Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. jaanuar 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-129736
Tsiviilasi
OÜ Hiolen hagi KÜ Malmitare vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. septembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Hiolen apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Hiolen (registrikood 12530714), seaduslik esindaja Oleg Hrustaljov, lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja (kostja): KÜ Malmitare (registrikood 80175972), seaduslik esindaja Olga Zaugarova, lepinguline esindaja Rinat Šaidullin
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 29. septembri 2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Hiolen kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Hiolen (hageja) esitas 19. detsembril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse KÜ Malmitarelt (kostja) 416,67 euro saamiseks. Seoses esitatud vastuväitega jätkus asja lahendamine hagimenetluse korras. Hageja esitas 27. veebruaril 2017 Viru Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevus summas 500 eurot. Hagiavalduse kohaselt teostas hageja töövõtjana töövõtulepingu nr 2014/16-08 alusel Narvas Malmi tn 10 katuse remondi töid. Tööde teostamise käigus tekkis vajadus lisamaterjalide ostmiseks. Hageja ja kostja saavutasid kokkuleppe, mille kohaselt hageja pidi ostma vajalikud materjalid ja kostja hüvitama kantud kulud. Kokkulepet tõendab 4. novembri 2014 arve nr 40, mille kohaselt kostja pidi katusematerjalide eest tasuma lisatasu summas 500 eurot (koos käibemaksuga). Poolte seaduslikud esindajad allkirjastasid arve ja sellega toimus töövõtulepingu tingimuste muutmine kirjalikus vormis. Kostja ei ole arvet tasunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on kostja töövõtulepingus kokkulepitud tööde ja materjalide hinna summas 28 378,12 eurot kandnud hageja pangakontole ja on sellega lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kokkulepet lisamaterjalide ostmise ja nende maksumuse hüvitamise osas. Arvel nr 40 olev allkiri kinnitab üksnes arve kättesaamist ja seda ei saa pidada kokkuleppe sõlmimiseks (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Töövõtulepingu p-s 9.1 on reguleeritud muudatuste tegemine lepingutingimustes ja selle kohaselt saab muudatusi teha ainult poolte kokkuleppel. Täiendavalt selgitatakse nimetatud lepingu punktis, kuidas peaks olema kokkulepe saavutatud. Väide kokkuleppe olemasolu kohta ei vasta tõele ka põhjusel, et 30. novembri 2014 arve nr 46, millega tehti kokkuvõte juba teostatud maksetest ja summadest, mida hageja soovis veel saada, ei kajastanud materjalide või tööde kallinemist.
20.oktoobril 2014 kirjutasid pooled alla teostatud tööde aktile ning antud aktis kajastub samuti lepingus kokkulepitud hind. Lepingus märgitud eelarve oli pooltele siduv.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 29. septembri 2017 otsusega hagi rahuldamata, hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et nad sõlmisid 16. augustil 2014 töövõtulepingu. Vaidlus puudub ka selle üle, et töövõtulepingus kokkulepitud töö tehti ära, tellija võttis töö vastu ja lepingus kokkulepitud tasu maksti täies ulatuses osamaksetena välja. Vaidlus on selle üle, kas pooled sõlmisid kokkuleppe lisamaterjalide ostmise ja nende maksumuse hüvitamise osas ehk 4. novembri 2014 arve nr 40 põhjendatuse osas. Maakohus selgitas, et vastavalt