Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Kostjal puuduvad hageja vastu nõuded, mida tasaarvestada. Hagejal on kostja vastu põhinõuetena jagunemislepingu alusel nõue peale jagunemise kohta kande tegemist hageja asukoha registrisse hageja kontolt debiteeritud laenu- ja intressimaksete hüvitamiseks summas 3 804,94 eurot, kulutuste hüvitamise nõue seoses kostja eest tasutud maamaksuga summas 1 357,75 eurot ja Telia Eesti AS-i arvega summas 1 560 eurot ning kahju hüvitamise nõue summas 1 077 eurot seoses laenulepingu lisakokkuleppe sõlmimise tasuga summas 195 eurot ning kohtueelsete õigusabikuludega summas 882 eurot. Kostja vastus hagile

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt ning hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Samuti on vaidluse all, kas kompromisslepingu p-s 2.6 (kompromissi kinnitava kohtumääruse punktis 1.5). sisalduv nõuetest loobumise avaldus välistab jagunemislepingu punktist 6.5 tulenevate nõuete esitamist ning milline on jagunemislepingu punktis 6.5. sisalduva kokkuleppe tegelik sisu. Jagunemislepingu punkti 6.5. kohaselt enne jagunemise kandmist hageja asukoha äriregistrisse tekkinud hageja kohustuste eest vastutab jagunemisel osalevate ühingute omavahelistes suhetes hageja. Jagunemislepingu punkti 6.1 alusel üleantud varaga seotud kohustuste eest vastutab jagunemisel osalevate ühingute omavahelistes suhetes kostja (tl 26). Kompromissi p-s 2.6 (kompromissi kinnitava kohtumääruse punktis 1.5) pooled avaldavad ja kinnitavad, et kohtuliku ühisvara jagamise kompromissi ei sõlmitaks ilma kompromissi p-s 1.3. viidatud ühinguõiguslike kokkulepeteta (st ilma jagunemislepinguta). Pooled avaldavad ja kinnitavad, et ei oma ei üksteise ega äriühingute (sh OÜ Rainad Arendus, OÜ Rainad Real Estate, OÜ Rändliind Real Estate ning OÜ Railii Arendus (sh Reimo Lilienthal) vastu mistahes nõudmist ega pretensioone seoses võimalike tehingute ja toimingute osas perioodil alates 2009 kuni kompromissi sõlmimiseni (kompromiss sõlmitud 13.07.2016, määrusega kinnitatud 23.08.2016 (tl 94-105). Kompromissimääruse punkti 1.3. kohaselt kompromiss on üks lahutamatu osa kokkuleppest poolte ühisvaraliste ning äriliste suhete lõpetamisest, mis hõlmab lisaks kompromissi sõlmimisele ka OÜ Rainad Arendus jagunemislepingu sõlmimist. OÜ Rainad Arendus jagunemisleping sõlmitakse 13.07.2016 Tallinna notar Triin Leki juures ning samaaegselt võetakse vastu ka asjakohased osanike otsused nii OÜ Rainad Arendus osanike kui ka OÜ Rainad Real Estate osanike poolt. OÜ Rainad Arendus jaguneb eraldumise teel selliselt, et annab jagunemislepingus nimetatud vara üle OÜ-le Rainad Real Estate (tl 99 p).

31.10.2012 sõlmisid Swedbank AS (pank) ja hageja laenulepingu nr 12-071119-JI (laenuleping), mille kohaselt andis pank hagejale kokku 270 000 eurot laenu (tl 9). Laenulepingu p 13.6.3 kohaselt pidi hageja eelnevalt pangaga kirjalikult kooskõlastama mh otsuse laenusaaja (s.o hageja) jagunemise kohta (tl 13);

-

08.07.2016 esitas hageja pangale avalduse, milles palus kooskõlastust enda jagunemisele (tl 19);

-

13.07.2016 andis pank kooskõlastuse hageja jagunemisele, mille kohaselt annab hageja eraldumise teel kostjale üle mh laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused ning laenulepingu tagatiseks oleva kinnistu (asukohaga Tallinn Tiskre tee 3a, registriosa nr 1516001) tingimusel, et kostja sõlmib pangaga laenulepingust tulenevate kohustuste ja õiguste üleminekut kajastava laenulepingu panga poolt aktsepteeritavatel tingimustel ning vastavalt muudetakse ka tagatiseks oleva kinnistu (registriosa nr 1516001) hüpoteegiga tagatavaid nõudeid (tl 19);

-

13.07.2016 sõlmisid hageja ja kostja jagunemislepingu (tl 22). Jagunemislepingu alusel andis hageja kostjale üle mh Tallinnas Tiskre tee 3a asuva kinnistu (Tiskre kinnistu, p 6.1.1), laenulepingust tulenevad laenusaaja õigused ja kohustused (p 6.1.2), hageja ja Ameerika Ühendriikide Saatkonna vahel 20.12.1998 sõlmitud üürilepingu (üürileping, p 6.1.3) ning Tallinnas Müürivahe tn 31 asuva kinnistu (Müürivahe kinnistu, p 6.1.4) (tl 24);

-

jagunemislepingu p-s 6.6.2 leppisid pooled kokku, et laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad kostjale üle tagasiulatuvalt alates 01.07.2016 ning laenulepingut täidetakse

jagunemise registrisse kandmiseni hageja poolt ja arvel (p 6.6.3) (tl 26); -

jagunemislepingu p-s 6.5 leppisid pooled kokku, et enne jagunemise kandmist hageja asukoha registrisse tekkinud hageja kohustuste eest vastutab omavahelistes suhetes hageja. Lepingu punkti 6.1. alusel üleantud varaga seotud kohustuste eest vastutab omavahelistes suhetes kostja (tl 26);

-

jagunemise kanne tehti registrisse 18.08.2016 (tl 32);

-

jagunemislepingu alusel kandis hageja kostjale üle hageja arvelduskontol olevatest rahalistest vahenditest summa, mille arvestamise alused on jagunemislepingu punktides 6.1.5.1.- 6.1.7.7 (tl 24-25). Hageja arvutuste alusel kuulus hagejalt kostjale üleandmiseks 100 194, 36 eurot (tl 126-127) ning 02.09.2016 kandis hageja kostjale üle 70 640 eurot (tl 174) ning 03.09.2016 29 554,34 eurot (tl 175);

