Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS SEB Pank (edaspidi hageja) ja I. J. (end V. , edaspidi kostja 1) 03.07.2007.a. laenulepingu nr L070035266, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 100 000 Eesti krooni ehk 6391,166 eurot tagastamise lõpptähtajaga 15.05.2017.a. 29.08.2008 suurendati laenusummat 150 000 euroni ja määrati lõpptähtpäevaks 15.04.2023.a. 14.10.2008 lisati laenulepingusse laenusaajaks D. K. (edaspidi kostja 2) ja suurendati laenusummat 250 000 Eesti kroonini ehk 15 977,91 euroni. Lepingu punkti 5 kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu ja tasuma intresse laenutähtpäevaks igakuiste annuiteetmaksetena lepingus toodud tingimuste kohaselt. Lisaks laenu põhiosa tagasimaksetele kohustus kostja vastavalt lepingu punktile 4 tasuma hagejale igakuiselt intressi määras Eesti Panga kroonide laenu baasintress + 4 % aastas. Lepingu punkti 5 kohaselt olid kostja 1 ja kostja 2 kohustatud tagastama hagejale laenu igakuiste annuiteetmaksetena, tasudes selle eest intressi. Laenu tagastamise kohustust kostjad ei täitnud. Seisuga 18.01.2017.a. on kostja poolt lepingu järgseks tasumata laenusummaks 12 120,48 EUR ning sissenõutavaks muutunud intressivõlgnevus on 351,95 EUR. Lepingu punkti 15.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tehtavate laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel viivist tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Seisuga 18.01.2017.a. on kostja lepingust tulenev viivisevõlgnevus summas 2 691,70 EUR. 09.04.2014.a. teavitas hageja kostjat lepingu rikkumisest ja võlgnevuse suurusest kirjaliku teatega ning hoiatas, et võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt 07.05.2014.a. on hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda ja alustada võlgnevuse sissenõudmist kohtu kaudu. Kostjad, vaatamata hageja hoiatusele, lepingutingimusi nõuetekohaselt täitma ei asunud ega võlgnevust ei tasunud. Hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 07.05.2014, millal kogu lepingu jääk muutus sissenõutavaks. Lepingute täitmise tagatiseks oli seatud hüpoteek korteriomandile asukohaga xxxxxxxxxx-xxxxxxx. Lepingu punkti 15.4.1 ja 15.4.4 kohaselt on kostjad

2 (10)

