Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
24. jaanuar 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-12307
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) avaldus Peep Lauki pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (avaldaja/võlausaldaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (registrikood 70000349), volitatud esindaja Pirjo Toomsoo
esindajad
Vastustaja (võlgnik): Peep Lauk (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Uusorg
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 määrus ja saata asi maakohtule ajutise halduri nimetamise otsustamiseks.
2.Määrus on lõplik.
ASJAOLUD
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (avaldaja/võlausaldaja) esitas 18. augustil 2017 Tartu Maakohtule avalduse Peep Lauki (võlgniku) pankroti väljakuulutamiseks ning ajutise halduri nimetamiseks.
Avalduse kohaselt on maksukohustuslaste registri andmetel võlgniku võlgnevuse kogusuuruseks
18.augusti 2017 seisuga 83 934,40 eurot, millest 83 673,57 eurot moodustab võlgnikule 5. mai 2010 vastutusotsusega nr 13-7/144-4 määratud Fertile Kompleks OÜ maksuvõlg, 137,25 eurot perioodi 2012 kuni 2014 tasumata maamaks ja 123,58 eurot arvestuslik intress, mis on arvestatud tähtaegselt tasumata jäetud maamaksu kohustustelt. Maksuhaldur alustas 15. märtsil 2011 maksuvõla sundtäitmist. 3. oktoobril 2011 edastas maksuhaldur kohtutäitur Sirje Taelale avalduse võlgniku suhtes täitemenetluse alustamiseks. Tulenevalt MKS § 132 lg 5 p-st 1 on vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg alates 3. oktoobrist 2011 katkenud ja kuna tähtaja katkemise alus ehk võlgniku suhtes toimuv täitemenetlus ei ole lõppenud, ei ole vastutusotsuse sundtäitmine aegunud.
1.veebruaril 2012 edastas maksuhaldur kohtutäiturile täiendava avalduse, milles taotles võlgniku nimele registreeritud kinnistutele seatud hüpoteegi realiseerimist. Kinnisasjade müügist on kohtutäituri vahendusel laekunud maksuvõla katteks 13 712,05 eurot (29. jaanuaril 2013) ja 7755,40 eurot (2. juulil 2014). Täiendavalt on alates kohtutäituri teostatud täitetoimingutest kuni
18.augustini 2017 laekunud maksuvõla katteks 1570,91 eurot. Võlgnikule kuulub üldkasutatav haagis Respo 751 Madel, millele on seatud käsutamise keelumärge maksuhalduri kasuks. Sarnaseid haagiseid auto24.ee portaali andmetel ei müüda, mistõttu on keeruline hinnata haagise võimalikku väärtust. Lisaks puudub haagisel nii kehtiv tehnoülevaatus kui ka liikluskindlustus. Äriregistri andmetel kuuluvad võlgnikule OÜ Novaking (osamakse suurus 2556 eurot) ja OÜ Stilus (osamakse suurus 2500 eurot) osakud. Arvestades maksuvõla kogusuurust ja võlgnikule kuuluva haagise ja äriühingu osakute võimalikku koguväärtust võib asuda seisukohale, et nende realiseerimisest saadavast tulemist ei ole võimalik maksuhalduri nõude täielik rahuldamine. Kuna võlgniku suhtes tehtud täitetoimingud ei ole tulemust andnud, on võlgnik maksejõuetu ning suutmatus rahuldada võlausaldaja nõuet ei ole ajutine. Maksuhaldur tegi võlgnikule 17. märtsil 2017 pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte samal päeval. Võlgnik ei ole täitnud pankrotihoiatuses toodud kohustusi.
2.Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlgniku selgituste kohaselt nõustub ta maamaksu maksuvõlaga ja sellelt arvestatud intressinõudega, kuid ei nõustu vastutusotsusega määratud maksuvõlaga summas 83 673,57 eurot, kuna see on aegunud. Arvestades seda, et võlgnikule toimetati vastutusotsus kätte 2010. aastal, algas vastutusotsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg MKS § 132 lg-st 2 ja MKS § 1684 lg-st 1 tulenevalt 1. jaanuaril 2011 ning nõue pidanuks aeguma viie aasta jooksul. Kuna aga sundtäitmise aegumistähtaeg katkes MKS § 132 lg 5 p-st 1 tulenevalt kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel ning hakkas uuesti kulgema katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist, hakkas sundtäitmise aegumistähtaeg uuesti jooksma 1. jaanuaril 2012. Vastutusotsusega määratud maksusumma sundtäitmine aegus seega 31. detsembril 2016 ning sellega lõppes ka võlgnikule vastutusotsusega määratud kohustus. Riigikohtu 18. mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-12307 toodud seisukoht aegumise katkemise äralangemise osas täitemenetluse korral ei ole käesoleval hetkel enam asjakohane, kuna lahend pärineb ajast, mil MKS § 132 kehtis teises sõnastuses. Alates 1. jaanuarist 2014 kehtiv MKS § 132 lg 5 p 1 sõnastus ei viita enam täitemenetlusele kui kestvale protsessile. Maamaksu maksuvõlg tekkis põhjusel, et vastutusotsusega määratud maksuvõla tasumise tähtpäev oli varasem kui aastatel 2012 kuni 2014 tekkinud maamaksu tasumise tähtpäev, mistõttu arvestas maksuhaldur maamaksu tasumiseks teostatud makseid vastutusotsusega määratud maksusumma tasumisena. Võlgnik on suuteline maamaksu maksuvõla ja maamaksu arvestusliku intressi koheselt ära tasuma. Seetõttu ei saa maamaksu maksuvõla ja intressi olemasolust teha järeldust, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus jättis võlgnikule ajutise halduri nimetamata, lõpetas võlgniku suhtes toimuva pankrotimenetluse ja jättis menetluskulud võlausaldaja kanda.