-

septembris 2016 selgus hagejale, et pank debiteerib laenulepingu alusel jätkuvalt hageja arveldusarvet, kuivõrd kostja ei ole sõlminud pangaga laenulepingust tulenevate kohustuste ja õiguste üleminekut kajastavat laenulepingut panga poolt aktsepteeritavatel tingimustel (tl 2);

-

hageja sõlmis pangaga laenulepingu maksepuhkuse lisakokkuleppe, tasudes pangale selle sõlmimise eest 195 eurot (tl 33);

-

18.05.2016 hagejale väljastatud arve nr. 05201602713130 alusel tasus hageja 21.09.2016 Telia Eesti AS-ile (Telia) 1 560 eurot (sh käibemaks 260 eurot), mis oli liini rajamise tasu aadressile Tiskre tee 3a, Tallinn (tl 37) (tl 36);

-

04.02.2016 Maksu- ja Tolliameti poolt hagejale väljastatud 2016 aasta maamaksu teate kohaselt (kokku summas 2 716,75 eurot maksetähtpäevadega 31.03.2016 1 359 euro osas ning 03.10.2016 1 357,75 euro osas) (tl 34) tasus hageja 29.09.2016 seonduvalt Tiskre ja Müürivahe kinnistutega maamaksu 1 357,75 eurot (tl 35);

-

15.11.2016 edastas hageja kostjale kohtueelse nõudekirja (tl 38-43), milles palus kostjat asuda laenulepingut täitma ning hüvitada hagejale tehtud kulutused;

-

23.11.2016 keeldus kostja hageja nõude täitmisest, viidates kostja poolt tehtud tasaarvestusavaldusele (tl 44-46);

-

hageja on kostja tasaarvestusavaldusele vastu vaielnud (tl 47-50; 51-54);

-

pärast hageja poolt hagiavaldusega kohtusse pöördumist täitis kostja jagunemislepingu p-st 6.1.2 koosmõjus panga poolt antud kooskõlastusega tuleneva kohustuse sõlmida laenulepingust tulenevate kohustuste ja õiguste üleminekut kajastav laenuleping panga poolt aktsepteeritavatel tingimustel ning hageja ja panga vahel sõlmitud laenuleping lõppes 16.12.2016 (tl 68).

Kohus loeb eelpool tuvastatud faktilised asjaolud tõendatuks. Lisaks, kuivõrd kostja täitis 16.12.2016, so peale hageja poolt hagiavalduse esitamist käesolevas asjas, oma kohustuse laenulepingu ümbervormistamiseks ning pooltel puudub selles küsimuses

vaidlus, siis kohus laenulepingu ümbervormistamisega seonduvaid väiteid ja vastuväiteid, sh poolte erimeelsusi laenulepingu ümbervormistamise viivituse põhjuste osas kohtuotsuses ei analüüsi.

reguleerida kohustused viisil, et kohustused, mis tekkisid enne jagunemise kandmist äriregistrisse, jäid hageja kanda. Poolte eesmärgiks oli nii jagunemislepingu kui kompromisslepingu sõlmimisel saavutada õiglane ühisvara jagamine (II tl 13 p). Jagunemislepingu väljatöötamise raames oli poolte tahe, et jagunemislepingu p 6.5 ja sama lepingu p 6.1.7.2 on omavahel lahutamatult seotud. See tähendab, et väljend „kohustus“, mida pooled kasutasid jagunemislepingu punktis 6.5, viitas lepingu punktis 6.1.7.2 nimetatud kommunaalkuludele ehk konkreetse kinnistuga seotud kommunaalkulutuste kohustustele. Asjaolu, et need tingimused olid lahutamatult seotud ning poolte tahe oli määratleda maha arvatavate kulutustena üksnes kommunaalkulud, kinnitab ka asjaolu, et jagunemislepingus kokku lepitud raha jagamise meetod kajastab ammendavaid võimalusi väljamaksetest mahaarvamiste tegemiseks ning kinnistuga seotud kulutustest on võimalik maha arvata üksnes punktis 6.1.7.2 nimetatult kommunaalkulud. Kostja on veendunud, et pooltega sarnane mõistlik isik oleks tõlgendanud jagunemislepingu punkti 6.5 viisil, et hagejal on kohustus tasuda enne jagunemise registrisse kandmist tekkinud kohustuste eest. Jagunemislepingu punktile 6.5. teistsuguse tähenduse andmine oleks ilmses vastuolus VÕS §-ga 29, lepingueelsete läbirääkimistega ning poolte tegeliku kavatsusega (II tl 13p-14). Hageja samastab ekslikult kompromisslepingu rikkumisest tulenevad nõuded ja kompromisslepingus selgesõnaliselt nimetatud nõuded. Kompromisslepingu p-s 2.6 ei saanud pooled loobuda kompromisslepingu rikkumisest tulenevatest nõuetest. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromisslepingu kui kohustustehingu sõlmisid (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-15-25 p 13). Antud juhul ei ole pooled läbirääkinud kompromisslepingu rikkumisest tulenevate nõuete osas. Kostja hinnangul on kompromisslepingu punktis 2.6 kajastatud R. Liindi kinnitus, et tal puuduvad kokkuleppevälised nõuded ning tegemist on õiguslikult siduva kokkuleppega osas, mis puudutab enne kompromisslepingu sõlmimist tekkinud nõudeid. Seega on tegemist VÕS § 207 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-9-16 (p 27) selgitanud, et VÕS § 207 lg 2 järgi negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Antud juhul on kompromisslepingu p-s 2.6 selgesõnaliselt hageja loobunud enne jagunemise äriregistrisse kandmist tekkinud nõuete esitamisest. Kui jagunemislepingu pooled oleksid kokku leppinud punktis 6.5. hageja poolt väidetud tähenduses, siis oleks puudunud igasugune mõistlik vajadus kompromisslepingu punktis 2.6 nõuetest loobumises kokku leppida. Hageja kohustus oli kanda enne jagunemist tekkinud kohustused, mis oleks taganud ühisvara õiglase jagamise. Kohus on tuvastanud, et jagunemisleping (tl 22-31) ja kompromissleping (tl 94-97), mis on kohtu poolt tsiviilasjas nr 2-12-35163 kinnitatud (tl 98-102) on sõlmitud samaaegselt 13.07.2016. Pooled ei vaidle, et nii jagunemislepingu ja kompromisslepingu eesmärgiks oli omavahelised suhted ammendavalt ära reguleerida. Jagunemislepingu alusel anti kostjale üle p 6.1.1 – 6.1.4 toodud vara ja punktis 6.1.5-6.1.7.7 toodud metoodika järgi arvutatud rahalised vahendid. Kompromisslepingu punkt 2.6 sisaldab poolte kinnitust, et kohtuliku ühisvara jagamise kompromissi ei sõlmitaks ilma sama lepingu punktis 2.4 viidatud ühinguõiguslike kokkulepeteta. Kompromisslepingu punkt 2.4 käsitleb hageja jagunemist. Seega oli kohtu hinnangul kompromisslepingu punktis 2.6. antud nõuetest loobumise kinnituse eelduseks hageja jagunemine ning jagunemislepingus väljendatud põhimõtete järgimine. Pooltel on erimeelsused kompromisslepingu punkti 2.6. ja jagunemislepingu punkti 6.5. sisus ja koostoimes, esmalt aga jagunemislepingu punkti 6.5 teise lause tähenduses, kohtu hinnangul selle lause selgusetuse tõttu, mistõttu tuleb jagunemislepingu punktis 6.5. sisalduvat kokkulepet kohtul tõlgendada.

