Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

U.Y (hageja) esitas 06.09.2016 Tartu Maakohtule hagi tööõnnetusega seotud kahju hüvitamiseks. Kohus jättis hagi korduvalt käiguta ning selgitas vajadust esitada selge nõue ning tutvustas võimalust taotleda riigi õigusabi korras esindajat. Hageja esitas hagi AS-i Eesti Energia (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmist. Hageja nimetas 18.11.2016 menetlusdokumendis hagihinnaks 5000 eurot. Kohus võttis 25.11.2016 määrusega hagi menetlusse. Hageja esitas 02.03.2017 menetlusdokumendis arvutuse, mille kohaselt ta nõuab perioodi 01.04.2014-01.04.2017 eest kostjalt tema kasuks 13 334.16 euro väljamõistmist. Hageja täiendas hagiavaldust 03.03.2017 ja 31.05.2017 nõuetega rahastada uuringuid ja tasuda ravi ja raviteenuste eest. Hagiavalduse kohaselt juhtus xxxxxxxxx hagejaga tööõnnetus, hageja sai elektrilöögi. Riigikohtu lahend hõlmab aega kuni 01.03.2001, kuid asjaolude muutumise tõttu ei kata pension hageja saamata jäänud tulu. Hagejal on õigus pöörduda tervisekahju hüvitamise nõudega endise tööandja poole, hüvitada tuleb vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tingitud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Lisaks on hagejal õigus esitada VÕS § 1043 alusel lepinguvälise kahju hüvitamise nõue. Kostja on keeldunud hagejale hüvitama vajaliku ravi, sh sanatooriumiravi maksumust. Kostja peab hüvitama hagejale saamata jäänud pensioni ja jätkama igakuulist väljamakset tööõnnetuse tõttu pensioniõigusliku tööstaaži saamata jäänud osa osas. AS Eesti Energia kohustusi ei saa katta töövõimetuspensioni ja vanaduspensioniga. Vanaduspension hõlmab kompensatsiooni represseeritud aja eest ning represseeritute pensionilisa. Seoses tahtlikult tööõnnetusaktist välja jäetud vigastuste saamist tööõnnetusel on hageja töövõimetusprotsent määratud madalamaks, kui see tegelikult on, ning seetõttu on väiksem ka töövõimetuspension ja puudeastme toetus. Hageja leiab, et kuna tööõnnetuse dokumentidel puudub tööinspektori allkiri, siis on tööõnnetuse dokumendid õigustühised ning tööandja süü on ebaõigesti tuvastatud. Hageja on seisukohal, et kostjal tuleb tunnistada saadud tegelikke vigastusi tööõnnetusel. xxxxxxxxxxxxxxx on hageja hinnangul saadud tööõnnetusest. Hageja toetub Medicoveri 2007.a uuringute vastustele ja väidab, et 25.11.2011 tõendist nr 105 nähtub, et Medicover on toetunud xxxxxxxxxxxxxx osas 2007.a ebaõigetele andmetele, mis on 07.09.2011 Tartu Maakohtu kohtumäärusega tunnistatud ebaõigeks. Hüvitise määramisel tuleb aluseks võtta töötasu 12 kuud enne ja 12 kuud pärast tööõnnetust, mistõttu Riigikohtu otsus on vale. Hageja esitas 02.03.2017 menetlusdokumendis arvutuskäigu, mille kohaselt tuleb hüvitise määramisel lähtuda tööõnnetuse ajal kehtinud miinimumtöötasust 1100 krooni ning arvestades, et U.Y keskmine töötasu oli 4995.60 krooni ehk 4,54 korda kõrgem tollasest keskmisest töötasust, siis korrutada kehtinud miinimumtöötasu nimetatud indeksiga. 2014. aasta kohta tulemus 1611.70 eurot, 2015. a kohta 1770.60 eurot ja 2016. a kohta 1952.20 eurot, antud summadest 40% vastavalt 644.68 eurot, 708.24 eurot ja 780.88 eurot. Lahutades

40%, tuleb 01.04.2014-31.03.2015 ajavahemiku eest tasuda 304.95 eurot iga kuu eest; alates 01.04.2015-31.03.2016 376.17 eurot iga kuu eest ja alates 01.04.2016 (menetlusdokumendis 01.04.2015) – 31.03.2017 430.06 eurot iga kuu eest. Kostja poolt tasumata hüvitis kolme aasta eest süüastmest tulenevalt on kokku 13 334.16 eurot. Lisaks võlgneb kostja valeandmete esitamise tulemusena hagejale hüvitise alates tööõnnetuse toimumisest xxxxxxxxx ning ka järgnevate aastate eest. Hageja hinnangul ei ole nõuded varasema aja eest aegunud.