Võlaõigus › Töövõtulepingud

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kostja ei vaidle vastu, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt teostas hageja kostjale töid ja kostja kohustus hagejale tööde eest maksma ning et kostja on jätnud hagejale töö eest esitatud arve summale 6 681.90 eurot tasumata, kuid leiab, et hagi on põhjendamatu ning kuulub rahuldamata jätmisele, kuivõrd kostja on hageja põhinõude enda nõuetega tasaarvestanud, ei ole kostja selle tasumisega viivitanud, mistõttu ei ole alust ka hageja viivisenõudel. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks käsitleda hageja põhinõuet. Hageja põhinõude kui sellise üle vaidlus puudub. Hagi põhinõude rahuldamise või mitterahuldamise osas on küsimus üksnes selles, kas kostjal on hageja vastu tasaarvestuseks sobiv põhjendatud nõue, ehk kas kostja sai hageja nõude tasaarvestada või mitte. Seejuures sõltub eeltoodust ka hageja viivisenõude rahuldamine või mitterahuldamine. Kostjapoolne tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväide. Riigikohus on selgitanud kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00 mida kohus peab tegema, kui kohtumenetluses esitatakse vastuväide seoses teostatud tasaarvestusega: „Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata”. Kohus käsitleb tasaarvestust esmalt hageja põhinõude osas ja seejärel viivisenõude osas. Hageja põhinõude tasaarvestus

2-16-12274 Vaidlust ei ole asjaolus, et hageja hilines lepinguga määratud tähtaegade osas lepingu täitmisega, kuivõrd hageja ei lõpetanud töid ei 15.10.2015 ega 30.10.2015 nagu oli lepingus kokku lepitud vaid tööde üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati alles 09.02.2016. Pooltevahelise lepingu p 7.5 sätestab, et: „Juhul, kui Töövõtja ei täida Lepingu punktis 5.2 või hilisema Lisaga muudetud või Lepingu kohaselt pikenenud Ehitustöö valmimise tähtaega, on Tellijal õigus nõuda viivist 0,5 % (null koma viis protsenti) Lepingu hinnast iga valmimisega viivitatud kalendripäeva eest, kuid kokku mitte rohkem kui 10% (kümme) Lepingu hinnast.“ Ehk siis sisuliselt oli töövõtja vastutus lepingu kohaselt piiratud 20 päevase hilinemisega (10% lepingu hinnast = 20 päeva X 0,5% lepingu hinnast). Selles, et hageja oli viivituses enam kui 20 päeva, ei saa ilmselgelt vaidlust olla - lepingu lisas 6 kokkulepitud tähtaegadest hilisemat (so 30. oktoober 2015. a välitööde osas) arvestades, saanuks maksimaalne viivise arvestamise aeg läbi