Esmalt märgib kohus, et kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et antud juhul on kompromisslepingu p-s 2.6 selgesõnaliselt hageja loobunud enne jagunemise äriregistrisse kandmist tekkinud nõuete esitamisest. Kohus on tuvastanud, et hageja on kompromisslepingu punktis 2.6. loobunud nõuete esitamisest kuni kompromissi sõlmimiseni (13.07.2016) (tl 96). Muus osas kohus nõustub kostja seisukohtadega kompromissi ja jagunemislepingu omavahelisest suhtest ning jagunemislepingu punkti 6.5. tähendusest. Kohtu hinnangul jagunemislepingu punkti 6.5 esimeses lauses on selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt märgitud, et enne jagunemise kandmist hageja asukoha äriregistrisse tekkinud hageja kohustuste eest vastutab hageja. Jagunemislepingu punkti 6.5. teise lause osas valitseb selgusetus. Vastupidiselt hageja arvamusele kohtu hinnangul ei nähtu selgelt, et jagunemislepingu p 6.5 on kokku lepitud, et nende kohustuste eest, mis on seotud jagunemislepingu p 6.1 alusel kostjale üle antud varaga, vastutab enne jagunemise kandmist hageja äriregistrisse omavahelistes suhetes kostja. On üksnes kirjas, et jagunemislepingu punkti 6.1 alusel üleantud varaga seotud kohustuste eest vastutab omavahelistes suhetes kostja, kuid ei ole täpsustatud, mis hetkest kostja vastutus omavahelistes suhetes tekib (tl 26). Seetõttu ei ole võimalik jagunemislepingu punkti 6.5. tähendusest tervikuna ühemõtteliselt aru saada. Selleks, et tuvastada jagunemislepingu rikkumine kostja poolt, tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, milles jagunemislepingu punktis 6.5. kokku lepiti. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Riigikohus on selgitanud, et ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb (Riigikohtu otsus 3-2-1-42-14, p 13; 3-2-1-151-13, p 11; 3-2-1-44-09, p 11). Käesolevas vaidluses ei ole poolte ühine tahe jagunemislepingu punkti 6.5. osas tõendatud. VÕS § 29 lg 2 kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus möönab, et poolte kokkulepet jagunemislepingu punktis 6.5. saab tõlgendada pigem selliselt, nagu seda mõistab kostja. Kohus selgitab, et tugineb VÕS § 29 lg 5 toodud tõlgendamisreeglile, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingu olemust ja eesmärki. Eelkõige nõustub kohus kostja seisukohaga, et kui jagunemislepingu pooled oleksid kokku leppinud, et kostja vastutab punktis 6.1. üleantud varaga seotud kohustuste eest sõltumata kohustuse tekkimise ajast, siis puudus igasugune mõistlik vajadus kompromisslepingu punktis 2.6 nõuetest loobumiseks kokku leppida selliselt, et pooltel pole mistahes nõudmist ega pretensioone seoses võimalike tehingute ja toimingute osas perioodil alates 2009 kuni kompromissi sõlmimiseni (13.07.2016). Kohtu hinnangul kompromiss- ja jagunemislepingu üheaegne sõlmimine annab kinnitust poolte kavatsusest välistada alates 2009-13.07.2016 tekkinud nende nõuete esitamine, mis ei tulene otseselt jagunemis- ja kompromisslepingu täitmisest või rikkumisest. Kompromiss ega ka jagunemisleping ei välista kompromissi ega jagunemislepingu täitmise nõudeid ega nende lepingute rikkumisest tulenevaid nõudeid, kuid välistab mistahes nõudmised ja pretensioonid tehingute ja toimingute osas perioodil alates 2009 kuni 13.07.2016. VÕS § 23 lg 1 p 4 kohaselt lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kui poolte ühine eesmärk oli lõpetada kõik vaidlused ning ühisvara õiglaselt jagada, millistele eesmärkidele on mõlemad pooled viidanud, on võimalik kohtu hinnangul eeldada, et hageja kohustuseks jäi kanda enne jagunemist tekkinud hageja kohustused. Kohtu hinnangul ka jagunemislepingu punkt 6.1.7.2. toetab õiglase jagamise eesmärki, kuivõrd selle punkti järgi

arvatakse kostjale ülekantavast summast maha kõik kulutused, mis lepingu punktis 6.1.1. ja 6.1.4. kinnistutele on hageja poolt tehtud. Kohtu hinnangul hea usu põhimõttega on vastuolus õiglase vara jagamise kokkulepe, mille kohaselt üle antud varaga seotud enne jagunemise registrisse kandmist mistahes ajal tekkinud mistahes kohustus on vara saaja kohustus. VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtte kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohtu hinnangul heas usus tegutsevad isikud loevad tavaliselt mõistlikuks õiglase vara jagamisel üleantud varaga seotud kohustuste tekkimist alates vara üleminekust. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas, et pooltel oli vajadus või ühine tahe eeltoodud põhimõttest teisiti kokku leppida. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-33-02 on selgitatud, et tehingu tõlgendamisel tuleb kohtul arvestada, et TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Viimatinimetatud sättest tuleneb ka keeld tõlgendada tehingut viisil, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Seega, ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt saab kohtu hinnangul tõlgendada jagunemislepingu punkti 6.5. selliselt, et kostja kohustused seonduvalt kostjale üleantud varaga tekkisid peale jagunemisel hageja asukoha registrisse kandmist. Seega lähtub kohus käesoleva kohtuasja lahendamisel jagunemislepingu punkti 6.5 (tl 26) tähendusest selliselt, et enne jagunemise kandmist hageja asukoha registrisse tekkinud hageja kohustuste eest vastutab omavahelistes suhetes hageja ning nende kohustuste eest, mis on seotud jagunemislepingu p 6.1 alusel kostjale üle antud varaga, vastutab alates jagunemise kandmisest hageja registrisse omavahelistes suhetes kostja. Üksnes laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused on kostjale üle läinud varasemalt, st alates 01.07.2016 (jagunemislepingu punkt 6.6.2.) (tl 26). Kompromisslepingu p-s 2.6 (kompromissi kinnitava kohtumääruse punktis 1.5) sisalduv nõuetest loobumise avaldus välistab jagunemislepingu punktides 6.1.1.-6.1.5 märgitud varaga seonduvalt ajavahemikul 01.01.2009-13.07.2016 tekkinud nõuete esitamise.

