Osaühingu Jazz Pesulad, aktsiaseltsi Olerex, OÜ Hotell Euroopa, EfTEN SPV2 OÜ, EfTEN Sky OÜ, Kadrioru Ärikeskus OÜ, AS Solaris Keskus, HOTELL OLÜMPIA AS ja Osaühingu Central Hotell hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.04.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Jazz Pesulad, aktsiaseltsi Olerex, OÜ Hotell Euroopa, EfTEN SPV2 OÜ, EfTEN Sky OÜ, Kadrioru Ärikeskus OÜ, AS Solaris Keskus, HOTELL OLÜMPIA AS ja Osaühingu Central Hotell apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Hageja 1 osas 185 369,40 eurot, hageja 2 osas 63 106,46 eurot, hageja 3 osas 53 141,06 eurot, hageja 4 osas 91 036,40 eurot, hageja 5 osas 155 170,42 eurot, hageja 6 osas 2494,90 eurot, hageja 7 osas 203 090,96 eurot, hageja 8 osas 179 872,10 eurot ja hageja 9 osas 101 168,35 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja 1 osaühing Jazz Pesulad (registrikood 11281775) Hageja 2 aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870) Hageja 3 OÜ Hotell Euroopa (registrikood 11280161) Hageja 4 EfTEN SPV2 OÜ (registrikood 11936816) Hageja 5 EfTEN Sky OÜ (registrikood 12787459) Hageja 6 14597772)
Kadrioru
Ärikeskus
OÜ
(registrikood
Hageja 7 AS Solaris Keskus (registrikood 10674030) Hageja 8 HOTELL OLÜMPIA AS (registrikood 10041810)
2-20-15975 Hageja 9 Osaühing Central 10922249)
Hotell
(registrikood
Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Raudsik ja Arsi Pavelts Kostja AKTSIASELTS TALLINNA VESI (registrikood 10257326), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Tanel Kalaus ja Katri Tomson Menetluse liik
1.Jätta Harju Maakohtu 10.04.2024 otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 10.04.2024 otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 ja menetluskulude jaotus ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Rahuldada Osaühingu Jazz Pesulad, aktsiaseltsi Olerex, OÜ Hotell Euroopa, EfTEN SPV2 OÜ, EfTEN Sky OÜ, Kadrioru Ärikeskus OÜ, AS Solaris Keskus, HOTELL OLÜMPIA AS ja Osaühingu Central Hotell apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Jazz Pesulad (hageja 1), aktsiaselts Olerex (hageja 2), OÜ Hotell Euroopa (hageja 3), EfTEN SPV2 OÜ (hageja 4), EfTEN Sky OÜ (hageja 5) ja Kadrioru Ärikeskus OÜ (hageja 6), esitasid 31.10.2020 Harju Maakohtule hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. AS Solaris Keskus (hageja 7), HOTELL OLÜMPIA AS (hageja 8) ja Osaühing Central Hotell (hageja 9) esitasid 11.12.2020 hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks. Hagid liideti ühte menetlusse. 2
2-20-15975
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hagejad tasunud 01.11.2010–01.12.2019 kostjale veeteenuse eest tariifi alusel, mis oli oluliselt kõrgem kui seaduses sätestatud põhjendatud hind kuni 30.06.2023 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 14 tähenduses. 01.11.2010 jõustusid ÜVVKS-i muudatused, millega kehtestati vee-ettevõtjale (sh kostjale) kohustus kehtestada Konkurentsiametiga kooskõlastatuna selline veeteenuse hind, mis vastab ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele (põhjendatud hind). Selleks tuli kostjal esitada Konkurentsiametile selline veeteenuse hinna kooskõlastamise taotlus (hinnataotlus), mis vastab ÜVVKS § 14 jj kriteeriumitele ja mille alusel saab Konkurentsiamet kinnitada põhjendatud hinna.
1.2.Kostja esitas Konkurentsiametile 09.11.2010 hinnataotluse, kuid Konkurentsiamet jättis selle 02.05.2011 otsusega kooskõlastamata, sest kostja taotletud veeteenuse hind oli liiga kõrge. Samuti tegi Konkurentsiamet kostjale 10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas kostjat viima veeteenuse hinna Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS-iga.
1.3.Kostja vaidlustas nii Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse kui ka 10.10.2011 ettekirjutuse halduskohtus. Kostja kaebus jäi rahuldamata 12.12.2017 haldusasjas nr 3-11-1355 tehtud Riigikohtu otsusega, millega on tuvastatud, et kostja rikkus põhjendatud hinna kehtestamise kohustust.
1.4.Kostja esitas 02.09.2019 Konkurentsiametile uue hinnataotluse, mille alusel Konkurentsiamet kooskõlastas 18.10.2019 veeteenuste hinna selliselt, et alates 01.12.2019 on veeteenuse hind ärikliendile 3,43 eurot/m3 (lisandus käibemaks). Veeteenuste hind langes alates 01.12.2019 ärikliendile 15%.