kohustatud tasuma hagejale lepingu täitmise tagatise kindlustamise kulud. AS SEB Panga interneti kodulehel www.seb.ee kättesaadavas hinnakirjas on välja toodud leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest 31,96 eurot kuus. Lepingu p 18.1 kohaselt kohustuvad kostjad kindlustama lepingu täitmise tagamiseks panditud vara ja p 18.3 kohaselt esitama hagejale varakindlustuslepingu ärakirja või poliisi hiljemalt 3 tööpäeva jooksul arvates kindlustuslepingu sõlmimisest. Lepingu p 18.7 kohaselt, kui kostjad ei ole sõlminud või pikendanud kindlustuslepingut lepingus või hageja vastavas nõudes toodud tähtpäevaks, siis on hagejal õigus sõlmida või pikendada kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel ning laenusaajal on kohustus hüvitada hagejale hageja selleks tehtud kulutused. Hageja on lepingu tagatisvara kindlustamiseks teinud kulutusi summas 1 087,20 eurot. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes VÕS §-dele 65 lg 1, 8 lg 2, 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1, 6, 113 lg 1, 108 lg 1, 94 lg 1; TsMS §dele 79 lg 1, § 407 lg 1, § 317 lg 1 p 1, palub hageja välja mõista I. J. ja D. K. solidaarselt laenulepingust nr L070035266 tulenev võlgnevus summas 16 251,33 EUR, millest põhiosa võlgnevus on 12 120,48 eurot, intressivõlgnevus on 351,95 eurot, viivisevõlgnevus on 2 691,70 eurot, trahv kindlustuskohustuse rikkumise eest 1087,20 eurot ning viivis hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse kohase tasumiseni seadusjärgses määras vastavalt VÕS § 113.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostja 1 I. J. ei ole hagile kirjalikult vastanud, kuid kohtuistungil hagile vastu ei vaidle (tl 86). Kostja 2 D. K. leiab kirjalikus vastuses (tl 41-44), et hagi tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta kostja 2 suhtes läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki kostja 2 suhtes võimalik saavutada, sest 14.oktoobril 2008 sõlmitud laenulepingu nr L070035266 lisakokkuleppe nr 2 järgi oleks kostja 2 pidanud saama enda käsutusse vähemalt mingi osa panga poolt väljastatud 100 000 kroonisest laenust, kuid hageja kandis kogu laenu kostja 1 pangakontole. Kuna kostja 2 ei ole laenu saanud ega ka seda käendanud, siis ei saa temalt nõuda ka laenu tagastamist ning seetõttu ei ole hageja taotletavat eesmärki kostja 2 suhtes võimalik saavutada. Kui kohus ei nõustu eeltooduga palub kostja 2 mitte rahuldada hagi, sest nagu juba märgitud, ei ole kostja 2 saanud mingisugust laenu ega seda samuti käendanud, lisaks eeltoodule ei ole kostjal 2 selleks ka mingisugust reaalset võimalust. Kostja 2 arvates on vääramatu jõuna käsitletav fakt, et kostjalt 1, kes on ühtlasi kostja 2 tütar, võeti ära lapse hooldusõigus ja usaldati see vanaemale ehk kostjale 2; kostjal 2 on endaga toimetuleku raskused (isikul on raske puue, mis nõuab lisaks igapäevasele kõrvalabile ka rahalist kulu rohtude näol); kostja 2 ülalpeetaval alaealisel lapsel on MRSA kandlus, st. laps vajab lähtuvalt diagnoosist pidevalt ravimeid; kostja 2 on pensionil, mistõttu on tal tõsine probleem tulla toime nii enda kui ka lapse eluliste vajadustega ning igapäevaste ravimite ostmisega ning sellises olukorras oleks mõeldamatu temalt nõuda veel tütre poolt ärakasutatud laenu ja viiviste tagasimaksmist. Kostja 2 arvates peaks kohus kohaldama hea usu põhimõtet ja ei tohiks kohaldada halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Seega võib kohus kostja 2 arvates sellistel nn pahatahtlikel erandjuhtudel jätta nii seaduses kui lepingus sätestatu kohaldamata ning tühistada täies osas hageja nõude kostja 2 vastu; jätta kõik menetluskulud ja kõrvalkulud koos viivistega hageja kanda. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus pidas pärast kirjalikku eelmenetlust 26.09.2017 kohtuistungi ja määras seejärel poolte nõusolekul asja lahendamisele TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 37). Tartu

3 (10)

Maakohtu 1.novembri 2017.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 102). Hageja on kohtule esitanud kirjalikud teesid (tl 110-111) ja selgituse kindlustustrahvi arvestamise kohta ning viiviste arvestuse; kostja 2 teatas kohtule, et jääb oma seisukohtade juurde ja esitas esinduskulude aruande (tl 105108); kostja 1 on kohtumääruse kätte saanud 07.11.2017 ja ei ole kohtule materjale esitanud (tl 109). VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja 1 sõlmisid 03.07.2007.a. laenulepingu nr L070035266, mille alusel hageja andis kostjale 1 laenu summas 100 000 Eesti krooni ehk 6391,166 eurot tagastamise lõpptähtajaga 15.05.2017.a; 29.08.2008 suurendati laenusummat 150 000 euroni ja määrati lõpptähtpäevaks 15.04.2023; 14.10.2008 astus laenulepingusse kostja 1 kõrvale kostja 2. Need asjaolud on tõendatud ka laenulepinguga (tl 6-11) ja selle lisakokkulepetega (tl 12-17). Kostja 2 on esitanud vastuväite, et kuigi ta kirjutas 14.oktoobril 2008.a alla laenulepingu lisakokkuleppe nr 2, siis selle sisu ja juriidilist poolt mõistis ta alles seejärel, kui tuli õigusbüroo juristi jutule 2017.a. veebruarikuus, kui tema vastu oli esitatud hagiavaldus; hageja ei selgitanud talle laenulepingu tingimusi ja sellega kaasnevaid kohustusi piisavalt ning ei hinnanud tema krediidivõimelisust; kostja 2 on pettuse ohver, sest laen kanti ainult kostja 1 arvelduskontole ja ta kirjutas laenulepingu lisakokkuleppele alla endale aru andmata ja aru saamata, millega ta ennast seob. Hageja kinnitab, et kostja 1 ja kostja 2 on vastavalt laenulepingu lisakokkuleppele kaaslaenusaajad, mis tähendab et nad vastutavad hageja ees kohustuste eest solidaarselt. Pooltevahelise laenulepingu lisakokkuleppe nr 2 (tl 14-15) punkt 1 kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja 2 astub laenulepingusse solidaarvõlgnikuna kostja 1 kõrvale ja vastutab sellega seoses kõigi lepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt kostja 1-ga. Sama lisalepingu punkt 2 kohaselt kostja 2 kinnitab, et ta on eelnevalt tutvunud kõigi laenulepingu tingimustega ja nõustub neid täitma; punkti 3.1 viimase lause kohaselt kostja 1 ja kostja 2 kinnitavad, et on nõus laenu väljamaksmisega kostja 1 kontole ja loevad sellega laenu kätte saaduks. Kostja 1 ja kostja 2 kohustusid laenulepingu lisakokkuleppe järgi solidaarselt täitma kõiki laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega on kostja 2-l kohustus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks nii seadusest kui lepingust tulenevalt kui solidaarvõlgnikul. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostja 2 on ise andnud nõusoleku laenusumma kandmiseks kostja 1 kontole ja oma allkirjaga lepingul kinnitanud, et loeb sellega laenu väljamakstuks ja kohustused ka tema enda suhtes tekkinuks. Hageja juhib kohtu tähelepanu sellele, et laenulepingu lisaga väljastatud laenusummast, vastavalt laenutaotlusele (tl 92), oli uue lisasumma väljastamise osaline otstarve