Kohus asub seisukohale, et hageja rahaline nõue kostja vastu laenulepingu alusel peale 18.08.2016 hagejalt debiteeritud laenu- ja intressimaksete ulatuses on jagunemislepinguga kooskõlas. Laenuleping on jagunemislepingu p 6.1.2 alusel kostjale üle läinud (tl 24). Jagunemislepingu p 6.1.2 ja 6.6.2 alusel on hageja andnud kostjale üle laenulepingust tulenevad laenusaaja õigused ja kohustused tagasiulatuvalt alates 01.07.2016. Eraldi on jagunemislepingu p-s 6.6.3 sätestatud, et laenulepingut täidetakse jagunemise registrisse kandmiseni hageja poolt ja arvel (tl 24-26). Pooled ei vaidle, et jagunemise kanne tehti registrisse 18.08.2016. Seega pidi hiljemalt 19.08.2016 kostja hakkama laenulepingust tulenevaid kohustusi ise täitma, kuid kostja seda ei teinud. Vastavalt VÕS §-le 1041 võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada saama. Kostja on kohustuse täitmisest vabanemise tõttu rikastunud hageja soorituse, st 3 804,94 euro ulatuses ning hagejal on õigus nõuda viidatud kulutuse hüvitamist VÕS § 1041 alusel. Kostja nõudele vastu ei vaidle ning on seda kohtuistungil avaldanud (II tl 48p). TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Seega on tõendatud kostja eest hageja poolt laenulepingu täitmisest tuleneva nõude suurus summas 3 804,94 eurot. Pooled ei vaidle, et nõue on kostja poolt tasumata. Kohus rahuldab hageja nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kostja eest hageja poolt laenulepingu täitmisest tulenevalt 3 804,94 eurot.

Kostja on märkinud, et hageja on küll õigesti väitnud, et on jagunemislepingu alusel kostjale üleantud varaga seoses pärast jagunemislepingu sõlmimist kandnud kulusid, kuid jätnud tähelepanuta, et ka kostjal on tulenevalt hageja poolsest kompromissi ja jagunemislepingu rikkumisest hageja vastu nõuded, mille kostja on tasaarvestanud (tl 85-90; tl 91-92). Kostja on seisukohal, et isegi kui kostja ei oleks hageja maamaksunõuet summas 1 357,75 eurot tasaarvestanud, tuleks nõue jätta rahuldamata. Maamaksu teatis kajastab kohustust, mis tekkis enne jagunemise kandmist äriregistrisse. Neid kohustusi ei ole pooled jagunemislepingus eraldiseisvalt käsitlenud, kuna need summad oleks hageja pidanud tähtaegselt ja enne jagunemist tasuma (II tl 13 p). Vastavalt maamaksuseaduse §-le 3 maksab maamaksu maa omanik. Maamaksu tasumiseks kohustatud subjekt on isik, kes on maa omanik iga aasta 01. jaanuari seisuga. Maamaksuseaduse § 8 lg 1 kohaselt tekib maamaksukohustus jooksva aasta 1. jaanuaril ja maksuteade väljastatakse isikule, kes 1. jaanuari seisuga on kinnistusraamatu andmete kohaselt kinnisasja omanik, hoonestaja või kasutusvaldaja. Nimetatut kinnitab ka fakt, et maamaksu tasumiseks väljastatakse maamaksuseaduse § 7 lg 2 järgi Maksu- ja Tolliamet poolt maksumaksjale maksuteate tasumisele kuuluva maamaksu summa kohta hiljemalt 15. veebruariks. Maamaksuteade on haldusakt, millele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuotsuse kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on maksuteade väljastatud hagejale ning maksukohustus oli tekkinud hagejal. Jagunemislepingu kokkulepped ei kohaldu kohustustele, mis olid tekkinud enne jagunemislepingu sõlmimist. Seega on maamaksu tasumise kohustus isikul, kellele maks 01. jaanuari seisuga määrati – hagejal (tl 80). Kostja leiab, et kompromisslepingu p 2.6 välistab maamaksu nõude esitamise (II tl 9 p). Jagunemislepingu ning kompromisslepingu eesmärgiks oli vara jagamine endiste abikaasade vahel õiglaselt ja võrdselt, mistõttu on kostja aktsepteerinud Telia arvet 1⁄2 ulatuses ning tasaarvestanud selle 780 eurot väärtuses. Selline on ka olnud hageja enda kohtueelne ettepanek ning väljastatud arve (tl 80). Ulatuses, milles kostja ei ole hageja Telia nõuet tasaarvestanud (780 eurot), vaidleb kostja hageja nõudele vastu ning samuti vaidleb kostja hageja Telia nõudele täies ulatuses summas 1560 eurot vastu alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et kostja ei ole hageja nõudeid tasaarvestanud. Kostja märgib lisaks, et VÕS § 29 lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka poolte käitumisega pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul on hageja kostjalt kohtuväliselt taotlenud Telia arve tasumist 50% ulatuses. Kui hageja oleks tasunud Telia arve õigeaegselt, siis oleks hageja kontol olnud vähem rahalisi vahendeid (jagunemislepingu ps 6.1.5. nimetatud baassumma). Kuna baassumma jagati pooleks, siis oleks ka jagunemise käigus jäänud kostja kanda vaid 50% Telia arvest. Kuna hageja on kohtuväliselt nõudnud Telia arve tasumist 50% ulatuses, siis on hageja tõlgendanud jagunemislepingut viisil, et kostja kanda jääb vaid pool kohustusest (II tl 13 p-14). Kuigi jagunemisleping konkreetselt Telia arveid ei käsitle, leiab kostja, et kompromisslepingu p 2.6 välistab ka selle nõude esitamise (II tl 9 p). Lisaks leiab kostja, et hageja nõue Telia arve osas kuulub vähendamisele nii hea usu põhimõtte vastasuse tõttu kui ka käibemaksu ebaõige ja alusetu nõudmise tõttu. Kuivõrd hageja on ise kohtuväliselt nõudnud Telia arve hüvitamist 50% ulatuses (kostja vastuse p 3.1.5, tl 80), on pahauskne hagiavalduse nõue Telia Eesti AS arve tasumiseks summas 1 560 eurot. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15 p-s 11 märkinud, et hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises [...].Antud juhul seisnebki hageja käitumise pahausksus selle vastuolulisuses (tl 80). Hagejal ei ole ka õigust nõuda Telia arve hüvitamist koos käibemaksuga. Telia arve on väljastatud koos käibemaksuga. Käibemaksu summa arvel on 260 eurot (tl 36). Kuigi hageja on käibemaksukohustuslane alates 1997, nõuab hageja arve hüvitamist täies ulatuses. Seejuures ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, et ta ei ole arvel kajastatud sisendkäibemaksu maha arvanud. Kostjale teadaolevalt ei esine takistusi, mille alusel oleks hageja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piiratud (II tl 14). Selleks, et hageja saaks nõuda Telia arve hüvitamist koos käibemaksuga, oleks hageja pidanud esitama kohtule

