Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Sisulised asjaolud ja menetluse käik OÜ HPF Grupp (likvideerimisel) esitas kohtule 31.12.2017 võlgniku pankrotiavalduse, milles palus algatada tema pankrotimenetlus ja kuulutada välja pankrot. Avalduse, sellele lisatud maksejõuetuse põhjuste seletuse ning võlanimekirja kohaselt tegeles osaühing hüdraulika-, pneumaatika- ja tööstusvoolikute müügiga. Majandustegevus lõppes 2005.aastal seoses klientide puudumisega, ettevõttele määrati likvideerija. Likvideerija hinnangul on osaühing püsivalt maksejõuetu. Vara ettevõttel ei ole, võlad on Maksu- ja Tolliametile ning ühele füüsilisele isikule, kokku on võlgnevusi ligemale 9000 EUR. Kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse ja määras 09.01.2018 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks (edaspidi haldur) Andrus Õnniku. Kohtuistung käesolevas asjas toimus 31.01.2018. Võlgniku seaduslik esindaja, likvideerija Indrek Rand, kohtuistungile ei ilmunud, paludes asi temata läbi vaadata. Ta nõustus halduri aruandes esitatud seisukohtadega ja nõustus enda määramisega dokumentide hoidjaks, kui menetlus peaks lõppema raugemisega pankrotti välja kuulutamata. Kohus vaatas asja läbi võlgniku osavõtuta. Halduri aruande ja tema poolt kohtuistungil selgitatu kohaselt puudub võlgnikul vara, mille arvelt pankrotimenetluse kulusid katta. Võlgnik on maksejõuetu ja see ei ole ajutise iseloomuga. Võlgnikul on halduri tuvastatuna võlgu 12 018.95 euro väärtuses, sh maksuvõlg, kohtutäituri tasu ning töövaidluskomisjoni 25.10.2016 otsusega väljamõistetud võlg töötaja kasuks. Võlgnik tegeles aastatel 2003-2005 hüdraulika-, pneumaatika- ja tööstusvoolikute müügiga, klientide puudumisel majandustegevus peatus ning kohtu 03.06.2005 määrusega nimetati likvideerijaks viimane juhatuse liige Indrek Rand. Haldurile arusaamatult võeti 2014.aastal tööle raamatupidaja, kellele jäädi võlgu palga ja puhkusehüvitise eest (töövaidluskomisjoni otsus). Maksuvõlg tekkis 2006.aasta alguses, majandusaasta aruanne esitati vaid 2003.aastal. Haldur leiab, et kuna ettevõttel ei õnnestunud eristuda sama tegevusvaldkonnaga ettevõtetetest, ei leitud piisavalt kliente. Haldur on arvamusel, et võlgnik on pankrotisituatsioonis ning kui keegi võlausaldajatest, võlgnik ise või kolmas isik ei maksa kohtu deposiiti pankrotimenetluse kuludeks piisavaid vahendeid, tuleb pankrotimenetlus lõpetada raugemise tõttu ning määrata halduri tasuks x eurot riigi vahenditest. Kulude hüvitamist summas 36 eurot taotleb haldur võlgnikult viimase pangakonto arvel (sellel on 10.04 EUR). Halduri taotlusel ning pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 1 ja 2 alusel tegi kohus 01.02.2018 määruse, milles andis asjast huvitatud isikutele võimaluse hiljemalt 16.02.2018 tasuda kohtu deposiitkontole 2000 eurot pankrotimenetluse kulude katteks ja pankrotimenetluse raugemise vältimiseks. Nimetatud tähtpäevaks keegi kohtu nõutud summat ei tasunud.

2 (4)

Tsiviilasi nr 2-17-19462 Kohtu seisukohad ja põhjendused Kohus, kuulanud ära halduri seisukoha, arvestades võlgniku nõustumist nendega ning uurinud kirjalikke tõendeid, leiab, et on põhjendatud pankrotimenetluse lõpetamine raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Võlgnikul puudub sisuliselt igasugune vara pankrotimenetluse kulude katteks, seega esinevad pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg 1 nimetatud asjaolud. Nimetatud sätte järgi lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sh puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Tagasivõitmise võimalusi ei ole, kuivõrd sisulist majandustegevust ei toimu juba enam kui kümme aastat. Sellises olukorras, ning arvestades, et ei võlgnik, võlausaldaja ega kolmas isik, ei ole tundnud pankrotimenetluse vastu sellist huvi, et oleks tasunud kohtu pakutud summa deposiiti, ei ole mõistlik pankrotihaldurile kohustuse panemine tehingute (nt raamatupidaja töölevõtmine) asjaolude selgitamiseks. Pankrotimenetlus peab siiski tuginema võlausaldajate initsiatiivile ning pankrotihaldur ei peaks tegema tööd, mille eest ei ole temale tasu maksta võimalik. Kohus nõustub ajutise halduri arvamusega, et võlgnik on maksejõuetu ning pankrotimenetluse jätkamine ei ole otstarbekas – selle läbiviimiseks puuduvad vahendid. Kohus on halduri abiga välja selgitanud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku enda pankrotiavalduse puhul tuleb seda tulenevalt PankrS § 31 lg 4 sätetest eeldada. Võlgniku võlakohustused moodustavad üle 12 000 EUR, tegemist on ca 60% osas maksuvõlaga ning ka Maksu- ja Tolliamet ei ole tundnud asja vastu sellist huvi, et menetluse jätkamine saaks olla võimalik. Maksejõuetuse põhjuseks on muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõttes – võlgnik ei suutnud oma turunišis piisavalt eristuda ja majandustegevus hääbus klientide puudumisel. Käesoleva asja menetluse lõpetamiseks tuleb Ametlikes Teadaannetes avaldada vastava sisuga teade, panna ajutisele haldurile kohustuseks ettevõtte likvideerimise lõpuleviimine ja kustutamine äriregistrist PankrS § 29 lg 8 1. lause järgi, misjärel vabastada ajutine haldur tema kohustustest. Samuti peab haldur pöörduma Töötukassa poole, saamaks töötajale kätte saamatajäänud töötasud. Dokumentide hoidjaks tuleb vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 ja isiku enda nõusolekule määrata likvideerija Indrek Rand. Pankrotimenetluse kulud Vastavalt PankrS § 150 lg 4 otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 23 lg 4 ja § 193 lg 4 kohaselt mõistab kohus sellisel juhul halduri tasu ja vajalikud kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise x euro ulatuses (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, v.a sotsiaalmaks) riigi vahenditest. Ajutine pankrotihaldur on esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks riigilt just nimetatud summas. Haldur küll märgib, et vastavalt tehtud tööle ja selleks kulutatud ajale (x tundi a x eurot, ajakulu sisuline jaotus on halduri poolt välja toodud) oleks tema õigeks tasuks x eurot, kuid palub võlgnikul vahendite puudumist teades lähtuda seaduses sätestatud riigi maksimaalsest toetussummast. Seega tuleb vastavalt halduri taotlusele ja lähtudes PankrS § 23 lg 4 sätetest kinnitada ajutise halduri tasuks x eurot, millele lisandub käibemaks x EUR. Võlgniku tasutud riigilõiv tuleb jätta tema enda kanda. Halduri vajalikud bürookulud summas 36 EUR tuleb katta võlgniku arvel.

3 (4)

Tsiviilasi nr 2-17-19462 Kohus leiab, et tasu suuruse aluseks võetud tunnihind (maksimaalne oleks x eurot) on mõistlik, kohtul ei ole kahtlust viidatud ajakulus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.