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on Riigikohus teinud 13.06.2002 otsuse nr 3-2-1-79-02, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Hageja nõue on aegunud. Tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hagejaga toimus tööõnnetus xxxxxxxxx, antud asjas on toimunud kohtuvaidlus ja seega on nõue aegunud. Juhul kui kohus leiab, et hagi ei ole aegunud, on kostja seisukohal, et hageja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Osa asjaolusid on tõestatud jõustunud kohtulahendiga ja need ei kuulu vaidlustamisele. Hageja väited tööõnnetuse dokumentide õigustühisuse kohta on alusetud. Kooskõlas toonaste õigusaktidega tööandja oli kohustatud läbi viima uurimise ja akti esitama Tööinspektsioonile, kusjuures ettevõtte töökeskkonnanõukogu pidi otsustama süüastme proportsioonid. Tööinspektsioon omakorda toetudes ettevõtte akti ja teistele materjalidele tegi oma uurimiskokkuvõtte. Seega on kostja käitunud vastavalt toonastele õigusaktidele. Hageja süüdistused kostja valeandmete esitamise kohta on alusetud. Kohtud on eelpool viidatud kohtuasjas asjaolusid hinnanud ja tuvastanud hageja keskmise palga, võtnud arvesse töövõime kaotusega 40% ja süü tööõnnetuses 60%. Kostja hinnangul puudub antud asjaolusid arvesse võttes vajadus hinnata töötasu samal ametikohal. Ühtlasi puudub kostja hinnangul õiguslik alus hageja poolsetel arvutusel oma töötasu 4,54 kordsel suurendamisel seisukohas toodud valemi alusel. Kuna hageja on 69-aastane, siis on väga vähetõenäoline, et ta töötaks täistööajaga samal füüsiliselt raskel ametikohal nagu ta töötas 1998.a. Kostja leiab, et hageja pole tõendatud vajadust kostja poolt finantseeritavate uute ja täiendavate uuringute kohta 1998.a tööõnnetusega seonduvalt. Ühtlasi pole hageja esitanud ühtegi selgitust, mis osas neid uuringuid Eesti Haigekassa ei kompenseeri ja mis kujuneb nende maksumuseks. Kostja on varasemalt finantseerinud terviseuuringute rahastamist. 22.06.2007 ja 29.10.2007 teostati Medicover Eesti Tartu Keskuses terviseuuringud, et diagnoosida hageja tervislikku seisundit. Muuhulgas tutvusid arstid väljavõtetega Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise kardioloogia osakonnast. Uuringu teostanud töötervishoiuarstid ei pidanud hagejal esinenud 09.06.2006 ja 13.09.2006 xxxxxxxxxxxxxx otseseks xxxxxxxxx tööõnnetuse tagajärjeks. Hageja viidatud kohtumääruse kohaselt kinnitati kompromiss, millega muudeti anamneesi ainult suitsetamise osas, kuid teised riskifaktorid xxxxxxxxxxxxxx põhjuste osas jäid kehtima ning samuti jäi kehtima ka lõppjäreldus. Kostjal ei ole hetkel töösuhteid analoogset tööd tegevate isikutega, analoogia korras saab tugineda tütarettevõtja andmetele ja kõrvutada need Fontese palgauuringu andmetega. Kostja

tütarettevõtja Elektrilevi OÜ elektrikud tuleb lugeda Fontese tööperes oskustööliste hulka – eriseadmed III tase, kelle põhitöötasu jääb täna vahemikku 950 – 1180 eurot, keskmine 1120 eurot. Fontese palgauuringu andmetel oli 2014. a oskustööliste – eriseadmed III tase palgatase Kogu-Eesti 1086 eurot, 2015. aastal 1132 eurot ja 2016. aastal 1162 eurot. Kostja on seisukohal, et hüvitise maksmist saaks pidada põhjendatuks vaid ajani, mil hageja oleks saanud töötada elektrikuna ehk 63. eluaastani, mil tavapäraselt oleks töötajal õigus jääda pensionile.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et hageja töötas alates 14.12.1995 jaotusvõrgu elektrikuna ja alates 01.04.1999 autotõstuki juhina ning xxxxxxxxx juhtus hagejaga tööõnnetus. Hageja koondati AS-ist Eesti Energia 01.06.2000. Kohus märgib sissejuhatuseks, et poolte vahel on varasemalt olnud kaks kohtuvaidlust: töölepingu lõpetamise seaduslikkuse ja hüvitise nõudmise üle ning töövigastustega tekitatud kahju hüvitamise üle. Valga Maakohtu 15.05.2001 ja Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-374/2001 U.Y hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks on tuvastatud, et kostja süü tööõnnetuses oli 40% ning hageja süü 60%. Valga Maakohtu 23.10.2001 otsusega jäeti U.Y hagi