töövõtulepingu punkti 9 alapunktile 9.1 toimub lepingusse muutuste kandmine poolte kirjaliku nõusoleku alusel ning lepingu muutmist taotlev pool esitab seejuures kirjaliku taotluse ja teine lepingupool on kohustatud vastama kirjalikult viie tööpäeva jooksul taotluse saamisest. Hageja seaduslik esindaja seletas vande all, et lepingu teksti koostas ta ise. Pooled ei vaidle selle üle, et kokkulepet ei vormistatud töövõtulepingu alapunktis 9.1 ettenähtud korras, kuid hageja on arvamusel, et kokkuleppe sõlmimist tõendab arve nr 40 selgitus. Maakohus nõustus kostja käsitlusega, et kostja seadusliku esindaja allkiri arvel nr 40 kinnitab arve kättesaamist ja ei anna alust arvata kokkuleppe sõlmimist ning viide VÕS §-dele 9 ja 13 ei ole antud juhul asjakohane. Muid tõendeid ei ole hageja kohtule esitanud. Maakohus leidis, et kui väidetav kokkulepe oleks sõlmitud, pidanuks see kajastuma töö vastuvõtmise 20. oktoobri 2014 aktis ja/või 30. novembri 2014 lõpparves nr 46. Nendest tõenditest ja poolte kirjavahetusest kokkuleppe sõlmimist ei tulene. Nii töövõtulepingus kui ka tööde vastuvõtmise aktis on katusekatte materjaliks märgitud „klassik plural (pural) RR21“ ning sama materjal kajastub ka vaidlusaluses arves nr 40. Katusematerjalide muutmise vajadus ja sellega seotud tasu suurenemine kostja 13. augusti 2014 juhatuse koosoleku protokollist nr 5/2014 ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja nõue ei ole tõendatud ja jättis hagi rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 29. septembri 2017 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt hindas maakohus tõendeid ebaõigesti. Hageja seaduslik esindaja selgitas vande all, et pooled saavutasid kokkuleppe selle kohta, et katuse ehitamisel kasutatakse parema kvaliteediga materjali, mis on kostja jaoks otstarbekam. Hageja seadusliku esindaja seletused olid üksikasjalikud, tõepärased ja usaldustäratavad, kuna hageja seaduslik esindaja nimetas materjali täpse margi, selle tehnilised parameetrid ning kirjeldas detailselt kokkuleppe saavutamise üksikasju. Hageja seadusliku esindaja seletused ei ole vastuolus dokumentaalsete tõenditega, mis tõendab kokkuleppe saavutamist parema materjali kasutamise ja kostja kohustuse osas teenuse eest tasuda. Kostja seaduslik esindaja andis selgitusi, mis ei lükka hageja väiteid ümber. Suuremale osale küsimustest vastas kostja seaduslik esindaja, et ta ei mäleta. Ebaõige tõendite hindamine tõi kaasa ebaõigete materiaalõigusnormide kohaldamise. Maakohus jõudis ebaõigelt järeldusele, et VÕS §-d 8 ja 9 ei kohaldu. Täidetud on kõik tingimused, millele viitab VÕS § 9 lg 1. Kostja ei vaidlusta, et hageja täitis oma kohustuse, kuid ei ole tasumise kohustust täitnud.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
7.Käesolevas asjas on hageja palunud kostjalt välja mõista 500 eurot, mille hageja kulutas töövõtulepingu nr 2014/16-08 raames teostatud tööde käigus kallimale katusematerjalile. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et töövõtulepingus kokkulepitud töö on hageja poolt teostatud ja kostja on töö vastu võtnud ning ka selles, et kostja on töövõtulepingu p-s 6.1. märgitud lepingu kogumaksumuse summas 28 378,12 eurot hagejale ära maksnud. Vaidlus on üksnes selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma katusematerjali kallinemisest tingitud summa. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja nõue ei ole tõendatud.