1.5.Seega hakkas kostja põhjendatud ehk seadusele vastava hinnaga veeteenust pakkuma alles 01.12.2019, s.o ligi üheksa aastat pärast ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste jõustumist. Hagejate kahju seisneb kostja nõutud veeteenuse hinna (4,04 eurot/m3) ning õiguspärase ja põhjendatud veeteenuse hinna (3,43 eurot/m3) vahes. Kostja rikkus seadusest tulenevat põhjendatud hinna kehtestamise kohustust ja tekitas sellega hagejatele õigusvastaselt kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 ja ÜVVKS § 14 jj). Alternatiivselt on kostja tekitanud kahju lepingu rikkumisega või on kostja alusetult rikastunud (VÕS § 1028 ja ÜVVKS § 14 jj), sest ulatuses, milles kostja nõudis hagejatelt ja hagejatele nõude loovutanud isikutelt põhjendamatult kõrget hinda, on hinnakokkulepe tühine, sest täidetud on kohustust, mida ei olnud olemas.
2.Menetluse kestel on hagejad oma nõudeid vähendanud võrreldes hagiavalduses esitatuga. Hageja 1 palus algses hagiavalduses mõista kostjalt välja põhinõudena 189 574,44 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 1 oma nõuet 185 369,40 euroni ehk hageja 1 vähendas nõuet 4205,04 euro võrra. Hageja 2 palus hagiavalduses välja mõista põhinõudena 63 106,78 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 2 nõuet 63 106,46 euroni ehk nõue vähenes 0,32 euro võrra. Hageja 3 palus hagiavalduses kostjalt põhinõudena välja mõista 53 371,99 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 3 oma nõuet 53 141,06 euroni ehk 230,93 euro võrra. Hageja 4 palus algses hagiavalduses põhinõudena välja mõista 109 243,68 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 4 oma nõuet 91 036,40 euroni ehk 18 207,28 euro võrra. Hageja 5 palus algses hagiavalduses kostjalt välja mõista 189 702,68 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 5 oma nõuet 155 170,44 euroni ehk 34 532,26 euro võrra. Hageja 6 palus hagiavalduses kostjalt välja mõista põhinõudena 2 745,91 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 6 oma nõuet 2 494,90 euroni ehk 251,01 euro võrra.
3
2-20-15975
Hageja 7 palus hagiavalduses kostjalt välja mõista 203 626,70 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 7 oma nõuet 203 090,96 euroni ehk 535,74 euro võrra. Hageja 8 palus kostjalt välja mõista hagiavalduses 180 407,84 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 8 nõuet 180 269,96 euroni ehk 137,88 euro võrra. Hageja 9 OÜ palus kostjalt hagiavalduses välja mõista 101 219,02 eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 9 nõuet 101 168,35 euroni ehk 50,67 euro võrra.
Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
3.1.Kõikides veeteenuste osutamiseks sõlmitud ja sõlmitavates lepingutes on tingimus, mille kohaselt kohustub kostja osutama oma klientidele veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadele.
3.2.Hagi on tõendamata, ebaselge ja perspektiivitu. Hagejad väidavad, et veeteenuse osutamine toimub lepingulisel alusel, kuid hagejad ei ole enda ega nõudeid loovutanud kolmandate isikute sõlmitud lepingute tingimusi kohtu ette toonud ega neile tuginenud. Hagejad ei ole tõendanud, milliseid veeteenuseid hagejad ja hagejatele nõudeid loovutanud kolmandad isikud väidetavalt põhjendamatult kõrge hinna eest on tarbinud. Hageja ei ole välja toonud, millisel ajal ja millises tarbimiskohas on osutatud põhjendamatu hinnaga teenuseid.
3.3.ÜVVKS § 16 lg 6 kohustas kostjat jätkama 31.10.2010 kehtinud veeteenuste hindade rakendamist seni, kuni Konkurentsiamet on kooskõlastanud uue hinna. Kostjal ei olnud võimalik veeteenuste hindu muuta enne, kui uued hinnad on Konkurentsiametiga kooskõlastatud. Kostjale ei saa ette heita seaduses sätestatud kohustuse täitmist. Kostja asus uusi kooskõlastatud hindu rakendama esimesel võimalusel, s.o alates 01.12.2019.
3.4.Hagejatele ei ole kahju tekkinud. Hagi rahuldamisel hagejad rikastuksid kostja arvelt. Alternatiivselt leidis kostja, et kahju hüvitis kuuluks vähendamisele. Kostja taotles väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamist 0 euroni. Uute hindade kehtestamine ei olnud ega saanudki olla lõpuni kostja mõjuulatuses.