Eesti Energia AS Jaotusvõrk vastu töövigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Otsuses tugineti varasemalt tuvastatud süü jaotusele töötaja ja tööandja vahel ning hüvitis jäeti välja mõistmata, kuna U.Y invaliidsus- ja töövõimetuspension olid suuremad kui võimalik kostjalt saadav hüvitis. Samale seisukohale jõudsid Tartu Ringkonnakohus oma 23.01.2002 otsuses ja Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 13.06.2002 otsuses nr 3-2-1-79-02. Esmalt lahendab kohus kostja esitatud aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 kohaselt on kehavigastuse tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus on seisukohal, et kohtu määratud perioodilist hüvitist on võimalik muuta. Kannatanu töövõime või pensioni vähenemisel võis ta tsiviilkoodeksi (TsK) § 470 alusel nõuda hüvitise suurendamist. Kannatanu töövõime kaotuse astme ja invaliidsuspensioni suuruse muutumise korral tehakse ka ajutise korra p 21 järgi kahju hüvitamiseks makstavate summade vastav ümberarvutus. Menetluslikult näeb sel juhul kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 (Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-15-16, p 40). Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 153 kontekstis kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 12). Lisaks on kolleegium selgitanud, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 20.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 18.2, 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 12; 07.11.2012 otsus tsiviilasjas nr, p 14). Seega saab hageja kahju puudutada kolmeaastat perioodi enne hagi esitamist, vastasel juhul on hagi aegunud.

Kohus selgitas hagejale korduvalt vajadust täpsustada kahju tekkimise aega ning kahju suurust. Juhul kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ja märkima, millal tema sissetulek vähenes ning millal ta sai kahju tekkimisest teada. Hageja on kohtule esitanud kahjuhüvitise arvutuse, mille kohaselt on väidetava kahju suurust arvestatud 1. aprillist 2014. Kohus loeb nimetatud kuupäeva hageja poolt tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise kuupäevaks. Arvestades, et hagi esitati 6. septembril 2016, ei olnud hagi selle esitamise ajal aegunud. Teiseks võtab kohus seisukoha hageja nõuete osas, milles on kohtulahendid jõustunud. Hageja väitel ei olnud tema tööõnnetuses 60% süüdi. Kohtud on varasemalt tööõnnetuse asjaolusid uurides tuvastanud hageja süü tööõnnetuses. Hageja süü tööõnnetuse põhjustamises on tuvastatud Valga Maakohtu 15.05.2001 otsusega U.Y hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-374/2001 muutmata. Riigikohus on 13.06.2002 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-179-02 p-s 10 asunud seisukohale, et „Apellatsioonikohus kohaldas hageja süü osas õigesti TsMS §-des 94 lg 2 ja 243 lg 2 sätestatut, mille kohaselt asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised“. Lisaks leidis Riigikohus nimetatud otsuse punktis 11, et esitatud tõendeid hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et hageja oli xxxxxxxxx.a äärmiselt ettevaatamatu. Ta eiras elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas omavoliliselt töökohta, veendumata selle ohutuses. /.../ Kuivõrd kohtud tuvastasid kahju tekkimises kannatanu enda raske ettevaatamatuse, siis oli õigustatud kahju kindlakstegemisel hageja 60%-lise süü astmega arvestamine.“ TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt varasemate jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolusid kohus ümber ei vaata. Seega jätab kohus rahuldamata hageja nõuded seoses tööõnnetuse asjaolude tuvastamisega ja seonduvad hüvitise nõuded. Riigikohus on 06.10.