2-16-12274 Riigikohus on oma 21. detsembri 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11 rõhutanud (p 17): „seega ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Kuna kostja esitas leppetrahvi nõude hagejale viivitamata pärast tagatud kohustuse täitmist (valduse üleandmist), ei ole määrav, et hageja viivitus oli kestnud juba üle kuue kuu. Ebaõiglane oleks tulemus, kus müüja või töövõtja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on nö piisavalt kaua viivitanud.“ Kohus leiab, et kostja leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistlikku tähtaega ületades, kuivõrd kostja ei olnud hagejaga peale hageja poolt tähtaegade mööda laskmist lepingut üles öelnud vaid ootas, et hageja lõpuks tööd mingil viisil valmis saab, mis lõpuks teatud kujul ka kulmineerus ja hageja andis kostjale tööd üle 09.02.2016. Eeltoodust tulenevalt on kostja esitanud oma leppetrahvi nõude asjaolusid arvestades ca kuu aega pärast tagatud kohustuse täitmist, milline ajaline vahemik on asjaolusid arvestades kohtu hinnangul mõistlik. Hageja leiab, et lepingu täitmisega hilinemine oli tingitud kostja tegevusest, mistõttu ei vastuta hageja hilinemisega seotu eest. VÕS § 160 sätestab, et kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud hageja vastuväide kinnitust leidnud. Hageja argumentatsioon põrandaga seotud teemal ei välista kuidagi hageja vastutust hilinemise osas isegi juhul kui põrandaga seotud tööd oleksid hilinenud kostja süül, kuivõrd hageja hilinemine ei olnud seotud ainult põrandaga. Vastav nähtub kohtule esitatud tõenditest. Kostja hagivastusega esitatud pooltevahelisest kirjavahetusest seoses tähtaegadest mitte kinnipidamisega ja kostja sooviga vähemalt aasta lõpuks sisse kolida - selgub, et mitte kuskil ei väida hageja, et tööd hilineksid kostjast tulenevatel põhjustel või veel enam – just kostja toodud põrandalaua tõttu. Tegelikkuses oli hageja toimikumaterjalidest nähtuvalt hädas väga suurel hulgal erinevate töödega ja põrandatega seonduv on vaid üks hilinenud (ja lõpuks kolmanda isiku poolt tehtud) tööde nimistust. Asja terviklikuma lahendamise huvides märgib kohus seoses põhiliseks valupunktiks olevate põrandalaudadega, et isegi kui jaatada väidet, et põrandalauad olid kostja süül mittenõuetekohased ja pidid kauem kuivama paigaldamiseks, oleks hageja pidanud vastavast koheselt kostjat teavitama ja põhjendama, et kuivõrd laudade niiskus või ruumide sisekliima ei ole paigalduseks sobiv, siis seetõttu tuleb tööde valmimine edasi lükata, kuid esitatud tõenditest nähtub, et veel 16. novembril 2015. a kirjutas omanikujärelevalve: „Palun Jaanil mõõteriistad hankida. Minu ettepanekut soetada niiskuse ja temperatuuri mõõdikud korruste seireks ei tulnud midagi välja.“ Märgitud hetkeks oli tööde lepinguline tähtaeg juba kuu aega ületatud, kuid selgub, et hagejal ei olnud siis isegi veel vajalikke vahendeid, et väidetavaks hilinemist vabandavat asjaolu tuvastada, millest tulenevalt ei olnud väidetav põrandalaudade niiskus tegelikuks põhjuseks töödega hilinemisel ja tegemist on nö tagantjärele leiutatud vabandusega kohtu jaoks. Elik hageja väidab, et tööd hilinesid kuna materjalid olid kostja süül mittenõuetekohased, kuid vastav väidetav mittenõuetekohasus sai seejuures selguda alles juba peale tähtaegade ületamist, mistõttu ei saanud need olla tööde hilinemisega tõeliseks põhjuseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole leppetrahvi nõude aluseks olev hagejapoolne kohustuse rikkumine (lepingu tähtajaks mittetäitmine) vabandatav, mistõttu võib kostja leppetrahvi nõuda.