3.5.Hagi on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1 alusel. Aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
3.6.Kostja ei vaielnud vastu hagejate nõuete vähendamisele. Maakohtu otsus
4.Maakohus võttis 10.04.2024 otsusega vastu hagejate osaliselt nõudest loobumised ja lõpetas selles osas menetluse ning ülejäänud nõuete osas jättis hagejate hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hagejate kanda vastavalt nende nõuete proportsionaalsele suurusele. Ühtlasi jättis maakohus otsusega tähelepanuta hagejate hilinemisega esitatud PS 22.01.2024 arvamuse.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: hagejad ja hagejatele nõuded loovutanud isikud on sõlminud kostjaga lepingud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamiseks, mille alusel pidid hagejad ja hagejatele nõuded loovutanud isikule kostjale teenuse eest tasuma;
4
2-20-15975
30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75 kehtestati alates 01.01.2010 „Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“, millest kostja lähtus vaidlusalusel perioodil; 09.11.2010 esitas kostja Konkurentsiametile veeteenuse hinnataotluse, millega palus kooskõlastada ja kinnitada taotluses märgitud veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel; 02.05.2011 tegi Konkurentsiamet otsuse nr 9.1-3/11-002, millega jättis kostja 09.11.2010 hinnataotluse kooskõlastamata; 10.10.2011 tegi Konkurentsiamet ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas kostjat esitama veeteenuse uue hinna kooskõlastamiseks taotluse; kostja vaidlustas ettekirjutuse haldusasjas nr 3-11-1355; haldusasjas nr 3-11-1355 otsusega jättis Riigikohus Konkurentsiameti ettekirjutuse jõusse; haldusasja nr 3-11-1355 menetlemise ajal oli Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmine peatatud; 18.10.2019 otsusega kooskõlastas Konkurentsiamet kostja 02.09.2019 taotluse alusel uue veeteenuse hinna, mille kohaselt juriidiliste isikute tasutav hind vähenes.
4.2.Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejad tasusid kostjale alusetult alates 01.11.2010 kuni 01.12.2019 ebaõiglaselt kõrget hinda ning kas selle tõttu on hagejatel õigus nõuda kostjalt tagasi summasid, mida nad on eeltoodud perioodil kostjale tasunud enam võrreldes hinnaga, mis hakkas kehtima 01.12.2019.
4.3.Maakohus analüüsis esmalt hagejate nõude õiguslikku põhjendatust.
4.3.1.Hagejate peamine väide oli see, et nad oli lepingute alusel tasunud kostjale enam, kui oleksid pidanud seaduse alusel tasuma. Sellisel alusel ei saa hagejad esitada kostja vastu ei lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat nõuet ega deliktilist nõuet. Kuna hagejate ja kostja vahel on lepinguline suhe, on VÕS § 1044 alusel deliktilise nõude esitamine välistatud. Hagis esile toodud asjaolude pinnalt võiks kuuluda kohaldamisele VÕS § 1028 lg 1, kuid sellise nõude esitamiseks tuli hagejatel põhistada, miks langes ära alus tasuda summasid, mida hagejad tagasi nõuavad ning miks tagasiulatuvalt see kohustus ära langes. Vaatamata kohtu selgitustele hagejad täiendavaid sisulisi faktilisi asjaolusid esile ei toonud ega tõendanud. Hagejate väited jäid üldsõnalisteks ning hagejad tuginesid sisuliselt vaid sellele, et pidasid nendelt enne uue hinna kooskõlastamist tasutud hinda liialt kõrgeks. Kohtu hinnangul ei tõendanud hagejad, et hinnakokkulepe kostjaga oleks olnud tühine või vastuolus seadusest tuleneva keeluga.
4.3.2.Hagejad viitasid menetluses korduvalt ÜVVKS § 14 lg-le 4, mille järgi ei tohtinud veeteenuse hind olla eri klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv, kuid ei toonud välja ega tõendanud, milles seisnes nende diskrimineerimine ehk millised olid need klientide grupid, keda kostja nendega võrreldes diskrimineerivalt eelistas. Kohus ei saa hagejate eest ise asjaolusid kujundada ega tõendeid otsida. Kuna antud sättega seonduvaid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud, on hagejate viited sellele sättele asjakohatud.
4.3.3.ÜVVKS § 141 reguleeris veeteenuse hinna kehtestamist ning § 142 reguleeris hinna kooskõlastamist, mille käigus oli Konkurentsiametil õigus kontrollida, et taotletud hind on kooskõlas ÜVVKS sätetega. Erinevalt hagejate väidetest ei näe ÜVVKS § 16 lg 6 ette, et kohaliku omavalitsuse kehtestatud hindade kohaldamisele oleks seadusandja sätestanud ajalise piirangu. Maakohus nõustus kostja väitega, et vaidlusalusel perioodil võis seaduse alusel vee-ettevõtja nõuda oma teenuse tarbijatelt kas Konkurentsiametiga kooskõlastatud hinda, Konkurentsiameti ajutiselt kehtestatud hinda või varasema kohaliku omavalitsuse 5
2-20-15975 määrusega kehtestatud hinda. Kostjal puudus õigus määrata hind oma suva alusel ning seda ei ole kostja ka teinud. Hagejad ei saa kostjale ette heita õigusvaidluse pidamist Konkurentsiametiga hinna kooskõlastamise küsimuses, sest vastava õiguse nägi seadus kostjale selgesõnaliselt ette ning kohtusse pöördumist ei saa hinnata õigusrikkumiseks, vaid tegu on isiku põhiõigusega. Asjas kogutud tõenditest siiski järeldub, et Konkurentsiamet ei kehtestanud ajutist hinda ka pärast kohtuvaidluse lõppemist.
4.3.4.Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalusel perioodil kohaldas kostja hagejate ning teiste klientide suhtes hinda, mis oli kehtestatud 30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75. Pooled ei vaielnud selle üle, et antud määrust ei ole tühistatud. Õigusaktidest tulenevalt ei saanud kostja ise omal algatusel mistahes muud hinda kehtestada.