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10 asunud seisukohale, et kui vanaduspensioniikka jõudnud isik on kaotanud oma töövõimest kutsehaiguse tõttu 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kohus leiab, et nimetatud põhimõte kehtib ka juhul, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Hageja on oma menetlusdokumentides tuginenud töövõimetusmäärale 40%. Hageja on esitanud Valgamaa VEK 31.05.2000 läbivaatuse akti nr 1196, mille kohaselt on talle määratud töövõimekaotus 40% kuni 31.05.2002 (I kd tl 88). Sotsiaalkindlustusameti pensioni arvestuse dokumendist nähtuvalt on töövõimetuspensioni makstud hagejale kuni pensioniea saabumiseni ehk kuni 21.03.2006. (I kd tl 112). Töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel eelduslikult korrelatsioonis: kui isik kaotab tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamise tõttu teatud protsendi oma töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Samas jätab nimetatud eeldus kahju tekitajale võimaluse tõendada, et kannatanud kaotas töö muul põhjusel kui kahju tekitaja põhjustatud kahjujuhtumi ja sellest tuleneva töövõime vähenemise tõttu. Kahju tekitaja võib tõendada, et kannatanu töövõimekaotus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10).

Riigikohus on asunud seisukohale, et vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu (vt Riigikohtu 09.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-03, p 12). Riigikohtu seisukoha järgi tuleb töötajal tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal (vt Riigikohtu 20.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 22). Hageja esitas 02.03.2016 menetlusdokumendis (I kd tl 84) arvutuskäigu, mille kohaselt ta nõuab ajavahemiku 01.04.2014 kuni 31.03.2017 eest hüvitist 13 334.16 eurot. Hageja on võtnud aluseks oma töötasu suhte miinimumpalgaga ning saadud indeksiga 4,54 korrutanud läbi 2014.-2016. aasta miinimumtöötasu. Hageja väitel oleks tema varasemal töökohal igakuine töötasu 2014. aastal olnud 1611.70 eurot, 2015. aastal 1770.60 eurot ja 2016. aastal 1952.20 eurot. Kostja leidis, et hageja arvestus ei ole korrektne ei töötasu ega indekseerimise osas. Kostja märkis, et sarnasel töökohal oli keskmine kuutöötasu 2014. aastal 1086 eurot, 2015. aastal 1132 eurot ja 2016. aastal 1162 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et hageja arvutuskäik, milles on aluseks võetud miinimumtasu ning indeks 4,54, ei ole põhjendatud. Riigikohus on asunud seisukohale, et keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 38, Riigikohtu 20.12.2017 otsus nr 2-15-10683, p 22). Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt hageja töövõimetus on põhjustatud tema east ning hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Riigikohtu praktika kohaselt kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10; 07.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). Sissetuleku vähenemine peab olema põhjuslikus seoses töövõimetusega ehk olema sellest tingitud. Kostja on varasemalt finantseerinud terviseuuringute rahastamist. 22.06.2007 ja 29.10.2007 teostati Medicover Eesti Tartu Keskuses täiendavatest terviseuuringud, et diagnoosida hageja tervislikku seisundit. Uuringu teostanud töötervishoiuarstid ei pidanud hagejal esinenud 09.06.2006 ja 13.09.2006 xxxxxxxxxxxxxx otseseks xxxxxxxxx tööõnnetuse tagajärjeks. Tartu Maakohtu 07.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-19717 on kinnitatud U.Y ja TÜ Kliinikumi vahel kompromiss, mille kohaselt „Kostja kohustub vormistama U.Y uuringule nr 946B/09.06.06 ja uuringule nr 551B/25.03.09 lisalehed, milles SA Tartu Ülikooli Kliinikum tunnistab ebaõigeteks anamneesis ja riskifaktorites sisalduvad andmed „endine suitsetaja“ ja „olnud suitsetaja“.“ Kohus nõustub kostjaga, et kuna teised riskifaktorid ehk ülekaalulisus ja ealised muutused jäid kehtima, siis ei muuda kompromissi tulemusel lisalehe anamneesi lisamine ja suitsetamise riskifaktorite hulgast eemaldamine hinnangu lõppjäreldust, et xxxxxxxxxxxxxx põhjuseks ei olnud tööõnnetuse käigus saadud elektrilöök.