4 (10)

kostja 2 kohustuste tasumine AS BIG Pangale ja AS Swedbank; kokku väljastati antud laenulepingu lisaga laenusaajatele 100 000 Eesti krooni, sellest kokku 57 584,13 Eesti krooni läks kostja 2 kohustuste tasumiseks. Antud asjaolu tõendamiseks esitas hageja kostja 1 kontolt pärast laenu väljastamist tehtud maksekorraldused nimetatud kohustuste tasumiseks (tl 93). Lisaks nähtub laenutaotlusest (tl 92), et kostja 2 kohustus tooma üle oma sissetulekud AS SEB Pank ja sõlmima elukindlustuslepingu, selleks, et laenulepinguga oleks hageja nõus lisasumma väljastama. Kohus nõustub hagejaga, et ei ole mõistlik eeldada, et isik on nõus kõiki neid tingimusi täitma ilma aru saamata, et sellega kaasneb lepingujärgne kohustus ka temale. Seega ei ole põhjendatud ka kostja 2 seisukoht, et hagi tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta kostja 2 suhtes läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki kostja 2 suhtes võimalik saavutada. Kohus nõustub hagejaga, et kostja 2 kirjalikust vastusest hagile ei nähtu, milles seisneb kostja 2 poolt hagejale etteheidetav hea usu põhimõtte vastane käitumine. Kohustus käituda heas usus tähendab teatud käitumisstandardite järgimist. Kui kostja 2 viitab edaspidi sellele, et hageja pettis teda, siis TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada avalduse tegemisega teisele poolele kuue kuu jooksul, arvates pettusest teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui tehingu tegemisest kolme aasta jooksul. Kostja 2 ei ole selgitanud, milliseid ebaõigeid asjaolusid hageja kostja 2-le avaldas või teatamata jättis. Kostja 2 hinnangul ei ole hageja laenulepingu lisakokkuleppe sõlmimisel kostja 2-ga käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt, kuna sõlmis laenulepingu lisakokkuleppe kostja 2-ga eelnevalt hindamata kostja 2 maksevõimelisust ja piisavalt arusaadavalt selgitamata laenutingimusi ning lisaks kõigele oli kostja 2 töötu ja invaliid. Samuti on kostja 2 esitanud vastuväite, et tema suhtes tuleb nõue jätta rahuldamata, kuna pank on rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Kostja 2 on leidnud, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumine seisneb esmajoones selles, et kuna kostja 2 oli laenulepingu lisa sõlmimise hetkel pensionär ja 100% töövõimetuspensionär (tl 78), siis ei oleks tohtinud hageja kostja 2-le laenu väljastada. Kohus leiab, et asjakohased ei ole kostja 2 viited VÕS §-dele 4032 , 4034 ja 4035 , mis vaidlusaluse laenulepingu lisakokkuleppe sõlmimise ajal veel ei kehtinud. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni andis kehtinud Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3, mille kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Riigikohtu 27.novembri 2012.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 on tsiviilkolleegium pidanud õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi... Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib

