ERGO Insurance SE hagi XX vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01. septembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ERGO Insurance SE apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
15 814,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: ERGO Insurance SE (registrikood 10017013), volitatud esindaja Kairi Koppel Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Laanemaa
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 01. septembri 2017 otsus muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud
1.Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja ERGO Insurance SE kanda.
2.Kostjal XX-l kulude puudumise tõttu jätta nende rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ERGO Insurance SE esitas 07.08.2015 Harju Maakohtule hagi XX vastu, paludes kostjalt välja mõista liikluskahju ja käsitluskulude hüvitamiseks kokku 15 814,37 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt põhjustati 07.04.2014 Tallinnas Paldiski maanteel kostjale kuuluva sõidukiga Mercedes-Benz CL500 (XXXXXX) liiklusõnnetus. Avarii tagajärjel sai kahjustada H OÜ-le kuuluv sõiduk Honda CR-V (YYYYYY). Liiklusõnnetuse toimumise hetkeks oli kostja sõiduki kindlustusmakse tasumata.
3.Hageja hüvitas kannatanule liikluskahju suurusega 15 014,37 eurot. Sellele lisandub käsitluskulu 800 eurot. Kuna politsei poolt toimus aeganõudev liiklusõnnetuse asjaolude tuvastamine, hüvitati kannatanule kahju ERGO Insurance SE kaskokindlustuse lepingu alusel.
4.Hageja esitas kostjale liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel tagasinõude, kuna kostja liikluskindlustuse makse oli kahju toimumise ajal tasumata. Kostja ei ole hagejaga ühendust võtnud ega nõuet tasunud. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale isiku vastu. LKindlS § 48 lg 2 p 6 kohaselt saab kindlustusandjal olla tagasinõudeõigus ainult isiku suhtes, kes oli avarii toimumise ajal sõiduki omanik. Mecedez–Benz (XXXXXX) omanik oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Autokiirpant OÜ.
6.Kostja ei ole kunagi sõlminud ega allkirjastanud hageja poolt tõendina esitatud väidetavat 12.02.2014 müügilepingut sõiduki omandamiseks. Dokument on ilmselt võltsitud ja vormistatud tagantjärgi. Dokumendil on Autokiirpant OÜ aadressina näidatud Nafta tn 1, mis sai tema aadressiks alles 03.03.2015.
7.Arusaamatuks jääb, millisel alusel esitas hageja tagasinõude kostja vastu. Hageja ei väida, et kostja oleks liiklusõnnetuse põhjustanud või õnnetuses süüdi. Sellised asjaolud ei ole ka tõendatud. Tõendamata on liiklusõnnetusega tekitatud kahju suurus ja et hageja tasus Harju Kaeveteööd OÜ-le väidetud summa. Samuti on tõendamata kahju arvestus.
8.Selgusetu on, milles seisnevad väidetavad käsitluskulud. Hageja ei ole kulutuste kandmist tõendanud.
9.Õige ei ole ka hageja väide, et kindlustusmakse oli 07.04.2014 tasumata. Makse tehti 07.04.2014.
Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 2335 eurot (käibemaksuga). Hageja menetluskulud jättis kohus tema enda kanda.
11.Hageja ja kostja sõlmisid perioodiks 09.07.2013 – 08.07.2014 kindlustuslepingu osamaksetega 12 x 36,58 eurot. Lepingujärgseid kindlustusmakseid tuli tasuda
9.kuupäevaks järgmise kuu eest ette. Liiklusõnnetuse toimumise ajaks pidi olema tasutud 09.03.2014 makse. AI tasus sõiduki XXXXXX eest 07.04.2014 hagejale 292,64 eurot. Asja materjali kohaselt toimus liiklusõnnetus 07.04.2014 kell 13:20, kuid makse tasuti kell 14:04. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega toimus liiklusõnnetus enne kindlustusmakse tasumist.
12.Kostja seletuskirja, ELKF Polis andmebaasi väljavõtte ja kohtuotsusega (18.03.2015 nr 4-15-1069) on tõendatud, et avarii põhjustas kostja. Seega on hagejal õigus LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja § 5 lg 1 esimese lause järgi esitada kahju hüvitamisest tulenev tagasinõue kostja poolt vaidlusaluse sõidukiga põhjustatud sõiduki kindlustusvõtja (sõiduki omaniku) vastu.
