohta, miks ta pärast 25.01.2017 õlirõhu tule süttimist ja 30.01.2017 sõidukil esinevate probleemide ulatuse väljaselgitamist ei pöördunud kostja poole sõiduki parandamise nõudega, vaid soovis kulutuste hüvitamist Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja pöördus umbes pärast lepingu sõlmimist nädal (hageja seletuse põhjal 23.01.2017 – tl 81 pöördel) hageja poole teatega, et armatuurlaual põlevad ABS, ESP ja käsipiduri tuled (tl 46, 63). Kuigi hageja käesolevas asjas ei nõua kostjalt nimetatud puudustega kaasnenud kahjude hüvitamist, tuleb kohtu hinnangul antud asja lahendamisel arvestada ka selle rikke ilmnemisel toimunud pooltevahelist suhtlust, kuivõrd sõidukil avaldusid erinevad rikked väga lühikese ajavahemiku jooksul – sõiduki müümisest 17.01.2017 kuni selle sunnitud seismajätmiseni õlirõhutulede süttimise tõttu 25.01.2017. Hageja seletustest nähtub, et juba ABS, ESP ja käsipiduri tulede süttimise probleemiga kostja poole pöördumisel kinnitas kostja hagejale, et viimane peab rikete parandamise eest ise maksma (tl 81 pöördel). Aleksei Kiršini seletuse kohaselt ei helistanud ja pöördunud O.H.i poole rohkem, kuna ta juba esimesel korral ei tahtnud üldse endale vastutust võtta, siis suurema probleemi puhul poleks ta seda ammugi tahtnud teha. Ta ei pöördunud sellepärast Oskar Auto poole, kuna O.H. kogu aeg rõhutas, et hageja peab ise kõik kinni maksma (tl 82 pöördel). Kostja 23.03.2017 vastuse põhjal teatas kostja hagejale pärast 31.01.2017 kõnet, et kostja ei saa selle
eest vastutav olla, ennekõike kahel põhjusel: hageja oli sõiduki juba juppideks võtnud, mitte ei pöördunud kostja poole vea tuvastamiseks ja tegemist oli ettenägematu asjaga, mis ei kuulu varjatud vea alla. Kostja pakkus hagejale üksnes abi varuosa leidmisel (tl 63-64). Hageja seletas, et järgmisel päeval helistas kostja tagasi ja pakkus talle Lätist või Leedust toodud pumpa, kostja autot näha ei tahtnud, kuna arvas, et hageja peab autot remontima oma kulul (tl 82). Eeltoodu põhjal kohus leiab, et kuigi kostja on rõhutanud, et hageja oleks pidanud Oskar Auto OÜ-sse pöörduma sõiduki kontrollimiseks, mille põhjal otsustada, kas kostja on rikete eest vastutav, võis hageja põhjendatult leida, et kostja keeldus sõiduki parandamisest ja seega on tal sõiduki parandamisel õigus nõuda selleks tehtud kulutuste hüvitamist kostjalt. Käesolevas asjas esitatud asjaolude põhjal ei kasutanud kostja võimalust õlipumba rikkest teatamisest 31.01.2017 kuni sõiduki parandamiseni 20.03.2017 võimalust see ise parandada, kaotades seeläbi võimaluse sellega seonduvaid kulusid kontrollida.