Maakohtu põhjenduste kohaselt jätab kohus PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohtu hinnangul ei nähtu võlausaldaja esitatud tõenditest üheselt, et tema nõue võlgniku vastu oleks selge ja kuuluks täies ulatuses rahuldamisele. Menetlusosalised vaidlevad aegumise katkemise üle ning vastuväidete sisu ja mahtu arvestades ei ole maakohtu hinnangul võimalik nõude olemasolu üle pankrotimenetluse raames otsustada.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 määrus ning teha asjas uus määrus, millega avaldus rahuldada (sh kuulutada välja võlgniku pankrot). Avaldaja palub jätta menetluskulud võlgniku kanda. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on maksuhalduri nõue võlgniku vastu selge ning kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Suurem osa maksuhalduri nõudest võlgniku vastu tuleneb võlgnikule
5.mail 2010 koostatud vastutusotsusest, millest määruskaebuse esitamise seisuga on tasumata 83 673,57 eurot. Võlgnik ei ole vastutusotsust vaidlustanud, mistõttu saab öelda, et võlgnik on vastutusotsusega määratud maksekohustustega nõustunud. Vastutusotsus on sissenõutav ning alates
15.märtsist 2011 on maksuhaldur alustanud sundtäitmist, arestides võlgniku arvelduskontod kolmes krediidiasutuses. Samuti on maksuhaldur 3. novembril 2011 esitanud avalduse võlgniku suhtes täitemenetluse alustamiseks. Käesoleva seisuga ei ole täitemenetlus võlgniku suhtes lõppenud. MKS § 132 lg 5 p 1 kohaselt katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Käesoleval juhul on seega vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg katkenud 3. novembril 2011. Uue sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole MKS § 132 lg-st 6 lähtuvalt kulgema hakanud, kuivõrd täitemenetlus võlgniku suhtes ei ole kohtutäituri juures lõppenud ning MKS § 132 lg 8 alusel ei ole võlgniku kohustus lõppenud. Kuigi võlgnik leiab, et talle vastutusotsusega määratud kohustuse sundtäitmise aegumistähtaeg möödus juba 31. detsembril 2016, ei ole ta võlausaldajale teadaolevalt esitanud kohtule hagiavaldust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hoolimata sundtäitmise aegumise vastuväitest ei ole põhjendatud avalduse rahuldamata jätmine, kuna võlgnik ei ole nõude sundtäitmise aegumist kohtus vaidlustanud. Samuti kinnitab võlgniku poolt 26. märtsil 2017 maksuhaldurile tehtud kompromissiettepanek, et nõue võlgniku vastu on selge ja selle sundtäitmine ei ole aegunud. Kompromissettepaneku kohaselt oli võlgnik nõus vastutusotsusega määratud maksukohustuste katteks tasuma 9300 eurot tingimusel, et maksuhaldur kustutab ülesjääva nõude.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
5.Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Vastuväidete kohaselt nõustub võlgnik kohtuga, et võlausaldaja nõue ei ole üheselt selge ja tõendatud. Pooled on erineval seisukohal maksuvõla aegumise osas ning selles, kas MKS § 132 muutmise tõttu on käesolevas asjas kohaldatav haldusasjas nr 3-3-1-11-06 väljendatud riigikohtu seisukoht. Kui asuda seisukohale, et see on kohaldatav, tõusetub küsimus MKS § 132 lg 5 p 1 koosmõjus lõikega 6 võimalik vastuolu Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Võlausaldaja ei ole määruskaebuses esitanud sisulisi põhjendusi selle osas, miks maakohus on teinud õigusvastase määruse. Võlgnik jääb esimese astme menetluses esitatud seisukohtade ja selgituste juurde.