13.Käekirjaekspertiis ei kinnita kostja väidet, et ta ei allkirjastanud 12.02.2014 Autokiirpant OÜ-ga sõlmitud ostu-müügilepingut. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole ta kirjutanud lepingus olevat käsikirjalist teksti. Kostja vande all antud seletuste kohaselt võttis ta Autokiirpant OÜ-st laenu ja sõiduk vormistati Autokiirpant OÜ nimele ARK-s ja kostja andis üle ka auto valduse. Seda kinnitab ka kostja poolt esitatud 19.09.2013 müügileping, millega kostja võõrandas sõiduki hagejale. Pärast seda sai kostja autot kasutada ja pidi saama auto omanikuks uuesti siis, kui laen on tagastatud. Seega sõlmiti kindlustusleping (09.07.2013) varem kui müügileping (19.09.2013) ja seetõttu astus Autokiirpant OÜ vaidlusalusesse kindlustuslepingusse uue kindlustusvõtjana kostja asemele (LKindlS § 23 lg 1).
14.Veel aprillis ja juulis 2014 nõudis Autokiirpant OÜ kostjalt laenu tagastamist ja lubas vastasel korral sõiduki registrist maha võtta. Autokiirpant OÜ pidas end seega sõiduki omanikuks. Kostja võlg Autokiirpant OÜ ees oli paar päeva pärast avariid ja vaid paar kuud enne väidetava 12.02.2014 lepingu sõlmimist üle 12 000 euro. Võlg oli ka sama aasta juulis, kui Autokiirpant OÜ soovis vaidlusalust sõidukit tagasi saada. Kostjat hoiatati 14.07.2014 lepingu ülesütlemise eest.
15.Harju Maakohtu 18.03.2015 otsusest nr 4-15-1069, millega tunnistati kostja 07.04.2014 liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi, nähtub, et avarii tõttu said kahju Autokiirpant OÜ ja Pohjala Finants Estonia OÜ. Kostjat ei peetud sõiduki omanikuks. Autokiirpant OÜ oli sõiduki omanikuna kantud registrisse ja ta võõrandas selle kostjale 13.01.2015. Kuigi Maanteeameti sõiduki registriandmed ei ole õigustloovad, on tegemist tõendiga sõiduki omaniku kohta. Ei ole eluliselt usutav, et Autokiirpant OÜ oleks lasknud ennast sõiduki omanikuna registrisse kanda, kui ta ei ole oleks end 07.04.2014 omanikuks pidanud.
16.12.02.2014 kuupäevaga dateeritud leping ei kajasta Autokiirpant OÜ ja kostja vahelist tehingut sõiduki omandi üleandmise kohta, sest registris sõiduki omaniku andmeid ei muudetud. Autokiirpant OÜ käitumine, mille kohaselt ta lubas kostjale saadetud e-kirjades 09.04.2014 ja juulis 2014 lepingu üles öelda ning sõiduki registrist kustutada, kui kostja võlga ära ei tasu, kinnitab, et tegelikult oli ta 07.04.2014 sõiduki omanik ja pidas end omanikuks. 12.02.2014 leping ilmus välja alles pärast seda, kui hageja nõudis Autokiirpant OÜ-lt kahju hüvitamist, kes vaidles sellele vastu ja esitas hagejale 12.02.2014 müügilepingu. Seega ei olnud kostja 07.04.2014 liiklusavarii toimumise ajal sõiduki omanik ega kindlustusvõtja ja hageja ei saa tema vastu kahju hüvitamisest tulenevat tagasinõuet esitada.
Apellatsioonkaebus
17.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
18.Kaebuse kohaselt kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid. Samuti on kohtuotsus kohati ebaselgelt sõnastatud.
19.Kohus jõudis õigesti järeldusele, et hagejal on õigus LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja § 5 lg 1 järgi esitada kahju hüvitamisest tulenev tagasinõue sõiduki kindlustusvõtja (kelleks saab olla sõiduki omanik) vastu. Kindlustuspoliisi kohaselt oli kindlustusvõtja kostja.
20.Tõendatud ei ole, et kostja oleks sõiduki valduse kunagi Autokiirpant OÜ-le üle andnud, mis on vajalik eeldus vallasasja omandi üleminekuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 alusel. Kostja tunnistas vande all, et võttis Autokiirpant OÜ-st laenu ja sõidukit kasutas ainult tema. Sõiduki omanik oli kostja, pärast ARK-s käimist sai omanikuks Autokiirpant OÜ, mis oli vajalik laenu saamiseks. Tõendatud on ka see, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhtis sõidukit kostja. Vallasasjade puhul eeldatakse, et tegelik võim asja üle vastab ka õiguslikule olukorrale.
21.Kohus asus meelevaldselt seisukohale, et Autokiirpant OÜ pidas end sõiduki omanikuks, kuna nõudis juulis 2014 laenu tagastamist. Tegemist oli laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega, millest ei saa järeldada omandiõigust tagatisvarale.