4.3.5.Erinevalt KonkrS § 16 p-st 1 ei tulenenud ühestki ÜVVKS sättest, et kostjal oleks olnud selge keeld kohaldada kohaliku omavalitsuse varem määratud hinda seni, kuni kohtuvaidlus Konkurentsiametiga lõpeb või kuni Konkurentsiamet hinna kooskõlastab. Vastupidi, seadus nägi kostjale ette otsese kohustuse kohaldada kohaliku omavalitsuse määrusega kehtestatud hinda ning seadus ei näinud sellisele kohustusele ette ajalist piirangut. Seda, kui kaua kestis kostja ja Konkurentsiameti vaheline haldusvaidlus, ei saa kostjale õigusrikkumisena ette heita ning kohtuvaidluse ajaline kestvus ei muutnud ÜVVKS § 16 lg 6 kehtivust.
4.3.6.Vaidlus puudus selle üle, et hagejate ja kostja vahel sõlmiti lepingud tüüptingimustel. Sisuliselt väitis hageja, et hinda sisaldav tüüptingimus oli tühine, sest see kahjustas teda ebamõistlikult ehk hind oli liialt kõrge (VÕS § 42). Antud juhul nägi tüüptingimus ette, et teenuse eest tuleb tasuda õigusaktides kehtestatud hinda ning sellest nõudest ei saanud pooled kokkuleppel kõrvale kalduda. Kostja ei saanud kõrvale kalduda seaduse nõudest, mis nägi ette, millist hinda tuleb kohaldada seni, kuni Konkurentsiamet uue hinna kooskõlastab.
4.3.7.Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus seadus oleks keelanud kohaldada kohaliku omavalitsuse määrusega kehtestatud hinda (TsÜS § 87). Seadus ei võimaldanud kostjal muud hinda kohaldada ning järelikult ei olnud tegemist mitte seadusest tuleneva keelu, vaid kohustusega, mida kostja täitis.
4.3.8.Hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, miks oleks olnud tingimus, mis nägi ette tasu maksmist vastavalt kehtivatele õigusaktidele, olnud vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Vastuolu heade kommetega ei saa järeldada üksnes asjaolust, et kohtuvaidlus lõppes kostja kaotusega ning vaidlusaluse perioodi lõppemisel kooskõlastas Konkurentsiamet hinnad, mis olid varasemaga võrreldes madalamad.
4.3.9.Maakohtu hinnangul ei olnud seega hagejate nõuet võimalik rahuldada õigusliku aluse puudumise tõttu. Hagejate ja neile nõuded loovutanud isikute kohustus tasuda kostjale õigusaktidest tulenevat hinda ehk vaidlusalusel perioodil kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinda ei ole ära langenud. Vaatamata kohtu selgitustele ei toonud hagejad esile ega tõendanud asjaolusid, miks oleks pidanud kohustus olema ära langenud juba alates 01.11.2010 ehk enne, kui kostja esitas Konkurentsiametile kooskõlastamiseks esimese hinnataotluse. Kuna hagejate nõudel puudus õiguslik alus, jättis maakohus kõigi hagejate põhinõuded kostja vastu rahuldamata. Kuna kohus jättis kõik põhinõuded rahuldamata, tuli jätta rahuldamata ka kõik viivisenõuded.
4.4.Maakohus leidis, et kui hagejate nõuetel oleks olnud õiguslik alus, oleksid nõuded olnud osaliselt aegunud. Maakohus nõustus kostjaga, et kuna hagejad 1–6 esitasid hagi 31.10.2020, on nende nõuded aegunud maksete osas, mis olid tehtud varem kui 31.10.2017, ning kuna 6
2-20-15975 hagejad 7–9 esitasid hagi 11.12.2020, on aegunud nende nõuded maksete osas, mis olid tehtud varem kui 11.12.2017.
4.5.Isegi, kui hagejate nõudel oleks olnud õiguslik alus ning nõue ei oleks osaliselt aegunud, ei oleks maakohus saanud hagi rahuldada, sest hagejad ei tõendanud nõude rahalist suurust. Hagejad oleksid pidanud tõendama, milline oli kogu vaidlusaluse perioodi jooksul kehtinud ÜVVKS nõuetele vastav hind. Maakohtu hinnangul hagejad seda erinevate aastate lõikes ei tõendanud, vaid lähtusid pelgalt eeldusest, et seadusekohane hind oli üksnes alates 01.12.2019 kehtima hakanud ja Konkurentsiameti kooskõlastatud hind. Asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates nõustus maakohus kostjaga, et ekslik on hagejate väide, mille kohaselt võis 01.11.2010–01.12.2019 olla vaid üks õige ning kogu perioodi jooksul muutumatu hind, millest suuremat summat on hagejatel automaatselt võimalik tagasi nõuda. Hagejate esitatud arvamused ei tõenda kohaselt seadusele vastavat hinda ning kostja esitatud tõenditest võib järeldada, et hinna arvutamisel on võimalik kasutada erinevaid metoodikaid ning jõuda erinevatele tulemustele. Seega ei kuuluks hagejate nõue rahuldamisele ka põhjusel, et selle suurus ei ole tõendatud. Apellatsioonkaebus
5.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagejate nõuded kostja vastu rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Hagejad kordasid apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud seisukohti, väites, et maakohus ei ole neid vaidlustatud otsuses käsitlenud.