Aegumise vastuväitele tuginemine ei eelda, et võlgnik oleks esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi või ei tohiks kompromissi saavutamiseks teha ettepanekut aegunud võla osaliseks tasumiseks. Võlgnik on selgesõnaliselt pankrotiavaldusele esitatud vastuses tuginenud aegumisele ja selgitanud, miks võlausaldaja nõue on enamikus osas aegunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule ajutise halduri nimetamise otsustamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Käesolevas asjas on avaldaja esitanud taotluse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgnikul maksuvõlg summas 83 934,40 eurot, millest 83 673,57 eurot moodustab võlgnikule 5. mai 2010 vastutusotsusega nr 13-7/144-4 määratud maksuvõlg ning 260,83 eurot maamaksu maksuvõlg ning sellelt arvestatud intress. Võlgnik on nõustunud maamaksu maksuvõlaga ja sellelt arvestatud intressiga, kuid esitas maksunõudele aegumise vastuväite. Maakohus leidis, et vaidlus tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 alusel lahendada väljaspool pankrotimenetlust, kuna võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, jättis ajutise halduri nimetamata ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluse.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Asjas ei ole vaidlust, et vastutusotsusega määratud maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes
3.oktoobril 2011 kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega. Menetlusosalised on aga eri meelt selles, kas täitemenetluse tõttu on aegumine jätkuvalt katkenud või algas katkenud aegumistähtaja kulgemine uuesti täitmisavalduse esitamisele järgneva aasta 1. jaanuaril, s.o 1. jaanuaril 2012. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 1684 tulenevalt kohaldatakse enne 2014. aasta 1. jaanuari tekkinud nõuetele alates 2014. aasta 1. jaanuarist kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Alates
1.jaanuarist 2014 kehtiva MKS § 132 lg 2 kohaselt on maksuotsuse ja vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril. Aegumise katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise määratlemisel tuleb lähtuda vastava sündmuse ajal kehtinud õigusest. 3. oktoobril 2011 kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsioon (MKS v.r) nägi § 132 lg 4 p 4 ette, et maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral ning sama sätte lg 5 alusel hakatakse uue aegumistähtaja kulgemist arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. MKS v.r § 132 lg 4 p 4 kohaselt on aegumise katkemise aluseks täitemenetluse alustamine, mistõttu saab aluse äralangemiseks vastavalt pidada täitemenetluse lõpetamist. Täitemenetluse alustamise pidamine aegumise katkemise aluse äralangemiseks (MKS v.r § 132 lg 5) oleks ilmses vastuolus MKS v.r § 132 lg 4 p-ga 4 arvestades täitemenetluse olemust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2017 otsus haldusasjas nr 3-16-936). Riigikohus on 18. mai 2006 otsuse p-s 11 haldusasjas nr 3-3-1-11-06 selgitatud, et aegumise katkemise äralangemine tähendab lõikes 4 nimetatud aluse äralangemist, näiteks täitemenetluse lõpetamist. Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga, et nimetatud lahendis toodud seisukoht ei ole MKS § 132 sõnastuse muutmise tõttu enam asjakohane. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et aegumise katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise määratlemisel tuleb lähtuda vastava sündmuse ajal kehtinud õigusest. Samas ei muudaks lahendust ka see, kui kohalduks MKS-i kehtiv redaktsioon. Kohtupraktikas on sundtäitmise aegumistähtaja katkemise regulatsiooni maksukorralduse seaduses tõlgendatud ka pärast maksukorralduse seaduse muudatust selliselt, et aegumise katkemine kestab kuni
täitemenetluse lõpuni (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21. mai 2015 otsus haldusasjas nr 3-13-1161 ja 9. juuni 2015 otsus haldusasjas nr 3-14-397; Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2017 otsus haldusasjas nr 3-16-936). Lisaks nähtub maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (414 SE) seletuskirjast, et muudatuse sõnastuses tingis asjaolu, et MKS § 132 lg 4 p 4 alusel katkestab maksuvõla sundtäitmise aegumise maksuhalduri poolt tehtav iga sundtäitmise toiming, maksuvõla tasumise ajatamine või maksude tasumise tähtaja pikendamine. MKS § 132 lg 5 p 1 sõnastuses ei too nimetatud toimingud enam kaasa maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist. Seletuskirjast ei ilmne seda, et muudatus pidi muutma senist praktikat aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta. Eelnevast tulenevalt ei ole võlgniku vastutusotsusest tuleneva maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg möödunud, vaid on täitemenetluse ajaks katkenud ning tähtaja kulgemine algab uuesti täitemenetluse lõppemise järel.
9.Maakohus jättis ajutise halduri võlausaldaja pankrotiavalduse alusel nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ja leidis, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohaga ei nõustu. Võlgnik ei vaielnud nõudele põhjendatult vastu ja seisukoha võlgniku aegumise vastuväite osas saanuks maakohus võtta pankrotimenetluse raames.
10.Eeltoodust lähtuvalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata maakohtule tagasi pankrotiavalduse menetlemiseks ja ajutise halduri nimetamise otsustamiseks.
11.PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5 koosmõjus ei saa käesoleva määruse peale kaevata Riigikohtule ja määrus on lõplik.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.