tõendid, et ta ei ole saanud nimetatud arvelt sisendkäibemaksu maha arvata, kuid hageja ei ole selliseid tõendeid esitanud, mistõttu tuleks ka hageja poolt nõutud summat vähendada 260 euro võrra ( II tl 14-14p). Kohus on eespool asunud seisukohale, et jagunemislepingu p 6.5 näeb ette, et enne jagunemise kandmist hageja asukoha äriregistrisse tekkinud hageja kohustuste eest vastutab omavahelistes suhetes hageja. Vaidlust ei ole selles, et Telia Eesti AS-i arvega seotud kulu on esitatud seoses töödega Tiskre kinnistul (tl 36), mis jagunemislepingu p 6.1.1 kohaselt anti üle kostjale. Samuti on maamaksud (tl 34) seotud nii Tiskre kui ka Müürivahe kinnistutega, mis on jagunemislepingu p 6.1.1 ja 6.1.4 alusel kostjale üle antud. Kohus asub seisukohale, et kooskõlas jagunemislepingu p-ga 6.5 vastutab omavahelistes suhetes maamaksu kulu eest hageja, kuivõrd maamaksu tasumise kohustus oli enne jagunemislepingu sõlmimist haldusaktiga kindlaks määratud hagejaga seotud kohustus. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 3 maksab maamaksu maa omanik. Maamaksu tasumiseks kohustatud subjekt on isik, kes on maa omanik iga aasta 01. jaanuari seisuga. Ka Tiskre kinnistu sidekaabeldustööd olid tehtud enne jagunemislepingu sõlmimist. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et tööd teostati telefoniliini rajamiseks 2016 mais, mil kinnistu oli hageja omandis. Seega osutas Telia Eesti AS teenuse kinnistu toonasele omanikule ehk hagejale ning ka teenuse tellis hageja (tl 79p). Ka Telia Eesti AS arve esitamise nõudest on hageja loobunud tulenevalt kompromisslepingu punktist 2.6, kuna arve on väljastatud mais 2016 maksetähtajaga juunis 2016, kuid kompromisslepingu punkti 2.6 kohaselt on hageja kinnitanud, et tal pole mistahes nõudmist ega pretensioone seoses võimalike tehingute ja toimingute osas perioodil alates 2009 kuni kompromissi sõlmimiseni (tl 94-105). Seega, hageja nõuded seonduvalt Telia arvega ja maamaksuga väljuvad kompromissist ja jagunemislepingust ning nendel puudub kohtu hinnangul õiguslik alus. Telia Eesti AS arve tasumise kohustus tekkis hagejal enne jagunemis- ja kompromisslepingu sõlmimist ehk 01.06.2016 (tl 36). Maamaksu teise osa 1 357,75 eurot tasumise kohustus tekkis hagejal küll peale jagunemisja kompromisslepingu sõlmimist ehk 03.10.2016 (tl 34), kuid kohus nõustub kostja käsitlusega maamaksu tasumiseks kohustatud isiku käsitlusest, mistõttu oli maamaks hagejaga seotud kohustus. Hageja nõuded maamaksu ja Telia Eesti AS-i arve tasumise osas jäävad kompromissiga hõlmatud perioodi ning kompromissiga on hageja loobunud nimetatud nõuete esitamisest kostja vastu. Kuivõrd kohtu hinnangul on hageja kulutuste hüvitamise nõue seonduvalt Telia arvega ja maamaksuga kostja vastu alusetud, ei hinda ka kohus kostja vastuväiteid tulenevalt hageja hea usu põhimõtte vastasest käitumisest seonduvalt Telia arvega. Kostja vastuväite kohta seonduvalt käibemaksuga Telia arvel märgib kohus üksnes, et kohtu hinnangul oleks olnud põhjendatud kasutada analoogiat TsMS § 174 lõikega 10, mille kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Arvestades eeltoodut puudub hagejal hagiavalduses näidatud kulutuste hüvitamise nõue Telia Eesti AS-i arve ja tasutud maamaksu ulatuses kokku summas 2 917,75 eurot ning nimetatud ulatuses jätab kohus hageja nõude rahuldamata.