2-16-12274 Hageja on esitanud vastuväite ka kostja leppetrahvi nõude suurusele. Hageja leiab, et kuivõrd pooled sõlmisid 03.märtsil 2015. a lepingu hinnaga 15 847.80 eurot, siis saab leppetrahvi suurust arvestada üksnes sellelt summalt, mitte aega sama lepingu lisas 6 kokku lepitud lisamaksumusega koosmõjus. Kohus leiab, et selline hageja käsitlus on väär. Pooled sõlmisid 03.märtsil 2015. a lepingu küll algselt hinnaga 15 847.80 eurot (+ KM), kuid lepingu lisaga (mitte eraldi ega uue lepinguga) suurendati poolte kohustuste mahtu 41 500 euro (+ KM) võrra. Kuna lepingu lisades lepingu p 7.5 sanktsiooni kuidagi ei muudetud, siis jäi see algselt kokku lepitud kujul kehtima ning regulatsioon laienes ka lepingu hinna suurenemisele ning seega oli lepingu hind peale muutmist 57 347.80 eurot (15 847.80 eurot + 41 500 eurot), millise summaga seonduvalt on kostja ka õigesti leppetrahvi arvestanud. Hageja on esitanud vastuväited ka seoses kostja tasaarvestuseks kasutatud kahju hüvitamise nõudega. Kostja nimetas kahjuna ebakohase põrandalaudade paigalduse kõrvaldamise (lepingule mittevastavus) kulud, mis moodustus kolmanda isiku poolt tehtud töö eest tasutud summast 3 900 eurot (esimene arve 12.12.2015 summale 2 232 eurot ja teine arve 22.02.2016 summale 1 668 eurot). Tulenevalt hageja menetluses esitatud vastuväidetest tõi kostja menetluses esile veel täiendavaid kahjusid, mida palus kohtul vajadusel arvestada. Hageja leiab, et põrandalaudade paigaldusega seotud kahju (kolmandalt isiku poolt tehtud sama töö tegemise kulu), ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja tõi hagejale puudustega lauad ja kohustas hagejat neid puudustega laudu ka kasutama ning seejuures viisil, mis ei vastanud hageja tööpraktikale, mistõttu tekitas kostja ise vastava kahju ja hageja selle eest ei vastuta. VÕS § 641 lg 1 p 2 sätestab, et töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. VÕS § 641 lg 2 sätestab, et töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kostja muretses materjali (põrandalauad) ning vaidlus puudub ka selles, et lauad olid paigaldamiseks liiga niisked (materjali puudus). Seoses teistsuguse paigaldusega märgib kohus, et antud juhul on küsimus mitte selles, kuidas lauad paigaldati, vaid et paigaldati liiga niisked lauad. Kohus leiab, et kostja ei vastuta hageja poolt liiga niiske laua paigaldamise eest, kuivõrd hageja tegutsedes oma majandus ja kutsetegevuses professionaalse ehitajana pidi ise vastavalt VÕS § 641 lg 2 kontrollima laudade nõuetele vastavust sh eelkõige laudade niiskuse taset enne nende paigaldamist. Vaieldamatult hageja enne paigaldust materjali piisavalt ei kontrollinud. Tõendatud ei ole, et hageja oleks enne paigaldamist kordagi kostjat teavitanud, et lauad oleks liiga niisked ja seetõttu ei tohiks neid paigaldada – ning kui paigaldus toimub, siis kostja riisikol. Kohus leiab seejuures, et tõendamata on ka hageja väide, et toodud põrandalauad olid ka muidu halva kvaliteediga. Märgitu kohta ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit rääkimata pretensioonist kostjale ebakvaliteetse materjali osas.

2-16-12274

Kohus leiab seega, et hageja oli paigaldanud põrandalauad puudustega ja hageja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine, mistõttu oli kostja õigustatud tellima puuduse kõrvaldamise töö kolmandalt isikult ja sellest tingitud kostja kahjunõue hageja vastu summas 3 900 eurot on põhjendatud ning tasaarvetus summale 947.12 eurot on õigustatud. Kuivõrd kohus tuvastas kostja peamise kahjuhüvitise nõude põhjendatuse, ei ole kohtul vajadust kostja muid alternatiivselt esitatud kahjunõudeid käsitleda. Seega kokkuvõttes on kostja esitanud oma leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul ja õiges suuruses summas 5 734.78 eurot ning ka kostja peamine kahjuhüvitamise nõue summas 3 900 eurot on põhjendatud (tasaarvestuse kontekstis summas 947.12 eurot), mistõttu oli kostja õigustatud teostama vastavas ulatuses hageja põhinõudega tasaarvestuse. Kuivõrd kostja on hageja põhinõude õigustatult ja põhjendatult tasaarvestatud jätab kohus hageja põhinõude osas hagi rahuldamata. Hageja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 197 lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostjal olid leppetrahvi nõude ja kahjunõude esitamise õigus tekkinud juba enne, kui hageja põhinõude nõudeõigus, kuivõrd hageja nõude täitmise tähtaeg kostjale oli 19.02.2016, kuid kostja leppetrahvi nõudeõigus tekkis juba oktoobris 2015 + 20 päeva ja põrandaga seotud kulu vastavalt kolmanda isiku arvetele summale 2 232 eurot juba 12.12.2015. Seega võis kostja tasaarvestada oma nõuded hageja nõudega juba hageja nõude tekkimise ajal. Kuivõrd kostjal olid hageja vastu põhjendatud nõuded, millega kostja õigustatult tasaarvestas hageja põhinõude ja kostja ei ole hageja nõude tasumisega viivituses olnud tulenevalt asjaolust, et kostja võis tasaarvestada oma nõuded hageja nõudega juba hageja nõude tekkimise ajal, ei ole hageja viivisenõue põhjendatud ning kohus jätab selle rahuldamata. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja vastastikused nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, mistõttu jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

2-16-12274 avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.