5.1.Maakohus jättis hagejate nõude õiguslikul kvalifitseerimisel ning asja lahendamisel täielikult arvesse võtmata ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste tausta, asjaolud ja eesmärgid. Maakohus kvalifitseeris ebaõigesti hageja nõude alusetu rikastumise nõudeks.
5.2.Maakohus jättis käsitlemata hagi aluseks oleva keskse etteheite, et kostja on rikkunud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust. Tegemist ei ole lepingulise kohustuse, vaid ÜVVKS muudatustega jõustunud, s.o seadusest tuleneva kohustusega. Sellist kohustust ei ole pooled kunagi lepinguliselt reguleerinud, pooled ei ole kunagi teinud lepingulisi tahteavaldusi sellise kohustuse reguleerimiseks. Seadusest tuleneva kohustuse ja kaitsenormi rikkumine tähendab, et hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel. Hagejate nõue on õigustatud tulenevalt KonkS § 16 p 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 koosmõjust ning Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 alusel. Hagejate hinnangul kvalifitseerub seega nende nõue eelkõige kaitsenormi rikkumisest tulenevaks deliktiliseks nõudeks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÜVVKS § 14jj koosmõjus.
5.3.Alternatiivselt kuulub hagejate nõue rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel ÜVVKS § 14jj ja VÕS § 1028 koosmõjus. Ulatuses, milles kostja küsis hagejatelt Konkurentsiametiga kooskõlastamata põhjendamatult kõrget hinda, on hinnakokkulepe tühine, st esineb alus alusetu rikastumise nõude esitamiseks.
5.4.Kui kohus leiab, et hagejate poolt kostjale etteheidetud keskne rikkumine (põhjendatud hinna kehtestamise kohustuse rikkumine) on hõlmatud pooltevahelise lepingulise suhtega, on tegemist kostja poolt lepingulise kaitsekohustuse rikkumisega. Sellisel juhul on hagejatel õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj ja ÜVVKS § 14 jj alusel.
7
2-20-15975
5.5.Maakohus jättis nõuete tõendatuse hindamisel kõik hagejate esitatud ekspertiisid, väited ja põhjendused täielikult analüüsimata. Maakohus on asjaolude valesti tuvastamise ja tõendite valesti hindamise tagajärjel jõudnud väärale järeldusele, et hagejad ei olevat tõendanud oma nõuete rahalist suurust. Vaidlusalusel perioodil 01.01.2011–30.11.2019 ei ületanud põhjendatud hind (ÜVVKS § 14 lg 2 ja Konkurentsiameti juhend) hinda, mis hakkas kehtima alates 01.12.2019.
5.6.Jääb arusaamatuks, miks maakohus käsitles aegumise küsimust. Olukorras, kus maakohus leidis, et hagejatel puuduvad alusetu rikastumise nõuded, ei saanud maakohus asuda lahendama nõuete aegumise küsimust – nõue, mida (väidetavalt) ei eksisteeri, ei saa aeguda, kuna sellist nõuet ei ole olemas. Seejuures kannab kostja nõuete väidetava aegumise tõendamiskoormist. Kostja pole tõendanud hagejate juhatuse liikmete poolt kahju tekkimisest teadmist või teadma pidamist. Aegumistähtaja kulgemine algas 01.05.2020. Vastustaja seisukoht
6.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonkaebusest ja selle põhjendusest olenemata tühistada maakohtu otsuse ja saata asi tervikuna samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Edasine menetluse käik
7.Ringkonnakohus andis 06.01.2025 kirjaga võimaluse avaldada seisukoht hagi aluseks olevate lepingute erinevate hinnakokkulepete sõnastuse tõlgendamise osas. Hagejad leidsid, et poolte lepinguline tahe ei hõlmanud ÜVVKS-i muudatustega kostjale kehtestatud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust. Kostja leidis, et lepingute erinev sõnastus ei anna alust tõlgendada neid tsiviilasjas nr 2-22-10417 tehtud Riigikohtu lahendiga võrreldes erinevalt. Mõlemad pooled leidsid, et tegemist ei olnud lahtise tingimusega VÕS § 26 mõttes.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuna tühistab maakohtu otsuse ega tee ise apellatsioonkaebuses taotletud uut otsust, vaid saadab asja maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
9.Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 on maakohus vastu võtnud hagejate nõuetest osalise loobumise. Apellatsioonkaebus ei sisalda vastuväited loobumise vastuvõtmisele, kuigi apellatsioonkaebuses on märgitud, et hagejad taotlevad kohtuotsuse täies ulatuses tühistamist. TsMS § 428 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus loobumise vastuvõtmisel rikkunud menetlusõiguse norme ja sel põhjusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
10.Vaidluse keskseks küsimuseks apellatsioonimenetluses on nõude õiguslik kvalifikatsioon. Kostja 01.11.2010–01.12.2019 kehtestatud vee hinna väidetav mittevastavus ÜVVKS §-st 14 alates 01.11.2010 tulenevale põhjendatud hinna nõudele on varasemalt kvalifitseeritud lepingu rikkumisest tulenevaks nõudeks (RKTKo 25.06.2024, 2-22-10417, p-d 19–24). 8
2-20-15975 Nimetatud asjas käsitles Riigikohus lepingu sätet, mille kohaselt „...toimub arvlemine õigusaktidega juriidilisele isikule kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse hindade alusel“, tõlgendades seda VÕS § 29 lg 4 või § 39 lg 1 järgi mõistliku isiku seisukohalt. Pooled arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja soovisid lähtuda igal ajahetkel kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Riigikohtu hinnangul ei tulene seadusest eeldust, et lahtiseks jäetud lepingutingimuse (nt hinna) osas peaks olema pooltel lepingut sõlmides kindel arusaam, milliseks see kujuneb. 01.11.2010 kehtima hakanud ÜVVKS-i redaktsiooni kohaselt oli seadusjärgseks veeteenuse hinnaks eelkõige vee-ettevõtja kehtestatud ja Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind.