selliselt tema arveldusarvete edasist debiteerimist laenulepingu katteks. Maksepuhkuse sõlmimisega seoses kandis hageja täiendavaid kulusid summas 195 eurot (tl 33), mis kuulub kostja poolt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitamisele. Kostja ei nõustu hageja väitega, justkui oleks hagejal kostja vastu VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja VÕS § 115 lg-st 3 tulenev nõue summas 195 eurot seoses maksepuhkuse kokkuleppe sõlmimisega. VÕS § 115 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 nimetatud olulise lepingu rikkumise juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Ühtegi eelnimetatud alust antud juhul ei esine. Kostja on hagejale teada andnud, et laenulepingu ümbervormistamise viibimine oli tingitud üksnes pangatöötaja pikaajalisest eemalviibimisest. Sealjuures ei väitnud kostja kunagi, et ta ei kavatse laenulepingut nõuetekohaselt ümber vormistada. Laenulepingu ümbervormistamine viibis seega kostjast mitteolenevatel põhjustel ja hagejale oli see asjaolu teada. Hagejal puudus igasugune põhjus ja vajadus maksepuhkuse lepingu sõlmimiseks. Seetõttu on maksepuhkuse sõlmimisele kulunud 195 eurot olnud põhjendamatu ja ebavajalik kulutus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu vastav summa kostjalt väljamõistmisele (tl 81). Hagejale on kostja vastuväited hageja kahju hüvitamise nõudele seonduvalt maksepuhkusega arusaamatud. Kostja justkui viitab, et hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 3 alusel, kuid jätab tähelepanuta, et hageja ei nõua kostjalt kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel, vaid nõuab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, st kohustuse rikkumise tõttu. Veel selgitab hageja, et kahju hüvitamise nõude teine osa koosneb kohtueelsetest õigusabikuludest, mis olid vajalikud ja mõistlikud ja otseses põhjuslikus seoses kostja poolt jagunemislepingu rikkumisega. Hageja pidi kostja poole pöörduma ja nõudma laenulepingu ümbervormistamist ja tekkinud kulutuste hüvitamist ning debiteeritud laenu hüvitamist. Hageja on esitanud kostjale ettepaneku tekkinud olukorra kohtuväliseks lahendamiseks ning pidanud kostjaga läbirääkimisi, mis nurjusid kostjast tulenevatel põhjustel. Hageja ja kostja (endiste abikaasade) vahelised suhted on niivõrd pingelised, et pooled suhtlevadki ainult professionaalsete esindajate vahendusel. Seega oli õigusabi kasutamine kostja jaoks ka ettenähtav (tl 156). Kostja hinnangul on põhjendamatu ka hageja kahju hüvitamise nõue seoses hageja õigusabikuludega, sest hagejal puuduvad nõuded kostja vastu (II tl 10). Kostja on seisukohal, et hageja on pahatahtlikult ja kohut eksitavalt väitnud, et läbirääkimised on nurjunud kostjast tulenevatel põhjustel. Hageja on jätnud tähelepanuta, et ka tema ise on lepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud ja alusetult jätnud arvesse võtmata kostja poolt tehtud tasaarvestuse avaldused. Muuhulgas on hageja põhjendamatult suurendanud kostja kulusid hagiavalduse esitamisega, ehkki hagejal tegelikult kostja vastu mistahes nõuded puuduvad. Kuna lisaks hageja tasaarvestusele on nõuded alternatiivselt ka põhjendamatud, ei saa olla põhjendatud ka nende sissenõudmiseks tehtavad kulutused (tl 81). Kohtupraktika kohaselt ei tähenda kohtueelse õigusabi kasutamine automaatselt seda, et need kulud on hüvitatavad. Hageja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendites on selgelt märgitud: selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-08 p 18). Samuti ei ole hageja esile toonud, milles seisneb põhjuslik seos kahju tekkimise ja väidetava rikkumise vahel olukorras, kus jagunemislepingut rikkunud pooleks on hageja (tl 198). Kostja rõhutab, et hagejale õigusabi osutamise tingis hagejapoolne lepingurikkumine, kuna hageja pahatahtlikult ja alusetult vähendas kostjale jagunemislepingu alusel ülekantavat summat. Kui hageja oleks kandnud kostjale üle jagunemislepingus kokkulepitud summa, ei oleks kostja esitanud tasaarvestusavaldust. Kuivõrd kahju tekkimise (st õigusabikulude tekkimise) põhjustas hageja jagunemislepingut rikkuv

käitumine, siis ei ole hagejal VÕS § 101 lg-st 3 tulenevalt õigus kasutada kostja suhtes õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. 13.07.2016 sõlmitud jagunemislepingu punkti 6.1.2 alusel läksid laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kostjale (tl 24). Jagunemislepingu punkti 6.6.3. kohaselt laenulepingut täidetakse jagunemise registrisse kandmiseni hageja poolt ja arvel (tl 26). Jagunemise kanne tehti registrisse 18.08.2016 (tl 32). Seega tulenes jagunemislepingust, et alates 19.08.2016 täidetakse laenulepingut kostja poolt ja arvel. Kohus märgib, et ei anna hinnangut, kas kostja hoidus pahatahtlikult kõrvale laenulepingust tulenevate kohustuste ja õiguste üleminekut kajastava laenulepingu panga poolt aktsepteeritavatel tingimustel sõlmimisest või mitte, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole sellel hageja kahju hüvitamise nõude lahendamise seisukohalt tähtsust. Kohtule esitatud hageja tõendist tuleneb, et kostja ja pank sõlmisid laenulepingu 16.12.2016 (tl 68). Seega täitis kostja oma jagunemislepingust tuleneva kohustuse laenulepingu sõlmimiseks peale jagunemislepingus ette nähtud tähtpäeva, mistõttu on kostja jagunemislepingu punkti 6.6.3. rikkunud. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 ja 3 koosmõjus hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka neid mõistlikke kulusid, mida isik on teinud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Arvestades kostja poolt laenulepingu ümbervormistamise kuupäeva 16.12.2016, viibis kostja ja panga vahel laenulepingu sõlmimine ca 3 kuud ning kohtu hinnangul oli seetõttu hageja poolt põhjendatud pangaga lisakokkuleppe sõlmimine maksepuhkuseks. Maksepuhkust oli vaja selleks, et pank jätkuvalt ei debiteeriks hageja arveldusarvelt rahalisi vahendeid kostja kohustuste katteks. Seeläbi hageja vähendas temale kahju tekkimist ja see kulutus oli põhjendatud. Hageja on viidanud hagi p-s 2.4.1 (tl 5), et seisuga 30.09.2016 oli laenulepingu jääk 145 434,62 eurot, mida pangal oleks olnud võimalik hagejalt igakuiselt summas 3 128,13 eurot (koos intressidega) debiteerida. Arvestades, et kostja vormistas laenulepingu 16.12.2016, oleks ilma maksepuhkuseta pank hagejalt saanud laenulepingu alusel debiteerida ka oktoobri ja novembri laenumaksed, s.o vähemalt summas 2*3 128,13 = 6 256,26 eurot. Veelgi enam, pank ka tegelikult debiteeris hageja kontolt raha. Maksepuhkuse sõlmimisega vähendas hageja endal selles ulatuses kahju tekkimist ning pank kandis ka osaliselt debiteeritud laenumaksed tagasi. Seetõttu kuulub viidatud kulu VÕS § 128 lg 3 alusel hüvitamisele kui kahju suuruse ärahoidmiseks/vähendamiseks tehtud kulu. Kohtu hinnangul oli hageja poolt pangaga maksepuhkuse sõlmimine põhjendatud, kuivõrd seeläbi oli hagejal võimalik vältida ja vähendada endale kahju tekkimist. Kui kostja ja panga vahel ei oleks laenulepingu sõlmimine viibinud 3 kuud, ei oleks hageja pidanud tegema 195 euro suurust kulutust maksepuhkuse saamiseks. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada maksepuhkuse kokkuleppe sõlmimise kulu kui tekitatud kahju täies ulatuses ehk summas 195 eurot. Kuna kohus on tuvastanud hageja nõuete osalise põhjendatuse, on põhjendatud ka nende nõuete sissenõudmiseks tehtud kulutused. VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist tuleks jaatada eeldusel, et need on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, need on võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud. Sama põhimõtet on kinnitanud Riigikohus, rõhutades, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi

kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-79-08, p 18; nr 3-2-1-19-13, p 11; nr 3-2-1-138-10, p 29). Hageja on seoses kostja kohustuste rikkumisega kandnud käibemaksuta õigusabikulusid kokku summas 882 eurot (tl 55-56), mis olid osaliselt vajalikud ning põhjuslikus seoses kostja poolt jagunemislepingu rikkumisega. Kohtu hinnangul on õigusabile kulunud aeg ning õigusabi osutaja tunnitasu määr (tl 55) põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse tunnitasu suurust. Seega tuleb õigusabikulud osaliselt kostja poolt hagejale hüvitada ning kohtu hinnangul proportsioonis, mis vastab hageja nõuete põhjendatusele. Kohus on leidnud, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud hageja kontolt laenulepingu alusel pärast 18.08.2016 debiteeritud laenumaksete hüvitamiseks summas 3 804,94 eurot, samuti seonduvalt maksepuhkuse vormistamisest tekkinud kahju hüvitamisega summas 195 eurot ning, et hageja kulutuste hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Seega on kohus rahuldanud hageja nõude, jättes arvestamata kahju hüvitamise nõude seonduvalt õigusabikuludega, 3 999,94 euro ulatuses ehk 59,33% ulatuses hageja nõudest ning kohtu hinnangul on samas proportsioonis põhjendatud ka hageja kohtueelselt kantud õigusabikulud. Kuivõrd hageja on kandnud käibemaksuta õigusabikulusid kokku summas 882 eurot (tl 55-56), mõistab kohus tulenevalt eeltoodud proportsioonist (59,33%) kostjalt hageja kasuks välja hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks 523,29 eurot.

raha ülekandmisel pidanud kinni rahasummasid, mille kinnipidamiseks alus puudus. Summas, mida hageja oleks pidanud kostjale jagunemislepingu alusel üle kandma, pooled kokkuleppele ei jõudnudki. Tollane nii hageja kui kostja juhatuse liige kandis kostjale üle 100 194,34 eurot, kuivõrd nimetatu oli summa, mille üle puudus osanikel vaidlus (tl 77p). Kostja on hagejale vastavad tasaarvestuse avaldused esitanud (tl 85-87; 91-92) ning tasaarvestanud hageja esitatud nõuded osaliselt (tl 79p). Varasemate tahteavaldustega on tasaarvestatud laenumakse tasumise, 1⁄2 ulatuses Telia Eesti AS arve ning maamaksu hüvitamise nõue (3 128,13+780+1357,75) (tl 79p). Kostja hinnangul on hageja esindaja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning õigusvastaselt vähendanud kostja varalisi vahendeid. Kostja hinnangul oleks hea usu põhimõtte vastane olukord, kus kostja nõuded on välistatud kompromisslepingu p-i 2.6 ja hageja esindaja pahatahtliku käitumise tõttu. Kui kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul peab arvestama ka kompromisslepingus antud kinnitusi, siis palub kostja jätta kompromisslepingu p-i 2.6 kohaldamata, kuna arvestades kompromisslepingu ja jagunemislepingu eesmärki oleks hea usu põhimõttega vastuolus kostja nõuete välistamine (tl 197p-198). Kompromissleping on sõlmitud 13.07.2016, kuid hageja rikkus jagunemislepingut alles 01.09.2016, kui arvestas õigusliku aluseta jagatisest maha kulud, mida baassummast maha arvata ei tohtinud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud täitma teineteisele samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-60-11 p-s 28 selgitanud, et selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Lisaks sissenõutavusele peab tasaarvestuse korral näitama ära ka nõude õigusliku aluse. Riigikohus on selgitanud, et õiguslik alus on näiteks lepingust tuleneva nõude olemasolu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-17 p 12). Kui nõuded tekkisid lepingu rikkumisest, siis peab tasaarvestav pool näitama, millal lepingu rikkumine toimus ja vastav nõue tekkis (RKTKo nr 3-2-1-112-16 p-s 21). Kostja on palunud hageja nõuded kostja vastu tasaarvestada kostja nõuetega hageja vastu tulenevalt hageja poolt jagunemislepingu rikkumisest. Kostja on käesolevas menetluses avaldanud, et kui kohus leiab, et kostja varasem tasaarvestuse avaldus on tegemata või üks või mitu hageja poolt kostja vastu esitatud nõuetest on põhjendatud, palub kostja enda vastustes esitatu lugeda alternatiivseks protsessuaalseks tasaarvestusavalduseks hageja nõuete vastu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendite nr 3-2-1-116-10 ja 3-2-1-23-11 kohaselt on lubatav kostja tasaarvestusavalduse esitamine menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, st tegemist ei ole tingimusliku avaldusega VÕS § 198 teise lause mõttes. [...] Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejale tasaarvestusavalduse kohtuväliselt esitanud ning et selle formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on asunud seisukohale, et nõuete tasaarvestamiseks ei olnud täidetud tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele

sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-59-10 p 10; nr 3-2-1-95-11 p 17). VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-11 p 9). Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, seega ka tasaarvestuse kehtivuse (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-59-10 p 10; nr 3-2-1-95-11 p 17). Hageja on kostja nõuetele vastu vaielnud ja esitanud nendele kohtu hinnangul vastuväite, mis annab hagejale õiguse kostja poolt esitatud nõuete täitmisest keelduda. 12.09.2016 on hageja saatnud kostja tasaarvestusavaldusele oma vastuväited (tl 47). Hageja üheks vastuväiteks on muuhulgas ka see, et kostja etteheited hageja poolt jagunemislepingu punktide 6.1.5-6.1.7.7. rikkumisest väljuvad jagunemislepingu punktides 6.1.5-6.1.7.7 toodud arvutusmetoodikast ning hageja kostja käsitlusega sellest ei nõustu (tl 47). Kohus on tuvastanud, et kõik kostja tasaarvestatavad nõuded põhinevad jagunemislepingu punktide 6.1.5-6.1.7.7. rikkumisele hageja poolt ehk hageja poolt arvutusmetoodika rikkumisele, mille alusel hageja arvestas kostjale üleantava summa suuruse. Kohus on tuvastanud, et jagunemislepingu punktides 6.1.5- 6.1.7 koos selle alapunktidega ei ole reguleeritud kostjale üleantavale summale juurde- ja mahaarvestuste tegemist kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks ammendavalt ega hageja võimaliku jagunemislepingu rikkumise tuvastamiseks piisavalt. Kostja ei ole tõendanud, et hagejapoolset jagunemislepingu täitmist saaks kahtlusteta pidada jagunemislepingu rikkumiseks. Kostja ei ole välja toonud, millist jagunemislepingus võetud kohustust on hageja rikkunud. Kostja on küll esitanud enda seisukohad kostja nägemusest õiglasest jaotise suurusest, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid nende väidete sisuliseks hindamiseks. Kohus selgitab, et kuivõrd jagunemislepingu punktides 6.1.5-6.1.7 (koos alapunktidega) sisalduvad kokkulepped ei võimaldada jagunemislepingu tõlgendamist üksnes kostja poolt soovitud viisil, ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et hageja on jagunemislepingut rikkunud. Kohus nõustub hageja vastuväitega, et kostja etteheited väljuvad jagunemislepingu punktides 6.1.5-6.1.7.7 väljendatud, kohtu hinnangul ebapiisavast, arvutusmetoodikast. Poolte kirjavahetusest selgub, et 01.09.2016 on hageja saatnud kostjale e-kirja ülekandmisele kuuluva summa ja selle arvestuse kohta, milles hageja viitab ka jagunemislepingu punktidele, millest hageja summa leidmisel lähtub. Muuhulgas kirjutab hageja, et vajadusel annab hageja täiendavaid selgitusi (tl 126-127). 02.09.2016 kl. 11.08. kirjutab hageja kostjale, et ei soovi summa ülekandmise järel hakata uuesti vaidlema summa suuruse üle. Seega palub hageja kostjal kontrollida arvutused ja edastada vajadusel kostja pretensioonid konkreetsete viidetega (tl 49). 02.09.2016-03.09.2016 kannab hageja enda 01.09.2016 e-kirjas näidatud summa kostjale üle (tl 174-175) ning 03.09.2016 saadab hageja kostjale teate maksete tegemise kohta (173). Vaidlust ei ole selles, et ülekanne summas 100 194,36 eurot on hageja poolt kostjale tehtud (tl 173-175). 06.09.2016 saadab kostja hagejale oma märkused hageja arvestuse kohta, kuid ei viita jagunemislepingu rikkumisele, vaid selgitab hagejale kostja seisukohta täiendavalt vajalikest juurde- ja mahaarvestustest (tl 48-49). Kohus märgib, et jagunemislepingus puudusid ka täpsemad kokkulepped punktis 6.1.5-6.1.7 väljendatud põhimõtete järgi üleantava summa lõpliku arvestuseni jõudmise protseduuri kohta, st. pooled ei ole kokku leppinud, kuidas ja kelle poolt arvestus tehakse ning kuidas lahendatakse võimalikud erimeelsused. Seetõttu ei saa asuda ka seisukohale, et kostja on õigel ajal hagejale väidetavast rikkumisest või selle kõrvaldamise nõudest teatanud.

Eeltoodust tulenevalt ning hinnates kõiki käesoleva tsiviilasja asjaolusid kogumis, asub kohus seisukohale, et kostjal ei olnud võimalik oma nõuet tasaarvestada kohtuväliselt ega ka käesolevas menetluses. Hageja oli õigustatud tasaarvestuse avalduse aktsepteerimisest keeldumiseks. Seega ei olnud hageja nõuded tasaarvestuse tõttu enne hagi esitamist lõppenud ega lõpe ka tasaarvestusega käesolevas menetluses. Protsessuaalse tasaarvestuse vastuväitega arvestamiseks oleks kostja pidanud oma tasaarvestatavaid nõudeid tõendama, mida kostja teinud ei ole. Hageja on oma nõuded kostja vastu tõendanud, kuid kostja ei ole tõendanud, et kostjal oleks hageja vastu nõue, millega tasaarvestust teostada. Kohus ei ole tuvastanud hageja poolt jagunemislepingu punktide 6.1.5- 6.1.7.7. rikkumist. Kostja eriarvamusest jagunemislepingu punktide 6.1.5.-6.1.7.7. nõuetekohasest täitmisest ei piisa tasaarvestuse õiguse tekkimiseks. Hageja vastuväide kostja tasaarvestusele välistab kostja tasaarvestuse maksmapaneku (VÕS § 200 lg 4). Kohus jätab rahuldamata kostja nõude tasaarvestada käesolevas tsiviilasjas hageja nõue kostja vastu kostja nõudega hageja vastu. Kohus märgib täiendavalt, et kostja avaldusest on võimalik järeldada, et kostja on soovinud kohtu seisukohta, kas hageja esindaja on käitunud heade kommetega kooskõlas. Esmalt märgib kohus, et vaidluse pooleks ei ole hageja esindaja kui füüsiline isik, mistõttu puudub vajadus tema käitumisele hinnangu andmiseks. Siiski märgib kohus, et ei ole võimalik anda hinnangut ühe poole võimalikule heade kommete vastasele käitumisele vaidluses, kus vaidlevatel pooltel on äärmiselt teravad isiklikud suhted. Varalised erimeelsused, mis raamistati lõpuks poolte vahel sõlmitud kompromissja jagunemislepingus, ei reguleerinud ning ilmselt ei saanudki reguleerida kõiki võimalikke varasuhete detaile, ning sõlmitud lepingute varalise väärtuse mahuga võrreldes väikeses mahus reguleerimata varasuhete ilmsikstulekul oleks heade kommetega kooskõlas käitumine kohtu hinnangul eeldanud poolte võimet oma erimeelsused lahendada kohtuväliselt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.