22.Kohus järeldas kohtuotsusest nr 4-15-1069 meelevaldselt, et liiklusõnnetuse ajal ei peetud kostjat sõiduki omanikuks. Väärteo menetleja lähtub Maanteameti sõiduki registri andmetest. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile, tegemist on informatiivse andmekoguga. Seda märkis ka maakohus, kuid lähtus siiski registrile esitatud andmetest. Autokiirpant OÜ esitas registrile andmed üksnes eesmärgiga tagada kostja poolt võetud laenu tagasimaksmine.
23.Valduse üleandmine kostjalt Autokiirpant OÜ-le lepiti kokku vaid juhuks, kui kostja jätab laenumaksed tasumata. Kostja jättiski maksed tasumata, kuid enne, kui valdus pidi üle antama Autokiirpant OÜ-le, toimus liiklusõnnetus.
24.Kohus hindas ebaõigesti 12.02.2014 müügilepingut. Ekspertiisi kohaselt allkirjastas müügilepingu ostja nimel kostja. Samas asus kohus justkui seisukohale, et müügileping on tühine.
25.Kostja ei apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda, kuid täiendab otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Ringkonnakohtus on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas hagejal on kostja vastu LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel liikluskahju hüvitise tagasinõue ning käsitluskulude hüvitamise nõue. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejal ei ole tagasinõuet kostja vastu. Samas jättis maakohus otsuse põhjendavas osas käsitlemata hageja käsitluskulude nõude, kuigi otsuse resolutsioonist nähtub, et rahuldamata jäeti hageja 15 814,37 euro suurune nõue, st nii 15 014,37 euro suurune liikluskahju hüvitise tagasinõue kui ka 800 euro suurune käsitluskulude hüvitamise nõue. Selles osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi täiendada järgmiselt.
29.LKindlS § 48 lg 3 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulud. Seega olukorras, kus LKindlS § 48 lg 2 p 6 alusel esitatud liikluskahju hüvitise tagasinõue jääb rahuldamata, ei saa sama paragrahvi lg 3 alusel nõuda sisse ka käsitluskulu. Seetõttu tuleb hagi ka käsitluskulude nõude osas jätta rahuldamata.
30.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et avarii toimumise ajal 07.04.2014 ei olnud kostja sõiduki Mercedes-Benz CL500 (XXXXXX) omanik ega kindlustusvõtja. Selleks oli 19.09.2013 sõiduki müügilepingu sõlmimise järgselt Autokiirpant OÜ (I kd lk 180). Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
31.Ekslik on hageja seisukoht, nagu omaks tähtsust asjaolu, et kindlustuspoliisi kohaselt oli kindlustusvõtjaks kostja. Maakohus leidis õigesti, et LKindlS § 23 lg 1 kohaselt asus sõiduki võõrandamisel sõiduki omandanud isik (Autokiirpant OÜ) sõiduki suhtes sõlmitud lepingus kindlustusvõtja (kostja) kohale.
32.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks tõendamata, et kostja on sõiduki valduse Autokiirpant OÜ-le üle andnud. Sõiduk on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 2 mõttes vallasasi. Vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92–94 järgi. Eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). 19.09.2013 sõiduki müügilepingu p-s 4 leppisid kostja ja Autokiirpant OÜ kokku omandi üleminekus. Lepingu p-s 2 on kokku lepitud, et koos sõidukiga annab müüja ostjale üle sõiduki registreerimistunnistuse ja muud sõidukit puudutavad dokumendid, mis võimaldavad ostjal valdust teostada.
33.Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et ta andis pärast müügilepingu sõlmimist auto valduse Autokiirpant OÜ-le üle (II kd lk 85 pöördel – „andsin auto füüsiliselt üle“). Selle tuvastas õigesti ka maakohus. Kostja seletusega on tõendatud ka see, et kuna sõiduk seisis pärast müümist parklas, saavutas ta Autokiirpant OÜ-ga kokkuleppe, et ta võib sõidukit teatud summa („protsendi maksmise“) eest kasutada (II kd lk 85 ja 85 pöördel). Sõiduki kasutamiseks andmisega ei läinud sõiduki omand Autokiirpant OÜ-lt kostjale üle. Asjaolul, et sõidukit kasutas ainult kostja ja ta juhtis sõidukit ka liiklusõnnetuse toimumise hetkel, ei ole omaniku kindlakstegemisel tähtsust. Apellatsioonkaebuse väide, et valduse üleandmine kostjalt Autokiirpant OÜ-le lepiti kokku vaid juhuks, kui kostja jätab laenumaksed tasumata, on paljasõnaline ja vastuolus asja materjaliga.