12.VÕS § 222 lg 5 kohaselt kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kohus märgib, et kuivõrd parandamiskulude hüvitamisnõue on algse täitmisnõude spetsiifiline alaliik, mitte kahju hüvitamise nõue, siis ei kuulu siinkohal kohaldamisele VÕS § 127 jj. Hageja esitatud arvete osas (tl 16-19) on kohus seisukohal, et nende tegelikkusele vastavust või seotust konkreetselt hageja sõiduki remondiga ei sea kahtluse alla asjaolu, et kasutatud on teiste isikute ja ettevõtete abi varuosade tellimisel. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt uute varuosade maksumuse hüvitamist ainuüksi põhjusel, et lepingu esemeks oli kasutatud sõiduk. Küll aga on õiguskirjanduse kohaselt asja parandamiseks tehtud kulud mõistlikud juhul, kui need ei ületa keskmiselt vastava toimingu tegemiseks vajalikke kulusid. Seadus ei nõua ostjalt võimalikest parandamise võimalustest odavaima valimist. Samaväärsete pakkumiste korral peab ostja siiski eelistama odavamat, vastasel korral saab ta mõistlike kulutustena nõuda üksnes odavamale pakkumisele vastavaid kulusid. Antud juhul ei tulene kohtule esitatud asjaoludest, et hageja oleks remonditöid tellides uurinud ka teisi pakkumisi, vaid valis kohe oma tavapärase remonditöökoja. Kostja esitas kohtule Creus OÜ ja hooratta hinnapakkumise (tl 84-85). Kohus leiab, et puudub alus kahelda Creus OÜ hinnapakkumise usaldusväärsuses hageja esitatud põhjendustel (tl 105), kuna äriregistri andmetel on Creus OÜ tegutsev ettevõte, hinnapakkumine on vormistatud ettevõtte blanketil ning kuivõrd hinnapakkumine on üksnes esialgne hinnang tööde mahule ja kulule, lähtudes tellija esitatud lähteandmetest ja tööde teostaja hetkel olemasolevatest võimalustest, siis ei ole see samastatav juba tehtud tööde eest esitatud konkreetse arvega. Vastuseks hageja väitele leiab kohus, et ainuüksi asjaolu, et kulud on tegelikult kantud, ei tähenda veel, et need saab lugeda mõistlikeks kuludeks VÕS § 222 lg 5 mõttes. Kohus leiab, et võrreldes poolte esitatud andmete põhjal sõiduki remondiks kuluvat aega, tunnihinda ja materjalikulu, tuleb muude tõendite puudumisel antud juhul lugeda mõistlikuks kulutusi, mis jäävad nende keskmisesse vahemikku, s.o summas 1320 eurot.
13.Hagiavalduses on esitatud ka nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks summas (pärast osalist nõudest loobumist) 304,78 eurot VÕS § 128 lg 3 alusel. Õigusabikulude nõude aluseks oleva arve nr 414-2017 kohaselt on Aleksei Kiršinile osutatud õigusabi sisuks materjaliga tutvumine, seisukoht ja kahju hüvitamise nõude koostamine (tl 22). Kohtule esitatud asjaolude põhjal oli hagejal õigusabikindlustus õigusabikulude katmiseks. Kahju hüvitamise nõude punkti 1.1 kohaselt on Advokaadibüroo Lillo & Partnerid kliendiks Aleksei Kiršin, kelle õigusabikulud käesolevas asjas on kindlustatud D.A.S Õigusabikulude Kindlustuse AS-i poolt (tl 23). Hageja esindaja selgitas kohtus, et kliendil on õigusabikulude
kindlustus, D.A.S Õigusabikindlustus maksab need kinni, õiguskaitse on nende poolt (tl 74). Aleksei Kiršini seletuse kohaselt pärast 31.01.2017 kõnet O.H.iga loobus tema abist ja tegi edaspidi koostööd kindlustusfirmaga D.A.S (tl 82). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal puudub kahjuhüvitise nõue kohtueelsete õigusabikulude osas kostja vastu ja seega puudub alus selle nõude rahuldamiseks VÕS § 218 lg 3 alusel.
14.Hageja taotles hüvitiselt viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates kahju hüvitamise nõudes märgitud tasumise tähtajast 07.06.2017. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 2. ja 3. lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, seejuures käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 113 lg 2 (kindlaks määramata täitmise aeg) sätestatu, kuna kostja rahalise kohustuse täitmise aeg on kindlaks määratud kahju hüvitamise nõudes.
15.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista remondikulude hüvitis 1320 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 70,20 eurot alates 07.06.2017 kuni 21.02.2018 (260 päeva * 0,27 eurot) ja lisanduv viivis alates 22.02.2018 VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd eeltoodu põhjal kuulub hageja nõue rahuldamisele umbes 63% ulatuses ja arvestades poolte esitatud teiselt poolelt väljamõistetavate menetluskulude suurust (hagejal 2160 eurot, s.h riigilõiv 250 eurot (tl 107), kostjal 2788,32 eurot (käibemaksuta) ja 16 eurot transpordikulu (tl 112)), siis on põhjendatud ja õiglane jätta poolte menetluskulud täielikult nende endi kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmisel jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.