5 (10)

krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Hageja on esitanud kohtule kostjate laenutaotluse ja laenumaksete aruande (tl 91-92). Laenutaotlusest nähtub, et hageja on arvestanud välja laenusaajate laenukoormuse vastavalt sissetulekutele ja olemasolevatele kohustustele. Kuna tegemist oli solidaarvõlgnikega on arvestus teostatud mõlema laenusaaja kohta. Laenutaotluse järgi oli laenusaajate sissetulekuks kokku 14 030 Eesti krooni, laenumakse oli 2754 Eesti krooni. Laenumakse moodustas laenusaajate sissetulekust 24,72%. Kostja 2 esitatud tõendi (tl 75) järgi oli kostja 2 2008.a. brutosissetulek 41 868 krooni (s.o. keskmiselt 3489 eurot kuus). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja laenulepingule lisasumma väljastamisel ja kostja 2 lisamisel laenusaajaks kogunud infot ka kostja 2 varasemate kohustuste kohta. Sellest nähtuvalt olid kostja 2 laenumaksed kokku 2831 Eesti krooni (BIG Pank 2287 Eesti krooni ja Swedbank 544 Eesti krooni). Pärast nende laenulepingute refinantseerimist hageja poolt oli igakuine kohustus kahe laenusaaja peale kokku 2754 Eesti krooni, ehk nii kostjate laenukoormus ühiselt kui ka kostja 2 igakuine laenukoormus eraldi vähenes pärast laenusumma väljastamist. Seega on hageja kogunud infot laenusaajate sissetulekute kohta ja arvestas välja laenusaajatele mõistliku laenukoormuse. Eeltoodust nähtuvalt puuduvad tõendid, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna on kogunud vajalikke andmeid laenusaajate sissetulekute kohta ja võtnud neid andmeid arvesse ning arvestanud välja sobiva laenukoormuse. Asjaolu, et kostja 2 on töövõimetu pensionär ei välista iseenesest temaga laenulepingu sõlmimist, kui krediidiasutus on välja arvestanud sobiva maksukoormuse. Kohus nõustub hagejaga, et kui isiku sissetulekud on piisavad laenumakse tasumiseks, siis laenusaaja töövõimetuse fakt iseenesest ei too kaasa laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist. Kohus ei saa kostjaga 2 nõustuda, et ainult arstitõend kostja 2 töövõimetuse kohta on hindamiskriteeriumiks, juhuks kui kostja 1 laenulepingulisi tingimusi ei täida või täidab osaliselt. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja 2 väide, et laenu väljastamine tõi kaasa talle majanduslikud raskused on tõendamata, enne laenu väljastamist oli kostja 2 igakuine maksekohustus suurem kui pärast laenu väljastamist. Samuti ei saa tehingut pidada ka olukorras, kui hageja oli teadlik kostja 2 väidetavast raskest majanduslikust olukorrast, heade kommete vastaseks. Kohus jätab tähelepanuta kostja 2 väited kostja 1 krediidivõimelisuse puudumise kohta, sest kostja 1 ei ole käesolevas asjas selliseid vastuväiteid esitanud. Asjakohased ei ole kostja 2 poolt esitatud tõendid kostjalt 1 lapse R. V. hooldusõiguse äravõtmise ja kostja 2 lapse eestkostjaks määramise kohta (tl 53-60) ning perearsti tõend R. V. esineva MRSA kandluse ja tema digiloo haigusjuhtumi kohta (tl 47-50), sest kohtuotsusest nähtuvalt on kostja 2 määratud R. V. eestkostjaks alles 2014.a., kostja 2 krediidivõimelisust hinnati 2008.a. Samas kohus leiab, et ka kui hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oleks see iseenesest kaasa toonud lepingu tühisust kostja 2 suhtes, küll oleks kostja 2 saanud nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, millise nõude saab kohus hageja nõudega tasaarvestada. Kostja 2 ei ole kohtule vastavasisulist nõuet esitanud, kuigi on oma seisukohtades korduvalt viidanud Riigikohtu lahenditele, mis ka sellist võimalust käsitlevad. Samas kohus ei nõustu kostja 2-ga, et Riigikohtu lahendi 3-2-1-30-16 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine on argument tehingu tühiseks tunnistamise taotlemiseks TsÜS § 87 alusel, kui otseselt seadusega vastuolus olev tehing. Sellist seisukohta on maakohtu arvates Riigikohtu nimetatud otsusest ekslik välja lugeda. TsÜS § 87 6 (10)