Hagejal oli 2006. aastal kaks xxxxxxxxxxxxxx. Hageja on ise 30.05.2017 menetlusdokumendis kirjeldanud, et ta „kannatab tugeva depressiooni ja peavalude all, kõrvakuulmine ja nägemine on halvenenud, esinevad pearinglused. Tööõnnetusel saadud xxxxxxxxxxxxxx on viinud infarktideni, praegu on veel vajadus kahe stendi paigaldamiseks. Täielik jõupuudus, mao probleemid.“ (I kd tl 140). 02.12.2017 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et tal on terviseprobleeme, sh peaajuga (pearinglused, valu) ja põiega (II kd tl 33-34). U.Y haigusloo väljatrükkidest (II kd tl 39-47) nähtub mitmesuguste haiguste põdemine, sh 22.08.2017 on hageja diagnoositud peaaju täpsustamata mööduv isheemia atakk (esmahaigestumine). Üldteadaolevalt töötatakse elektriku töökohal peamiselt välitingimustes, töö eeldab füüsilist pingutust ja vastupidavust, täpseid ja koordineeritud liigutusi, normaalset nägemist ja kuulmist ning võimet töötada kõrgustes. Arvestades, et hageja on 69-aastane, siis on vähetõenäoline, et ta töötaks täistööajaga samal füüsiliselt raskel ametikohal, nagu ta töötas 1998. aastal. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul esitatud tõendite pinnalt eluliselt usutav, et hageja töövõimetus on põhjustatud tema east ning hageja ei töötaks elektrikuna erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Seega puudub alus temale hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus leiab, et hageja nõuded töövigastustest tingitud ravi- ja taastusravikulu hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Sellisel kujul esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud lisakulutuste suurust. TsMS § 442 lg 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on taotlenud 17.04.2017 menetlusdokumendis Tööinspektsiooni kaasamist (I kd tl 103-104) ja 29.05.2017 menetlusdokumendis Sotsiaalkindlustusameti kaasamist (I kd tl 138). Kohus leiab, et taotlused ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 216 lg 1 võimaldab poolel, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Kuna praegusel juhul ei ole tegemist ühegi TsMS § 216 lg-s 1 sätestatud olukorraga, siis puudub alus Tööinspektsiooni ja Sotsiaalkindlustusameti menetlusse kaasamiseks. Hageja on esitanud kohtule taotluse kostjalt hageja tervisedokumentide väljanõudmist tööle asumise ajal 1995. ja 1999. aastal. Kohus jätab taotluse rahuldamata, kuna nimetatud perioodi osas on kohus tervisekahju hüvitise osas vaidluse lahendanud. Sama põhjendusega tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus nõuda kostjalt välja tõend hageja töötasu kohta aasta enne ja aasta pärast tööõnnetust, mis toimus xxxxxxxxx. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja taotleb enda menetluskulude kindlaksmääramist summas 148 eurot. Hageja esitas kostja menetluskulude taotlusele vastuväite, mille kohaselt kostja menetluskulud (transpordikulud) ei ole põhjendatud ega tõendatud.

TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Kostja ei ole esitanud sõidukulude kohta tõendit, kuid kohtu hinnangul saab sellest olenemata sõidukulud lugeda põhjendatud ulatuses vajalikuks menetluskuluks. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus peab määra 0,2 eurot/km mõistlikuks, sest näiteks justiitsministri 26.07.2016 määrusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused kohaselt“ § 17 lg 2 järgi riigi õigusabi korras õigusabi osutamisega kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulu hüvitatakse summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Samuti on põhjendatud sõidukulude hüvitamine kahe kohtuistungi osas (22.01.2018 ja 01.02.2018). 22.01.2018 kohtuistung lükkus edasi, kuid kuna hageja esitas tervisetõendi hilinenult, siis oli kostja sõidukulud juba kandnud ning need tuleb kostjale hüvitada. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja taotlus rahuldamisele. Kostja on taotlenud, et hageja tasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldab kostja taotluse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.