Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Kohtule esitati kostja 08.01.2015 e-kiri hagejale, milles kostja teavitas hagejat tasaarvestuse aluseks oleva nõude olemasolust. Samuti esitati 2014. aastal kostjalt hagejale saadetud arved, mida hageja oli korrektselt tasunud. Veel oli kohtutoimikus 29.01.2015 hageja esindaja e-kiri kostjale, milles teatati, et veel on vaja 1 200 kg pigmenti ja 01.02.2015 hagejale esitatud arved nr 150197 ja 150169, millest tasumata oli 11 494,62 eurot. Samas arvete osalise tasumise kohta tõendit ei olnud. Tõsiasi, et hageja raamatupidamise andmetes ei kajastatud kostja viidatud kahte arvet, ei tõendanud, et kostja neid arveid hagejale ei esitanud. Hageja koostatud tabel selle kohta, missuguses koguses tootis ja müüs hageja E&G OÜ-le (pankrotis) valget betooni ajavahemikus 01.10.2014 kuni 31.03.2015 ning missuguses koguses sai hageja valget tsementi ja valget betooni samal ajavahemikul kostjalt ning Osaühing Lareinalt, ei olnud hinnatav tõendina. Pealegi ei olnud see kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Samas nähtus sellest, et betooni tootmiseks oli vältimatult vajalik omada nii valget tsementi kui ka valget pigmenti. Seda kinnitas ka kostja tootmisdirektori e-kiri. Osaühing Lareina esitatud arvetest ja saatelehtedest perioodil 10.11.2014-26.02.2015 nähtus, et ühingult osteti 2015. aasta veebruaris vaid 250 kg valget pigmenti, mis ei olnud piisav E&G OÜ-le enda väidetud koguses valge betooni tootmiseks ja tarnimiseks. Hageja poolt 2014. aasta novembris ja detsembris ning 2015. aasta jaanuaris E&G OÜ-le saadetud arved ei olnud asjakohased, sest kostja tarnis väidetavalt betooni valmistamise komponendid hagejale 01.02.2015. Hageja tõenditest ei saanud järeldada, et ta ostis alates 01.02.2015 valget pigmenti ja valget tsementi üheltki teiselt isikult koguses, mis oleks tal võimaldanud betooni valmistada sellises hulgas, nagu E&G OÜ-le tarniti. Ei olnud eluliselt usutav, et hageja säilitas varem tellitud materjali 2015. aasta veebruarini. Hageja nõudeavaldusest E&G OÜ pankrotimenetluses ei saanud järeldada, et hageja tasus E&G OÜ eest kostja arveid või E&G OÜ-l oli kohustus tellida ise kostjalt betooni koostisosi ning tarnida need hagejale. Nõude väidetav loovutamine OK Incure OÜ-le ei vääranud järeldusi, sest nõue oli kostjale tagasi loovutatud ja sellest oli teavitatud ka hagejat. Seega kaudsete tõendite ehk eeskätt hageja enda esitatud dokumentidega oli tõendatud vaidlusaluses kahes kostja arves ehk arvetes nr 150197 ja 150169 märgitud toodete kättesaamine. Kuivõrd tõendatud oli, et hagejal oli kostja ees arvetest nr 150197 ja 150169 tulenev ning täitmata rahaline kohustus kokku 11 494,62 eurot, oli kostja tasaarvestuse avaldus põhjendatud. Kostja tasaarvestatav nõue ületas hageja põhinõuet ja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet. Tasaarvestuse avalduse esitamise tõttu lõppes hageja nõue kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 2 järgi alates ajast, mil nõue tasaarvestati. Tasaarvestamise ja nõude lõppemise tõttu tuli jätta rahuldamata hageja põhinõue 9160 eurot 8 senti, sissenõutavaks muutunud viivise nõue 438 eurot 85 senti ning sissenõutavaks muutuva viivise nõue. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.t praegusel juhul hageja. Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulu 1 365 eurot (käibemaksuta) oli põhjendatud ja tuli teiselt poolelt välja mõista. Kooskõlas TsMS § 177 lgga 4 tuli välja mõista ka viivis menetluskuludelt seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus

kätte vaidlusalust kaupa ja seda, et tal ei olnud vaja valge betooni tootmiseks kostja tooteid. Samal ajal ei pidanud kostja isegi mitte põhistama kauba üleandmise faktilisi asjaolusid. Kostja ei esitanud menetluses ühtegi tõendit, millest oleks nähtunud, et tooted anti hagejale arvetel märgitud koguses teatud ajal, moel või kohas üle. Veel enam, kostja ei tõendanud, et hageja tellis temalt valge tsemendi ja valge pigmendi. Kostja esitas üksnes hageja 29.01.2015 ekirja, kus oli märgitud, et juurde tuleb tarnida pigmenti koguses, mis oli väiksem, kui arves nr 150197 kajastatud (vastavalt 1200 kg ja 1425 kg). Hageja keeldus algusest peale arvete nr 150169 ja nr 150197 maksmisest. Asjaolu, et hageja oli varem kolmel korral kostja toodete eest arvetel märgitud summa tasunud, ei tähendanud, et kostja ei pidanud edaspidi tõendama kauba ostjale üleandmist. Hagejal oli piisavalt valget tsementi ja pigmenti selleks, et tarnida E&G OÜ-le valget betooni, sest valget tsemendi tarnis talle ka Osaühing Loreina. Maakohus, jõudes vastupidisele järeldusele, tugines pigem eeldustele kui faktidele ja tõlgendas vääralt hageja lepingulise esindaja selgitusi või kostja esitatud dokumente ning arvestusi. Kohtu arvestused ei põhinenud tegelikkusel, sest kohus ei nõudnud selleks pooltelt vajalikke andmeid, mistõttu olid kohtu järeldused hagejale üllatuslikud. Vastus apellatsioonkaebusele