alusel on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kehtetus kaasneb siis, kui selline tagajärg on seaduses ette nähtud või tuleneb keelunormi eesmärgist. KAS § 83 lg 3 see küll ei nähtu. AS SEB Pank nõue kostjate vastu tuleneb laenulepingust. Pooltevahelise lepingu punkti 5.2 kohaselt olid kostjad kohustatud tagastama hagejale laenu igakuiste annuiteetmaksetena kuni laenutähtpäevani iga kalendrikuu 15.kuupäeval panga poolt lepingu alusel arvutatud ja laenusaajale teatatud summades (lisadega 3 ja 4 oli vahepeal kokku lepitud maksepuhkustes). Käesolevas menetluses on AS SEB Pank tõendanud, et hageja on kostjatele väljastanud laenulepingu alusel raha, laenuleping öeldi üles ennetähtaegselt kostjapoolsete võlgnevuste tõttu ja hagi esitamise hetkeks oli kostjatel tasumata põhivõlgnevus 12 120,48 eurot. Kostjad ei ole kohtule esitanud vastuväiteid ja tõendeid hageja poolt esitatud põhivõlgnevuse arvestuse ebaõigsuse või kostjate poolt võlgnevuse tasumise kohta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Pooled on laenulepingu p 4.1 järgi lepingus kokku leppinud lisakokkuleppe nr 2 alusel alates 14.10.2008 muutuvas intressimääras Eesti Panga krooni laenude baasintress+ 4,5 % aastas, mille tasumise tähtpäevad olid fikseeritud lepingu p 5.2. Hageja esitatud arvestuste järgi võlgnevad kostjad perioodi eest alates 24.10.2013 kuni lepingu ülesütlemiseni 07.05.2014 intresse kokku 351,55 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid intresside arvestusele ega taotlenud VÕS § 162 alusel intresside suuruse vähendamist. Seega tuleb eeltoodud tõenditega lugeda tõendatuks, et kostjate poolt on tasumata lepingujärgsed intressid 351,55 eurot. Hageja nõuab kostjatelt lepingu tagatisvara kindlustamiseks tehtud kulutuste summas 1 087,20 eurot hüvitamist, kuid nõude selgituste kohaselt nõuab hageja tegelikult perioodi 09.11.201327.12.2016 eest kostjatelt leppetrahvide kogusummas 1087,20 eurot tasumist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooltevahelise lepingu punkti 15.6 kohaselt, kui laenusaaja rikub ühte või mitut maksete tegemisega mitteseotud lepingus toodud kohustust, siis on pangal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Lepingu p 18.1 kohaselt kohustuvad kostjad kindlustama lepingu täitmise tagamiseks panditud vara ja p 18.3 kohaselt esitama hagejale varakindlustuslepingu ärakirja või poliisi hiljemalt 3 tööpäeva jooksul arvates kindlustuslepingu sõlmimisest. Lepingu p 18.7 kohaselt, kui kostjad ei ole sõlminud või pikendanud kindlustuslepingut lepingus või hageja vastavas nõudes toodud tähtpäevaks, siis on hagejal õigus sõlmida või pikendada kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel ning laenusaajal on kohustus hüvitada hagejale hageja selleks tehtud kulutused. Lepingu p 15.4.1 ja 15.4.4 tulenevalt on kostjad kohustatud tasuma hagejale lepingu täitmise tagatise kindlustamise kulud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid kostja tagatisvara kindlustamisega seotud kulude kohta, mille hüvitamist ta kostjatelt nõuab. AS SEB Panga interneti kodulehel www.seb.ee kättesaadavas hinnakirjas on välja toodud leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest 31,96 eurot (alates 20.11.2015 32 eurot) kuus, perioodi 09.11.2013-27.12.2016 eest on hageja arvestanud kostjatele

7 (10)