8.TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eelnevast tulenevalt tuleb hagejal tõendada kokkuleppe olemasolu, mille alusel peab katusematerjalide kallinemisest tuleneva summa kandma kostja. Hageja on kokkuleppe sõlmimise tõendamiseks esitanud hageja ja kostja allkirjastatud arve nr 40 summas 500 eurot (koos käibemaksuga) ning hageja seaduslik esindaja on andnud vande all seletusi. Hageja on asunud nii seisukohale, et arve nr 40 allkirjastamisega kostja poolt on sõlmitud uus leping, kui ka seisukohale, et sellega on muudetud töövõtulepingut nr 2014/16-08. Kostja on kogu menetluse vältel kokkuleppe sõlmimisele vastu vaielnud. Kostja väitel puudub poolte vahel kokkulepe kallimale katusematerjalile kulunud raha hüvitamise osas ning arve nr 40 allkirjastamine ei tõenda vastava kokkuleppe olemasolu, vaid kinnitab üksnes arve vastuvõtmist kostja poolt.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 639 lg 1 järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Praegusel juhul on töövõtulepingu p-s 6.1. märgitud lepingu kogumaksumuseks 28 378,12 eurot (koos käibemaksuga), mida saab pidada kokkuleppeks töö eelarve osas. Kuna töövõtulepingus ei ole märgitud, kas eelarve on siduv või mitte, saab VÕS § 639 lg 1 teise lause alusel eeldada eelarve siduvust. Siduv eelarve seab piirid töövõtja tasunõudele, seega töövõtulepingus kokkulepitud tööde kogumaksumusest suurema tasu nõudmisel peavad pooled olema lepingut kogumaksumuse osas muutnud. Samuti on võimalik, et pooled on katusematerjali maksumuse hüvitamise osas sõlminud eraldi lepingu.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud töövõtulepingus nr 2014/16-08 sisalduva kogumaksumuse muutmist või uue lepingu sõlmimist kallima katusematerjali hüvitamise osas. Kuigi üldreeglina ei pea pooled lepingu muutmisel VÕS § 13 lg 2 alusel järgima lepingu vormi, on käesoleval juhul pooled töövõtulepingu p-s 9.1. kokku leppinud, et lepingu muutmine toimub poolte kirjaliku nõusoleku alusel ja lepingu muutmist taotlev pool peab seejuures esitama kirjaliku taotluse, millele teine pool on kohustatud vastama kirjalikult viie tööpäeva jooksul taotluse saamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa arve nr 40 allkirjastamisest järeldada poolte kirjalikku nõusolekut lepingu muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja allkiri arvel nr 40 kinnitab arve vastuvõtmist ja seda ei saa käsitleda nõusoleku andmisena töövõtulepingu muutmiseks. Selleks, et arvet nr 40 saaks käsitleda poolte kokkuleppena töövõtulepingu muutmiseks, peaks arvelt nähtuma töövõtulepingu muutmise tahe. Märge „vastavalt poolte kokkuleppele“ ei anna alust öelda, et sellega on pooled sõlminud kokkuleppe töövõtulepingu muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käitumise põhjal võimalik teha ka järeldust, et ta oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis, mis tooks endaga VÕS § 13 lg-st 3 tulenevalt selle, et kostja
ei saa tugineda lepingutingimusele, milles on ette nähtud, et lepingut muudetakse üksnes teatud vormis. Samuti ei saa kostja poolt arve nr 40 allkirjastamist käsitada nõustumuse andmisena uue lepingu sõlmimiseks. VÕS §-st 9 tulenevalt sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus otsese tahteavalduse või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole andnud nõustumust lepingu sõlmimiseks. Arve nr 40 allkirjastamisest ei väljendu kostja tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg, vaid nagu eelnevalt mainitud, märgib kostja allkiri arve vastuvõtmist. Ka Riigikohus on 17. detsembri 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 p-s 11 asunud seisukohale, et arve vastuvõtmise kohta antud allkirja ei saa reeglina käsitada arvele sisulise nõustumuse andmisena ning seda ei saa lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul ei ole kohtule esitatud ka selliseid asjaolusid, mille kohaselt saaks tahteavalduseks lugeda kostja vaikimist või tegevusetust (VÕS § 20 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et lepingu sõlmimist ei saa tõendatuks lugeda ka hageja seadusliku esindaja vande all antud seletustega. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse maa- ja ringkonnakohtus määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.