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega on tasaarvestusel kaks eeldust: (1) esineb tasaarvestuse olukord, st kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused samaliigilised nõuded; (2) tasaarvestuse õigust omav isik on esitanud tasaarvestuse avalduse. Kohtumenetluses tasaarvestuse vastuväite esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi. Piisab sellest, kui kostja esitab hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse (vt Riigikohtu 28.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11). Kuivõrd kostja esitas kohtumenetluses tasaarvestuse avalduse, mis oli piisavalt määratletud, st sellest oli nähtav missugused pooltevahelised nõuded tasaarvestatakse, olid tasaarvestuse formaalsed eeldused täidetud. Järgnevalt tuli kontrollida, kas kostjal oli hageja vastu reaalne samaliigiline nõue. Hageja kostja nõuet omaks ei võtnud ja tasaarvestusega ei nõustunud. Hageja avaldas kohtule, et nende vahel puudus viidatud perioodil leping kostja arvetel märgitud kaupade tarnimiseks, hageja ei saanud kahes kostja arves märgitud kaupa kätte ja ei tasunud ka osa ühest arvest, st kostja nõuet hageja vastu ei eksisteerinud. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 2 on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuna hageja kostja nõuet enda vastu ei tunnustanud, oli kostjal kohustus tõendada oma nõude olemasolu. Maakohus, pannes hagejale kohustuse tõendada kostja tasaarvestuse aluseks olevate asjaolude puudumist, st kohustas hagejat tõendama, et ta ei ole kostjalt kaupa tellinud ega neid kätte saanud (29.03.2017 kohtuistungi protokoll lk 130 p alt 4. lõik), rikkus oluliselt menetlusõigusnorme tõendamiskoormise jaotamisel. Kostja esitas oma nõude tõendamiseks kaks arvet (I kd tl 72,73) ja hageja e-kirja kostja esindajale (I kd tl 70). Kostja väitel oli hageja ühest arvest 2 796 eurot 48 senti tasunud. Kostja selgitas, et tellimuste kohta saatelehti tal ei ole (I kd tl 111), samuti puudusid tal muud kauba saamist kinnitavad tõendid. Väitest, et osa teisest arvest on hageja tasunud (2 796 eurot 48 senti), kostja 29.03.2017 istungil loobus, tunnistades, et reaalset neid kahte arvet hageja maksnud ei ole (I kd tl 131 p). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei tõendanud, et ta tarnis hagejale arvetes nr 150269 ja 150197 märgitud pigmendi ja tsemendi. Pelgalt arve kui ühepoolse dokumendi olemasolu väidetava tarnimise kohta ei tõenda, et poolte vahel oli sõlmitud konkreetse sisuga leping, kostja oli enda lepingujärgse kohustuse täitnud ja hageja täitmata jätnud. Seda puudust ei korvanud ka hageja 29.01.2015 ekiri kostja esindajale, kus hageja teatas, et vaja on veel 1 200 kg pigmenti. Kirjast võis järeldada, et hageja soovis 2015. aasta jaanuari lõpus kostjalt pigmenti teatud koguses, kuid sellest ei saanud teha tõsikindlat järeldust, et 1 200 kg pigmenti hagejale tarniti. Samuti ei saanud sellest järeldada, et kirjas märgitud 1 200 kg pigmenti oli toode, mille ostmist kajastasid arved nr 150269 ja/või 150197. Ka asjaolu, et poolte vahel on varem olnud lepinguid, mis on nii kostja kui hageja poolt kohaselt täidetud, ei saanud tõendada, et kostja tarnis vastavalt hageja tellimusele arvetes nr 150269 ja 150197 märgitud pigmendi ja tsemendi. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja ei tõendanud nõude olemasolu, mida ta soovis hageja nõudega tasaarvestada, siis ei toonud kostja tasaarvestusavaldus kaasa õiguslikke tagajärgi hageja nõudeõiguse lõppemisena. Hageja nõue kuulub rahuldamisele. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista põhivõla 9 160 eurot 8 senti, viivised 20.05.2016 seisuga 438 eurot 85 senti, viivised kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja pärast otsuse tegemist seadusjärgses määras. Viivise nõudele ja 20.05.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summale (438 eurot 85 senti) kostja vastuväiteid ei esitanud. Alates 21.05.2016 kuni otsuse tegemiseni 31.01.2018 oli viiviseid lisaks kogunenud 1 246,14 eurot ((9 160,08 x 0,022 / 100 x

41) + (9 160,08 x 0,0219 / 100 x 580)). Sissenõutavaks muutunud viivise arvestamisel lähtus kohus asjaoludest, et perioodis 21.05.2016-31.01.2018 oli 621 päeva, kusjuures perioodis 21.05.2016-30.06.2016 oli 41 päeva, aastane viivisemäär kuni 30.06.2016 oli 8,05% ja päevane 0,022% ning alates 01.07.2016 oli aastane viivisemäär 8% ja päevane 0,0219%. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ja asjas teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.