leppetrahve kogusummas 1087,20 eurot ning hageja on esitanud kostjale 1 sel perioodil igakuiselt teatised kindlustuspoliisi esitamiseks koos leppetrahvi hoiatusega. Kohus selgitab pooltele, et leppetrahvi näol ei ole tegemist hageja lepingujärgse kuluga, vaid sanktsiooniga kostjale lepingu rikkumise eest. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja on lepingu üles öelnud 07.05.2014, mistõttu ei ole põhjendatud ka pärast lepingu lõppemist uute lepingujärgsete leppetrahvide sissenõudmine. Kostjad ei ole taotlenud leppetrahvide suuruse vähendamist VÕS § 162 alusel. Seetõttu kuuluvad kostjatelt sissenõudmisele leppetrahvid tagatisvara kindlustamatajätmise eest perioodi 09.11.2013- 07.05.2014 eest vastavalt hageja esitatud arvutustele (kahel korral 09.11.2013 ja 10.12.2013) kogusummas 63,92 eurot. Hageja on esitanud sissenõutavaks muutunud viiviste nõude tasumata võlgnevuselt seadusjärgses määras alates 24.10.2013.a kuni hagi esitamiseni 17.01.2017 kokku 2691,70 eurot. Lähtudes VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on nõudnud viivist ka TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjad ei ole esitanud viiviste arvestusele vastuväiteid. Kuna viiviseid nõuab hageja seadusjärgses miinimumsuuruses ei ole tõusetatud ka sissenõutavaks muutunud viiviste suuruse vähendamise küsimust. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista laenulepingust tulenev põhivõlgnevus summas 12 120,48 eurot, intressivõlgnevus 351,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 2 691,70 eurot ja leppetrahv tagatisvara kindlustuskohustuse rikkumise eest 63,92 eurot, s.o. kokku 15 228,05 eurot, ning viivis hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse 12 120,48 eurot kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis vastavalt kohtupraktikale ei tohi koos sissenõutavaks muutunud viivistega 2691,70 eurot ületada põhivõlgnevuse 12 120,48 eurot suurust. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostjad ei ole tõendanud, et nende poolt kohustuse rikkumine on vabandatav. Kostja 2 arvates on vääramatu jõuna käsitletav fakt, et kostjalt 1, kes on ühtlasi kostja 2 tütar, võeti ära lapse hooldusõigus ja usaldati see kostjale 2; kostjal 2 on endaga toimetuleku raskused (isikul on raske puue, mis nõuab lisaks igapäevasele kõrvalabile ka rahalist kulu rohtude näol); kostja 2 ülalpeetaval alaealisel lapsel on MRSA kandlus, st. laps vajab lähtuvalt diagnoosist pidevalt ravimeid; kostja 2 on pensionil, mistõttu on tal tõsine probleem tulla toime nii enda kui ka lapse eluliste vajadustega ning igapäevaste

8 (10)

ravimite ostmisega. Kohus ei saa sellega nõustuda. Vääramatu jõud on VÕS § 103 lg 2 kohaselt asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Selleks, et mingit lepingu rikkumise põhjustanud asjaolu saaks pidada vääramatuks jõuks, peab see asuma väljaspool võlgniku mõjusfääri, olema lepingu sõlmimisel ettenägematu ning mitteületatav või välditav. Asjaolu, et kostja 2 on puudega pensionär, oli lepingu sõlmimisel teadaolev asjaolu, samuti määratakse isik kellelegi eestkostjaks ainult tema enda nõusolekul. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse käesolevas asjas 94 % ulatuses, on mõistlik jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o. 94 % hageja menetluskulust jätta solidaarselt kostjate kanda ja 6 % kostjate menetluskulust jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt hageja poolt tasutud riigilõivu 700 eurot väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 700 eurot (tl 29). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 700 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Kostja 2 taotleb esindaja õigusabikulu hüvitamist 552 euro ulatuses (5,5 töötundi tunnihinnaga 80-100 eurot, millele lisandub käibemaks). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et praegusel juhul on tegemist tavapärase vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud eriti keerukad, peeti üks kohtuistung ja edasi lahendati asi kirjalikus menetluses. Kostja esindaja tunnitasu on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga. Menetlusdokumentide mahtu ja toiminguid (kostja 2 vastus hagile 3 lehel lisadega, 19.09.2017 seisukoht 3 lehel, 26.09.2017 kohtuistungil osalemine ja kirjalik seisukoht 2 lehel lisadega, 16.10.2017 kirjalik seisukoht 3 lehel, seisukohad on olulises ulatuses kordava sisuga) ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud kostja 2 lepingulise esindaja kulu 9 (10)

on kokku 500 eurot. Kostja 1 ei ole oma menetluskulude kohta tõendeid ega taotlusi esitanud ja menetluskulude kandmine tema poolt ei nähtu ka asja materjalidest. Kuna kohus jättis võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele 94 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 6 % kostjate menetluskuludest hageja kanda, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja menetluskulust 94 %X 700 = 658 eurot. Kuna hageja kanda jäi 6% kostjate menetluskuludest tuleb hagejalt välja mõista 6%x 500= 30 eurot. Kuna kohus mõistab menetluskulud välja mõlemalt poolelt on põhjendatud teha menetluskulude osas tasaarvestus ja välja mõista kostjatelt solidaarselt 658-30= 628 eurot hageja kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.