11.Siinses asjas on hagejad sõlminud lepinguid järgmises sõnastuses:
11.1.„Arvlemine toimub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste hindade alusel“ (p 3.1) (dtl 1297, 1444, 1570, 1987, 1999, 2007, 2012, 2482, 3819).;
11.2.„Vee-ettevõtja kohustub /.../ Müüma Kliendile veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadele“ („Vee-ettevõtja kohustub“ p 1) ning „Kliendile kohaldub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud hind“ („Eritingimused“ p 1) (dtl 657, 762, 1109, 1155, 1568, 1575, 1577, 1578, 1581, 1586, 1516, 1995, 2022, 2024, 2018, 2029, 2039, 2042, 2047, 2053, 2565, 2689, 2797, 2904, 3012, 3072, 3204, 3407, 3476, 3530, 3551);
11.3.„Maksjale kohaldub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hind“ (p 5) (dtl 1158, 2387, 2469);
11.4.„Arvestus toimub Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud hindade alusel“ (p 3.3) ning „Pooled kohustuvad täitma lepingu tingimusi, Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjade (edaspidi eeskirjad), Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvee proovide võtmise, saasteastme ja hinnalisandite määramise juhendi (edaspidi juhend) ja muude õigusaktide nõudeid“ (p 4.1) (dtl 3699).
11.5.Ringkonnakohtu hinnangul on kõigis lepingutes, olenemata nende erinevast sõnastusest, siiski kokku lepitud, et vee-teenuse hind peab vastama hinnale, mis tuleneb õigusaktidest. Otsuse p-s 11.1 nimetatud lepingust tulenes, et arvlemine toimub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse alusel. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kokkulepe hõlmaks üksnes seda, millise tariifi alusel arveid esitatakse, aga mitte lepingulist kohustust kehtestada põhjendatud hind. Alates 01.11.2010 oli kostjal õigusaktist tulenevalt kohustus kehtestada põhjendatud hind, seega oli kostja võtnud tulenevalt lepingutes sisalduvast viitest õigusaktidele lepingu p-s 3.1 ka kohustuse kehtestada põhjendatud hind ning esitada arveid selle alusel. Sama tulenes ka otsuse p-s 11.2 nimetatud lepingutest – kostjal oli lepinguline kohustus osutada teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadega. Otsuse p-s 11.3 nimetatud lepingutes kohaldati õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud hinda, mis ringkonnakohtu hinnangul tähendas ka kostja kohustust kehtestada õigusaktide kohane, st põhjendatud hind. Hagejaga 8 sõlmitud lepingu sõnastust (otsuse p 11.4), mille kohaselt toimub arvestus Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud hindade alusel, tuleb samuti mõista selliselt, et kostjal oli lepinguline kohustus osutada teenust õigusaktides sätestatud põhjendatud hinna alusel. 01.11.2010 jõustunud ÜVVKS § 142 määras hinna kooskõlastamise pädevuse varasema kohaliku omavalitsuse asemel Konkurentsiametile, kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või enam. Seega puudus nimetatud kuupäevast 9
2-20-15975 Tallinna Linnavalitsusel hindade kehtestamise pädevus. ÜVVKS-järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne (RKTKo 22.11.2011, 3-2-1-113-11, p 37). Pooled leppisid kokku, et arvestus toimub Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud hindade alusel, kuid õigusaktiga kehtestatud nõude alusel asus põhjendatud hinda kooskõlastama Konkurentsiamet, mistõttu pidi hinnastamine toimuma Konkurentsiameti kooskõlastatud hinna alusel. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kostjaga selles, et ÜVVKS §-st 14 tulenev põhjendatud hinna määramise kohustus ei oleks muutunud lepingu osaks. Seejuures üksnes asjaolu, et tegemist oli seadusest tuleneva imperatiivse avalik-õigusliku kohustusega, ei välista seda, et sama kohustus tulenes kostjale ka hagejatega sõlmitud lepingutest. Kostjal lasuva lepingulise kohustuse olemasolu ei välista ka asjaolu, et kostja ise sellise kohustuse olemasolu eitas.
12.Hinnakokkulepped on käsitletavad tüüptingimustena. Veeteenuse hinna määramine on seatud sõltuvusse kehtivatest õigusaktidest, mistõttu ei olnud pooltel võimalik hinna üle läbi rääkida. Sama on kinnitanud ka Riigikohus. Kui määruses sisalduv (vee)hind asendab veeettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse, mõjutab see õigusakt otseselt ja vahetult tarbijate õigusi ja kohustusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla (RKPJKo 22.11.2010, 3-4-1-6-10, p-d 55-56). Kui tingimuse üle ei ole võimalik läbi rääkida, on tegemist tüüptingimusega.