34.Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui tõendamist ei oleks leidnud asjaolu, et kostja andis sõiduki valduse Autokiirpant OÜ-le üle, oleks saanud kohaldada AÕS § 94, mille järgi võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse (omandamine valduskonstituudi alusel). Seega võimaldab seadus vallasasja omandi üle anda selliselt, et võõrandaja võib endiselt jääda asja vahetult valdama ja kasutama. Sellisel juhul loobub võõrandaja üksnes tahtest teostada valdust temale endale kuuluva asja üle. AÕS § 94 võimaldab anda vallasasjade omandi üle muu hulgas eesmärgiga tagada
võõrandaja kui võlgniku ja omandaja kui võlausaldaja vahelistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid (nn tagatisomandamine).
35.Kostja vande all antud seletusega (II kd lk 85 ja selle pöördel) on tõendatud, et ta müüs sõiduki Autokiirpant OÜ-le selleks, et saada nimetatud äriühingult laenu (nn laen auto tagatisel). Kostja seletus on kooskõlas ka Autokiirpant OÜ poolt kostjale saadetud 09.04.2014 ja 04.07.2014 e-kirjadega (II kd lk 64, 65 ja 66) ning 14.07.2014 laenulepingu lõpetamise teatisega (II kd lk 68), milles Autokiirpant OÜ nõuab laenusumma, intressi ja viivise tasumist ning viitab oma õigusele sõiduk arvelt maha võtta ja müüa. 15.07.2014 e-kirjas teatab Autokiirpant OÜ kostjale, et on sunnitud võlgnevuste tõttu lepingu lõpetama, palub tagastada sõiduki numbriga XXXXXX ja selgitab, et kui kostja tasub võla, siis vormistatakse sõiduk ümber kostja nimele (II kd lk 69). Kuigi kostja ja Autokiirpant OÜ vahelist laenulepingut ei ole kohtule esitatud, on sellele lepingule numbriga 1309191 viidatud 14.07.2014 lepingu lõpetamise teatises ja 15.07.2014 e-kirjas. Kui kostja ei oleks valdust Autokiirpant OÜ-le üle andnudki, saaks eeltoodud asjaolude alusel teha järelduse tagatisomandamise kohta, millega antakse omandajale (võlausaldajale) tema nõudeõiguse tagamiseks asjaõiguse (pandiõiguse) asemel terviklik omandiõigus ja seotakse tema poolt omandi teostamisele piirangud pooltevahelise võlaõigusliku lepinguga (mh kohustus asi hiljem tagasi võõrandada). Sellisel juhul on tegemist nn usaldusomandiga, kus omandist tulenevaid õigusi tuleb kokkuleppe kohaselt teostada jätkuvalt võõrandaja huvides.
36.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus võtnud sõiduki omaniku tuvastamisel aluseks üksnes Maanteeameti registri andmed. Maakohus hindas tõenditena Maanteeameti 02.12.2015 ja 15.04.2015 kirju ning viimasele lisatud müügilepinguid koosmõjus teiste tõenditega, nagu seda näeb ette TsMS § 232. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et muu hulgas järeldub Autokiirpant OÜ käitumisest, et ta pidas end sõiduki omanikuks ka pärast 07.04.2014 toimunud liiklusõnnetust.
37.Asja materjaliga ei ole kooskõlas hageja seisukoht, nagu oleks Autokiirpant OÜ nõudnud kostjalt üksnes laenu tagastamist. 09.04.2014 e-kirjas nõuab Autokiirpant võla tasumist ja hoiatab, et tal on õigus võtta sõiduk Maanteeameti registrist maha (II kd lk 65). 14.07.2014 laenulepingu lõpetamise teatises märkis Autokiirpant OÜ, et tal on õigus auto oma äranägemise järgi võõrandada (II kd lk 68). Kui ta ei oleks pidanud end sõiduki omanikuks, ei oleks tal olnud põhjust kostjat hoiatada, et võõrandab võla tasumata jätmisel sõiduki. Mitteomanik sõidukit selliselt käsutada ei saa.
38.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus hindas 12.02.2014 lepingut ebaõigesti. Kohus põhjendas, mis ei saa seda lepingut sõiduki omaniku tuvastamisel seisuga 07.04.2014 tõendina arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ja leiab samuti, et nimetatud tõend on ebausaldusväärne, sest see ei ole kooskõlas muude tõendite ja kohtu ette toodud asjaoludega, sh Autokiirpant OÜ poolt kostjale saadetud kirjade ja teatise sisuga, kostja vande all antud seletusega ja eelkõige 13.01.2015 lepinguga, millega Autokiirpant OÜ müüs kostjale auto tagasi. Menetluskulud
39.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
40.Kostja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja asja materjalist kulude kandmist ei nähtu, mistõttu ringkonnakohus nende rahalist suurust kindlaks ei määra.