12.1.VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega ei ole tüüptingimuse puhul vaja tuvastada poolte tahet (VÕS § 29 lg 1), kuna tingimus ei ole saavutatud läbirääkimiste tulemusena. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 tuleneb, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 TsÜS-s ning VÕS-s sätestatut. Veeteenuse osutamise leping on kestvusleping, mistõttu on VÕS § 39 lg 1 kohaldatav ka enne 01.07.2002 sõlmitud lepingutele.
12.2.Hagejad on ringkonnakohtu menetluses leidnud, et Riigikohtu lahendis 2-22-10417 avaldatud seisukoht, et põhjendatud hinna kohustuse kujul on tegemist lepingulise kohustusega, on ennatlik, sest menetluses ei arutatud küsimust, kas põhjendatud hinna kehtestamise kohustus on poolte lepingulise tahtega hõlmatud. Tüüptingimuse puhul ei ole aga lepingu tõlgendamise aluseks VÕS § 39 lg 1 alusel poolte tahe, vaid tingimust tõlgendatakse mõistliku isiku seisukohalt. Seega ei ole hagejate väited poolte tahte tuvastamise kohta asjakohased. Õige ei ole ka hagejate väide, nagu oleks ringkonnakohus apellatsioonimenetluses avaldanud, et küsimus sellest, kas põhjendatud hinna kehtestamise kohustus oli poolte lepingulise tahtega hõlmatud, tuleb välja selgitada iga konkreetse lepingu lõikes. Ringkonnakohus on 10.12.2024 e-kirjas avaldanud, et „Ringkonnakohus on teadlik, et kõigi hagejate lepingute tasukokkulepete sõnastus ei vasta täpselt lepingule, mis oli arutusel Riigikohtus tsiviilasjas nr 2-22-10417, mistõttu tuleb käesolevas asjas nõude lepinguliseks kvalifitseerimisel (või mitte kvalifitseerimisel) hinnata ka teistsuguste sõnastusega tingimuste sisu.“ 06.01.2025 tähtaegade määramisel palus ringkonnakohus avaldada arvamust, „kuidas tuleb lepingus sätestatud hinnakokkuleppeid poolte hinnangul tõlgendada ja kas ning kuidas tõlgendamist mõjutab asjaolu, et lepingutes sisalduvad kokkulepped on erinevates sõnastustes.“ Seega ei ole ringkonnakohus avaldanud, et hinnata tuleks, kas põhjendatud hinna kehtestamise kohustus oli poolte lepingulise tahtega hõlmatud.
12.3.Mõistlik inimene saab kõigist lepingutest aru selliselt, et veeteenuse hind peab vastama õigusaktide nõuetele ning seda kogu lepingu kehtivuse aja jooksul. Seega ei oma tähtsust, et pooled ei saanud 1997. a-l näha ette seda, milliseks muutub õigusaktide regulatsioon pärast 10
2-20-15975 lepingu sõlmimist. Igal ajahetkel pidi kostja kehtestatav veeteenuse hind vastama õigusaktide nõuetele ning alates 01.11.2010 pidi selleks olema ÜVVKS § 14 järgi põhjendatud hind. Ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 asus Riigikohus lepingut tõlgendades seisukohale, et pooled arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja soovisid lähtuda igal ajal kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Olukorras, kus kostjal oli ÜVVKS-ist kui veeteenuse hinda reguleerivast õigusaktist lähtudes kohustus veeteenuse hind kehtestada, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile lepinguline kohustus (p 24). Ringkonnakohus leiab, et siinses tsiviilasjas tuleb samuti asuda seisukohale, et kohustus kehtestada alates 01.11.2010 ÜVVKS § 14 lg 2 alusel põhjendatud hind tulenes lepingutest.
12.4.Hinnakokkulepe on lepingus sätestatud viitena õigusaktide nõuetele ning seega on hind lahtine üksnes selles ulatuses, et see sõltub õigusaktidega kehtestatavatest nõuetest. See ei ole võrdsustatav lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 tähenduses, kuivõrd vee-teenuse hinna määramine allub avalik-õiguslikule regulatsioonile.
12.5.Asjas ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mis viitaksid vaidlusaluste lepingusätete tühisusele. Ka ei pea ringkonnakohus vastupidiselt hagejatele lepingutingimusi segaseks, mis võimaldaks kahtluse korral neid tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39 lg 1 ja 2). Ringkonnakohus on ülal leidnud, et mõistlik isik sai tingimustest aru selliselt, et hind pidi vastama õigusaktidega kehtestatule, mis tuleneb ka lepingute sõnastusest. Kuigi vee hind kehtestatakse valdkonnaspetsiifiliste õigusaktidega, ei saa sellest tuletada tüüptingimuse mitmeti mõistetavust. Mõistlik isik ei pea olema võimeline ette nägema täpset õigusaktidega kehtestatud hinna suurust, kuid pidi aru saama, et kostjal on kohustus kehtestada õigusaktidele vastav hind ning esitada arveid selle alusel. Üksnes asjaolu, et nõude kvalifitseerimine lepinguliseks nõudeks võib hagejatele kaasa tuua ebasoodsama aegumise regulatsiooni kohaldamise, ei ole piisavaks aluseks tõlgendada tingimusi viisil, mis oleks tingimuse endaga vastuolus.
13.Siinses asjas tegi maakohus otsuse, kus kvalifitseeris hagejate nõuded VÕS § 1028 alusel alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, käsitlemata seejuures eelmenetluses lepingulise kohustuse võimalikku rikkumist. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning saadab asja maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis arutamiseks. Apellatsioonimenetluses esmakordselt lepingurikkumise ning selle tagajärjel tekkinud kahju analüüsimisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
14.Seega ei saa ringkonnakohus ise kontrollida lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldusi ja sellise nõude põhjendatust ja maakohus peab seda tegema asja uuel läbivaatamisel. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas on täidetud eelkõige järgmised kahju nõudmise eeldused (vt nt RKTKo 14.03.2019 2-17-1937/52, p 15): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
11
2-20-15975
15.Arvestades seda, et maakohus hakkab esmakordselt sisuliselt hindama hagejate nõuet lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, peab maakohus andma pooltele võimaluse esitada uusi põhjendusi ja tõendeid.
16.Ringkonnakohus märgib lisaks, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-22-10417 võtnud selge seisukoha küsimuses, et kostjal oli kohustus kehtestada alates ÜVVKS § 14 lg 2 jõustumisest 01.11.2010 selle alusel põhjendatud veeteenuste hind ning et kui kostja seda mõistliku aja jooksul ei kehtestanud, oli tegemist lepingu rikkumisega. Kõigi siinses asjas esitatud lepingute puhul lasus kostjal kohustus kehtestada hind, mis tulenes õigusaktidest. Riigikohus asus seejuures seisukohale, et Konkurentsiameti otsuste vaidlustamine halduskohtumenetluses (ja nende täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras) seda järeldust ei muuda.
17.VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või deliktiõiguslikul alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab deliktiõiguse alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus anda hinnangu ka lepingute hinnakokkulepete eesmärgile ja hagejate väidetele seoses konkurentsiõiguslike normide rikkumisega, kui hagejad sellele maakohtu uue eelmenetluse jooksul tuginevad. Sellega seoses on Riigikohus juba selgitanud, et olukorras, kus kostjal oli seadusest tulenev kohustus kehtestada veeteenuse hind, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile lepinguline kohustus. Sellest tulenevalt ei pidanud Riigikohus siinset asja hagejate viidatud Riigikohtu 13.11.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-505 sarnaseks (RKTKo 25.06.2024, 2-2210417, p 24).
18.Maakohus on leidnud, et hagejate nõuded on TsÜS § 151 alusel aegunud. Kuna ringkonnakohus on siinsel juhul kvalifitseerinud hagejate nõuded lepingulisteks kahjunõueteks, saab maakohus nõuete aegumisele anda uue hinnangu lähtudes uuest kvalifikatsioonist.
19.Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 otsustanud jätta tähelepanuta hagejate hilinemisega esitatud PS 22.01.2024 arvamuse. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis, tuleb maakohtul võimaldada pooltel esitada uusi tõendeid. Sellest tulenevalt tühistab ringkonnakohus ka maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2. Hagejad on esitanud koos apellatsioonkaebusega tõendid selleks, et tõendada oma väiteid monopolide ohjeldamise seaduse eesmägist (apellatsioonkaebuse lisad 1–5). Lisaks esitasid hagejad apellatsioonkaebuses tõendite kogumise taotlused (apellatsioonkaebuse taotlused 2.1–2.9). Samuti esitas kostja oma 17.02.2025 seisukohaga Saksa Ülemkohtu otsuste väljavõtted, mida ei saa käsitleda tõenditena vaidlusaluste faktiliste asjaolude kohta. Maakohus menetleb asja eelmenetluse staadiumis, mil pooled saavad esitada uusi seisukohti ja tõendeid. Maakohus saab otsustada ka ringkonnakohtule esitatud tõendite vastuvõtmise ja tõendite kogumise. Kolleegium ei anna praeguses otsuses hinnangut hagejate esile toodud asjaoludele ja asjas esitatud tõenditele, kuna need seisukohad ei oleks maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on maakohtule asja uuel läbivaatamisel siduvad üksnes ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule ja ringkonnakohus praeguses otsuses tõenditele hinnangut ei anna, ei otsusta ringkonnakohus ka hagejate apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide tõendina asja materjalide juurde võtmist ega täiendavate tõendite kogumist. Kostja esitas apellatsioonkaebuse vastuses taotluse juhuks, kui ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, 12
2-20-15975 märkides, et soovib sellisel juhul pooltele täiendava tähtaja määramist sisuliste seisukohtade esitamiseks ning tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kostja on seda, et taotlus on esitatud vaid juhuks, kui ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ei saada, kinnitas kostja ka oma 17.02.2025 seisukohas. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostja taotlust selliselt, et kostja taotlust ei ole vaja antud juhul lahendada, sest ringkonnakohus saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjal on võimalik oma täiendavad seisukohad ja tõendid (sh nende kogumise taotlused) esitada maakohtule. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
13
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.